Igaüks võib joonistada by Tammerraamat

Iga체ks v천ib joonistada

BARRINGTON BARBER

Inglise keelest t천lkinud Triin Olvet

Originaali tiitel: Barrington Barber Anyone Can Draw Arcturus Publishing Limited 26/27 Bickels Yard 151-153 Bermondsey Street London SE1 3HA Copyright © Arcturus Holdings Limited Tõlge eesti keelde © Triin Olvet ja Tammerraamat, 2016 Toimetanud Kadri Põdra Kujundanud Irina Tammis ISBN 978-9949-565-22-1 Trükikoda Printon www.tammerraamat.ee

SISSEJUHATUS

JOONED JA MATERJALID

LINEAARNE JOONISTAMINE

TONAALNE JOONISTAMINE

VAATLEMINE

PROPORTSIOONID JA PERSPEKTIIV

KOMPOSITSIOON

KASULIKUD HARJUTUSED JA ÜLESANDED

106

Pole just haruldane juhus kuulda, kuidas keegi ütleb, et tahaks oma kunstnikukätt proovile panna, kuid lisab siis kohemaid: „Ma ei oska joonistada,” nagu oleks tegu vääramatu tõsiasjaga, mis välistab kõik juba enne alustamist. Ent joonistamisoskus pole haruldane ega eriline oskus. Veidike sünnipärast andekust ei tee mõistagi paha, aga see pole peamine. Oma pika karjääri jooksul kunstiõpetajana olen sageli

See raamat kulgeb kindla plaani järgi, mis kergendab õppimisprotsessi. Esmalt kirjeldan algaja jaoks vajalikke põhitöövahendeid ja seejärel liigun edasi lineaarse joonistamise, kõige lihtsama ja selgema joonistamismeetodi põhialuste juurde. Kui olete selles vallas omandanud mõninga asjatundlikkuse, võtame käsile tooni ja tekstuuri kasutusvõimalused, et kasvatada liha oma lineaarsete joonistuste luudele

näinud õpilasi, kel jagub küll annet, kuid mitte eriti töötahet, alla jäämas teistele, loomupäraselt mitte nii andekatele õpilastele, kes on olnud valmis vaeva nägema ja kel on jagunud selleks ka meelekindlust. Olen juhendanud inimesi vanuses viiest kuni seitsmekümne aastani ja pole kordagi kohanud kedagi, keda poleks suutnud õpetada korralikult joonistama, kui ta vaid ise seda on tahtnud. Seega on kõigepealt tähtis endale teadvustada, et joonistusoskuse omandamine sõltub sellest, kui palju olete valmis tööd tegema. See teadmine aitab saada üle väikestest komistustest, mida uue oskuse õppimisel tuleb alati ette.

ja anda neile ruumilisust. Raamatu ühes osas tuleb juttu ka vaatlemisest, mis on kunstniku jaoks kõige tähtsam asi, mida tuleb harjutada; lõppude lõpuks ei saa te midagi täpselt joonistada, kui pole eelnevalt süvenenud selle väljanägemisse. Eriti oluline on täpsus inimfiguuri joonistamisel, sest me tunneme keha hästi ja seetõttu torkavad proportsioonivead kergesti silma. Raamatu abiga saate selgeks klassikalised proportsioonid, et saaksite vajaduse korral mõne kindla individuaalse omaduse näitamise nimel proportsioonidest usutavalt kõrvale kalduda, sest, olgem ausad, paljud kehad ei vasta klassikalistele normidele. Siit leiate ka perspektiivi käsitleva osa, mis aitab teil otsustada, kuidas joonistada suuremaid objekte, nagu hooned, ilma et laseksite end heidutada struktuuride mõõtmetest ja keerukusest. Järgmiseks tasub läbi mõelda pildi kompositsioon, kuigi sellega ei pruugi tegeleda enne, kui olete juba mõnda aega joonistamist harjutanud. Et teie joonistused võtaksid ilmet tavapäraste normide mõistes, parandavad mõningad teadmised pildi komponeerimisest teie kunstnikuoskusi. Viimaks uurime mõningaid kasulikke oskusi, mida peavad valdama kõik kunstnikud, kes tahavad oma oskusi parandada. Näiteks nn käigu pealt joonistamine võimaldab kunstnikul tegutseda impulsiivselt ja sunnib teda erinevatele olukordadele loominguliselt reageerima. Joonistamise juures on suurepärane see,

