Kaks kaotatud armastust

TIIA SUGASEPP

KAKS KAOTATUD ARMASTUST

Pühendan oma raamatu perele ja sõpradele, kes on tõelised inspiratsiooniallikad.

Kujundanud Villu Tammer Toimetanud Mari Tuuling © Tiia Sugasepp © Tammerraamat, 2017 ISBN 978-9949-616-01-5 Trükikoda Greif www.tammerraamat.ee

PROLOOG Tuba, kus me istusime, oli väga väike ja asus paksu pruuni kardina taga. Ruum ise oli akendeta, hämar, peaaegu pime.

Seinale oli siiski üks lamp kinnitatud, kuid see täitis vaevu oma otstarvet. Ainsad mööbliesemed toas olid antiikne raskest puust ümmargune laud ning mõned toolid selle ümber.

Viimased ei kuulunud lauaga ühte komplekti. Kogu ruumi täitis hingemattev viirukilõhn, mis oli kogu toa sisustusse, seintesse ja põrandapragudesse imbunud. Laua taga istusime mina, mu kaks uut sõbrannat ja mustlaseit. Vanal naisel oli pähe seotud punakas rätt. See oli kukla tagant kinnitatud ja räti alt langesid õlgadele kaks halli pikka punutud patsi.

Kõrvas klõbisesid ümmargused suured rõngad, kaelas kandis ta ohtralt kette ja käed olid võrusid ning sõrmuseid täis.

Naine segas parajasti keskendunud ilmel kaarte. Sõbrannad olid juba oma ettekuulutused teada saanud ja kogu info teadmiseks võtnud. Midagi uskumatut ja erilist seal ei olnud. Oleksin võinud neile sama juttu isegi rääkida. Ma ei tea, kuidas neil kahel oli õnnestunud mind üldse veenda endaga kaasa tulema. Mis mul ometi arus oli? Ent nüüd sülitas mustlaseit pihku, laotas kaardid uuesti lauale laiali ja viskas neile korraks pilgu peale. Seejärel raputas ta pead ja enne, kui minuga rääkima hakkas, lausus mingis tundmatus keeles mõned sõnad, mis võis olla nii jumala kui ka kuradi poole pöördumine. Siis neelatas ta kuuldavalt ja alustas: „Sul on töö, mida sa armastad, kuid sul tuleb sellest loobuda. Su ellu tuleb armastus, kuid sul tuleb ka sellest loobuda. Siis on su elus korraga nii töö kui ka armastus, kuid sul tuleb ...” „Aitab! Mulle piisab sellest,” katkestasin ta jutu poolelt lauselt. Tõusin püsti, viskasin peost lauale mõned rahatähed

3

ning lahkusin toast, jättes sõbrannad ja mustlaseide endale üllatunud nägudega järele vaatama. Sellist jama pole mul küll vaja kuulda. Ilmaasjata läksin sõbrannade lollusega kaasa ja lasksin oma päeva ära rikkuda, nagu muid jamasid veel vähe oleks! Majast välja värske õhu kätte astudes olin enda peale tõsiselt vihane.

I Päev pärast minu kuuendat sünnipäeva saabus meile külla kauaoodatud onu Robert. Ta on minu ema vend ja üks vähestest elus olevatest sugulastest. Vanuse poolest oli ta umbes neljakümne ringis, aga paistis oma pika kasvu, suure õllekõhu ja õrnalt kiilaneva pealae tõttu palju vanem välja.

Viimastel aastatel olid hakanud need vähesedki juuksed, mis onu pead veel katsid, halliks minema ja uskumatu kiirusega välja langema. Kõndides eelistas ta alati käsi püksitaskus hoida ja tema kõnnak oli kuidagi vaaruv ja vetruv, nagu oleks jalgade asemel olnud rauast lehtvedrud. Tema pilk oli aga alati kuhugi kaugusesse suunatud. Ega ta oma varvaste ette eriti küündinudki vaatama, sest suur kõht jäi alati ebamugava takistusena ette ning püksirihm vajus kogu aeg alla, nii et seda oli vaja alailma kergitada. Kui ta toolilt või kummardamast üles tõusma pidi, kaasnes sellega tavaliselt hirmus oigamine, ohkimine ja põlvekontide ragin. Kui onu aga end mugavasse asendisse istuma oli sättinud, kippus ta kohe magama jääma ning nägi välja nagu ümmargune vilega teekann.

