Kahe võimu vahel

Kahe v천imu vahel

Mai Krikk

Kahe vþimu vahel Ajaloolasena parteis ja politseis 1971–2011

Kujundanud Villu Tammer Toimetanud Aili Saks Fotod erakogust. © Mai Krikk © Tammerraamat, 2016 ISBN 978-9949-565-38-2 Trükikoda Greif www.tammerraamat.ee

Kunagistele üliõpilastele.

Politsei töömesilastele.

Sisukord Selgituseks. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 9 Tallinna Polütehnilises Instituudis Ei saanud minust saarlast . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 29 Probleemid eluasemega. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 33 Teaduste kandidaadiks pürgimine. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 37 Ajastu võrdkuju – Brežnev . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 44 TPI juubel. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 50 Nõukogudeaegsetel täienduskursustel viibimine . . . . . . . . . . . 52 Osalemine saagikoristustel ja muudel nõukogude aja üritustel . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 60 NLKP ajaloo kateedri töökaaslased ja teised TPI tegelased. . . 65 Parteiliikmena TPIs. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 76 Saabus perestroikaaeg . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 83 Teel riikliku iseseisvuse taastamisele. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 88

Eesti Politseis Politseiajaloo õppejõuna Tallinna Politseikoolis. . . . . . . . . . . . 110 Esimene tööaasta Tallinna Politseikoolis. . . . . . . . . . . . . . . . . 112 Teine õppeaasta Tallinna Politseikoolis . . . . . . . . . . . . . . . . . . 126 Visiit politsei peadirektori Herman Simmi juurde. . . . . . . . . 137 7

Minu esimesed sammud Eesti Politsei ajaloo uurimisel . . . . 143 Politseikoolituse 70. aastapäeva tähistamine ja selle tagajärjed . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 147 Majja tuli uus direktor. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 154 Olin ametist prii. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 165 Tööl politsei peamajas Pagari tänaval ja Pärnu maanteel. . . . 171 Tööl Politseiametis. Tegus Tuule aeg. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 173 Raamatud politseijuhtidest. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 185 Politsei 80 aasta juubel. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 199 Raamat naiskriminaalpolitseinikust. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 207 „Politsei loomise ja arengu” parandatud trüki ettevalmistamine . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 213 Töö Politseimuuseumi asutamisel. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 220 Poliitilise politsei raamatu põrmustav kriitika . . . . . . . . . . . . 235 Saare- ja Läänemaa politseiajaloo jäädvustamine. . . . . . . . . . 238 Skandaalne Antropovi aeg . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 243 Rahulik Aeg. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 275 Külm Küüdi aeg . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 295

Lõpetuseks . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 337 Kokkuvõtteks . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 340

Selgituseks Järgnev käsitlus on meenutus minu tööinimeseelust. Hakkasin oma mälestusi kirja panema 29. augustil 2011, oodates Politsei- ja Piirivalveametis (PPA) pensionile jäämist. Viimase punkti panin 2015. aasta sügisel. Politseis töötamise ajale olen lisanud nõukogudeaegse tööaja. Jutustan elust ja inimestest, kellega tööteekonnal lähemalt või kaudsemalt kokku puutusin.

Sügisel 2011 pensionile jäädes oli mul tööstaaži üle 40 aasta.

Olin 1971. aastal lõpetanud Tartu Riikliku Ülikooli ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse õpetaja ja arhiivitöötaja erialal. Nõukogude ajal töötasin 22 aastat ühiskonnateaduste õppejõuna, mille eest on mind kollaborandiks nimetatud. Iseseisvuse taastanud Eesti Vabariigis töötasin esialgu lepingulise õppejõuna, olin kaks aastat politseiajaloo õppejõud Tallinna Politseikoolis ja pool aastat ka töötu.

Septembrist 1997 töötasin Politseiametis Eesti Politsei ajaloo uurijana. Minu mälestustes domineerib politseis töötamise aeg, sest see oli hilisem. Mäletan seda täpsemini ja see oli ka huvitavam ja emotsionaalsem periood minu elus.

