Juku naljad

JUKU NALJAD

JUKU NALJAD

1600 anekdooti Kogunud Leelo Tungal

Kaanepildi joonistanud Kirke Kangro Kujundanud Villu Tammer © Leelo Tungal © Tammerraamat, 2012 ISBN 978-9949-449-76-7 Trükitud OÜ Greif trükikojas www.tammerraamat.ee

— Lasteaias teatab Juta: “Minu tõi toonekurg isa-emale lõunamaalt!”

Karl kiidab: “Aga mind leidis ema turult tulles kapsa seest!”

“Titevärk!” põlastab Ants. “Mind osteti hoopis sünnitusmajast!”

Juku, kes on teiste juttu, suu lahti, pealt kuulanud, vangutab nukralt pead: “Rikka rahva asi – osta, mida tahad! Aga minu paps ja mamps on vaesed ja peavad kõike ise tegema...”

— Juku ei jää magama. Ema sosistab isale: “Võib-olla peaksin talle hällilaulu laulma?”

“Mis sa kohe nõnda,” arvab isa. “Proovime alguses ikka heaga!”

— Juku ei taha ega taha uinuda. Isa võtab paksu juturaamatu ja loeb poisile unejuttu.

Poole tunni pärast pistab ema pea ukse vahelt sisse: “Kas ta jäi lõpuks magama?”

“Jah, ema!”

— Ema loeb Jukule muinasjuttu hundist ja seitsmest kitsetallest.

“Vaata, Juku, kui tallekesed oleksid ema sõna kuulanud, siis poleks kuri hunt neid ära söönud!”

“Jah, emme – siis oleksime hoopis meie nad nahka pistnud!”

— Väike Juku uurib muinasjuturaamatu pilte ja küsib isalt: “Issi, kas kuningad on head või pahad?” “Üldiselt on nad päris head,” kinnitab isa. “Aga tegelikult jäävad nad enamasti ässadele ikka alla!”

— “Ema, kas ma võin nüüd magama jääda või tahad sa mulle veel hällilaulu laulda?”

— “Jää nüüd ilusasti tuttu, Juku!” lausub ema väikest Jukut magama pannes. “Aga kui sul öösel uni ära läheb, siis hüüa ilusasti: “Emme!” – ja siis tuleb kohe issi!”

5

— Juku lamab sünnitusmajas vastsündinute palatis kena pisikese tüdruku kõrval ega tea, kuidas juttu alustada. Lõpuks hüüab ta uhkelt: “Kas tead, plika, et sinu kõrval on meesterahvas!”

“Ei või olla!” arvab tüdruk.

“Oota, kui sanitar ära läheb, siis näitan sulle!” lubab Juku.

Mõne aja pärast lahkubki sanitar palatist.

Juku kergitab oma tekiäärt ja hüüab: “No vaata ise, kui ei usu: on ju sinised sokid?”

— Lapsevankriga jalutav noor ema kohtub pargis sõbrannaga.

See imetleb beebit: “Lapsuke on ju nagu oma isa suust kukkunud!”

“Oh, praegu on nii vilets valgus – päikesepaistel on tal täitsa tark nägu peas!”

— Kaubamaja ees seisvas lapsevankris istub väike roosas kombinesoonis beebi ja sõimab möödujaid roppude sõnadega.

“Kas sul häbi ei ole!” ei pea ühe vanatädi närvid vastu. “Ise ei oska veel õieti käiagi, aga ropendad nagu voorimees!”

“Kas sina oskad käia?” küsib lapsuke.

“Muidugi oskan – kas sa siis ise ei näe?!”

“No siis käi potilaadale, raisk!” põrutab beebi.

— Tädike istub pargipingile noore isa kõrvale ja silmitseb huviga lapsevankrit: “Kui armsad kaksikud teil on! Kas mõlemad on poisid?”

“Ei, ainult üks,” vastab vankriomanik. “Vasakpoolne on nimelt mu poeg Juku, aga see seal paremal on kõrvits.”

— “Kas teie Juku juba õppis kõnelema?”

“Jah – nüüd püüame talle vaikimist õpetada!”

— Poeleti ees teatab Juku emale: “Ah et sina ei osta mulle šokolaadi? Olgu, siis hakkan ma sind kõigi kuuldes hoopis vanaemaks kutsuma!”

6

— Lapsevankrist kostab valju kisa. Noor isa kiigutab närviliselt vankrit, lausudes: “Rahu, Johannes! Johannes, ole rahulik!”

Mööda minev tädike vangutab pead: “Te ju näete, et sellest jutust pole kasu midagi – laps kisendab veel valjemini!”

“On küll kasu,” kinnitab isa. “Johannes olen nimelt mina!”

— Lasteaias püüab kasvataja rabelevale ja vastupuiklevale Jukule sukkpükse jalga tõmmata.

