Isand Tuutu ettevõtmised by Tammerraamat

ISAND TUUTU ETTEVÕTMISED

EDGAR VA LTER

Isand Tuutu ettev천tmised

1 Teodor Tuutu keeras oma väikese poekese ukse lukku, pani võtme tasku ja seadis sammud täituru poole. Täiturul käimine oli tal nii vana komme, et ta ei mäletanudki, kust see alguse oli saanud. Aga igal laupäeval sammus ta täiturule.

Olgu öeldud, et seal täisid ei müüdud, muidu võis täiturul osta või müüa, mida tahes. Isand Teodor Tuutu ei väsinud imetlemast, mida kõike inimesed müüsid. Siin oli tõepoolest igasuguseid asju alates katkise silmaga õmblusnõelast ja lõpetades autoga. Ja seegi katki. 5

Kord oli müügil ka tohutu suur elevant. Helesinine ja õige tugevasti täis topitud. Isand Tuutu oli seda elevanti kaua vaadanud ja tundnud kiusatust ta ära osta. See oleks sobinud verandale kummipuu kõrvale. Tuutu polnud aga kindel, kas nii suur loom tema verandauksest ühes tükis läbi mahub. 6

Ega Teodor Tuutu rutanudki midagi ostma. Teda rahuldas ka vaatamine. Vahel küsis ta mõne tundmatu asja otstarvet ja kui müüja ei osanud täpsemalt öelda, aitas mõistatada ja puhus niisama juttu. Nüüd peatus ta, et imetleda üht vana samovari. Seda uudistaski juba keegi ostja näoga mees. Keerutas käes üht- ja teistpidi ning tegi aru pidades: „Hm-hm.” 7

Et kõhklusi hajutada, pöördus ta Tuutu poole: „Sellest võiks saada kena laualamp, eks ole? Mis siis, et katkine, ega ma temaga teed keeda!” Tuutu leidis, et see oli tõesti hea mõte. Jah, laualambina oleks see õige kena. Ja nad arutasid, kuidas paigaldada pirnipesa ning kust peaks minema juhe. Ka lülitusnupu asukohas jõudsid nad ühele meelele.

Sellega oli isand Tuutu igati päri. Oma lapsepõlvest oli talle tuhvlitallast kui kärbsepiitsast jäänud väga soodne mulje. Tuutu astus muheldes edasi. Juba järgmisel müügilaual märkas isand Tuutu midagi, mis pani teda seisatama. Mis see siis pidi olema?! Üks tüse onkel piidles kulunud tuhvlipaari. „Kuulge,” rääkis ta müüjale, „te ei saa võtta säärast hinda nii räbalate tuhvlite eest! Pealegi tahan vaid ühte, millel pole tallas auku. Teen sellest tuhvlist maailma parima kärbsepiitsa – ega need poe omad kärbsele pihta löö!” 9

Laual seisis kratt mis kratt: rattarummust kere, puust käed-jalad, puupakust pea ja peotäiest linavartest juuksed. Just niisugune nagu meie esivanemad kas ise tegid või käisid Riia linna turul ostmas. „Mis see on?” küsis isand Tuutu müüjalt igaks juhuks. „Ei mina tea … Leidsin ta vanematekodu aida lakast. Oli ämblikuvõrke täis, hiired kallal käinud. Aga ma võtsin ta siia kaasa, et äkki on kunts. Ma olen piltidel näinud, et nüüd tehakse sihukest kuntsi.” Isand Tuutu silitas krati pead, liigutas krati kätt. „Kratt oled sa, vaat mis,” ütles ta kratile, „aga töötu kratt. Ja lõhki oled sa, vanamees, ka kuivanud!”

„Noh,” ütles müüja, „ostke ära ja niisutage teda siis nii palju, kui tahate!” Ja Teodor Tuutu ostiski krati. Raha eest. Kolme tilka verd ei küsitudki. Isand Tuutu oli rahul. See oli igal juhul kole kena kratt.

