Peep Ehasalu
HAMBAD JA HALDJAD
Pildid joonistanud Andres Varustin
M
is juhtub pärast seda, kui suurte inimeste hambad suust ära tulevad? Laste hammastega on asi selge, piimahambad viiakse otse hambahaldjamaale. Aga mis saab suurte inimeste hammastest, mille eest nad ei ole korralikult hoolitsenud? Mille hambaarst on välja kangutanud või mis on kogemata põrandaprakku pudenenud? Ka nemad tahavad hambahaldjamaale, kuid teekond sinna on keeruline ja täis ohtusid.
3
VEIDER KOHTUMINE Ühel päeval kohtusid linna prügimäel kuus räsitud olemisega hammast. „Minu nimi on Heldur,” tutvustas ennast silmahammas ja köhatas väärikalt. Suus oli ta asetsenud üleval, kohe lõikehammaste kõrval. Ta oli eluaeg vahetpidamata rasket tööd rühmanud, aidanud ragistada nii liha kui pähkleid, talunud nii kuuma kui külma toitu. Ja mida oli ta vastutasuks saanud? Vaid õhtuse hammastepesu … Ei mingit pesu hommikul! Nii oligi Helduri vöökohta tekkinud pirakas auk. Alguses see isegi meeldis talle, oli selline kergem ja õhulisem tunne. Siis aga hakkas olemine kangesti valu tegema. Kuni lõpuks prožektorid suhu suunati ja arst etteheitva peavangutuse saatel Helduri lihtsalt välja tõmbas ning metallist taldrikule viskas. Edasi läks Helduri teekond kasti ja selles prügimäele. „Vau, pole paha, Heldur,” rõõmustas musta sidet kandev eespurihammas. „Ma olen Bill, eespurihammas Bill. Veidi katkine, aga kes meist ei oleks! Ega me muidu siia poleks sattunud.” „Vabandage väga, aga mina olen äärmiselt terve ja tugev,” pistis vahele kuldhammas, kelle 4
välimusele polnud tõesti midagi ette heita. „Võite mind kutsuda Kirilliks.” „On sul siis tegelikult hoopis teine nimi või?” ei mõistnud Heldur. „Loomulikult on mul ka isanimi, nagu me kultuuris kombeks.” põrutas Kirill tähtsalt. „Omasuguste … peaaegu omasuguste seas sobib ka eesnimi.” „Kirill on ilus nimi,” kiitis üks kahest äravahetamiseni sarnasest lõikehambast. „Ilus,” kiitis teine lõikehammas kaasa. „Ja kuidas on teie nimed?” uuris kõige terasema pilguga 5
hammas ja lisas kohe kohmetult: „Vabandage mu hajameelsust, minu nimi on Valdis, tarkusehammas Valdis.” „Mina olen Kukka ja tema on Jukka,” sädistas jutukam lõikehammas. „Olen küll,” kinnitas Jukka omalt poolt. Nii saigi viisakas tutvus sobitatud. Sellele järgnes kohmetu vaikus. „Ma siin omaette mõtlesin,” alustas Valdis natukese aja pärast. „et hambahaldjas ei ole meist kellelegi järele tulnud.” „No ma ei tea. Ilmselt ei oska ta meid siit otsida,” arvas Heldur. „No vot, nii on, et kui oled kehvasti kinnitatud ja kukud lihtsalt suvalises kohas suust välja, siis ei tule sind mitte keegi otsima,” arutles Kirill. „Ma eeldasin, et kuldhambale tuleb veidi soliidsem haldjas järele. Mõni õbluke ei jaksa mind ju tassidagi. Aga nüüd! On ikka olukord!” „Ah, mul on mitu korda hullem olukord olnud!” suurustles Bill. „Kakluses löödi mind mõraseks ja kukkusin suust välja. Kuid peremees voolis mulle tikust uue juure ning torkas igemesse tagasi. Kui mitu seiklust olen ma hädavaevu suus rippudes läbi teinud! Aga näe – ikka peaaegu terve!” Alguses oli Billil suust lahkumise üle isegi hea meel, sest oma seiklusrikkas elus ei saanud hammaste peremees eriti mahti hambaharja kasutada. Kuid prügimäele sattumine oli siiski liig. „Meil oli ka väga hull … see oli kohutav! Meid kangutati 6
hambaarsti juures ja lasksime igemest lõpuks lihtsalt lahti, ei jõudnud enam kinni hoida,” meenutas Kukka. „Ei jõudnud jah,” lisas Jukka ohates. Valdis noogutas tõsiselt ja tema küsimus oli tarkusehambale kohaselt igati asjalik: „Pärast kõigi isikute tuvastamist pean tunnistama, et ühtegi piimahammast meie seas pole, oleme kõik soliidses eas jäävhambad. Ma mõtlen, et kui sa ise oleksid hambahaldjas, kas tuleksid siis hambaid prügimäele otsima?” Kõik pidid tunnistama, et kui piimahammas ei ole suus, siis on ta koht padja all. Aga nemad olid jäävhambad ja oleks juba oma nime poolest pidanud jääma suhu aegade lõpuni. Kuid ometi olid nad hoopis linna prügimäel … 7
SUUND PADJALE „Igatahes peame me linna tagasi saama,” ütles Heldur. „Seal on patju igas majas mitu tükki.” „Sõbrad, hei, sõbrad!” viskas Bill teistele etteheitva pilgu. „Miks te arvate, et meiesuguste vanade rontide peale hambahaldjad ennast üldse liigutavad?” „Räägi iseenda eest!” käratas Kirill, sest tema oli oma peremehe suus veetnud vaid mõned kuud ja noorem kui mõnigi piimahammas. „Olgu-olgu!” rahustas Bill keevalist Kirilli. „Olgem ausad, piimahambad viiakse kaasa kohe, äärmisel juhul paari öö jooksul. Aga nemad on ju kerged, juuretud. No kes mind tahab? Katkist, puujuurega?” 8
„Mina olen kuulnud,” alustas Valdis tasa ja targu, „et hambahaldjaid on kahte sorti. Ühed on tööle määratud piimahammaste transpordi alal. Teised aga on …” Kõik vaatasid ootusärevalt tarkusehambale otse suhu. Kuid Valdis hakkas hoopis oma prille puhastama. Selle tööga valmis saanud, asetas Valdis prillid ette ja noogutas vaikides. „Noh, semu, lase tulla nüüd need teised!” julgustas Bill kannatamatult. „Kuhu ma jäingi?” jätkas Valdis. „Et siis mõttekoht – kas teised hambahaldjad on täiskasvanute hammastele keskendunud või on see vaid meie helesinine unistus?” „Kuule, targutaja, kui sa meilt haldjamaale jõudmise lootuse ära võtad, siis teen ma nii, et sinust isegi mõttekohta järele ei jää!” ärritus Bill. „Hakkame minema,” sõnas Heldur otsustavalt ja osutas kõheldes sobiva suuna. „Sinna!”
9
SISUKORD Veider kohtumine 4 Suund padjale 8 Seiklus algab 10 Uus plaan 16 Pehme maandumine 22 Haldjalootus 25 Suur keel 27 Kohtumine padjaga 31 Abivalmis laps 36 Hambahaldjas saabub 41 Unejutuga haldjamaale 45
Kujundanud Piret Niinepuu-Kiik Toimetanud Tiina Tammer Tekst © Peep Ehasalu Illustratsioonid © Andres Varustin © Tammerraamat, 2017 ISBN 978-9949-616-10-7 Trükikoda Printon www.tammerraamat.ee