SISSEJUHATUS

et alati on veel mõni oskus või tunnetus, mida teie kui kunstnik võite oma repertuaari lisada, ja see on üks põhjus, mis lubab kunstnikel õnnelikult töötada kõrge vanuseni.

TEEMAVALIK Raamatus käsitleme erinevat liiki joonistamisteemasid vastavalt teie oskuste arengule. Kõige kergem on joonistada lihtsaid igapäevaseid objekte ja vaikelusid, sest neid saab oma tahtmise järgi paika seada. Raskusastmelt järgmisena tulevad veidi keerukamad esemed, näiteks muusikariistad. Neile järgnevad taimed ning

kui olete nende joonistamise oskuse juba omandanud, siis ootab teid terviklik maastik, mida joonistades tuleb arvesse võtta pidevalt muutuvat valgust ja iga tuuleiili, mis taimestikku ja pilvi liigutab. Loomade joonistamise teeb keeruliseks asjaolu, et nad püsivad harva paigal ja üldiselt puudub neil igasugune kalduvus teha seda, mida teie soovite. Sageli osutub vajalikuks joonistada loomi fotodelt, et saada lähemalt tuttavaks nende kehakujuga. Kui jõuate tööga inimeste kujutamiseni, annab portreed joonistades eelise poseeriva modelli tõenäoline soov, et joonistus õnnestuks. Õpime tundma väikseid erinevusi inimeste nägudel, mida tabamata kannatab portree sarnasus portreteerivaga. Kulub omajagu aega, enne kui valmivad usutavad portreed, millel on näha nii õiged näojooned kui ka portreteeritava karakter. Raskeim joonistamisteema on ilmselt inimkeha. See on nõnda raske, et minu meelest ei saavuta oma töödes täiuslikkust isegi kõige meisterlikumad kunstnikud, nii et ärge üleliia muretsege, kui teie esimesed katsetused ei osutu suurteks šedöövriteks. Figuurirühmade joonistamine on veelgi keerukam, kuid selline väljakutse pakub ka väga suurt rahuldust – ja niipea kui kogete esimest edu, hakkate mõistma, miks kunstnikele tundub joonistamise lõpetamine ilmvõimatu.

SISSEJUHATUS

PÕHIALUSED Joonistamisega algust tehes peate teadma mõningaid põhialuseid selle kohta, kuidas käsitseda töövahendeid ja joonistada erinevas suuruses. Hiljem kujuneb teil välja ainuomane, teie jaoks kõige paremini sobiv tööstiil.

PLIIATSI HOIDMINE Võite ju arvata, et nõuanne pliiatsi hoidmise kohta tundub kohatu, aga ma kinnitan, et parimate tulemusteni jõudmiseks peab kunstnik õppima joonistamisvahenditega õigesti ümber käima. Pliiatsit pole tarvis võtta tugevasse haardesse, nagu oleks see tangide

Hoidke pliiatsit nagu kaardikeppi, pöial kõige peal, ja vaadake, kui hästi te suudate joonetõmbeid kontrollida. Ärge pigistage pliiatsit liiga kõvasti. See meetod on ideaalne molbertil joonistamiseks, kui paberialus seisab teie ees püstises asendis.

PABERI KALLE Kui joonistate laual rõhtsalt lamavale paberile, võib kujutis väga hõlpsasti moonduda. Asi on nurgas, mille all pind teile paistab. Ideaalsel juhul peaks paberipinna kalle vastama teie vaatenurgale, et näeksite joonistust täisnurga all, vältimaks võimalikku moonutust. Kuigi enamik kunstnikke eelistab kasutada molbertit, pole see hädatarvilik – võite paberialust lihtsalt kallutada, et saaksite paberipinda vaadata mugavalt ja otse.

vahel, kuid see võib märkamatult juhtuda, kui olete pisut pinges, sest teil on parasjagu midagi keerulist käsil. Hoidke pliiatsit lõdvalt, et saaksite seda hõlpsasti liigutada. Seejärel harjutage selle erineval viisil hoidmist nii, nagu allpool näidatud.