Kodus pani ta krati lauale ja puhastas ta tolmust, laskis siis vannivee jooksma ning torkas krati vette. Kui juba niisutada, siis korralikult! Siis läks ta kööki, tegi endale mõned võileivad ja keetis kohvi. Ja korraga, keset kõige paremat kohvijoomist, kuulis ta vannitoast ägedat sulinat. Tuutu sõi suu tühjaks ja jäi kuulatama. Eksitus? Muidugi eksitus. Ja siis jälle sulin. Ei, see asi tahtis uurimist … 11

Tuutu praotas vannitoa ust ja tema suu vajus aeglaselt lahti. Kratt istus vanniserval ja tilkus k천vasti. 12

Tuutu kandis krati tuppa ja asetas ta kohvilauda enese vastu istuma. „Kohvi?” pakkus Tuutu kõheldes. „Ei, tänan. Sa peaksid teadma, et kratid söövad ainult putru.” „Jah, tõsi küll … Aga mul pole momendil putru. Võib-olla sööksid pudingit?” „Mis asi see on?” küsis kratt umbusklikult. „Oh, see on üks pudru moodi asi.” Ja Tuutu tõttas poe poolele ning naasis pudingitopsiga. Kratt kastis oma puust näpu topsi, pistis suhu ja matsutas. „Sobib?” küsis Tuutu murelikult. „Käib küll,” muigutas kratt ja küsis: „Mis siia topsi peale on kirjutatud?” „Oh, seda, millest puding tehtud, ja et kes seda sööb, elab saja-aastaseks.” „Kas sa näed! Ja mina olen oma putrudega elanud saja viiekümneseks.”

„Tahtsid mind ära uputada!” sõnas kratt etteheitvalt. „Ära nüüd …” ehmus Tuutu tõsiselt, „polnud mõtteski. Ma, ee … niisutasin sind.” „Tänan, ma olen siis nüüd niiske!” torises kratt. „Ja mis edasi tuleb?” „Arvan, et võiksin sind pisut kuivatada.” „Miks sa mind siis ülepea niisutasid?” „Noh, et sa kenam välja näeksid,” muheles Tuutu ja nühkis krati pehme käterätiga kuivaks. Sellega näis kratt õige rahul olevat. Muidugi, kui see niisutamine käis just kenaduse nimel. Miks mitte! 13

Tuutu vaatas pisikest kratti tähelepanelikumalt – vaata imet, ise pigem nagu poisike, aga küllap võis öeldu tõsi olla. „Noh, sa näed igal juhul väga nooruke välja,” naeris Tuutu. „Kas tõesti?” rõõmustas kratt ja keerutas käes tühja pudingitopsi.

Vaadanud topsi põhja, tõstis ta pisut kohmetult silmad Tuutule ja ütles: „Kuule, kas sa teeksid mulle edaspidi ühe keele? Nii väga kuluks limpsimiseks ära!” Seda Tuutu võis. Saab paras-pikk-lai keel. Tingimata. Nad vaikisid ja uurisid teineteist. 14

„Minu nimi on Teodor Tuutu,” ütles siis Tuutu. „Kas sul ka nimi küljes on?” „Veel ei ole. Pole tarvis läinud,” kostis kratt nurka vahtides. „Kas sulle sobiks Kratu? Natuke parem on juttu ajada, kui nimed on küljes.” Kratt noogutas. On vist parem jah. Ja nimi kõlab ka päris hästi. Et vaikus jälle maad võttis, küsis kratt äkki ja otse: „Mida ma sulle vedama hakkan?” Tuutule tuli see ootamatult. Jah, tõepoolest, tema vestluskaaslaseks oli ju kratt! Tuutu jäi mõttesse. Ta polnud ju üldse sellele mõelnud. Et vedama või sedasi. „Noh,” käis kratt peale, „näiteks kulda või …” „Kulda? Noh-jah … väga tore! Et muudkui tooksid? Tore, tore … Aga … ee … oota nüüd! Kust sa seda siis tood?”