Paar viimast tööaastat Politsei- ja Piirivalveametis olid mulle aga nii rasked ja väsitavad, et tundsin – minu aeg selles süsteemis on otsa saanud ja andsin töölt lahkumise avalduse.

PPA peadirektorile Raivo Küüdile adresseeritud avalduse tekst oli järgmine: „Olen pikemat aega asjatult lootnud, et juhtkonnas huvitutakse Politseimuuseumi saatusest, see tähendab, et võetakse tööle noorem inimene, kes jätkab Eesti politsei ja piirivalve ajaloo uurimist; et mind koondatakse või vabastatakse teenistusest. Tunnetan oma töö mitte­ väärtustamist, mõttetust ja tarbetust praeguses ühendasutuses. Minu 9

tervis pole enam endine, vanus ka mitte. Teatan, et lahkun 10. oktoobril 2011 Politsei- ja Piirivalveameti teenistusest. 22.08.2011” ja allkiri.

Paar nädalat pärast lahkumisavalduse esitamist näis, nagu ei oleks midagi otsustatud, avaldus oli isegi vist mõni aeg registreerimata.

8. septembril sain teada, et lahkumisavaldus, mis oli pandud minu vahetu ülemuse, PPA administratsiooni juhi Vilve Raigi (endise nimega Kalda) lauale, on saanud kooskõlastuse ja edastatud personalibüroole.

Hakkasin enda kui politseiajaloolase tegevuse mõttetust politseisüsteemis tajuma just peadirektor Raivo Küüdi ajal. Saabunud oli masu.

Raha ja ruume polnud. Mõistsin, et kui muuseum hoopis likvideeritakse, saab vabaks mitu ruumi: varem politseiorkestri kasutuses olnud toad ja lisaks kommunikatsioonibüroo kõrval olev hoidla. Noored kommunikatsioonitöötajad on seda ruumi ammu endale köögi tarbeks ihaldanud. Nii arvasin ma aastal 2011.

Juba paar aastat olin korduvalt kuulutanud, et lähen töölt ära, aga see äraminek venis. Tulevane pensionäripõlv hirmutas. Tegin paar kuud nn kuiva treeningut, proovisin vaid pensionirahaga hakkama saada, aga oli ju silmaga näha, et ei tule välja. Ma ei suutnud end ainult pensionist ära elatada. Teadsin, et paljude inimeste pension on veel väiksem kui mul ja need inimesed peavad ju kuidagi ära elama. Lohutasin siis end sellega, et kui teised hakkama saavad, pean ka mina saama.

Kahjuks oli veel otsustamata küsimus, mis saab muuseumist ja politseiajaloo edasisest uurimisest. Ma ei näinud mantlipärijat. Pöördusin mitmel korral oma vahetu ülemuse Krista Potsepa poole ettepanekuga hakata otsima uut ajaloolasest töötajat. Ta tõstataski selle küsimuse kõrgete juhtide ees, kuid ei leidnud toetust. Miks, ma ei tea.

Kui peadirektor Raivo Aeg oleks mõni aeg varem vastava otsuse teinud, võib-olla oleks midagi teisiti läinud. Ehk oleks noorem ja hakkajam inimene suutnud kaitsta muuseumi ja Eesti Politsei ajaloo uurimise vajadust. Küüdi ajal sai selgeks, et uut inimest ei kavatseta tööle võtta. Kokkuhoid. Võib-olla ei peagi politsei üldse sellist asutust ega inimest ametis pidama?

Peadirektor Küüt armastas end ja teisi kõrgeid politseinikke pildistada lasta, selles osas tal ajaloo ees tegematajätmisi pole. Fotod on uhked, meeste rind aurahadest kummis. Inimesena jäi ta mulle kaugeks. Teine Raivo, nimega Aeg, märkas ikka oma alluvaid, astus ligi, 10

huvitus, ütles mõne sooja või tunnustava sõna. Koondamiste ajal püüdis ta inimeste eest seista.

