Isamoodi unejutud

Isamoodi unejutud

ILMAR TOMUSK

ISAMOODI unejutud

Pildid joonistanud Pr iit Rea

3

Kujundanud Endla Toots Toimetanud Mari Tuuling Tekst © Ilmar Tomusk Illustratsioonid © Priit Rea © Tammerraamat, 2017 ISBN 978-9949-616-05-3 Trükikoda Printon www.tammerraamat.ee

Sisukord

27 15 23 29 37 43 49 57 63 69 77 83 91 97

Punamütsike, Taukar ja kolm lendavat põrsast Vahva kärbes ja koogimaias hunt Lugu onu Vladislavist, kes lõi Kuu peaga pooleks Kuidas lendav hobune katusele kinni jäi Vapper Rüütel ja vangistatud salat Kuidas rumal arbuus Kuu peal lõhki läks Kuidas siga, konn ja prussakas jaanipäeval jõule pidasid Volkswagen Golf ja tuldpurskav lohe Miks ema kunagi habet ei aja?

Roosa kleidiga politseinik ja kuri päkapikk Presidendiks nõiutud konn Superrotid ja supermodellid Lugu sellest, kuidas hobune jäneseperele kapsapiruka tõi Isa on maailma parim unejutuvestja

5

6

Punamütsike, Taukar ja kolm lendavat põrsast

„Isa!“ hüüdis ema köögist. „Kas sul on meeles, et täna pead sina lapse ­magama panema?“ Ema pesi köögis nõusid. Alguses lubas isa ise nõud ära pesta, kuid siis selgus, et ka prügiämber on täis saanud. „Kui ma prügi ise välja viin, ilma et sa seda mulle meelde p­ eaksid ­tuletama, kas sa oled siis nõus ise nõud puhtaks pesema?“ tingis isa.

Ema oli täiesti sõnatu. Mitte kunagi varem ei olnud isa ise selle ­peale tulnud, et ta võiks täis saanud prügiämbri ise välja viia. Kui ema arvates oli prügiämber täis, ja seda oli see peaaegu kogu aeg, siis leidis isa, et kui p­ rügi korralikult käe või jalaga kokku suruda, mahub ­ämbrisse veel väga palju prügi. Nii võis ämbri väljaviimist teinekord mitu päeva edasi lükata. „Kui sa viid prügi ise välja, pesen mina nõud,“ lubas ema. „Aga ­pärast seda pese käed ilusti puhtaks ja pane laps magama.“ „Miks mina?“ küsis isa. „Ma võtsin täna mitu dokumenti koju kaasa ja ma pean need kõik läbi lugema,“ selgitas ema. „Mis mul siis muud üle jääb,“ ohkas isa. „Aga mida ma pean ­tegema, et ta magama jääks?“ Isa ütles nii, sest Marta magama panemine oli siiani olnud ema üles­ anne. „Sedasama, mida mina teen,“ vastas ema. „Laulad unelaulu.“ „Ma ei tea ühtegi unelaulu,“ kurtis isa. „Kui sa ei tea unelaulu, siis laula sellist laulu, mida sa tead,“ õpetas ema.

7

„Sa ju oskad laulda küll.“ „Laulda ma oskan,“ nõustus isa. „Ära sina muretse, küll ma saan ­hakkama.“ Isa polnud küll teab kui hea laulumees, kuid töö juures, kus masinad ümberringi mürisesid, ümises ta tihtipeale oma lõbuks mõnda laulu, mis talle raadiot kuulates meelde oli jäänud. Tema lemmik oli Karl-Erik ­Taukar.

