Insula

Emilia Aimra

INSULA Elu saar

Ükski inimene ei ole saar, täiesti omaette: iga inimene on tükk mandrist, osa maismaast. Kui meri mullakamara minema uhub, jääb Euroopa väiksemaks. Samuti ka siis, kui ta maanina uputab, kui ta sinu sõprade või sinu enda lossi purustab. Iga inimese surm kahandab mind, sest ma kuulun inimkonda ...

John Donne inglise poeet ja usutegelane Insula tähendab ladina keeles „saart”, Rooma arhitektuuris ka „maja”.

Toimetanud Lea Arme Kujundanud Villu Tammer Kaanefoto: Shutterstock © Emilia Aimra © Tammerraamat, 2018 ISBN 978-9949-616-36-7 Trükikoda Greif www.tammerraamat.ee

Eessõna Teadsin, mida teha. Sõrmed olid selles kogenud. Naine ei liigutanud end ega teinud mingitki häält. Jätkasin. Viimaks hakkas naine hingeldama. Tajusin, kuidas tuli tõus, tundsin värinat oma sõrmede vastas.

Natukese aja pärast tuli naine minu kohale ja tegi oma osa.

Hommikuvalgus hiilis läbi kardinaserva magamistuppa.

Olin voodis selili ja silmitsesin esimeste päikesekiirte paistel oma naist. Mirkal oli täidlane, mind alati erutanud keha. Kuid see äsjane oli olnud siiski vaid rahuldamine. Füüsiline akt. Midagi sellist, mida ei märkagi, kui see on tehtud, umbes nagu ei pööra tähelepanu sellele, kuidas püksiluku kinni tõmbad. Lihtsalt tõmbad.

Kuid täna oli ta veel minu naine ja seks, nii tavaline ja paljukogetud kui see oligi, oli minu jaoks kui hüvastijätt. Silitasin naise juukseid ja selga. See tuttav ihu. Mind valdas ängistusesegune nukrus.

Tõusin. Pesin duši all orgasmitulemuse kanalisatsioonitorudesse ja mul ei olnud mingit erilist meeleolu. Ma ei tundnud ei rõõmujoovastust ega ka masendust. Isegi mitte ärritust. Üksnes nukrust.

Riietusin, läksin tagasi magamistuppa ja tegin naisele kerge põsemusi, sedagi lihtsalt harjumusest.

Kui palju asju elus tehakse vaid harjumusest. Nii nagu jõgi niriseb käänakute vahel läbi kaunite maastike ja erinevate pinnamoodustiste, et kuhugi jõuda. Kuhu ta siis lõpuks voolab? Merre? On’s jõgi sellest õnnelikum, et ta merre suubudes oma eksistentsi kaotab?

Jõgi ei mõtle sellistele asjadele nagu mina praegu.

Võtsin külmkapist võileiva tegemiseks tarviliku ning lõikasin lõikelaual tomati ja kurgi viiludeks. Nuga oli hea. Jäin seda silmitsema.

5

Kas ma pean endale uue noa hankima, kui siit lahkun? Ja juusturiivi? Vaatasin köögis ringi. Mu lemmik vokkpann! Söögitegemine oli mu meelistegevus, see tõstis tuju.

Köögikella kägu hüppas välja ja kukkus vaikselt seitse korda. Meenus kirjakoht: „Enne kui kukk laulab, salgad sina minu kolm korda ära!”

Salgamine võrdub reetmisega. Mina olen oma naist reetnud palju kordi. Ma polnud selle üle uhke.

Seinakella saime pulmadeks ja see jaksas ikka veel. Mitte nagu mina.

Heitsin pilgu aknast välja. Naabrite koer lippas põlluvahelisel teel.

Elasime Helsingist pisut väljas, siin olid ümberringi põllud ja metsad, kus koeralgi vaba voli ringi joosta. „Vestlesin” selle peniga sageli, kui käisin maja ees suitsu tegemas.

Järsku tundsin teravat kurbust, et pean tuttavast ümbruskonnast lahkuma.

Rebisin end mõtetest lahti. Otsustasin, et kõik peab muutuma ja ma ei taha siit midagi kaasa võtta. Soovisin miskipärast, et minu lahkudes jääks siin kõik endiseks ja et naine ei märkakski, et olen siit läinud.

Muidugi oli naiivne niimoodi mõelda. Teadsin, et teen naisele lahkumisega haiget. Aga kooselu viimastel aastatel olin talle oma ükskõiksuse ja põikpäisusega teinud ehk enamgi haiget? Nüüd jääb üle vaid meid siduv õhuke niit, mille nimi on harjumused, läbi lõigata. Nüüd peab meist saama kaks iseseisvat inimest.

Rahustasin end mõttega, et tal on lõppkokkuvõttes ilma minuta parem.