Nüüd olid ühendasutuses hoopis teised ajad, igaüks pidi vaatama, kuidas oma nahka päästa. Mind jäeti seal muuseumi nurgataguses toas igas mõttes absoluutsesse sulgu ja tundub, et ka unustusse. Mina olin olemuselt selgelt reatöötaja. Parema meelega oleksin tahtnud olla mõne suurema struktuuri koosseisus, kus oli teisi töökaaslasi ja vahetu ülemus, kelle poole sai pöörduda, arutada, küsida. Muuseum ja mina kui selle ainus töötaja olid viimastel aastatel millegipärast viidud pea­ direktori otsealluvusse. Raik oli nii oma ametikoha kui ka sisulise seotuse tõttu nii kõrgel ja kaugel, et polnud mõtetki tema poole pöörduda.

Kõrgete ülemuste käest oleks olnud mõttetu muuseumile raha taotleda, vastus oli juba ette teada: raha ei ole ega tule.

Eelmise iseseisvusaja politseinik Ferdinand Vilimäe oma 100. sünnipäeval 2010. aastal.

11

Minu otsus amet maha panna sai lõpliku kinnituse 2010. aasta detsembris, kui 101. eluaastal lahkus meie seast Eestimaal elanud eelmise iseseisvusaja viimane politseinik Ferdinand Vilimäe. Siis tundsin, et enam ei pea mind politseimajas mitte miski kinni. Seniajani oli mul olnud teatud kohusetunne eelmise vabariigi politseinike ees, mina olin olnud ühendav lüli nende ja tihti vahetuvate peadirektorite vahel.

1992. aastal oli pandud alus kenale kombele kutsuda eelmise iseseisvusaja politseinikud politseipäeval peadirektori vastuvõtule. Vanad mehed olid nende kokkusaamiste üle väga õnnelikud, kohtasid seal omaaegseid tuttavaid ja teenistuskaaslasi. Juttu oli alati palju ja peadirektoritele jagati kogemusi ning vahel ka kurdeti, et kunagiste aegadega võrreldes pole tänapäeva politseil enam selliseid õigusi mis varem.

Septembris 2015 pidas Austraalias oma 105. sünnipäeva viimane eestiaegne politseinik, endine Tartu-Valga prefektuuri konstaabel Leonhard Praks. Sajandal sünnipäeval olid teda õnnitlenud Inglise kuninganna ja mitmed kõrged Austraalia riigiametnikud. Jaanuaris 2013 sai Canberra linn 100-aastaseks ja linnavalitsus andis saja-aastastele ja vanematele linnaelanikele, sh Praksile, mälestusmedali. Praksi naine Laine on temast vaid paar aastat noorem ja on püsinud truult tema kõrval. Saatus on neid hoidnud.

Siin kirja pandu ei ole Eesti Politsei viimase 20 ja enama aasta ajalugu, vaid minu piiratud ja subjektiivne nägemus politseist valdkonnas, kus ma aastail 1993–2011 töötasin. Mina tegelesin politseiajaloo uurimisega ja Politseimuuseumiga. Politsei juhtimist, strateegiat ja taktikat teostati minust mõõtmatult kaugemal. Tulemused-saavutused, politseitöö efektiivsus, uuringud politsei usaldusväärsuse kohta ja nii edasi ja nii edasi, polnud minu rida.

Nende aastate jooksul juhtus muidugi üsna skandaalseid ja pikantseid lugusid, aga enamasti mitte minu silma all. Teistelt kuuldud lugusid ma ümber jutustama ei hakka. Minu head töökaaslased politseis olid lihtsad ametnikud, mitte kõrged ülemused. Kirjutan sellest, mida nägin ja kogesin, sellest, mida inimesed minu ümber olid öelnud või teinud.

Politsei peamajas on nüüd arvukalt hoopis teise, st võitjate põlvkonna ellusuhtumise ja mentaliteediga noori. Kui nemad minu 12

käsitlust lugedes leiavad, et olen kibestunud ja pettunud vanainimene, kes nüüd oma tigedust ja sappi pritsib, siis jäägu see arvamine neile.