Isa läks Marta tuppa ja istus tema voodiservale, valmis otsekohe laulma hakkama. Valmis oli ka Marta. Nii nagu ühel tublil tüdrukul enne magama­minekut peab olema, olid tal hambad pestud ja magamis­riided seljas. Ta oli voodis pikali, tekk korralikult lõua alla tõmmatud, et oleks mõnusalt soe. „Kas täna paned sina mind magama?“ oli Marta üllatunud. „Jah, täna panen mina sind magama,“ vastas isa. „Tegelikult pead sa muidugi ise magama jääma, aga mina laulan sulle natuke, et uni p­ aremini tuleks.“ Marta jäi isale suurte silmadega otsa vaatama. „Kas sa oskad laulda?“ küsis tüdruk. Marta polnud varem isa l­aulmas kuulnud. „Muidugi oskan, kes siis laulda ei oska,“ vastas isa. „Kas sa oskad päris unelaulu laulda?“ kahtles Marta. „Päris unelaulu ei oska, aga ma laulan tavalist laulu nii, nagu lauldakse unelaulu,“ seletas isa. „Pane silmad kinni ja kuula.“ Just täna oli ta töölt autoga koju sõites kuulnud raadiost üht väga head laulu, mida ta nüüd Martale laulma hakkas. Loomulikult ei teinud ta seda nii kõvasti ja nii kiiresti, nagu seda tegi Karl-Erik Taukar, kui ta oma vastu­ pandamatut laulu laulis. Isa laulis hästi tasakesi ja hästi-­hästi aeglaselt: „Sest oo-leeed vaastu-paaanda-maatuu, see ooon uuuusku-maaatuuu, taas oo-leen kõõige-gaa maa nõõ-uu-uu-uus. Kõõik, miis su teeee-lee saaaatuub, on sõõltuu-vuuusest paaraane-maatuu. Suul oon vääraa-maatuu jõõ-uuuud.“ 8

Marta kuulas, kuidas isa vaikselt omaette jorises, ja kirtsutas nina. Tema arust polnud see üldse laulmise moodi. Kuid isal olid silmad kinni ja ta laulis nii andunult, et oleks peaaegu ise magama jäänud.

Marta sikutas isa varrukast. „Issi,“ ütles Marta. „Ära rohkem laula.“ „Miks?“ imestas isa. „Kas sulle ei meeldinud?“ „Ei meeldinud,“ vastas tüdruk, „see oli täitsa kole laul.“ „Aga see oli ju Karl-Erik Taukari „Vastupandamatu“,“ kaitses isa ­ennast. „Ma sain sellest aru küll,“ lausus Marta, „aga Taukar oskab laulda. Sina ei oska. Sina lihtsalt mörised nagu karu.“ „Mis siis nüüd saab?“ oli isa kurb. „Ma pean sind ju magama panema.“ „Sa võid mulle hoopis unejuttu rääkida,“ pakkus Marta. „Ma võin proovida,“ nõustus isa. „Aga sa pead olema väga hea laps ja väga kiiresti magama jääma, sest ma räägin sulle lühikese jutu.“ „Miks lühikese?“ küsis Marta. „Sest pikka juttu mul ei ole, on ainult lühike,“ sõnas isa. „Kahju,“ ütles Marta, kuid pani silmad siiski sõnakuulelikult kinni. Ta ootas minuti, teise ja siis kolmanda. Isa istus ikka veel tema voodiserval, kuid unejuttu, isegi seda kõige lühemat, polnud kuskil.

Marta tegi silmad lahti, vaatas isale otsa ja ütles: „Räägi juba juttu, sa ise lubasid.“ „Ma arvasin, et sa juba magad,“ ütles isa. Muidugi ei arvanud ta seda tegelikult. Tegelikult ta lihtsalt ei teadnud mitte ühtegi unejuttu. Ei pikka ega lühikest. „Ma ei tea mitte ühtegi head unejuttu,“ ütles isa vaikselt. „Äkki see uni tuleb niisama ka, ilma jututa.“ „Ei tule,“ oli Marta veendunud. „Kui sa ühtegi unejuttu ei tea, siis räägi vähemalt muinasjuttu.“ „Olgu,“ vastas isa, sest ühte muinasjuttu ta tõepoolest teadis. Isa hakkas jutustama: „Elas kord tüdruk, kellel oli punane müts. Selle­pärast hüüti teda Punamütsikeseks.“ 9