Onu Robert oli elanud viimased seitse aastat Saaremaal.

Ema jutu järgi oli üks onu klassivendadest saatnud talle küllakutse ning kohe pärast saarelt naasmist võttis onu ise kohaliku külanõukoguga uuesti ühendust ning palus saarele pääsemise luba pikendada. Erialalt on onu arheoloog ning saarel kogus ta materjali oma uue ajalooraamatu jaoks.

Teda huvitas saarlaste elu, pärimused, nende traditsioonid, ajalugu. Olevik ja minevik. Eriti paelusid teda vanad mõisahooned, kalmistud, mahajäetud kirikud ja maalinnad. Sealt ammutaski onu Robert endale enamiku tööks vajalikust

5

informatsioonist ja „boonusena” sai ta väljakaevamistelt ebameeldivalt reumaatilised põlved. Kui vahel tekkis tahtmine kuulda õudusjutte kummitustest, vaimudest ja poltergeistidest, kes asju läbi seinte lennutasid ja pimedas ringi uitasid, oli onu Robert just õige inimene, kelle poole pöörduda.

Vähemalt ühe verdtarretava õudusjutu pidi ta alati ära rääkima. Isegi siis, kui tal pööraselt kiire oli. Ma ei tea, miks just Saaremaa ja saarlased onu südame olid võitnud, aga igatahes tundus tema töö lapsele huvitav, ja mis peamine, onu Robert tundus ise oma tegevusega igati rahul olevat.

Vaadates onu Robertit võõra, erapooliku pilguga, meenutas ta tõesti pisut saare meest: ta oli selline aeglane ja rahulik ning kui ta kõnelema hakkas, oli ta jutus võõras kõnepruuk kohe äratuntav. Nii juhtub nendega, kes pikalt saarel on elanud.

Mulle onu Robert meeldis. Tal oli minu meelest üks eriti hea kiiks veel, nimelt ta armastas alati suuri kingitusi teha.

Mitte hind polnud tema jaoks määrav, vaid kingikarp, ja eriti tähtsaks pidas ta paela, millega kingitus kinni oli seotud.

Talle valmistas põrgulikult nalja, kui sünnipäevalaps sassis paelu lahti hakkas harutama ja kärsitusest paelad veelgi hullemini puntrasse ajas. See oli tema arust sünnipäeva juures parim hetk.

Seekord nägi onu Robert aga kuidagi imelik välja. Ta kõndis oma tavalisel vetruval kõnnakul üle muru ja otsejoones minu poole, kuid tal polnud käes mitte ühtegi kingitust. Kas tõesti oli ta mu sünnipäeva unustanud? Oleksin pettumusest peaaegu nutma puhkenud ja ümber keeranud ning tuppa jooksnud, kuid onu Robert näis justkui mu mõtteid lugevat. „Tere, Thessa!” hüüdis ta juba eemalt ja viipas käega ning astus lähemale. „Tere, onu Robert!” vastasin viisakalt. „Kuidas elab minu lemmikõetütar?” „Kenasti!” Onu kükitas minu kõrvale, et tunduksime ühepikkustena. Ootasin vabandust kingituse puudumise pärast, tema aga lausus rahulikult, salapärase muigega: „Sa, kullake, kindlasti imestad, miks mul täna kingitust kaasas pole.

6

On ju nii? Kindlasti arvasid, et onu Robert on su sünnipäeva sootuks unustanud? Mis?” Ta jälgis mind terase pilguga. „Ei, onu Robert, seda ma küll ei usu,” valetasin, kuigi ise just seda kõige rohkem kartsin. Vaatasin mornilt, pea maas, oma kinganinasid, samal ajal nendega muru sonkides. „Ma lihtsalt arvasin, et sul on mulle nii suur kingitus, et tulid mind appi kutsuma, et see autost ära tuua,” jätkasin mõtlikult, sest just selline pilt mulle äkitselt silme ette tuli.