Valetamises ei ole mind mõtet süüdistada. Ma ei ole ühtki lugu välja mõelnud. Enamus lugudest on ka dokumentaalselt tõendatavad. Nägin elu enda ümber sellisena, nagu siin kirjas on, ja selle elu sisse on mahtunud pealiskaudsust, kadedust, ebakompetentsust, piiratust, lausrumalust, uskumatult palju võimuiha, ka skandaale ja intriige. Viimaseid ei ole mitte mina valla päästnud. Ülemustele olen mõnikord tõesti vastu hakanud, vahel koguni väga sõjakalt, ja kas alati õigustatult, ei oska öelda. Olen sellise protestija loomuga, juba koolieast peale, ja targemaks ei ole elu mind teinud. Ma ei ole ei au-, võimu- ega rahaahne, kuid selliste ambitsioonidega naisi on taastatud Eesti Politseis ikka olnud ja puudust ei tunta neist ka tulevikus.

Räägin oma mälestustes võimukatest naisülemustest Pagari tänava ja Pärnu mnt 139 majades. Aga see on mujalgi nii. Pealtnäha on need naised enamasti säravad ja vaimukad isiksused. Aga katsu sa olla taoliste alluv! Sa pead kartma, olema maast madalam, sind võib alandada ja mõnitada, sa pead kogu aeg närveerima. Naisalluvad nutavad mõne naisülemuse võimukuse pärast endal silmad peast ja ükski asjaga mitte kursis olev inimene ei taha uskudagi, et selline suhtumine võib olla riigiasutuses. Isegi mõned meeskolleegid väristavad selliste naisterahvaste ees põlvi.

Olen selle asjaolu üle mitu korda mõelnud ja imestanud, miks see nii on. Kas selle süsteemi mehed on otsustusvõimetumad? Kas neil naistel on midagi kompromiteerivat teada, millega saab mehi pigistada? Või mis teeb teatud naisi nii mõjuvõimsaiks? Või arvavad nad, et selline peabki olema juhtimisstiil asutuses, kus ülekaalus on mehed? Meestel on ju mugav juhtida, kui neil on nii aktiivsed naisalluvad, kes panevad oma alluvad lausa nööri mööda käima. Kui midagi on hästi tehtud, ajavad rinna ette ülemused. Peaasi on tulemus, selle saavutamise hind ei huvita kõige suuremaid ülemusi kübetki. Iga peadirektori ajal on ikka olnud mõni eriti mõjuvõimas naisterahvas ametis.

Naised on politseis tõepoolest tõsiselt võetav jõud. Kaugele ajalukku on läinud need ajad, kui Eestis oli vaid kolm naispolitseinikku. Esimene naispolitseinik Balti riikides võeti teenistusse Eestis, novembris 1929. Tema töölevõtmine toimus siseministri eriloal, 13

eksperimendina. Lydia Kukk, abielunimega Erilane, oli lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna ja töötas Tallinna kriminaalpolitseis. Naispolitseinik õigustas oma olemasolu igati ja aasta pärast võeti kriminaalpolitseisse tööle teine naine, Ida Inn, kes töötas Tartus.

Temalgi oli juriidiline kõrgharidus. Ametiredelil nad assistendi ametikohast kõrgemale ei jõudnud. Tänapäeva mõistes põhiharidusega mehi töötas aga neil aegadel abikomissaridena. Kolmas naine, Juta Viira, abiellumise järel Tali, töötas poliitilises politseis Tallinnas, õppis töötamise ajal õigusteadust.

Tänapäeval kasvab naispolitseinike osakaal Eesti politseis iga aastaga ja on kaugelt üle 30%. Kui mehi ei tule politseisse teenima, peavad töö ära tegema naised. Ma ootan siira huviga, kas minu silmad näevad ära esimese politsei naispeadirektori. Naissiseminister meil ju oli. Mäletan hästi, kuidas peaminister Mart Laar kommenteeris Lagle Pareki nimetamist siseministriks: talle ei olnud meeldegi tulnud, et tegemist on naisterahvaga. Mõnda aega isegi loodeti, et meil on ametis oma Raudne Leedi. Raudne olla oli neil aegadel muidugi üle jõu käivalt raske. Ometi suutis Parek teha seda, mida meesministrid reeglina ei suuda – võtta kohe poliitiline vastutus ja astuda tagasi.