Ma ei olnud osanud senises elus midagi ilusti teha. Isegi abieluettepanekut ei olnud ma oma mäletamist mööda teinud. See oli Mirka, kes küsis, millal me lõpuks pulmad peame. Mina arvutasin mõttes sellega seonduvaid väljaminekuid ja teatasin kuupäeva. Romantikast oli asi kaugel.

Olen olnud soomlaslikult tuim ja igav mees. Lahku võiksime ehk siiski soliidsemalt minna? Mingi kena lõppakord. Midagi rahustavat, näiteks väike ostureis Tallinnasse. Võib-olla oleks reisil parem asjad selgeks rääkida.

Teadsin, et „rääkimine” tuleb sellest hoolimata raske. Oeh. Ei, ma ei kahetsenud midagi, see oli sadu kordi lapitud suhe ja parandamatult katki. Samas kõik need koos oldud aastad …

Kui oled pika abielu jooksul naist läbi ja lõhki tundma õppinud ja tead, mida naine ütleb juba enne, kui ta suu avab; kui oled temaga 6

tuhandeid kordi riielnud või päevi suhtlemata olnud, lõpuks jälle leppinud, kuumalt suudelnud ja leppimisseksi harrastanud … Siis ei saa mälestuste vastu. Raske on.

Tegin võileiva ja kallasin endale kohvi.

Mirka tuli vannitoast, levitades šampooni ja kalli näohooldusvahendi häid aroome. Kuigi naisel olid sageli migreenihood ja muud tervisehädad, hoolitses ta oma välimuse eest. „Sa minule kohvi ei valanudki?” imestas ta.

Tegin näo, et ei kuulnud küsimust.

Naine oli seljaga minu poole ja valas ka endale kohvi. Mu pilk riivas tahtmatult tema tagumikku. Alateadvuses protestisin tõdemuse vastu, et tegelikult mulle meeldis kõik see, mida mu silmad nägid. Dissonants aju hallolluses tekitas ärrituseseguse, isegi valusa tunde. „Süütunde?” mõtlesin endamisi.

Nüüd, kui teadsin, et meie teed lähevad peagi lahku, oli Mirkat kergem vaadata. Hoolimata sellest, et ma pisut häbenesin, et segasin hommikul ta und. Seda oli imelik tunnistada – minul, kes ma elus peaaegu midagi seoses naistega ei häbenenud.

Naine oli ilmselgelt heas tujus, ta põsed õhetasid ja ta rääkis midagi. Mida, ei pannud ma tähele. Tahtsin lihtsalt juua tassi kohvi, süüa võileiba ja minna tööle. Teadsin, et peaksin Mirkale mainima, et mõne aja pärast mind siin enam pole, kuid ei suutnud. Ma ei tahtnud naise head tuju rikkuda. Otsustasin jätta ebameeldiva jutu teiseks korraks.

Vaatasin kella, vedasin selga päevinäinud nahktagi ja läksin söömata uksest välja. Ma ei suutnud seal enam olla. „Leo,” tervitas mind peapomo, hääles noomiv noot. „Kas sina oled meil nüüd osapäevatöötajaks hakanud?”

Mis küsimus see oli? Helsingi kesklinnas olid muidugi tööpäeva hommikutel ummikud, kuid olin õppinud neid aastate jooksul vältima ja teadsin kindlalt, et ma polnud hilinenud. Heitsin siiski kiire pilgu mobiilile: ametlikult algas tööpäev alles minuti pärast. „Milles küsimus?” imestasin ebameeldiva tundega kõhus.

Mul ei olnud pomoga kõige paremad suhted. Ta oli ülemus, kellele meeldisid pedantlikud käsutäitjad, mitte oma peaga mõtlejad.

Kahetsusväärne omadus iga inimese, aga eriti ülemuse juures. „Vaatasin su komandeeringuaruannet ...”

7

Ta naeratas ebalevalt. Kena inimesena oli tal mittekenadest asjadest ebamugav rääkida. Seisin kui üks suur küsimärk. Ma olingi suur – pomol tuli mulle alt üles vaadata ja see muutis teda veelgi ebakindlamaks. Ta vajanuks tooli jalge alla, et minuga ühepikkune olla. Oleksin ju võinud istuda, et pomo end mugavamalt tunneks, kuid tänane hommik ei olnud ka mulle just päikesepaisteline olnud, sestap polnud mul mingit soovi ta olemist kergemaks teha. „Sa käisid möödunud nädalal komandeeringus, eks ole?”

Noogutasin. „Kontrollkaardi näidu järgi oled sa kahel korral väljunud garaažist kell üheksa, kuigi tead, et tööpäev algab kell kaheksa, olenemata sellest, kas oled kontoris või komandeeringus!”

Pomo hingas kergendatult pärast selle lause väljaütlemist.

