Et head haldjad sind hoiaksid by Tammerraamat

Et head haldjad sind hoiaksid

Kadri Hinrikus

Et head haldjad sind hoiaksid

Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital. Illustreerinud Anu Kalm Kujundanud Villu Tammer Toimetanud Tiina Tammer © Kadri Hinrikus © Tammerraamat, 2012 ISBN 978-9949-482-59-7 Trükitud Tallinna Raamatutrükikojas www.tammerraamat.ee

Esimene september Kõik algas sellest, et nad jäid 1. septembri kooliaktusele hiljaks. Tuule ei suutnud kuidagi kleiti leida. Ja ometi oli ta oma ainsa pidulikuma riidetüki eelmisel õhtul hoolikalt diivani seljatoele valmis pannud. Aga hommikul kleiti lihtsalt polnud. “Vaata veel kord kappi,” oli Uku kärsitu. “Ma vaatasin juba,” nuuksus Tuule. Arusaamatus kleidiga ja hirm esimesel koolipäeval hiljaks jääda tõid Tuulele pisarad silma. Nad olid vennaga mõlemad kaheksa-aastased ja sellises noores eas juhtub, et mõned olukorrad ajavad vägisi nutma. Isa keeras diivanil külge. Ta oli häirimatult maganud kogu hommiku, mil kaksikud end kooliks valmis sättisid. Norsates, vahel sekka luksudes, oli ta vaid aeg-ajalt läbi une mõmisenud. Rohkem ta laste tegevusse ei sekkunud. Nüüd rehmas isa käega umbropsu midagi oma külje alt ja viskas selle põrandale. Tuule sööstis riidetüki juurde. “Kleit!” hüüdsid kaksikud kooris. Nutsak, mida Tuule näppude vahel hoidis, oli tõepoolest kleit. Seesama, mille tüdruk aegsasti valmis oli sättinud. Praegu nägi kleit välja nagu ikka kleit, mille otsas on öö läbi magatud. Nõnda oli varemgi juhtunud, et isa hilja öösel koju jõudes mitte oma voodisse, vaid eestoa diivanile magama vajus. Taolistel hommikutel tekitas isa kaksikutes alati võõristust ja tavaliselt pidasid nad siis targemaks temaga võimalikult vähe kokku puutuda. Aga 1. septembri aktusele oli isa lubanud kaasa tulla.

“Kuigi, võib-olla oleks siiski parem, kui ta koju jääks,” mõtles Uku endamisi, kui oma paksude prilliklaaside tagant magavat isa põrnitses. Tuulel polnud mahti isa peale mõelda. Tüdruk kahmas riiulilt triikraua, laotas kleidi köögilauale ja püüdis seda nii hästi või halvasti kui oskas sirgemaks pressida. Laud oli Tuule jaoks pisut liiga kõrge, triikraud pisut liiga tuline ja kleit pisut liiga kortsus. Kaheksaaastased ei ole triikraua käsitsemisel just kõige osavamad. Aga kui su ema on surnud, siis lihtsalt pead mõningad asjad varakult kätte õppima, muidu lähed omadega rappa. See oli tarkus, mille kaksikud olid kahe viimase aasta jooksul olude sunnil omandanud. Tuule tõmbas triikraua juhtme seinast ja puges kleidi sisse. Ta vaatas küsivalt vennale otsa. “Käib küll. Mis me isaga teeme?” päris poiss. Isa keeras taas külge. Tema äratamine ei tundunud kuigi lihtne. Aga oli vaja siiski proovida. Minna esimest päeva uude kooli täiesti võõraste laste ja õpetajate sekka – selleks oli isa kaasavõtmine hädavajalik. Isegi kui varitses oht, et ta midagi täiesti valesti ütleb või teeb. “Isa!” raputas Uku magajat õlast. Tuule lasi kraanist tassi külma vett ja tõttas sellega diivani juurde. “Isa, sa lubasid meiega kooli kaasa tulla,” seletas Uku. “Me peame minema hakkama,” lunis Tuule. Isa haigutas. “Ma tõin sulle vett. Hakkame juba minema. Kool algab kohe.” Pärast laste korduvaid meeldetuletusi 1. septembri ja peatselt algava kooliaktuse kohta ajas isa end viimaks istuli. Ta ei näinud just väga puhanud välja, kuid jõi suurte sõõmudega vett ning tõusis püsti. “Muidugi! Muidugi lähme kooli! Täna on ju lausa pidupäev,” pomises isa riietudes. Lõpuks oli ta valmis. Tuule asus isa paremale, Uku vasemale käele ja kolmekesi hakati astuma.

Suur roheline koolimaja oli Tuule ja Uku jaoks võõras. Pärast suvist kolimist väiksemasse korterisse said kaksikud lisaks uuele kodule ka uue kooli. “Aktus juba käib,” ei suutnud Tuule pettumust varjata. Keegi närvilise olemisega tüsedam naine suunas hilinejad saali, mis oli puupüsti rahvast täis. Nad hiilisid ukse vahelt sisse, kui kikilipsuga poiss parasjagu laval luuletust luges. Niipea kui poiss vait jäi, hakkas isa tormiliselt plaksutama. Paraku oli see viga, sest värss jätkus. Saalitäis silmi jõllitas isa äärmise halvakspanuga. Tuule ja Uku oleksid parema meelega põgenenud. Pärast aktust pidid lapsed õpetajatega oma klassidesse minema. Kuid millise õpetajaga millisesse klassi, polnud kaksikutel aimugi.