Onu hakkas naeru kihistama. Äkki siiski tuli ta külla ja jättis kingituse ostmata? See mõte tegi mu ikkagi murelikuks ning laususin vapralt: „Onu Robert, sest pole midagi, kui sa täna kingitust ei toonud, eks teine kord!” „Nii hull see lugu ka pole!” jätkas onu Robert naeru pugistades. „Vaata, Thessa! Sa oled juba paras preili ja mul ei ole enam paslik sulle nukku ega pehmet kaisukaru kinkida.

Pealegi on sul neid nagunii hästi palju juba olemas. On ju nii?”

Noogutasin nõusoleku märgiks. „Niisiis,” jätkas onu Robert kavalalt. „Mul on sulle seekord hoopis imepisike kingitus, aga enne kui ma selle üle annan, tahaksin sinult midagi küsida.” „Küsi,” vastasin ükskõiksust teeseldes. „Tead, kui mina nii vanaks sain kui sina praegu, küsis vanaisa minult ühe väga tähtsa küsimuse.” „Jah, onu Robert, millise siis?” Ootasin hinge kinni pidades. „Kelleks sa suureks saades saada tahad?”

Mis küsimus see veel oli! Sellist poleks ma küll oodata osanud. Mul olid korraga kõik mõtted peast justkui luuaga pühitud. Langetasin pea, kõrvus kajas ainult küsimus: kelleks? kelleks? Mäletan, kui naabri Häldi uhkustas, et kui tema ükskord suureks kasvab, hakkab maailma parimaks õpetajaks. Meie majast natuke edasi elasid kaksikud vennad, nemad mõlemad tahtsid politseinikuks saada ja lubasid kõik korterivargad ükskord kinni püüda ning vangi panna.

Allan, minu vanem vend, õppis ülikoolis esimesel kursusel kehakultuuri. Temast pidi kord treener saama. Lisaks oma

7

õpitavale ametile armastas ta igasuguseid magnetofone, kaameraid ning fotoaparaate.

Ema töötas majavalitsuses raamatupidajana ja isal oli autoremondi katsetehases juhtiv ametikoht. Seda teadsin ma kohe kindlasti, et raamatupidajaks ega ettevõttejuhiks ma ei soovi saada, rääkimata treenerist või õpetajast.

Vaatasin, pea norus, vargsi onu poole ja märkasin, et ta hakkas juba vastust oodates kärsituks muutuma. Piilusin silmanurgast ka ema poole, sealt abi lootes, ent tema oli hetkel nii ametis oma uute taimede ümberistutamisega, et ei olnud onu Roberti saabumist tähelegi pannud. Pigistasin käed kõvasti rusikasse ja tõin eneselegi üllatuseks läbi kokkusurutud hammaste otse südamepõhjast kuuldavale: „Ooperilauljaks!” No kust see mõte mulle järsku pähe tuli, ei oska ma kohe kindlasti öelda, aga onu Roberti lõin pahviks küll. Ta silmad läksid imestusest suureks kui öökullil ja suu vajus lahti. Natuke end kogunud, hammustas ta alumist huult. Kartsin, et nüüd hakkab ta kohe kõva häälega naerma, ent ta sosistas hoopis väga vaikselt ja tasakaalukalt: „Ah et ooperilauljaks!” Minul oli aga tunne, et ütlesin midagi väga valesti. Igal juhul oleksin ma sel hetkel parema meelega tahtnud see väike tigu olla, kes mu kinganina juures päikese eest oma majja peitu puges. Onu pistis käe pintsakutaskusse, võttis sealt väikese pruuni karbikese ja ulatas selle mulle.

Seejärel tõusis ta püsti ja see liigutus tõi kaasa koleda ragina põlvedes ning oigamise. „Olgu, Thessa, toogu see väike kingitus sulle palju, palju õnne, ja ma loodan, et su suur unistus kord täitub. Luban sulle, et minust saab sinu suur fänn,” paitas ta mu pead ja seadis sammud ema suunas. Kuulsin veel, kuidas ta pead vangutades nina alla pomises: „Ooperilauljaks!” Kas tõesti oli see maailma võimatuim eriala, mida üks inimlaps õppida võiks?