Nüüd ei olnud mul enam üldse tahtmist tema olemist mugavamaks teha. Tundsin, kuidas vererõhk tõusis. Vandusin endamisi.

Mäletasin täpselt, kuidas ma mainitud nädalal komandeeringus olles töötasin õhtuti paar tundi kauem ja tegin veel hotellitoaski paberitööd edasi.

Säilitasin väliselt tasakaalu ja selgitasin, et klient, kelle juurde ma tol õnnetul hilinemise hommikul sõitsin, oli ise soovinud, et ma ei tuleks liiga vara. Just seetõttu magasin tunnikese kauem. Pealegi olin eelneval õhtul lõpetanud tööpäeva hilja ning mis kõige olulisem: ma läksin kliendi kontorisse küll hiljem, kuid lisaks ühele teeremondimasinale, millest klient algselt huvitatud oli, sain talle müüdud veel ka saha ja lisatarvikuid kokku viiekohalise summa eest.

Rahanumbrit tuli kindlasti ülemusele mainida. Kummaline, kuidas raha inimest rahustab.

Pääsesin tast lõpuks mööda ja võtsin kontorinurgas kohvimasinast kohvi. Vererõhk langes. Rahunesin tökatmusta jooki rüübates ja noogutasin sekretärile.

Sekretär oli kohvikeetmises hea. Muus asjus ta minu maitse ei olnud.

Olin järele proovinud.

Vaatasin kohvi juues hiigelsuurest kontoriaknast välja. Inimesed tõttasid maapinnal nagu sipelgad kes teab kuhu. Perroon oli otse meie kontori all, seal sebis ringi rongilt tulijaid ja rongile minejaid. Tõesti nagu agarad sipelgad.

Tõstsin pilgu ja vaatasin kaugemale. Lahesopist väljusid laevad Tallinna ja Stockholmi. Silm seletas sadamakaid, laevamaste ja tükikest 8

merelahte. Laevamaste ja mereriba oli parem vaadata kui all kiirustavaid sipelgaid.

Tundsin teravalt massiivset painet peaajus: tahtsin kuhugi ära. Ükskõik kuhu. Näiteks puhkusele.

Ei, sellest ei piisaks. Tahtsin lihtsalt siit ära, kas või Portugali. Nii paljud lähevad Portugali, miks ei võiks minagi? Päike, ookean, mäed.

Hilisöine fado-muusika. Ja sisemine rahulolu iseendaga.

Või siis Provence’i orgude vahele, kus vana sõber pensionipõlve veedab. Jah, see oleks kena! C’est la vie!* Vaatasin laevu merel. Valus kurbus valdas meeli. Kas jälle masendus?

Oh jumal küll. Otsisin taskust suitsu, kuid ei leidnud. Siis tuli meelde, et olin äsja suitsetamise maha jätnud. „Kuradi kurat!” vandusin südamepõhjast.

* See on elu (pr). – Toim.

Valge laev

I 2015. aasta sügis on raputamas flegmaatilist Euroopat.

Laeva seinaekraan näitab uudiseid. Saksamaa kantsler liigutab suud ja tekst ekraaniservas selgitab, kuidas Euroopa Liidu osa liikmete ükskõikne suhtumine pagulaskriisi on täiesti lubamatu. Saksamaa on pagulasi seni kahel käel vastu võtnud ja kavatseb seda teha ka edaspidi, seetõttu loodab kantsler samasugust suhtumist teisteltki liikmesriikidelt.

Laevareisijaid ei huvita eriti uudised. Sõda ja põgenemine on saanud teleekraanil nii tavaliseks.

Väheke hiljem selgitab diktor, et Euroopas varjupaika sooviv inimene peab taotlema seda esimesest Euroopa Liidu riigist, kuhu ta siseneb, mitte rändama ühest riigist teise. Sellegipoolest soovivad paljud pagulased minna Saksamaale, kuid sinna ei mahu enam. Saksamaa on täis!

Nii rännatakse aina edasi. Taani, Rootsi, Norrasse ja Soome.

Politseinikud on saanud käsu põgenikke mitte peatada – mingu, kuhu tahavad! Otsima maapealset paradiisi. Või lihtsalt paika maamunal, kus ellu jääda.

Sade Seemannil oli juturaamat kaasas. Ta võttis selle kotist, luges pisut ja vaatas siis laevaaknast välja, lastes pilgul viibida Tallinna siluetil. Kodu kaugenes ja panoraam muutus järjest ähmasemaks, kustudes aegamisi ka mälust ja teadvusest. Tal ei olnud enam selget sidet oma eelmise eluga, see oli kui müstiline kaunis muinasjutt, millest ta nüüd eemaldus.

Laev vabises lahesopist välja keerates, vöör lõikas pooleks tüünet Läänemerd. Hilised tulijad lohistasid kärusid mööda laevatekki, otsides istumiskohta.