Rõõmu on politseis töötamisest muidugi ka olnud. Üht-teist asjalikku sai ju tehtud, vähemalt osa sellest ehk ei vaju igavesse unustusse.

Jään tänutundega meenutama väga sõbralikke ja abivalmis töökaaslasi.

Neid oli nii avalike suhete osakonnas, välissuhete büroos, mis hiljem kandis nime politseikoostööbüroo, dokumenditalituses, fotolaboris ja mujalgi.

Usun endiselt, et politseimundri kandjaid saab usaldada, politseinikud on seadusesilmad ja korravalvurid, kuigi meedia materdab politseid halastamatult. Juhtide patud ja saamatus maandatakse reapolitseinike peal. Hea meel oli neist eelmise iseseisvusaja politseinikest, kes jagasid minuga oma mälestusi teenistusajast Eesti Politseis. Tänu neile suutsin kirjutada politsei ajaloo raamatuid ja koguda esemeid muuseumile. Head suhted on mul säilinud paljude nende pereliikmetega.

Inimesed, kes jutustasid oma lugusid ja annetasid asju muuseumile, usaldasid mind, uskusid muuseumi püsimajäämisse. Need on väärikad inimesed, siirad, ausad ja ustavad Eesti riigile. Olen uhke, et olen nende tuttav, mõnega koguni sõber.

14

Ma ei ole hingelt muuseumitöötaja, seda osa täitsin raamatute kirjutamise kõrvalt. Mulle meeldib istuda arhiivis ja uurida mõnda varem käsitlemata teemat. Arhiivitööaeg ongi kõige põnevam. Loed vanu dokumente, avastad uusi nimesid ja seiku, peas hakkab kujunema tulevase kirjatöö kava. Raamatu kokkukirjutamine, selle edasine toimetamine ja kirjastamine söövad juba üksjagu närve. Olen 1994. aastast alates kirjutanud 12 raamatut Eesti Politsei ajaloost, suures osas minu töö tulemusena sai Tallinnas Pagari tänaval valmis politseimuuseum.

Oma meenutustes räägingi ma sellest Pagari tänaval ja hiljem Pärnu mnt 139 asunud muuseumist kui Politseimuuseumist. Pärast politsei ja piirivalve ühendamist kandis muuseum lühikest aega Politseija Piirivalvemuuseumi nime.

Töö tänapäeva politseis on isegi muuseumiga tegelemise koha pealt karm, mis siis rääkida tegelikust politseitööst. Politsei on riigistruktuur ja millegipärast peetakse seal vajalikuks oma töötajaid kogu aeg n-ö orgi otsas hoida. Sa pead teadma, et praktiliselt iga aasta lõpul algab järjekordne koondamistelaine. Keegi ei tea täpselt, keda see just puudutab. Ma ütlesin aastaid tagasi peadirektori asetäitjale Ralf Palole, et isegi metsloomadele kuulutatakse välja jõulurahu, aga mitte riigiasutuse inimestele. Muidugi ei ole see juhtkonna otsustada, kui palju jälle tuleb koondada, kuid nad otsustavad, kes tuleb koondada. Käsk ja numbrid tulevad ülevalt, see tähendab ministeeriumist, kes on need omakorda saanud valitsuselt. Ümberkorraldused tulenevad koalitsioonilepetest, riigikogu ja muudest otsustest, mille vastu ei ole võimalik seista. Ise oleme ju sellise riigikogu valinud, kiitnud heaks teatud parteide programmi.

Minu arvates näeme politsei näite varal täpselt meie ühiskonna sihitut ja kitsarinnalist liikumist. Mitte ei saa aru, kas minnakse edasi või tagasi, kõik on näiline. Siseministreid vahetub nagu kirjusid koeri ja igaüks tahab end sel moel jäädvustada, et hakkab politseid reformima.

Mööda on libisenud terve siseministrite plejaad, mõni neist erilisem kui teine. 22 ja enama aasta jooksul on siseministri toolil istunud 22 erinevat inimest.