Seejärel hoidke pliiatsit nii, nagu te tavaliselt seda kirjutades hoiate, kuid jällegi ilma seda pigistamata. Katsetage vaheldumisi erinevaid pliiatsi hoidmise viise, kuni tunnete, et oskate seda mis tahes asendis käsitseda.

PÕHIALUSED

JOONISTUSE SUURUS Harjumus oma teemasid alati ühes suuruses joonistada on ülimalt lihtne tekkima. See kipub piirama teie arengut, sest kunstnik peab olema suuteline joonistama pilti mis tahes suuruses. Väga hea harjutus on objektide kujutamine samasugustes mõõtmetes, nagu see teie vaatenurgast paistab. Parima tulemuse saavutamiseks peavad paberialus ja paber asuma teie ees püstiselt ja teil läheb tarvis pikka pliiatsit või sirget pulka, mille abil teha mõõtmisi. Siinkohal võtame näidiseks inimfiguuri. Esmalt seiske nii, et näeksite modelli selgelt, ja sirutage käsivars täispikkuses välja. See on ülioluline, sest vastasel korral saate varieeruvad mõõdud, mis rikub kujutise. Seejärel võtke pliiats või pulk püstiselt kätte nii, et selle ülemine ots asuks samas tasapinnas modelli peaga ja teie pöial asuks tema jalgade kohal. Märkige vahemaa paberile. Kui modell asub liialt kaugel, paistab ta liiga väike, et teda joonistada nagu kord ja kohus; kui ta asub aga liialt lähedal, läheb teil tarvis väga pikka, tema peast jalgadeni ulatuvat mõõtmisvahendit. Vajaduse korral paigutage modell mõistlikku kaugusesse, kus tema näiline suurus on

veel poseerida. Nüüd peab kõik mahtuma sellesse, palju suuremasse formaati ja peatselt märkate, kui kerge on proportsioonidega eksida. Ärge muretsege – võtke ülesannet kui väljakutset ja muudkui korrigee-

joonistamiseks paras. Joonistage valitud suuruses kõik üles nii hoolikalt, kui suudate. Ilmselt üllatute, kui väike on kujutis, ent kui kõik mõõdud on õigesti võetud, on see väga täpne. Ärge unustage oma käsivart sirutada täispikkuses, et mõõtude proportsioon oleks iga kord õige. Nüüd püüdke joonistada võimalikult suurele paberile, ehk lausa A2- või A1-mõõdus. Joonistage modelli nii, et tema pealagi puudutaks paberi ülemist ja jalad paberi alumist serva. Modelli poos pole oluline, kuid paluge tal end välja sirutada nii palju, et ta suudaks

rige joonistust, kuni olete oma ajalimiidi piires tööga toime tulnud nii hästi, kui suudate. Kui te järgmine kord kedagi joonistate, proovige sama nõksu, aga väiksemas formaadis, näiteks joonistusploki lehel, ent katke lehepind kujutisega nii suures osas kui võimalik. Katsetamine erinevate suurustega on tähtis, sest see aitab laiendada joonistamisvõtteid ka siis, kui jääte viimaks kindlaks ühele lemmikformaadile. Joonistage ikka ja jälle palju suuremale lehele kui tavaliselt, et oma võimeid proovile panna.

JOONED JA MATERJALID Esimest korda joonistama asudes ei pruugi teil olla aimugi, millest üldse pihta hakata. Sestap uurime alustuseks, mida joonistamine kõige elementaarsemal tasandil tähendab. Lihtsamalt öeldes on tegu paberile joonte tõmbamisega ja esialgu kõlbavad selleks igasugused jooned. Selles peatükis tutvustan teile ka joonistamiseks vajalikke materjale ja pakun välja mõningaid valikuvõimalusi, et teil oleks vahva töötada ja saaksite katsetada erinevaid vahendeid.