„Ma tean seda juttu,“ ütles Marta, „lasteaias on seda meile mitu k­ orda ette loetud. See on igav.“ „Kui on igav, siis tulebki uni paremini,“ leidis isa. „Ei tule,“ jäi Marta endale kindlaks, „räägi mõni teine jutt.“ Isa mõtles veidi, kuid rohkem muinasjutte tal meelde ei tulnud. Üks hea mõte siiski tuli. „Mis sa arvad, kui ma teeksin Punamütsikese jutu natuke ümber?“ küsis isa. „Tee,“ lubas Marta. „Aga tee nii, et see ei oleks igav.“ Isa alustas uuesti. „Elas kord Punamütsike. Tal oli punane müts ja sellepärast teda Puna­ mütsikeseks kutsutigi.“ Marta pani silmad kinni ja jäi ootama, mis Punamütsikese loos ­edasi juhtub. „Sellel Punamütsikesel oli kolm poega,“ jätkas isa.

Marta tegi silmad lahti. „Päriselt või?“ küsis Marta. „Minu meelest oli tal hoopis vanaema.“ „Pane silmad kinni ja kuula edasi. Ma ju ütlesin, et ma teen selle muinas­ jutu ümber.“ „Olgu pealegi,“ nõustus tüdruk ja pani silmad taas kinni. „Niisiis oli sellel Punamütsikesel kolm poega,“ jutustas isa. „Kõige ­vanema nimi oli Nihv-Nihv, keskmise nimi oli Nahv-Nahv ja kõige ­noorema nimi oli Nuhv-Nuhv.“ „Ei olnud!“ hüüatas Marta ja kargas voodis püsti. „Punamütsikesel oli hoopis kook. Aga Nihv-Nihv, Nahv-Nahv ja Nuhv-Nuhv on põrsad.“ Marta vehkis erutunult kätega ja raputas pead. „Kas sa siis tõesti ei tea? Need on hoopis teisest muinasjutust, selle jutu nimi on „Kolm põrsakest“.“ „Olgu,“ nõustus isa, „sinu võit. Punamütsikese noorema poja nimi oli Peeter. Aga nüüd mine palun teki alla tagasi.“ Marta puges teki alla ja jätkas vaidlemist. „Põrsa nimi ei saa olla Peeter.

Peeter on inimese nimi, Peeter on poiss.“ 10

11

„Meie loos on teistmoodi,“ jäi isa endale kindlaks.

Marta ohkas, tõmbas teki lõua alla, pani silmad uuesti kinni ja proovis isa unejutu saatel magama jääda. „Järsku hakkas puhuma kõva tuul,“ jätkas isa. „Jälle see põrsa-muinasjutt!“ protesteeris tüdruk ja tegi silmad uuesti lahti. „See pole mingi põrsa-jutt, see on meie oma Punamütsikese jutt,“ ütles isa. „Ma ju ütlesin, et ma teen selle ümber. Niisiis hakkas tuul puhuma just seal, kus kolm põrsakest ja Punamütsike elasid.“ „Kus nad elasid?“ küsis Marta. Näis, et tüdruk oli isa jutuga leppinud. „Rootsis,“ vastas isa. „Ja Punamütsike oli nii tugev, et ta jaksas kõik ­põrsad ühe korraga üles tõsta.“ „Rootsis elas hoopis Pipi,“ alustas Marta taas vaidlust, „ja see pole ­mingi muinasjutt, vaid lihtsalt lastejutt. Ning Pipi ei tõstnud mitte põrsaid, vaid oma hobust.“ „Seda küll,“ oli isa nõus, „aga kui tal oleks olnud põrsad, siis oleks ta kindlasti ka need üles tõstnud.“ Marta ohkas alla andes ja ütles: „Räägi nüüd, mis edasi sai.“ „Edasi oli nii, et Punamütsike tõstis põrsad maja katusele, aga tuul ­puhus nad sealt alla.“ Marta tõusis istukile ning uni oli temast niisama kaugel kui kuu päikesest. „„Kolmes põrsakeses“ ei tõstnud keegi põrsaid katusele,“ nurises Marta. „Pealegi lubasid sa mulle Punamütsikesest rääkida. Sul on kõik asjad ­segamini.“ „Olgu, teeme need asjad siis korda,“ lubas isa. „Punamütsikesel oli väike õde, kelle nimi oli Pipi ja kellel olid punased juuksed. Pipi tõstis põrsad koos hobusega katusele, aga põrsad ehmatasid ära ja lendasid lõunamaale, sest talv oli käes.“ Marta kuulas isa jutu lõpuni, mõtles siis veidi ja ütles: „Issi, tegelikult oli see päris lahe jutt. Mitte nagu need igavad muinasjutud, mida lasteaias loetakse. Mulle see meeldis.“ 12