Hüüdsin talle järele: „Aitäh, onu Robert!” ja hakkasin nobedasti kingitust lahti harutama. Selles karbis oli imepisike kullast kett ja keti otsas minu tähtkuju märk. Ruttasin kepseldes tuppa ja palusin vennal keti endale kaela aidata.

8

Mul oli kingituse üle nii hea meel, et olin juba onu Roberti riukliku küsimuse unustanud. Alles mõne aja möödudes meenus see taas. Huvitav, kelleks onu Robert ise lapsena saada tahtis? Kahju, et ma ei taibanud seda küsida. Üks oli igatahes kindel mis kindel: mina olin oma otsuse langetanud ja seda ei muuda enam miski. Kui olin andnud lubaduse, et minust saab kuulus ooperilaulja, olgu siis pealegi. Olin oma äkilise valikuga korraga ülimalt rahul ja selle üle uhke, kuigi ühtki ooperit ma seni näinud ega kuulnud ei olnud. Mulle meeldis küll mõnd viisi raadioga kaasa ümiseda ja isegi laulude sõnu ning näidendite tegelasi välja mõelda. Vahel laulsin mitme tegelase osa kordamööda. Eriti meeldis mulle joriseda jämeda häälega karu ja peenikese häälega jänese osa.

Viimane tegi kodustele hirmsasti nalja. Ema ikka hurjutas: „Thess, pea ometi vahet! No lase mul tööd teha! Ma ei saa nii keskenduda, kui sa kogu aeg kriiskad.” Isa seevastu oli tunduvalt leplikum, sest veetis töö tõttu vähem aega kodus ning ei pidanud nii tihti mu lauluharjutusi taluma.

Vannituba oli majas ainus koht, kus sai segamatult ja oma äranägemise järgi laulda. Vähemalt nii kaua, kuni isa habet ajama, vend hambaid või ema pesu pesema ei tahtnud tulla.

Ent vannitoal oli paar tõsist puudust: esiteks oli see tantsimise jaoks liiga kitsas, nii et ma lõin pidevalt jalgu vastu vanniäärt ära, ning teiseks oli peegel liiga kõrgele asetatud ja ma ei näinud seetõttu korralikult oma tantsusamme.

Vend Allan oli tol ajal sõber, kes mind mõistis ja toetas.

Seda ilmselt seetõttu, et olles end täielikult spordile ja oma hobidele pühendanud, teadis ta täpselt, mida mina tundsin, kui laulmisest unistasin. Erinevalt emast ei pahandanud ta minuga kunagi, et ma teda oma laulmisega hulluks ajan.

Vastupidi, ta tõi koju ooperimuusikaga vinüülplaate ja pani mind, kõrvaklapid peas, oma tuppa diivanile neid kuulama.

Istusime vahel kahekesi kõrvuti tundide kaupa ja kuulasime. Pärast arutasime, kuidas meeldis ja mis tundeid üks või teine teos meis tekitas. Mul oli nii hea meel, et vend minu jaoks vahel aega leidis. See tähendas minu jaoks väga palju ja tänu sellele olid meie suhted Allaniga väga lähedased.

9

Veelgi tugevamalt sidus meid vennaga see, et me mõlemad teadsime üsna varakult, mida me tahame, ja püüdsime seda saavutada.

Allan oli ka esimene, kes mind teatrisse ehtsat ooperietendust vaatama viis. Ta tegi kõik, et ma saaksin selle muusikaga lähemalt tutvuda, samuti oli ta mu parim sõber ja toetaja ka edaspidi.

Minu pere oli neljaliikmeline: ema Susan, isa Tiit, vend Allan ja mina, Thessa. Mõlemad mu vanemad olid üsna kinnise iseloomuga ja tõsised inimesed, oma minevikust, mõtetest ja tegemistest nad eriti ei rääkinud. Siiski selgusid aja jooksul kummalised ja üllatavad faktid nende elust, mis muutsid minu elu alles palju aastaid hiljem.