PLIIATS Kõige tavalisem joonistusvahend on pliiats. Kasutage B-kõvadusega pliiatseid, mis jätavad tumedama jälje väiksema survega kui kõvemad H-pliiatsid. Ideaalis võiks teil varuks olla erinevaid B-, 2B-, 4B-, 6B- ja 8B-kõvadusega pliiatseid.

B-kõvadusega pliiatsid on pehmed ja kuluvad üsna kiiresti, mistõttu hoidke käepärast mitut teritatud eksemplari. Pliiatsi teritamise pausid katkestavad teie tööhoogu.

1. Kui olete valmis, alustage lainelisest joonest, tõmmates seda suvalises suunas lihtsalt selleks, et käsi hakkaks pliiatsit tunnetama. See on tähtsam, kui pealtnäha paistab, sest iseenda käega kogemine, kuidas pliiats paberil liigub, annab teie joonistusele suurema tundlikkuse.

PLIIATS

2. Kriipseldage jooni igas suunas, et moodustuks tumedama tooniga laik. 3. Seejärel proovige seda laiku joonistada kiirete tõmmetega, mis kõik kulgevad ühes suunas ja asuvad võimalikult lähestikku.

8. Joonistage ring nii täpselt, kui suudate. Kuigi täiuslikku ringi on üsna lihtne ette kujutada, nõuab selle joonistamine suurt hoolikust ja teie oma näeb tõenäoliselt välja nagu see siin kõrval. 9. Nüüd tumendage ringi üht külge veidike, et luua mulje kera ruumilisusest. Lisage veidi tooni kera alla, et see paistaks varjuna.

4. Järgmiseks tõmmake hulk erineva suunaga jooni, kuid jätke need lühemaks ja vahemaad suuremaks, et tulemus näeks välja nagu haohunnik. 5. Joonistage toonitud laik vertikaalsete pliiatsitõmmete abil, mis kõik kulgevad ühes suunas.

10. Nüüd proovige joonistada peotäit lehti, hoides joonistust lihtsana ja püüdes väljendada üksnes aimdust taimevõrsetest.

6. Järgmiseks tehke sarnasel moel horisontaalseid pliiatsitõmbeid.

7. Nüüd kombineerige horisontaalseid ja vertikaalseid jooni diagonaalsetega, et tulemuseks oleks väga tume toonilaik.

11. Sarnasel moel joonistage lille piirjooned – ärge hakake töö selles järgus liigset täpsust taga ajama.

Nüüd liigume sammu võrra edasi. Järgmiseks proovite paberil edasi anda kujundit, mis võiks meenutada midagi, mida te tahaksite joonistada. 12. Esmalt joonistage romb, mis on horisontaalsuunas lamedam kui vertikaalsuunas. 13. Seejärel tõmmake vasakust, alumisest keskmisest ja paremast nurgast alla kolm püstjoont. Kõik jooned peavad olema paralleelsed, kaks välimist ühepikkused ja keskmine pisut pikem. 14. Nüüd ühendage püstjoonte alumised otsad algse rombi alumistele külgedele sarnanevate joontega. Tulemus meenutab kuupi.

15. Ruumilisuse illusiooni tugevdamiseks varjutage taust kergelt umbes poole kuubiku ulatuses, seejärel varjutage kuubi alumised pinnad. Neist ühel kasutage tumedamat tooni kui teisel. Illusiooni viimistlemiseks lisage varju kuubi kõige tumedama külje alumise ääre kõrvale, pinnale, millel kuup seisab. Lõpptulemus näeb välja nagu laual seisev karp.