Esimesel iseseisvusajal oli Kaarel Eenpalu kaheksa korda siseminister. Ta oli erialalt jurist, töötanud ka ise lühikest aega politseis. Tarkus ei ole olnud tänapäevaste siseministrite tugevaim külg.

15

Mäletan näiteks üht Jüri Mõisa korraldust. Seal oli märgitud, kui pikk tohib olla ministrile saadetav kiri ja et see tuleb koostada lihtlausetes.

Tahtsin kangesti koostada üht lihtlauset, kus oleks olnud vaid kolm sõna. Mõis oli ka see mees, kes väitis, et kui 500 politseinikku koondada, võib kuritegevus väheneda 10%. Mis rehkendustele tema toetus ja kuidas see oleks saanud toimuda, ei oska seletada. Karikaturist Eduard Tüür tegi Mõisa otsuse peale vaimuka pilapildi ja kinkis selle Politseimuuseumile.

Kibedaks läks alluvate elu siis, kui meie kõige kõrgemad ülemused hakkasid ministrite käsu peale jälle midagi reformima ja inimesi siiasinna küütima. Oma asutuses ei või sa end iial kindlalt tunda. Kunagi ei või teada, millal suurte ülemuste armuline hoiak muutub. Loed küll silmadest tema soove ja täidad neid enne, kui ta käsu jõuab anda, aga ühel hetkel oled ebasoosingus. Siis on teenistus ja leib juba kas väga kibedad või jääd sellestki ilma. Üks naisametnik ütles kord välja elutõe: „Kui teaks, kelle ees pugeda, küll siis poeksin.”

Sügisel 2011 selgus, et aasta jooksul on süsteemist omal soovil lahkunud 300 inimest. Need olid ilmselt minutaolised, kes ei suutnud olukorraga enam leppida. 2012. aasta esimese kaheksa kuuga lahkus töölt 329 inimest. Politsei on vahetevahel nagu mõni läbisõiduhoov, tullakse, et kohe jälle minna. Kellele ja miks see peaks küll kasuks olema?

Ma ei ole mõistnud, miks muudkui reformitakse ja muudetakse, aga edasi ei lähe asi sugugi. Kui on mingi reform tehtud ja üsna peagi selgeks saanud, et jälle puusse, ei vastuta mitte keegi. Üks inimene võib panna liikuma terve lammutamise ahela, aga kõigil ülejäänuil pole sellest sooja ega külma. Pidev reformimine hoiab politseid nõrgana. Olen ka ise mitmel puhul mõelnud, et selline tegutsemine, korralikult funktsioneeriva süsteemi lammutamine ei saa olla muud kui politsei tahtlik nõrgestamine.

Ma ei taha siinkohal poole silbigagi halvustada oma tööd hästi ja südamega tegevaid politseinikke. Austan väga neid ja nende pühendumist, nad töötavad hästi kõikide asjaolude ja lõputute ümberkorralduste kiuste. Tean mõnda varem politseis töötanud inimest, kes seda aega nüüd häbeneb. Ma ei häbene organisatsiooni, küll aga tunnen häbi juhtide pärast, kes vaatasid tuimalt pealt, kuidas viimanegi austus ja usaldus politsei vastu nende endi küündimatu juhtimise tõttu kadus.

16

Kas on olemas mingi salajõud, mis suunab politseid tühikäikudele ja tarbetutele muutmistele, et siis võiks rahulikult pealt vaadata, kuidas midagi edasi ei lähe? Saavutustest ja edust raporteeritakse muidugi usinasti kogu aeg ja kes tahab seda kõike uskuda, uskugu. Kui asi oleks vaid ainult lõpmatutes ümberkorraldustes! Iga selline muudatus tähendab osa inimeste koondamist või teisele tööle üleviimist, nende alandamist ja väntsutamist. Ja pärast veel imestatakse, et politseisse ei taheta tööle tulla. Seal pole ju mingit kindlustunnet. Pingelised tööaastad on röövinud mitmelt parimas tööeas politseinikult elutahte ja tervise.