Ema Susan oli lõpetanud kahekümne kolme aastaselt raamatupidamise kiirkursused ning samal ajal lõpetas isa Tartu ülikooli kaugõppes majanduse eriala. Neid kahte inimest ei sidunud kuni sinnani mitte miski, nad isegi ei teadnud teineteise olemasolust. Alles siis, kui kummagi kursus otsustas tähistada kooli lõpetamist laevasõiduga mööda Emajõge, kohtusid nad esmakordselt. Sõit kestis kõigest kaks tundi, kuid oli piisav, et teineteist tähele panna. Viimasel hetkel enne sadamasse naasmist jõudsid nad veel telefoninumbreid vahetada. Nädal hiljem näitas noormees üles järjekindlat visadust ning nad kohtusid taas.

Hiljem võttis neil mõlemal pisut aega otsuse tegemine, kas hakata koos elama või mitte. Mõne kuu pärast lahenes küsimus iseenesest, sest Susan ootas last. Seega, mitte just pika suhte järel abielluti ja neile sündis poeg, kes Tiidu vanaisa järgi Allaniks ristiti.

Pereelu läks tõusude ja mõõnadega nagu noortel ikka.

Algul elati Tiidu vanemate juures Annelinna kooperatiivkorteris, kuid varsti suudeti endale Veeriku linnaossa juba aiaga maja soetada. Isal oli majanduslikku mõtlemist ja oskust rahaga ümber käia. Näiliselt läkski kõik hästi, kuid pärast mitmeid kooseluaastaid oli Susan nii väsinud, et kaalus pikemat puhkusereisi. Kahjuks tuli see otsus Tiidule väga halval ajal. Tema ettevõttes käisid just ulatuslikud ehitustööd.

10

Kerkimas oli uus tootmispind ning ta oli seetõttu väga hõivatud. Tema ärasõit tol hetkel polnud mitte mingil juhul võimalik ning ema otsustas, et reisib sel juhul üksi.

Kus, kuidas või kellega ta puhkamas käis, ei teadnud mitte keegi, isegi ühtegi pilti pole sellest reisist säilinud.

Kuid puhkus ilmselt õnnestus, sest Susan oli tagasi tulles rõõmus ja välja puhanud ning täis elujõudu ja energiat.

Suhted Tiiduga muutusid taas normaalseks ja üheksa kuud hiljem sündisin mina. Siniste silmadega, lumivalge naha ja ronkmustade juustega. Emalt olin pärinud silmad ja valge naha, kuid ülejäänu ei tea kellelt, sest Tiidu geenidest polnud justkui midagi. Kindlasti olid tal algul oma isaduse suhtes teatavad kahtlused, ent siiski tunnistas ta end minu isaks ja sellest puhkusereisist ei räägitud meie peres enam niipea.

Ema üheks suuremaks veidruseks oli kindel soov, et mind ei ristitaks. Olgugi et isa ja onu Robert kõvasti peale käisid, kuna kõik teised perest olid ristitud, jäi ema siiski vankumatuks, keeldudes oma soovi põhjendamast. Lõpuks andsid teised järele ja sellega oli asi otsustatud.

II Sügisel, kui ma esimesse klassi läksin, oli meil juba teisel päeval tunniplaanis laulmistund. Õpetaja käskis kõigil oma lemmiklaulu ette kanda, et välja selgitada, kes meist peab viisi. Olin hullumoodi pabinas, mõtlesin, millist laulu küll laulda. Kõigis mu lauludes oli ju nii palju tegelasi ja laule oli ka kokku lugematu arv. Mõistsin, et praegusel tähtsal hetkel ei sobinud neist ükski. Paar istet minust eespool laulis üks poiss hiirest kella sees, siis järgmine põdrast, kes elas metsa sees. Siis jälle alustas üks tüdruk laulu kodust ja nii edasi.

