HUNDI SÕBRAD

Pildid joonistanud ja kujundanud Catherine Zarip © Ilmar Tomusk © Tammerraamat, 2018 ISBN 978-9949-616-55-8 Tallinna Raamatutrükikoda www.tammerraamat.ee

Ilmar Tomusk

PILDID JOONISTANUD CATHERINE ZARIP

Metsas valitses jõulurahu. Puud ja põõsad olid kaetud paksu lumega, Karu magas talveund. Ka Siil üritas uinuda, kuid ta ei saanud, sest Karu norskas väga kõvasti.

Et oli jõulupäev, olid paljud metsaelanikud oma jõulukingid kätte saanud. Hundile oli jõuluvana toonud uued uisud.

„Küll sel aastal on toredad jõulud,“ rõõmustas Hunt. „Ma olen uiskudest juba mitu aastat unistanud. Tore on ka see, et järv on jääs, nii vahva on peegelsiledal jääl uisutada.“ Hunt tegi järvejääl uhkeid piruette, kuid järsku tema jalg vääratas ning ta kukkus. Ja seda nii õnnetult, et ta väänas jala välja.

Hundil oli väga valus ja ta ei suutnud enam püsti tõusta. „Ai, ai, ai!“ ulgus Hunt suurest valust. „Kuidas ma küll koju saan?

Appi, palun aidake mind!“

Karu kuulis läbi une Hundi nuttu, ärkas ja torises pahaselt: „No ei saa rahulikult magada, kogu aeg on mingi lärm. Alles see oli, kui harakad mind novembris oma kisaga üles äratasid. Nüüd olen saanud vaevalt poolteist kuud magada, kui jälle on mets ulgumist täis. No mis sa, Hunt, jaurad seal?

Kas sa ei näe, et ma magan?!“ „Mis ma teha saan?“ oli Hunt õnnetu. „Mul on väga valus.

Tulin järvele uisutama, kuid kukkusin ja väänasin jala välja.

Kallis Karu, palun tõuse üles ja aita mind koju. Meil on kogu pere koos, kõik on pidulaua ümber, aga mina ei saa minna, sest olen vigastatud.“

„Oled sina, Hunt, ikka naljamees,“ oli Karu tige. „Ma ju ütlesin sulle, et ma magan. Kas sa tõesti arvad, et ronin oma soojast voodist välja, et sind koju tassida? Mul on siin kõik olemas. Soe lumetekk peal, kõht magusat mett, mustikaid ja seeni täis.“