13

Naine pani raamatu käest. Ta vaatas ekraanilt, kuidas põgenikud valgusid tuhandete kaupa Vahemerel seilava suure praami kõhust Kreeka rannikule, taustaks kõhedust tekitav muusika. Järgmistes kaadrites näidati väsinud põgenikke, sealhulgas lapsi, kel tõsine täiskasvanulik pilk. Kaamera suumis kaldale vedelema jäetud kehvadele kalapaadikestele ja rebenenud kummipaatidele, kõikjal vedelesid kollased päästevestid.

Sadele tundus videokaadreid vaadates, et ajalugu kordas jälle nürilt iseennast. Ka Eestist põgenejate paadid olid sõja eelõhtul ohtlikult ülekoormatud. Tollal põgeneti ju täpselt samamoodi. Ees ootas tundmatus ja sügisene tormine meri, kuid selja taga oli veelgi hirmsam punane draakon. Ülevedajateks kutsuti paadimehi, kes neil aastatel Soomest, Rootsist, Taanist ja Saksamaalt appi tulid ning eestlasi üle vee aitasid. Abistajate hulgas oli salapiiritusevedajaid, kellele oli tee tuttav, samuti praamimehi. Ülevedamine oli ohtlik ja selle eest võeti tasu. Eestlased suhtusid sellesse mõistvalt ja tänulikult ning maksid nurisemata. Ülevedajad riskisid siiski oma eluga. See oli isamaaline ja humanistlik tegu ja nii sellesse Eesti poolel suhtutigi. Kipakate paatidega põgeneti üle mere sõjakoldest eemale, kes kuhu sai ...

Taamal paistavad Tallinna tornid, linna kohal levib suitsupilv. Hilissügis.

Linna on pommitatud. Aastanumber näitab 1944. „Päästke meid!” karjuvad hädalised külmas vees rabeledes. Kummuli­ läinud kaluripaadist paistab vaid lainetes ulpiv põhi. Naaberpaadist ürita­ takse õnnetuid merest välja õngitseda, kuid kõrge laine nurjab ettevõtmise.

Seal, jäises vees rabelevad Sade taluperemehest vanaonu koos naise ja koe­ rakesega. Ka nemad olid üritanud põgeneda. „Meie paat on juba vett täis, me upume varsti ise ka!” karjub veel ter­ ves kalapaadis istuv naine ahastavalt mehele, surudes nutvat last rinnale. „Viska kõik kotid ja pambud merre,” hüüab mees üle õla, üritades paati merehädaliste juurde suunata. „Me peame üleaedsed päästma!”

Naine loobibki kompsud rõivaste, kaasavõetud soolaliha ja seemnekar­ tulitega vette, kuid sellest pole kasu – laine on sügisesel merel ohtlikult kõrge, merehädaliste pead kaovad ... Õõnes vaikus. Kuulda on vaid meremüha. „Isegi koerakrants ei pääsenud!” ohkab nooruke taluperenaine mõne aja pärast.

14

Tuhandete inimeste jutusumin segunes mootorimürinaga. Laev oli puupüsti täis nagu nädalalõpul tavaks. Soome päevaturistid pöördusid tagasi koju ja Eesti võõrtöölised naasid tööpostile. Tööleminejatele polnud laevareisis enam midagi huvitavat, tüüpiline nädalalõpusõit.

Kroonilised reisijad olid laevas kindlad kohad sisse võtnud: kes oli valinud istekoha baaris, kes pistikupesa läheduses. Need, kes tahtsid vaikust ja rahu, olid läinud ülakorruse treppide kõige kõrgematele astmetele ja konutasid vahekäikudes. Lapsed seerisid edasi-tagasi ja jooksid rõõmsalt kiljudes ringi. Nende jaoks oli laevareis lõbus seiklus. „Olin vist viimane eestlane, kes oma jala Soome pinnale tõstis,” mõtiskles Sade. Ainult korraks, oli ta tollal arvanud, nädalavahetuseks mehele külla. Oskar oli Tamperes ehitusfirmas tööl. Nende elu oli neil aastail nagu Koidu ja Hämariku kohtumine – harv, kuid kindel.

Kuidas küll võib ajutisest asjast kooruda välja alaline …

Juba siis hakkas talle silma, kuidas laevareisijad jagunesid kaheks, samuti see, kui suur osa reisijatest olid võõrtöölised. Pühapäeva õhtuti tõmmati Eesti nagu kalatraaleriga tööinimestest tühjaks ja laaditi laevale, reede õhtul päästeti tagasi koju. Aina edasi-tagasi, kuni peas tekkis segadus, kuspool õieti kodu on. Kas seal, kus teed tööd, leiad uusi sõpru või varjud õhtuti väsinuna teleriekraani või hea raamatu taha, või on kodu siiski see koht maamunal, kus oled sündinud-kasvanud ja kus hing härdub ainuüksi Tallinna vanalinna silueti nägemisest?