Ema lõpetas nõudepesu, pühkis köögipõranda harjaga üle ning läks Marta magamistoa uksele piiluma, lootuses, et põnn juba magab. See aga oli istukil voodis ja vaidles isaga selle üle, kas põrsad oskavad endale lõuna­ maal ise palmi otsa pesa ehitada või peab Pipi neile appi lendama. Ja mis siis saab, kui põrsad munema hakkavad? „Kas te ei magagi veel?“ oli ema imestunud. „Magame küll,“ vastas isa. „Peaaegu. Kui Nuhv-Nuhv, kelle päris nimi on Peeter, oma maja kookospalmi otsas valmis saab, ongi jutt otsas ja ­Marta magab nagu nott.“ „Aitäh, isa,“ ütles ema. „Võib-olla lähed sina nüüd televiisorit vaatama, ma võtan teatepulga üle.“ Isa läks elutuppa ja ohkas kergendatult. Ema istus Marta voodiservale, pani tüdrukule teki korralikult peale ja hakkas unelaulu laulma.

“Mõmm-mõmm, mõmm-mõmm, nutab karujõmm,“ alustas ema une­ laulu, kuid märkas siis, et Marta juba magab. Isa unejutt oli tõesti m ­ õjunud.

13

14

Vahva kärbes ja koogimaias hunt

Lõunavaheajal ütles isa onu Peetrile, kellega koos ta tehases suurtele ­metallist masinatele rattaid alla pani: „Kas sa oleksid nii hea ja sööksid minu lõunasöögi ka ära. Mul pole täna aega, pean korraks linnas käima.“ „Mis sa seal linnas teed?“ imestas onu Peeter. „Söö parem kõht ­korralikult täis, siis jaksad hiljem tööd teha.“ „Mul pole aega,“ selgitas isa. „Pean lõuna ajal raamatupoes käima, sest mul on vaja muinasjuturaamatut.“ Onu Peeter vaatas isale üllatunult otsa. „Mis ajast täiskasvanud mehed muinasjutte loevad?“ küsis onu Peeter. „Kui juba raamat osta, siis ikka mõni kriminull või õudusjutt.“ „Ega ma endale ei osta,“ lausus isa, „ma ostan Martale. Ta tahab, et ma talle enne magamaminekut unejuttu räägiksin, aga ma ei oska. Ja peale „Punamütsikese“ ei tea ma ühtegi head muinasjuttu. Seda on ta aga juba mitu korda kuulnud. Ma loodan, et kui ma talle raamatust mõne vana hea muinasjutu ette loen, siis jääb ta kindlasti kohe magama.“ Onu Peeter jäi isa selgitusega rahule. Isa istus autosse, sõitis poodi ja oli tunni aja pärast koos raamatuga tagasi. Onu Peeter vaatas raamatut ja ­noogutas tunnustavalt. „See on hea raamat,“ ütles ta. „Kui meie lapsed väiksed olid, lugesime neile just sedasama raamatut.“ Õhtul, kui isa oli kõhu täis söönud, uudised ära vaadanud ja ajalehe läbi lugenud, uuris ema, kas isa tahaks ka täna Marta magama panna.

15

„Muidugi!“ vastas isa, laksas endale käega vastu otsaesist, läks esikusse ja tuli sealt koos kilekotiga tagasi. Kotis oli muinasjuturaamat. „Muidugi panen mina täna lapse magama,“ ütles ta uhkelt. „Käisin ­päeval linnas ja ostsin muinasjuturaamatu. Loen siit talle ühe toreda ­muinasjutu ette, ja pane tähele – tüdruk magab nagu naksti.“ Isa näitas emale raamatut ja oli endaga väga rahul. „Sa oled nii tubli,“ kiitis ema. „Sa oled ikka tõeline isa. Ma olen sinu üle väga uhke.“ Marta oli juba voodis ja ootas unejuttu. Tuba oli hämar ja tüdrukul olid silmad kinni. Kuid ta ei maganud, sest unejutt oli lugemata.