JOONED JA MATERJALID

TUŠŠ JA SULG Tuši ja sulega joonistamisel on kõige tavalisem töövahend graafiline pliiats (rapidograaf). Neid on saadaval mitmes suuruses ja teil läheb vaja suurusi 0,1; 0,3 ja 0,8, et saaksite tõmmata peeni ja kaht liiki jämedamaid jooni. Neid võib osta igast kirja- või kunstitarvete poest. Graafiliste pliiatsite joones puudub varieeruvus ja kui te soovite tingimata seda, valige pigem peene sulega sulepea ja must tušš. Kui sulg on piisavalt painduv, võite sulepeale väiksemat või suuremat survet avaldades joone jämedust oma soovi kohaselt muuta. Sellised sulepead on saadaval paremates kunstipoodides või spetsiaalsetes kirjutusvahendite kauplustes.

1. Alustuseks katsetage oma sulge ja tõmmake looklev joon, mis keerleb ja väänleb ümber iseenda.

2. Nüüd kriipseldage kaunikesti rohmakalt üks laik samamoodi, nagu tegite pliiatsiga, muretsemata sealjuures joonte suuna või pikkuse üle. 3. Seekord tõmmake jooni hoolikamalt, kõik ühes suunas ja nii lähestikku, kui saate, kuid nii, et need kokku ei puutuks. 4. Nüüd andke vaba voli lühikestele kriipsudele, mis suunduvad igale poole ja kattuvad omavahel. Hoidke tekstuur võimalikult ühtlane, et pinnale ei jääks märgatavaid tühikuid.

5. Järgmiseks toonige paberit sulepeaga nii, nagu siin näidatud: esmalt diagonaalselt, seejärel vertikaalselt ja horisontaalselt. 6. Seejärel tõmmake kattuvaid jooni neljas suunas, et luua tekstuuri, mis paistab kindla toonina.

TUŠŠ JA SULG

7. Järgmiseks joonistage tušiga ring, samamoodi nagu tegite pliiatsi abil.

8. Nüüd püüdke näites toodud tekstuurijälgede abil joonistada ringist usutava väljanägemisega kera.

9. Joonistage paar lehte. Kuna sulepeajooned on pliiatsijoontest palju konkreetsemad, peate joonistama kergelt ja õrnalt, vastasel korral

10. Seejärel joonistage lilleõis koos varrega. Püüdke joonistada vaba käega, nagu kasutaksite pliiatsit, et jooned muutuksid pilkupüüdvaks.

muutuvad jooned kohmakaks.

11. Siis joonistage samasugune kuup nagu ennegi, kuid seekord tušiga. Pange tähele, kuidas viimases etapis on varjutusjooned tõmmatud üsna hoolikalt ühes suunas ja seejärel kaetud teiste, vastassuunaliste joontega.

12. Nüüd võite alustada ehtsa objekti joonistamisega tuši abil. Esmalt tõmmake joonlauaga kindla pikkusega püstjoon.

13. Joonistage vaba käega kahele poole telge lihtsa kõverjoonega vaasi küljed. Tähistage vaasi ülemine ja alumine ots lühikeste horisontaaljoontega.

14. Joonistage vaasile ellipsikujuline avaus ja poolellipsikujuline põhi, et luua ümber ülemiste ja alumiste servade mulje sügavusest.

15. Varjutage vaas õrnade kattuvate joontega samamoodi, nagu ma olen teinud juuresolevas näites. Ärge unustage lisada ka varju, mida vaas heidab.

JOONED JA MATERJALID

SÜSI JA CONTÉ KRIIT Need töövahendid kuuluvad paljude kunstnike lemmikute sekka, sest nendega saab kiiresti toonida ja paindlikult töötada. Süsi on müügil erineva jämedusega pulkadena, millest vajate vaid umbes kaht. Süsi on väga habras ja murdub hõlpsasti, mistõttu seda tuleb kasutada väga õrnalt; see jätab alati tumeda jälje ja seega puudub vajadus pulka vastu paberit suruda. Millegi tugevama ja vähem määriva otsingul proovige Conté kriite, mis on toodetud sideainega kokkupressitud grafiidi- või söepulbrist. Mõlemal juhul on teil vaja osta ka veidi fiksatiivi, mida piserdada joonistustele, et need laiali ei läheks; tehke seda võimaluse korral õues, sest vedelik võib lendudes eritada ebameeldivat auru. 1. Proovige nende kahe töövahendiga ohtralt kritseldada, et saada kätte nendega töötamise tunnetus. 2. Järgmiseks tõmmake hulk vertikaalseid jooni, mis muutuvad vasakult paremale liikudes pehmemaks ja õrnemaks, nii nagu näidisel on toodud.