Aastatega polnud palju muutunud. Võõrtöölised lõid nüüdki laeval aega surnuks, käisid välistekil suitsetamas, mängisid arvutimänge või üritasid mobiiliekraani võlumaailma sukeldudes hetkeks reaalsust unustada. Huvireisijad täitsid baaripinke või piinasid mänguautomaate.

Raha kõlises, aparaat köhis aeg-ajalt lärmakalt kilisevaid münte välja, kuid üldjuhul neelas siiski mängija sisestatud sendid oma aplasse kõhtu.

Minimalistlik kapitali ümberjagamine, ainult selle vahega, et siin sai sentide eest piskut õnne osta.

Sade suundus kaasreisijate jalgadest üle astudes laevabaari. Vööriosas sai suhteliselt hea maitsega kohvi ja laevaninast oli tore vaadata mere vahuseid laineid.

Ta tellis kohvi. Jooki rüübates kiikas ta taas aknast välja, kuid nägi vaid halli vett. Tallinna vanalinna tuttav siluett oli merre uppunud.

Seejärel silmas ta laevatuttavat Andrat. Taolisi tutvusi tekib, kui piisavalt palju edasi-tagasi reisida. Vahetati uudiseid. Andra oli saanud uue töökoha – ta ei olnudki Helsingis enam koristaja, vaid oli ametiredelil 15

tõusnud, temast oli saanud koristustiimi juht. Sade teadis, et endises elus Eestis oli Andra olnud kaupluse juhataja.

Palju oli elus muutunud, saanud „enne ja nüüd” staatuse. Eesti teise vabaduselainega oli tekkinud uus kadunud sugupõlv. Eelmine oli sõjaaegne, need, kel oli õnnestunud kuidagiviisi sõja-maavärinast pääseda.

Siis oldi pisku eest tänulikud. Õnnelikud, et hing sees. Endine tiitel ja positsioon ei maksnud uues maailmas kuigi palju. Ei maksnud nüüdki, kõik kordus.

Kui küsida võõrtöölistelt, kes lõid laevas aega surnuks, saaks ridamisi inimlikke lugusid: sisult sarnaseid, läbielatult nii erinevaid ... Uus põgenemislaine oli heitnud inimesi nagu merekivikesi erinevatele randadele.

Andra mehel polnud juba teist aastat tööd. Nii ei jäänudki tal muud üle, kui minna tööle lahe taha, eestlaste jaoks paremate võimaluste maale. Koristajaamet Soomes andis võimaluse maksta Eestis oleva korteri pangalaenu ja alati oli ju lootus õppida kohalik keel paremini selgeks ning tõusta karjääriredelil. Nagu nüüd oligi juhtunud.

Andra raputas energiliselt oma lühikest poisipead. „Käisin kodukandis emakest vaatamas,” teatas ta ja lisas rahulolevalt: „Jumal tänatud, emme on üllatavalt hästi hakkama saanud ja suutnud oma piskust pinsist isegi talvepuude jaoks säästa. Pidin kõvasti peale käima, enne kui ta soostus mult raha vastu võtma.” „Kuidas tal tervis on?” „Eh, ega just kiita ole. Üks külajoodik võttis tal söögi ja viinaraha eest kartulid üles, emakese selg ei kannata enam küürutamist.” „Elu kohtleb inimesi ebavõrdselt,” nentis Sade laevabaaris lõbusaid turiste vaadates. „Vanas Euroopas saavad eakad rahulikku pensionipõlve nautida, käivad lõunamaa päikese all puhkamas, sanatooriumis ravivanne võtmas. Aga Eestis rõõmustab memmeke, kui keegi aitab tal mõned kartulivaod üles võtta, et talvel oleks midagi jahusousti kõrvale panna.” „Jah, nii see on! Loomulikult ma tahaksin ise ema igapäevastes toimetustes aidata, aga mis teha, kui kodumaa ei paku meiesugustele äraelamist.” Andra lõi tujutult käega. „Nüüd siis käime aeg-ajalt Eestis nagu mingid turistid!”

Sade heitis jutukaaslasele imestunud pilgu ja raputas ägedalt pead: „Mina küll ei taha end Eestis turistina tunda, see on ju siiski sünnimaa!” „Sina ehk mitte, aga mõned kipuvad väga innukalt sünnimaad unustama – ja kui mäletavadki, siis vaid negatiivsetes toonides,” krimpsutas 16

Andra suud. „Ja need, kes on kodumaale jäänud, ei suhtu meiesugustesse majanduspõgenikesse hästi. Külanaised poe juures pilkasidki, et kassa näe, miljonäriproua kodukandis käimas! Arvavad nad tõesti, et me siin miljoneid kokku kühveldame?”