Isa istus voodiservale, pani Marta öökapil oleva väikse laualambi p­ õlema ja võttis raamatu. Marta tegi silmad lahti. „Mis raamat see on?“ küsis Marta. „Muinasjuturaamat,“ vastas isa. „Ma loen siit sulle ette ja sina jääd kohe magama.“ „Hakka siis lugema,“ utsitas Marta, „ma olen tänast juttu juba tükk aega oodanud.“ Isa avas raamatu ja tahtis lugema hakata, kui kuulis laualambi juurest suminat. Kärbes, kes oli hämaras toas magama jäänud, oli lambivalguse peale üles ärganud. Nüüd tiirutas ta lambi ümber, maandudes aeg-ajalt kapi servale või Marta padjale. Isa vehkis raamatuga, et kärbes lapse padjalt ära ajada. Marta tegi taas silmad lahti. „Miks sa ei loe?“ küsis ta. „Siin on üks väga tüütu kärbes,“ vastas isa. „Ma ajasin ta ära, aga ta tuli tagasi.“ „Mind ta ei sega,“ ütles Marta. „Ta võib mulle kas või nina peale l­ ennata, mina jään ikkagi magama. Kui sa mulle ainult põnevat muinasjuttu loeksid.“ Isa avas uuesti raamatu ja hakkas lugema. Ta tundis end väga tähtsalt, sest see oli esimene kord, kui ta Martale päris muinasjuttu luges. „Ühel suvisel hommikul,“ luges isa selge ja piduliku häälega, „istus ­rätsep akna all laua peal, oli heas tujus ja õmbles nobedalt.“ 16

Marta tegi jälle silmad lahti. „Ma tean seda juttu,“ ütles ta. „See on „Vahva rätsep“. Meile on seda lasteaias mitu korda loetud. See on igav.“ „Oota nüüd,“ manitses isa. „Las ma loen edasi, kohe läheb põnevaks.“ Isa jätkas lugemist: „All tänaval kõndis talunaine ja hüüdis: „Ostke head moosi! Ostke head moosi!“ Rätsepa kõrvus kõlas see nii armsasti, et ta pistis oma pisikese peanupu aknast välja ja hõikas: „Tulge üles, armas naine, siin saate oma kaubast lahti!““ Marta ohkas tüdinult. „Ma olen seda juttu juba kuulnud, ma ju ütlesin sulle. Loe mõni teine jutt.“ Isa lõpetas lugemise ja hakkas otsima raamatu sisukorda. Sisukorras on tavaliselt kirjas see, mis jutud raamatus on. Selles raamatus sisukorda ei olnud. „Siin ei olegi rohkem jutte, ainult „Vahva rätsep“ ongi,“ oli isa õnnetu. „Mis nüüd saab?“ Isa oli väga kurb, sest ta oli muinasjuturaamatu eest maksnud peaaegu üheksa eurot, mis on väga suur raha.

Marta aga ei jätnud isale kurb olemiseks aega. „Nüüd pead sa ise muinas­jutu välja mõtlema,“ nõudis ta. „Jälle!“ ahastas isa. „Ma ei oska. Mul pole ühtegi muinasjutu mõtet.

Mäletad ju küll, milline puder ja kapsad meil eile „Punamütsikesest“ välja tuli?“ „Väga hea jutt tuli välja,“ kiitis Marta.

Kärbes tiirutas ümber lambi ja otsis kohta, kuhu maanduda. „Räägi mulle sellest kärbsest,“ pakkus Marta. „Ta sumiseb nii ilusti, ­temast saab kindlasti hästi toreda unejutu.“ „Olgu pealegi,“ nõustus isa, „ma proovin.“ „Ühel suvisel hommikul istus kärbes akna all laua peal, oli heas tujus ja õmbles nobedalt,“ alustas isa.

Marta tõmbas teki lõua alla, pani silmad kinni ja jäi muigelsui muinasjuttu kuulama.

17

18

19