Kui see lõpuks õnnestub, ajab kasvataja end kergendatult ohates sirgu.

Juku aga teatab: “Need ei ole üldse minu sukkpüksid!”

Ennast rahulikuks sundides tirib kasvataja suurivaevu Jukul jälle sukkpüksid jalast. Kui see töö on tehtud, lausub Juku: “Need on hoopis mu õe sukkpüksid – vahetevahel paneb ema need mulle jalga!”

— “Juku, kuhu sa kiirustad?”

“Lasteaeda – seal sõbrad juba ootavad mind!”

“Ja mida sa nende sõpradega siis teed?”

“Kaklen loomulikult!”

— “Isa, kas tint on väga kallis?”

“Ei ole.”

“No mis see ema siis ahastab tindipoti pärast, mis vaibale kukkudes tühjaks jooksis!”

— Hommikul, kui isa-ema ruttavad tööle, teatab viieaastane Juku: “Mina lähen ka tööle!”

“Kus sa siis töötad?”

“Lasteaias!”

“Ja kellena siis?”

“Lapsena!”

— Väike Juku teatab lasteaiast tulles: “Tead, isa, meie Kätliniga otsustasime homme abielluda!”

7

“Kas sa ei arva, et olete selleks veel liiga noored – mõlemad alles kuueaastased?” küsib isa. “Kuidas te näiteks oma laste kasvatamisega hakkama saate?”

“Selle kohta on meil ka kindel plaan olemas: lastega me jändama ei hakka!” on Juku kindel. “Kohe, kui Kätlin mõne muna muneb, teeme sellest kogelmogelit!”

— Juku ja Juta tulevad vanaema juurde.

“Vanaema, kas sina tead, kuidas lapsi saadakse?”

“Oh, kust mina, vana inimene, seda tean – minge küsige isa-ema käest järele!”

Juku ja Juta vahetavad pilke, ning Juku on kimbatuses: “Ei tea, kas ütleme talle või laseme õndsas teadmatuses edasi elada?”

— Jukul ja Jutal tekkis uus küsimus, millega tuli jälle vanaema poole pöörduda.

“Vanaema, ütle ausalt, kas sina saad lapsi?”

“Mis te´nd minult, vanalt inimeselt, niisuguseid asju küsite!

Muidugi et ei saa.”

“Ahhaa!” karjatab Juku võidukalt. “Ma ju ütlesin, et ta on isane!”

— “Miks sa, Juku, tahad, et just vanaema sulle lusikaga rohtu suhu paneks?”

“Sellepärast, et tema käed värisevad!”

— “Juku, mis sa tegid selle viie krooniga, mis ma sulle andsin, et sa rohu ära jooksid?” küsib isa.

“Kolme krooni eest ostsin kompvekke, aga kaks andsin Antsule,” tunnistab Juku.

“Miks Antsule?” imestab isa.

“Selleks, et ta minu eest rohu ära jooks!”

— Perekond jalutab pargis.

“Isa, mis puu see on?” küsib Juku.

“See on puu, pojuke!”

8

“Aga mis selle kuju nimi on?”

“See on kuju, mu poeg!”

“Aga mis lind see seal laulab?”

“See on linnuke!”

Küsimustest tüdinud ema palub Jukul vait jääda.

“Las laps küsib,” on isa suuremeelne. “Temast peab saama tark mees!”

— “Tädi, kas sa jääd veel kauaks meile?”

“Miks sa seda küsid, Juku?”

“Kõht on tühi, aga ema ütles, et enne ta lauda ei kata, kui sina läinud oled!”

— Vanaisa äratab Juku hommikul üles, endal lai naeratus näol: “Kas tead, Juku, et su vanaisa on geenius!”

“Ei tea,” hõõrub unine poiss silmi. “Miks sa siis geenius oled?”

“Seepärast, et panin kolme tunniga kokku selle sinu legokomplekti, mille kallal tavalised inimesed nokitsevad aastaid!

Karbi peal on kirigi: 3–5 aastat!” uhkustab taat.

— “Vanaisa, kas sina olid ka kunagi väike?”

“Olin, Juku!”

“No küll siis teised poisid võisid su kiilaspea ja halli habeme üle naerda!”

— “Juku, miks sa nii kiiresti šokolaadi mugid? Kas sa oled unustanud, et sul on noorem õde ka olemas?”

“Ei, kus sellega – just seepärast ma nii kiiresti šokolaadi sööngi!”

— “Isa, ütle, miks targad kratsivad mõeldes otsaesist ja rumalad kukalt?” küsib Juku.

“Oota, las ma mõtlen!” vastab isa kukalt kratsides.

— “Vaata, Juku, milline sa välja näed: nägu must, käed pesemata – nagu põrsas! Muide, kas sa üldse tead, kes on põrsas?”

“Jah, isa: põrsas on kuldi poeg!”

9