Hetke pärast Andra leebus: „Õnneks on ka inimesi, kes pole lasknud ennast eluvoolul muuta!”

Sade liigutas mõtlikult lusikat kohvitassis. „Mulle tuleb meelde lugu Stanislav Lemi ulmeraamatust, kus kosmoserändur Ijon Tichy kohtub universumis omale uut planeeti otsiva rahvaga, sest vana oli vilets,” tähendas ta. „Mina ei pea oma kodumaad viletsaks, tegelikult on ta tubli.” „Jajah, meie ei ole turistid, sest ei tassi reisilt kaasa kastide viisi tubakat ega alkoholi,” jätkas Andra. „Võib-olla nimetatakse meiesuguseid kunagi suurteks idiootideks? Või hoopis saamatuteks?”

Sade vaatas aknast välja, sealt paistis tükike halli merd. „Inimene ei ela ju ainult leivast, vaid vajab ka hingepidet,” lausus ta. „Mina tahan elult enamat. Uut lootust ehk?”

Andra noogutas mõistvalt: „Sa oled ka kodumaas pettunud, nagu me kõik siin.” Vaatas siis oma tühja kohvitassi ja viis jutu mujale: „Ma toon kohvi, kas tahad ka?”

Sade raputas pead.

Andra tuli peagi tagasi. „See kena baarmen oli eestlane,” naeris ta lõbusalt. „Flirtisin temaga pisut.” Andra pahameel oli lahtunud. „Kas ta rääkis sinuga eesti keeles?” „Ei, kust tema pidi teadma, et ma eestlane olen?! Me rääkisime soome keeles, aga ta pani tagasiantavad sendid baariletile, sellest sain aru.”

Andra märkas eemal tuttavat, lehvitas talle rõõmsalt ja jätkas: „Mõned eestlased on muutunud Soomes täielikeks idiootideks. Vahetavad hoogsalt värvi ja üritavad iga hinna eest oma rahvuse minema heita. Hullem värvivahetus kui nõukaajal!”

Andra ohkas, enne kui jätkas: „Mul juhtus töö juures üks väga ebameeldiv intsident. Noh, kui mulle seda siivouspomo* kohta pakuti, siis saatis juhtkond mind kolmeks päevaks juhtimisevärki õppima. Olin küll ju Eestiski kauplust juhtinud ja aimu sellest tööst oli, aga olin rõõmuga nõus. Tahtsin end uue tööga paremini kurssi viia. Eriti rõõmustasin selle üle, et sain endale eestlasest juhendaja. „Jess,” mõtlesin, „nüüd mul küll vedas!” Eh ...” * Koristusjuht (sm). – Toim.

17

„Mis siis juhtus?” „See eestlane rääkis minuga vaid soome keeles! Okei, ma saan aru kui teiste ees, töökeel on ju soome keel, aga ta jätkas soome keeles ka siis, kui olime ruumis kahekesi. Saad sa aru: kaks eestlast suhtlevad omavahel võõras keeles! Tõsiselt ebameeldiv!” Andra raputas põlglikult blondi poisipead. „Ma ei tea, miks mõned selliseks muutuvad. Igatahes parem olla omaette kui töötada sellise inimese alluvuses. Ta käitus nii, nagu tal oleks häbi olla eestlane. Jumal tänatud, et see koolitus kestis ainult kolm päeva!” „Mõni tahab olla paavstilikum kui paavst ise.” „Ilmselt küll.”

Sadegi teadis Soomes mitut inimest, kes olid „unustanud” oma päritolu, endise ameti, võib-olla üldse kõik, millel oli veel äsja tähendus olnud. Paljud olid meelega kõik sillad põletanud. Need, kes mäletasid, piinlesid, mõeldes sellele, mis oli enne ja mis on nüüd ...

Nende lauda tuli väsinud välimusega mees, nägu punane peas. Oli vist kasutanud Eesti odava alkoholi hüvesid. Alkohol oli viimane kaubaartikkel, mis oli Eestis jätkuvalt odavam kui Soomes. „Noh, naisukesed, olete väikest merereisi tegemas?” hõikas mees rõõmsalt üle laua. „Ei, tööle läheme.”

Naeruvine mehe näol haihtus.