Nüüd oli kratt imestunud: „Tohoo pime, kas sul pole ühtki rikast naabrit?” Tuutu oli tõsiselt ehmunud. Või niimoodi käib see asi! Jah, õige küll, nii see krati töö ju käis. Aga Tuutule polnud pähegi tulnud, et kratt võiks tööd nõuda. „Kuule, Kratu, kas sa pead tingimata tööd tegema?” „Jah, näed, on sihuke vajadus. Krati vajadus,” kostis too. Tuutu mõtles. Tuutu mõtles õige kõvasti. Kuidas nüüd olla või teha? „Kratu, kas sa pead oma tööd tehes tingimata näppama?” küsis Tuutu. „Ei, aga teisiti ju hästi ei saa,” seletas kratt. „Aga … aga kas nii ei saaks, et mina ütlen sulle: Kratu, too mulle siia lähemast ümbrusest kõik need asjad, mis on kaotatud? Et mina, näiteks, kogun kaotatud asju?” 15

Kratt vaatas teda, suu lahti, kuid ei kostnud midagi. „Ega see poleks väga raske töö, sa tunneksid kaotatud asjad ära küll. Neil on säärane mahajäetud nägu ja olemine,” katsus Tuutu seletada. Kratt väänutas pead. Mis siis, et puust – seal liikus ka mõte sees. Ja ta nägu hakkas selginema. „Ahhaa, et mina hakkan siis asjade leidjaks? Otsin, leian ja kannan siia?” „Just-just,” kinnitas Tuutu, „kui sa linnas kõnnid ja …” „Ma ei kõnni, ma lendan,” parandas kratt. „Õige, õige, veel parem, lendad ja … Ikka leiad midagi.” „Oh, Tuutu, mulle tundub, et see võib õige huvitav töö olla,” elavnes kratt silmnähtavalt. „Kas ma võin kohe minna?”

„Noh, kui sa just pead,” nõustus Tuutu. „Võib-olla ongi parem olla pisut üksi ja kõik läbi mõelda,” lisas ta endamisi. See kõik oli veidi ootamatu, peaaegu võimatugi. Jah, las ta läheb, eks siis hiljem näe, kuidas olla ja teha. Tuutu praotas ust ja laskis Kratu välja. Kratu hingas sügavalt sisse, kummardus pisut ettepoole ja kadus tasase vihinaga üle katuste. Tuutu raputas pead – niisama lihtsalt see käiski? Ta tegi endale uue kohvi ja jäi ootama. Polnud ju mingeid kogemusi, kui kaua üks kratitöö kestab. Siis tegi ta endale veel ühe kohvi ja mõtles. Ja mida rohkem ta mõtles, seda enam selgines ta nägu. Jah, nii me teeme … Ukse tagant oli kuulda kriipimist ja Tuutu tõttas ust avama.

Ja oligi Kratu, kes siis muu! Kratu, süli asju täis ja nägu õhevil. Tuutu jõudis tähele panna, et asjade hulgas domineerisid vihmavarjud. See tuli kangesti tuttav ette – Tuutu oli ise meister vihmavarje maha unustama. Kratu marssis elutuppa ja poetas oma saagi maha. Ja mõlemad kummardusid, et asju uurida. Nojah, vihmavarjud … Need tuleb tõsta eraldi. Siin jäi Tuutu äkki ühte vihmavarju silmitsema. „Ei või olla! Aga, taevas näeb, sa oled ju leidnud minu vihmavarju! Kullatükk, Kratu! Ütle, kust sa selle leidsid?” Kratu muheles heameelest, kui Tuutu ta sasipead patsutas, ning seletas: „See oli siin lähedal, Tiigipargis, ühe puuoksa küljes rippumas.” „Sooh, seal see võllaroog end peitiski! Ja mina arvasin, et pean ostma uue vihmavarju ja selle endale pintsakunööbi

külge siduma, et mingit kadumist või unustamist poleks.” Tuutu avas ja sulges rahulolevalt vihmavarju. „Nii … Ja mis meil siin siis veel head on?” Ta libistas pilgu üle Kratu toodud kraami. Üks kaabu, vasaku jala jooksuking, kaks palli, üks sõrmkinnas, kaks kokkumurtud ajalehte ja täitesulepea. „Tore,” ütles Tuutu, „varandust esimeseks korraks küllaga. Kanname need asjad nüüd poe poolele.” 18

Kujundanud Angelika Schneider Toimetanud Kadri Põdra © Edgar Valter Autoriõiguste pärija Külli Leppik © Tammerraamat, 2014 ISBN 978-9949-526-71-0 Trükikoda Printon www.tammerraamat.ee