Need laulud olid kõik mulle tuttavad, sest laulsin neid juba kolmeselt. Minu kord laulmiseks jõudis järjest lähemale ja korraga meenus mulle laul muusikalist „Oklahoma”, mida me vend Allaniga tihti omakeskis kuulasime. Täpsemat pealkirja ei teadnud ma küll öelda, aga viis ja sõnad olid mul hästi meeles. Ütlesin õpetajale, et laulan sellest muusikalist ühe laulu, ja õnneks oli see talle tuttav. Esialgu olin natuke närvis, sest mind kuulas nii palju lapsi. Tavaliselt oli mu publikuks ainult ema, vend või isa. Nüüd oli aga kõik hoopis teisiti. Õpetaja saatis mind klaveril, mis oli täiesti uus kogemus.

Suure hirmuga pooleks sain oma laulu ikka lõpuni lauldud.

Kui olin lõpetanud, vaatas õpetaja mulle tükk aega mõtlikult otsa ning lausus: „Tubli, Thessa, palun istu!” Järgmisena hakkas ta minu pinginaabrit kuulama. Ma ei saanudki selgust, kas ta jäi rahule või mitte, aga ega nendest täiskasvanutest saagi kunagi sotti. Igatahes oli nädala pärast laulmisklassi uksele riputatud silt: „Uued õpilased, kes on valitud koorilaulu”. Lugesin pikka nimekirja ja ei uskunud oma silmi, kui enda nime, Thessa Kaldvee, samuti teiste vahelt leidsin. „See on põrutav uudis, aga mind valiti koorilaulu,” kuulutasin

12

kodus ringi kepseldes võidukalt kõigile. Miskipärast tundus mulle, et nad ei jaganud minu rõõmu täielikult.

Rõõm laulukoori vastu võetud saada oli üks asi, aga seal pärast tunde kohal käimine hoopis teine. Oli üsna piin pärast tunde veel koolis edasi istuda, kui paljud teised võisid ära koju minna.

Kool pakkus veel mitmeid teisigi võimalusi muusikaga tegelemiseks. Olid erinevad pillitunnid, ansamblid, orkestrid, kammerkoor. Üsna varsti palusin ema, et ta mind klaveritundi paneks. Alles pärast tõsist vestlust isaga lubasid nad mul hakata klaveritunnis käima. Kuna kumbki polnud kunagi muusikaga tegelenud, kartsid nad, et ei oska mind aidata, kui ma abi peaksin vajama. Pidin neid siis veenma, et saan ise hakkama.

Lõpuks oligi nii, et klaveritunnid ja laulukoor võtsid suurema osa mu vabast ajast. Mida rohkem lõpuklasside poole, seda suuremaks läks koormus pärast hommikusi koolitunde ja seda vähem oli aega tegeleda asjadega, millega sõbrannad oma päevi sisustasid. Nad käisid pidudel, diskodel või veetsid niisama koos lõbusalt aega, sel ajal kui mina kodus klaveri taga istusin või koolis lauluproovis olin.

Vaheldust pakkus esinemine nii koolis kui ka väljaspool seda. Sageli esinesime Vanemuise kontserdimajas, vastuvõttudel raekojas, jõulude ajal lubati juba kirikusse. Tihti sõitsime ka kodust kaugemale. Võtsin osa paljudest konkurssidest, nii kooli ansambliga kui üksi. Kui olin gümnaasiumi lõpus, korraldas üks telekanal noortele klassikalauljaks pürgijatele võistluse. Laulmisõpetaja käis mulle kaua peale, et ma sellest osa võtaksin. Rääkisin kodus ainult vennaga ja ka tema arvas, et võiksin tõesti kaasa lüüa. „Halba see ju ei teeks!” Õpetaja valis mulle paar laulu välja ja nii osalesingi oma esimesel personaalsel konkursil koos kuulsa pianistiga, ja oh imet – võitsin esimese koha ja publikupreemia! See tuli tõelise üllatusena.

Lõpuks saabus kevad ja ometi tuli kauaoodatud gümnaasiumi lõpp, mil meil kõigil tuli vastu võtta elu tähtsaim

13

otsus oma tuleviku kohta. Mina olin oma otsuse juba ammu teinud ja nüüd tuli selles suunas kangekaelselt edasi tegutseda. Teadsin kindlalt, et lähen muusikaakadeemiasse laulu erialale. Klaveritunnid koolis lõpetasin eksamiga ja rohkem ei soovinud neid enam jätkata. Lihtsalt polnud mahti.