“Vabandage, proua,” asus isa olukorda selgust tooma, trügides läbi lastesumma vanema daami poole. “Vabandage, kus minu kaksikute klassiruum võiks asetseda?” Vanem daam libistas hindava pilgu üle isa. “Mitmendasse klassi teie kaksikud tulevad?” “Mhm,” tegi isa, nagu oleks talle midagi kurku läinud. “Kuidas palun?” “Mhm,” köhatas isa uuesti. “Mmmm ... Kolmandasse.” “Teise klassi tuleme,” kostis kiire parandus Tuulelt, kellel oli õnnestunud lõpuks isa juurde trügida.

Vanema daami pilk muutus veelgi jäisemaks. Üks ema, kes läheduses seisis, tõi kuuldavale heleda naeruturtsatuse. “Vist oleks ikka targem olnud isa koju magama jätta,” mõtles Uku. Tuule püüdis mõelda oma ema peale. Kindlasti oleks nende ema terves koolimajas kõige ilusam. Kõige lahkem ja kõige targem. Ja kindlasti ei naeraks ta, kui mõni isa oma laste vanuse natuke sassi ajab. Emaga oleks kõik hoopis teisiti.

Milleks kihutada? Tuule ja Uku pidid peagi tunnistama, et nende klassikaaslased olid üsna nutikad. Nojah, võib-olla ei paistnud see alati silma just õppetöös, kuid igatahes ilmutasid nad ootamatult kiiret taipu uustulnukate suhtes. Juba esimesel koolinädalal oli kogu klassil selge pilt, et kaksikud on pärit vaesest perest. Vähe sellest – peatselt oli teada seegi, et neil pole ema ja isegi mitte autot. “Millega te siis poes asju käite ostmas?” päris ühel vahetunnil Kevin, kes igal hommikul suure autoga kooli sõidutati. “Jalgsi,” kohmas Uku vastuseks. “Aga asju on ju nii palju. Terve suur kärutäis. Neid ei saa jalgsi ära viia.” “Meil ei ole nii palju asju.” “Ah, ära aja,” jäi Kevin enda juurde kindlaks. “Ma tean küll, te käite siis lihtsalt mitu korda.” Uku ei pidanud vajalikuks rohkemat seletada. Pealegi oli algamas kehalise kasvatuse tund, mis ei meeldinud poisile mitte raasugi. See oli üks asi, mille poolest Uku klassivendadest erines. Kui teised poisid olid alati valmis palli taguma, jooksma, hüppama, ronima või lihtsalt üksteist rusikatega togima, siis Uku hoidis taolistest tegevustest kõrvale. Tuhat korda paremini tundis ta end vaikses raamatukogus kõrgete riiulite vahel. Seal meeldis talle omaette kõiksugu teoseid uurida. Raamatukogus avanes justkui teine maailm, kust Uku parema meelega poleks minema läinudki. Ent kehaline kasvatus oli tunniplaanis ette nähtud ja Ukul sellest pääsu polnud.

Kehalise kasvatuse õpetaja oli noormees, kes ei lahkunud oma oranžist korvpallist ilmselt magadeski. Teda võis koos palliga liikumas näha kooli koridorides, õpetajate toas ja tänaval. Võimla oli mehe jaoks aga paradiis. Kui tüdrukutele olid hüppenöörid välja jagatud, pöördus õpetaja poiste poole. “Täna jookseme kaks ringi ümber staadioni!” kõlas mürisev käsklus. Uku ohkas. Jooksmine oli talle kõige rohkem vastumeelt. Liduda ümber staadioni, hing paelaga kaelas – kas oli midagi veel mõttetumat! Poisid rivistusid stardijoonele ning õpetaja vile peale sööstsid paigalt. Uku püüdis hingata võimalikult rahulikult. Ta mäletas oma eelmisest koolist, et ükskõik kuidas ta ka ei püüdnud, teised poisid osutusid ikka kiiremateks, tugevamateks, osavamateks. Uku jalad kohe nagu ei tahtnud sõna kuulata. Aga praegu ta pidi üritama. Ta pidi näitama oma uutele klassivendadele, et on sama kõva sell kui teised. Kevin ja Jürgen jooksid kõige ees, nende samm oli kerge ja õige pea olid ülejäänud poisid neist maha jäänud. Nüüd oli vaja pingutada, et suure pundiga koos püsida. Vasakus küljes hakkas pistma, see oli tuttav torkiv valu, mis alati joostes endast märku andis. Uku püüdis sellest mitte välja teha. Poisterivi venis üha pikemaks, vägisi kippus Uku viimaseks jääma. Ainult Siim silkas veel temaga enamvähem kõrvuti. Uku nägu oli pingutusest punane ja üleni higine, prilliklaasid läksid uduseks. Ebamugav oli silmi lahti hoida.

“Ma ei jää viimaseks, ei jää viimaseks, ei jää viimaseks!” kordas Uku endamisi aina edasi rühkides. Kevin ja Jürgen olid juba oma ringidega ühele poole saanud. Mõlemad keksisid finišijoone juures ja ergutasid teisi. Järgemööda olid kõik poisid lõpetamas. Siimu jalgadesse oleks nagu uut hoogu juurde tulnud ning nüüd oli Uku lootusetult viimane. Siim traavis suurte hõisete saatel finišisse. Ja kõige lõpuks tuli Uku. “Prillipapaks on meil Uku, kes on täitsa pupujuku!” hõiskas Kevin üle staadioni. Poisid rüselesid naerdes riietusruumi. Uku nühkis prillid särgisabaga puhtamaks. “Pean kähku riided ära vahetama, siis jõuan veel raamatukokku,” mõtles Uku ja kohendas prillid ninale tagasi.