Sade teadis, et see vastus ei meeldinud soomlasele. „Jälle ühed, kes võtavad meie omadelt töökohad käest,” võis ta silmist lugeda. „Olete venelased?” küsis. „Ei, eestlased!” pidi Andra kinnitama. „Ei usu, näete välja nagu venkud,” takseeris lauasistuja naisi kriitiliselt. „Mis seal vahet on, eestlane või venelane?” imestas Andra. „Inimesed kõik!” „Venelane on hoor, vene naise lauda ma ei istu!” tõstis mees kolmanda õlle julgusega tähtsalt sõrme püsti. „Ei ole venelane rohkem hoor kui kes tahes muu rahvus,” ajas Andra oma nöbinina tõe jalule seadmiseks võitlusvalmilt püsti, kuigi teadis selgitamise mõttetust. Õlled olid mehe mõttemaailmas oma töö teinud. „Sina oled venelane,” sihtis mees sõrmega Sade poole, „sul on venku näojooned.”

Sade vanaisa oli pärit Ida-Eesti piiriäärsest linnakesest ja käinud tsaariajal vene kirikukoolis, nii et ta rääkis ja kirjutas vene keeles paremini 18

kui eesti keeles. Sealtpoolt oli ta päranduseks saanud ka pruunid silmad ja kõrged põsesarnad, teda oli välimuse järgi ennegi venelaseks peetud.

Eestis muidugi ei jooksnud rahvus paralleelselt passi märgitud nimetusega. Sade oli alguses teadmatusest selle vastu Soomes eksinud. Kord istus rongis tema vastas kena tõmmu naine koos armsa suuresilmse lapsega. „Araablane või ehk hindu?” mõistatas Sade. Ta silmitses neid huviga, kuna polnud toona Soome kireva rahvuspildiga veel harjunud, ning küsis seetõttu hetk hiljem spontaanselt: „Vabandust, mis rahvusest te olete?” „Soomlane olen!” oli naine kehvas soome keeles pahaselt vastanud. Siis Sade mõistis, et siinmail on kombeks end passi järgi nimetada. Kui Eestis öelda Eesti kodakondsusega, kuid vene rahvusest inimesele, et ta on eestlane, siis vaataks ta ütlejale mõistmatult otsa. See oleks talle lausa solvav. „Ma olen venelane, kellel on Eesti pass!” hüüataks ta. Sama lausuks uhkusega hääles ka juut või tatarlane. Kõik hoidsid oma juurtest kinni.

Sade mõtted olid taas seiklema läinud. Kui järele mõelda, siis õige venelane peaks ju olema siniste silmade ja heleda peaga? Igatahes kõigis ta lapsepõlve muinasjuturaamatutes oli Ivanuška heledapäine ja punapõskne poisike. Pisut soomlase moodi. „Noh, olgu pealegi – olen venelane,” kiitis Sade mehele takka. See ei olnud esimene kord, kui ta pidi analoogsetel teemadel diskuteerima; ta ei viitsinud vaielda. Õnneks tuli vene naiste vihkaja sõber, vabandas lauanaabri jutukuse pärast ja viis ta endaga kaasa. „Poolvenkud olete seal kõik!” jõudis lauakaaslane veel lahkudes üle õla hõigata.

Andra väristas õlgu. „Kust sellised vingujad küll tulevad? Äkki ta on mõne vene mõrra otsa sattunud või siis mõnelt vene kaunitarilt julmalt korvi saanud ega seedi nüüd venelannasid? Jah, ma võiks veel mõista, et meil, eestlastel, on veneviha, aga Suomen poika*? Ta võiks uhke olla selle üle, et Soome sai sõjas Venemaast jagu, kuigi suurte kaotustega.” „Ta ongi selle üle uhke, kuid samas on ta kohanud venelast vaid kui vaenlast. Nad ei tunne venelasi nii nagu meie, nad ei ole nendega viiskümmend aastat koos elanud. Ja ega nad tunne meidki. Tundmatus aga tekitab hirmu.”

Raadiokrapist anti teada, et alkoholimüük laeval lõpetatakse ja peatselt jõutakse Soome vetesse. Ekraanilgi oli alkoholireklaam lõppenud, * Soome poiss (sm). – Toim.

19

seal jooksid taas uudised. Nüüd näidati, kuidas merest toodi välja poisikese surnukeha. „Vahemeres on sel sügisel hukkunud juba üle kahe tuhande põgeniku,” teatas diktor ilmetul häälel.

Lähed kaunile Kreeka rannikule ujuma – ja leiad veest surnukeha. Ja neid on tuhandeid. Kõik hukkunud paradiisi otsingul.

Sade vakatas. Ta ei tahtnud enam uudiseid. Ta rüüpas suure sõõmu kohvi.

Andra vaatas kella: „Jõuame veel laevapoodides käia, viimase hetke ale *, äkki on midagi huvitavat.”

Sade ei tahtnud minna, ta jäi istuma.