SÜSI

3. Nüüd korrake sedasama, ent seekord hõõruge tulemus tööga paremale liikudes sõrmega laiali, muutes söejooned järk-järgult pehmemaks ja udusemaks, kuni need täielikult hajuvad. Sõrmede mustaks tegemisest pole siin pääsu.

CONTÉ KRIIT

4. Proovige joonistada ümmargune kujund tumeda keskosaga, mis muutub väljapoole liikudes pehmemaks ja hägusemaks. Tulemus peaks välja nägema nagu suitsukera.

SÜSI JA CONTÉ KRIIT

Nüüd tehke söe või Conté kriidiga läbi sarnane harjutuste seeria, ent seekord tõmmake pisut teistsuguseid jooni. Sõrmega hõõrumine annab toonitud pinnale pehmema serva.

5. Esmalt looge üha tumedamaks muutuv kriipseldus, mille omavahel kattuvad jooned lisavad tihedust.

6. Järgmiseks tõmmake hulk risti-rästi jooni, mis annavad palju heledama pinna. Puudutage paberit hästi pehmelt ilma sellele surumata.

8. Seejärel tõmmake paberile ring. Joonistage selle varjualad, jättes kerale selle mõõtmete rõhutamiseks valge laik. Teie ringid saavad järjest kenamad, sest olete neid nüüd juba omajagu joonistanud.

7. Nüüd vedage hulk tumedaid jooni ja seejärel hõõruge neid, kuni tulemus hakkab sarnanema tumeda, laialivalguva pilvega.

9. Järgmiseks proovige kuupi. Toonige sellel kaks külge ja jälgige, et pealmine pind jääks valgeks. Hõõruge sõrme abil kuubi ette vari.

10. Lõpuks tehke paar kiiret joonistust lehtedest ja lillest, hõõrudes nende osi sõrmega, et jätta mulje varjudest ja tekstuurist.

JOONED JA MATERJALID

PINTSEL JA AKVARELL Selle joonistamismooduse korral kasutatakse pliiatsi asemel pintslit ja tegu on väga kasuliku tehnikaga. Teil läheb vaja kaht akvarellipintslit suuruses 10 ja 2 ning pisut tumedat akvarellvärvi või vees lahustuvat tušši. Ostke ümarpintslid, mille ots jääb märgudes terav – kõige paremad on sooblikarvadest valmistatud pintslid. Akvarellpaber on ideaalne, ent kui eelistate odavamat joonistuspaberit, peaksite ostma üsna paksu variandi, muidu paneb vesi selle lokkima.

Väga erineva suurusega pintslite kasutamine annab teile suure valikuvabaduse joonte tõmbamisel.

3. Nüüd proovige tumedamat tooni ja muutke seda paremale liikudes järk-järgult heledamaks, lisades igasse pintslitõmbesse rohkem vett.

4. Nüüd vedage väiksema pintsliga paar joont ilma pintslit vahepeal paberilt tõstmata. 1. Alustuseks tehke mõlema pintsliga õrnad joonetõmbed, et saada kätte tunnetus, kuidas pintslid toimivad.

2. Seejärel looge üks heledapoolne toonilaik.

5. Alustades väga tumedast toonist, lahjendage seda paremale liikudes tasapisi, kuni see näib lõplikult hajuvat. Ideaalsel juhul peaksite selle meetodi abil jõudma kõige tumedamast toonist peaaegu valgeni, kuid ärge muretsege, kui see esimesel korral ei õnnestu – harjutamine teeb meistriks ka selles vallas.