Mina tean paari konkreetset juhtumit. 3. jaanuaril 2012 ilmus internetti teade Audru politseiniku enesetapust. Seejärel meenutati, et aastaid tagasi oli Audrus end maha lasknud naispolitseinik. Ma ei tea, et eelmisel iseseisvusajal oleks ühes ja samas teenistuskohas lõpetanud kaks politseinikku elu enesetapmisega. Ja üks neist oli naispolitseinik. See pidi olema väga-väga erandlik lugu. Jõulude paiku 2011 sai Audru noorsoopolitseinik infarkti ja suri. Temagi oli täies elujõus inimene. Veebruari algul 2012 lahkus elavate seast 42-aastane kriminaalpolitseinik.

2015. aasta septembris toimus PPAs ühe nädala jooksul kolm enesetappu, üks endalt elu võtnuid oli naisterahvas. Viimase 20 aastaga on enesetapu teinud 26 politseinikku. Manalateele läinud politseinikud polnud haiged ega eakad inimesed. Ühte neist olin Tallinna Politseikoolis õpetanud ja teist tundsin aastaid. Olid toredad inimesed. Kas PPA juhtkonda on kordagi huvitanud, miks need tööealised tublid inimesed meie seast lahkusid? Jutud hoolimisest on vaid paljas sõnakõlks.

Politseipsühholooge Eestis õieti polegi ja need, kes seda tööd peaksid tegema, tegelevad kõige muuga kui hingeabi pakkumisega. Eestlane ei lähe reeglina ka kaplani jutule, see on talle siiski võõras institutsioon. Nii psühholoogi kui ka kaplani jutule pääsemiseks tuleb astuda sisse ametiasutuse uksest ja sellega on mõnede arvates juba silt küljes.

Ja nagu hea tuttav kommenteeris: „Need nn hingepäästjad söövad ju juhtkonna peo pealt.” Siinjuures ei taha ma ühegi sõnaga halvustada kaplaniteenistuses olevaid inimesi. Jaan Jaani näiteks on erakordselt sõbralik, abivalmis, heatahtlik ja tähelepanelik inimene, armastab ja mõistab nalja, naerab mõnuga.

17

Materiaalses mõttes pole vist mitte keegi isegi üritanud kokku lugeda, kui palju raha on tühikäigureformidega vastu taevast loobitud. Ilmselt on sellised ettevõtmised teatud isikutele väga kasulikud, ju midagi pudeneb neilegi. Miks arvatakse, et Eesti Vabariik on vaene?

Politseinikele, õpetajatele, arstidele ning paljudele teistele palga maksmiseks raha ei ole, aga arulagedalt seda sirgeks lüüa – palun, astuge sappa, ehk saate ka! Korruptsioonist ei taha ma siinkohal üldse rääkida.

Ma olen vist liiga palju mõõtu võtnud eelmise iseseisvusaja politsei arenemisest. Tolleaegsed reformid tehti selle nimel, et politsei struktuuri ja töö efektiivsust parandada, see eesmärk ka saavutati.

Vundament tehti valmis ja kogu hoonet ehitati järjekindlalt üles, mitte ei nullitud iga uue suure juhi saabumisega. Tulemustest ei raporteeritud ega nendega ei hoobeldud, need olid kogu rahvale silmaga näha.

Kuigi ühendasutus nimega Politsei- ja Piirivalveamet hakkas tööle 1. jaanuarist 2010, on kuni viimase ajani tunda, et rahul pole ei piiri­ valvurid ega ka politseinikud. Neile, kes näha tahavad, on selge, et ülemuste arv on ikka kasvanud, alluvatele muudkui pannakse lisaülesandeid juurde. Esitatakse üha arusaamatumaid nõudeid küll ameti­ ülesannete, küll sellest tuleneva palga osas. Tulemuseks vaid üüratu tühisahmimine.

Mida on möödunud aja jooksul tehtud olukorra lahendamiseks?

Minu arvates mitte midagi, loodetakse, et küll aeg paneb asjad paika ja probleemid vajuvad unustusse. Mitte ei saanud aru, milles on asi.