Akna taga loksus hallisegune vesi. Läänemeri. Soomlased kutsuvad seda Idamereks. Kui laiemalt mõelda, siis Balti meri. Heal lapsel mitu nime! Tegelikult on Suur Hall Lomp. Mõnel maal on järvgi suurem kui meie kodumeri. Väike küll, aga nii mitmetähenduslik: viiskümmend aastat eraldas see hall vesi kodumaad muust Euroopast. Eraldab veel nüüdki – kakssada tuhat eestlast on viimase vabaduselainega jätnud Eestimaa maha, põgenenud üle lahe. Pea veerand Eesti rahvast. „Minagi olen põgenik,” mõtles Sade kerge kibedusega. „Ja mis veel hullem – majanduspõgenik. Rott, kes pageb uppuvalt laevalt.”

Sade raputas pead. Sellist mõtet polnud nüüd küll vaja mõelda! Ja miks peakski kõigesse nii raskelt suhtuma? Ehk tasuks hoopis colas­ breugnonilikult hüüda: „Elame veel!” Vea aga oma reisikotti rõõmsalt järel ja ela!

Mõtted siiski tulid, neist polnud pääsu.

Reisikohvrite surin kõrvus läks üle karaokeks. Sade pööras pilgu laevaekraanilt ära ja jäi kuulama meeshääle esituses üht Juice Leskineni ballaadi. Muusika oli raske, sama raske kui laevatekile suundunud reisikohvrite painav heli. Ääretult kurb jutustus nagu enamik soome ballaade: sügisest, surmast ... Ta ei näinud, kes laulis, kuid esitusse oli pandud palju tunnet.

Sade ei tahtnud surmast midagi kuulda. Laevas oli umbne ja ta läks välistekile, kus soolane meretuul lõi vastu nägu. Oli septembrikuu viimaseid sooje päevi, leebe vananaistesuvi. Päike hakkas loojuma. Kaunis hetk, mil kohtuvad tume vesi ja veripunane päike – hetkeks on kõik tasakaalus, siis hakkab hämarduma. Viimane üürike hetk valgust. Põhjamaa sügis hiilis vargselt ligi, pikk hämar aeg, täis nukrust. * Allahindlus (sm). – Toim.

20

Praegu veel oli soe ja valge. Sade ei tahtnud mõeldagi lähenevale pimedale oktoobrikuule ega hukkunutele seal kusagil kauges meres. Ta tahtis tõmmata endasse ühe korraliku sõõmu kaunist õhtust ja värskendavast meretuulest.

Läänemeri oli Vahemerega võrreldes nii rahulik. Suure laeva võimsad mootorid ragisesid ühtlases rahustavas rütmis. Ta oli elus. Ei tema ega ta saatusekaaslased hulpinud külmas vees, vaid istusid mugavas laevas.

Ometi tekitas monotoonne mürin hinges ärevust. Venelastel oli sellisele meeleolule väljend: spliin. See tabas teda alati kodumaalt võõrsile naastes. Vaid tühised viiskümmend meremiili halli vett – ja kogu elu jäi seljataha. Niisama lihtsalt nagu Tallinna vanalinna tornid.

Lapsepõlvekodu. Pisitasa eemaldunud sõbrad.

Ei, ta ei olnud kurb! Minevikku oli jäänud nii palju kaunist. Meenus hommikune kohtumine pojaga.

Aaronil oli kiire, kuid ta leidis siiski hetke aega ema lõbustada.

Nad nägid teineteist nii harva. Tamperest Tallinnasse on pikk tee, kogu päev kulub reisimisele. Ja teine tagasi. Pealegi liiga kallis, et sageli sõita.

Aaron elas hoogsat üliõpilaselu. Kool, trenn, sõbrad. Võib-olla ka tüdruksõber, kes teab. Ja alkohol?

Sade muigas: ta teadis, et kaotab modernse ema mõttemalli kohe, kui küsimus on alkoholis ja uimastites. „Ah, ema, alkohol on iganenud, nüüd lõdvestutakse teisiti,” naeris poeg lõbusalt teda kiusates. „Ma olen nüüd anarhist!” „Ah? Mis loom see on?” „François Rabelais,” lausus Aaron tähtsalt, „tema filosoofiaõpetus seisneb üksikisiku piiramatus vabaduses. Tee seda, mida ise tahad.” „Kas su pardel läks katki või on seegi anarhismi ilming, et oled hakanud habet kasvatama?” muigas Sade.

Aaron sügas iseteadvalt lõuga: „Jah, seegi on minu vaba tahte ilming.” „Kuule,” hüüatas Sade, „kas sa mitte ei läinud õppima ITd või oled selle nüüd habemega filosoofia vastu vahetanud?”

Aaron naeris lõbusalt, juhatades ema hubasesse restorani Balti jaama turu taga. Sade imestas, kuidas erinevaid söögikohti ja kohvikuid oli tekkinud kui seeni pärast vihma! Viimane kord pojaga kohtudes seda söögikohta siin veel polnud. Paistis, et pealinna boheemlaslikus linnaosas toimusid muutused lausa tundidega.

21