PINTSEL JA AKVARELL

6. Nüüd proovige maalida paar lehekujutist sarnaselt neile, mille joonistasite kuivade töövahenditega, ainult et seekord on palju lihtsam lehekuju ühe tõmbega tabada. Kui lehed on kuivanud, maalige paar tumedamat joont leherootsudeks.

7. Nüüd korrake kõike seda lille joonistamisel.

9. Joonistage veel üks ring ja lisage märja pintsliga veidike tooni kujundi alumisele kolmveerandikule, hajutades tooni kera ülaserva lähedal. Maalige kera alla vari, hajutades seda paberiserva suunas.

8. Proovige taas joonistada ideaalne ring.

10. Nüüd visandage jälle üks kuup, ent seekord kasutage pintslit. Joonistamise esimeses etapis kasutage väikest teravaotsalist pintslit ja tõmmake sellega võimalikult peenike joon. Enne järgmise etapi juurde asumist peate ootama, kuni värv kuivab. Kui kasutate akvarellpaberit, ei võta see palju aega.

11. Toonige suurema pintsliga hoolikalt ülemine pool taustast ja katke sama tooniga kuubi kaks alumist külge. Maalige kuubile ka vari ja hajutage see kaugemas otsas olematuks.

12. Nüüd lõpetage pilt ja tumendage kuubi üks külg koos varjuga selle kõrval. Et kuupi taustal tugevamalt esile tõsta, tasub rõhutada veidike piirjooni nii, nagu mina seda tegin.

JOONED JA MATERJALID

PLIIATSIVAIKELU Järgnevatel lehekülgedel toodud näidetes olen joonistanud ühte ja sedasama lihtsat vaikelu erinevate vahenditega, et anda teile aimu efektidest, mida nende abil saab luua. Eelnevate harjutuste eesmärk oli õpetada teid töövahendeid käsitsema ja nüüd on aeg proovida ise vaikelusid joonistada. Joonistage natuurist nii sageli, kui vähegi saate, sest see parandab kiiresti teie joonistamisoskust ning õpetab detaile täpsemalt ja teravama pilguga vaatlema. Selle vaikelu tarbeks asetasin enda ette lauale kausitäie ploome ja valgustasin neid ühelt küljelt ilma konkreetset tausta lisamata. Sel moel sain hulga selgepiirilisi kujundeid, mis ei nõua keerukamat joonistustööd.

Esmalt visandage pliiatsiga objektide põhikujud väga üldiselt, et veenduda oma silmavaate täpsuses. Kui tulemus teid rahuldab, joonistage need hoolikamalt üle, kasutades vigade parandamiseks kustukummi.

Objektide piirjoonte täpsustamise käigus tuleks teha nii palju parandusi kui tarvis, sest selles etapis on seda veel suhteliselt lihtne teha. Hiljem on see juba raskem.

PLIIATSIVAIKELU

Järgmiseks tähistage õrna ja ühesuguse tooniga objektide põhilised varjualad. Ärge andke järele kiusatusele lisada tumedamaid toone, sest pärast võib olla raske parandusi teha.

Kui kõik varjualad on õrna tooniga kaetud, võite lisada tumedust. Alustada tasub kõige tumedamast kohast ja alles seejärel kanda peale keskmise tumedusega toonid, ent võite muidugi ka teistmoodi toimida. Igal juhul hoidke joonistusel kui tervikul pidevalt silm peal, et näha, kuidas soovitud tulemus kujuneb.

JOONED JA MATERJALID

SULEPEAVAIKELU Sellesama vaikelu joonistamine tušiga sarnaneb suures osas pliiatsivariandile, välja arvatud asjaolu, et varjutamisel ei saa jooni kokku sulatada samavõrra hõlpsasti. Sellegipoolest on põhimõte täpselt samasugune: varjualad joonistate pärast seda, kui olete visandanud põhiliste kujundite piirjooned.

Esialgsed piirjooned tuleb visandada väga õrnalt, sest neid ei saa hiljem kustutada. Tõmmake need võimalikult peenikesed ja katkendlikud.

Varuge visandatud piirjoonte ülejoonistamiseks piisavalt aega, et kujutis saaks võimalikult täpne.