Kas selles, et reformi alustoed on vildakad või ei suutnud juhtkond mõttetult suurt ühendasutust tasakaalus hoida? Peadirektoril oli ju koguni neli-viis asetäitjat, maja ülemusi täis, aga juhtimisega hakkama ei saadud.

Riigiametniku niinimetatud head elu pole mõtet eriti kadestada.

Teine asi on see, kui palju neid ametnikke tegelikult vaja on. Panin imestusega tähele, et peamajas oli ühes ruumis lausa mitu komissari või mis nende ametinimetus nüüd ongi. Vanasti, ma mõtlen esimesel iseseisvusajal, oli komissaril palju alluvaid, ta juhtis tervet jaoskonda.

Nende tänapäeva „kontorikomissaride” seas on liialt palju vaid paberitööd tegevaid inimesi.

Pöördugem tagasi loo alguse ja lahkumisavalduse teema juurde.

Selle andmisest oli juba möödunud mitu nädalat, kui 12. septembril 18

tuli minu juurde vahetu ülemus Vilve Raik koos politseinõunik Erki Nelisega. Raik tunnistas endale tuhka pähe raputades, et mul oli õigus kirjutada selline lahkumisavaldus. Ta ütles, et kuigi aastal 2010 määrati muuseumisse tööle varem Põhja Politseiprefektuuris töötanud Andre Hansaar, lahkus see mees peagi politseiteenistusest. Raik ütles, et taheti küll paremat, aga välja tuli nagu ikka. Seda Venemaa kunagise peaministri Viktor Tšernomõrdini ütlemist tuleb pidada universaalseks, sobib teine ka praegusesse Eesti Vabariiki.

Raigi sõnul pärast Hansaare töölt lahkumist uusi samme Politseimuuseumi saatuse osas ei astutud. 12. septembril 2011 arutasime kolmekesi, mis edasi teha. Olin ammu aru saanud, et ajaloo-­ uurimist, eriti aga muuseumitööd, ei peetud politseisüsteemis enam millekski. Rõhutasin meie omavahelises jutuajamises korduvalt, et tööle tuleb võtta uus, noor inimene, soovitavalt meesterahvas ja ajaloolane.

Lastele mõjub muuseumi ja Eesti Politsei ajalugu tutvustav meesterahvas igatahes igati paremini kui hallipäine naine. Politseimuuseumiks kutsutud asutust on nimetatud mõnede minust ametipostil kõrgemal seisnud naiste poolt ka eksponaatide koguks. Võimalik, et omal ajal, aastal 2001, pandi talle kergekäeliselt liialt pretensioonikas nimi. Kõiki muuseumile omaseid funktsioone ei olnud see asutus võimeline täitma.

Aga olgu nimi milline tahes, kinnitasin vestluskaaslastele, muuseum väärib tervikuna säilitamist ja mingi suurema struktuuriga liitmist, muidu hajub suure vaevaga kogutud vara märkamatult. Olin aastate jooksul kogunud materjale tsaariaegse politsei, esimese iseseisvusaja politsei, nõukogude miilitsa ja mõned asjad ka Saksa okupatsiooniaja politsei kohta. 23. jaanuaril 2008 oli siseminister Jüri Pihli määrusega asutatud Siseturvalisuse Muuseum. Põhimääruse kohaselt on see siseministeeriumi valitsemisalas tegutsev riigimuuseum 1. jaanuaril 2003 moodustatud Eesti Tuletõrjemuuseumi õigusjärglane, asub Tallinnas, Raua tn 2. Muuseumi põhiülesannete hulgas märgitakse Eesti siseturvalisust tagavate ametkondade tegevuse jäädvustamist, kuid otsesõnu ei mainita ühte siseturvalisuse põhitala – politseid.

Mitu aastat tagasi käis Politseimuuseumis üks endine advokaat, nime olen kahjuks unustanud, kes oli kandideerinud Siseturvalisuse Muuseumi direktori kohale. Pika ajalooga Eesti Tuletõrjemuuseumist oli just edukalt lahti saadud ja muuseum sisuliselt likvideeritud.

19