Otsustasin oma edasise tähelepanu rohkem laulmisele suunata. Vanematele oli see muidugi liig mis liig, nad lootsid viimase minutini, et ma ümber mõtlen ja midagi praktilist õppima hakkan. Neil puudus usk, et ainuüksi laulmisega end ära elatada saab. Alguses arvas ema, et tegu on mingi minu tujuga, aga pärast tõsiseid vestlusi erialaõpetajaga, kes oli suurepärane diplomaat, ei jäänud neil muud üle kui minu otsusega leppida ja mul oma teed minna lasta. Vanematest oli natuke kahjugi, ma ju ei täitnud nende lootusi, aga mõistsin, et see on minu elu ja minu valik, meeldigu see neile või mitte. Õpingud akadeemias sujusid kenasti. Sain oma esimesed korralikumad hääleseadetunnid. Laulda tuli päevas vähemalt kolm tundi. Sageli kogunes neid tunde rohkemgi.

Enamik ajast kulus kohustuslikele vokaaltehnika seminaridele. Tungisin laulukunsti saladustesse suure innukuse ja ahnusega. Õppisin tundma erinevate raskusastmetega aariaid, bel canto stiili, staccato’t, ja neid oskuslikult kasutama. Õhtuti olid tunnid, kus õpetati, kuidas kehahoiak stiiliga kokku viia, väljendusrikkust ning loomulikult näitekunsti ja lisaks palju-palju, palju muud, nagu oskus laulda kooriga ja teiste solistidega, orkestri ja dirigendi saatel ning loomulikult koos pianistiga. Mu hääleulatus muutus järjest suuremaks. Hüpped üle kahe oktavi ületasin juba mängeldes, kuid kolmanda oktavi fa ja sol’ini jõudmiseks tuli veel ränka vaeva näha. Olin tihti enesega rahulolematu, sest teadsin, et olen veelgi enamaks võimeline, ning piitsutasin end takka.

Kõik see, mis nüüd minu elu täitis, oli uus ja huvitav ning võttis kogu mu aja ja pühendumise.

Kord üht õppejõudu otsides sisenesin muusikaklassi ja sattusin tahtmatult vestluse tunnistajaks, mis ilmselt ei olnud minu kõrvadele mõeldud, sest tundus, et jutt käis parasjagu

14

minust endast. Kahe klassi vahelise pilliruumi uks oli lahti unustatud ning seda vestlust oli võimatu mitte pealt kuulata.

Minu õppejõud rääkis kellegagi, kelle häält ma kahjuks ära ei tundnud: „Thessa võib veel palju korda saata! Tal on ikka väga ilus tämber, mis paneb ennast kohe kuulama, ja tema olekus on midagi väga ainulaadset.” „Jah, ma märkasin konkursil, kuidas ta köitis auditooriumi tähelepanu juba oma lavaleilmumisega,” kostis mu õppejõu vastus. „Olen ikka öelnud, et primadonnal peab omajagu selgroogu ja enesekindlust olema. Vokaalne tase on tal otsekui kaasa sündinud. Tema laulmine tuleb kuidagi väga loomulikult, ilma et ta peaks selleks eriliselt punnitama.” „Jah, mõnda solisti vaadates tekib küll tunne, justkui keegi oleks hapniku kinni keeranud.” „Kahjuks meie kool ei suuda kogu tema potentsiaali esile tuua. Oleme varemgi koloratuuri õpetamisega kimpu jäänud. Tema vajaks hädasti maailmaklassist koloratuurtehnika õpetajat.” „Maailm on tänapäeval õnneks lahti ja loodetavasti leidub talle ka sobivas ampluaas virtuoosne partner.”

Tundsin korraga piinlikust, et nende juttu pealt kuulsin, ning lahkusin vaikselt, pisut häirituna kooli piiratud võimaluste pärast.

15

III Akadeemia lõpetasin nelja aastaga. Nüüd tuli vastu võtta veel paar olulist otsust. Kas proovida leida tööd mõnes Eesti teatris ja end seal kohe mugavalt sisse seada või minna välismaale edasi õppima? Olin veendunud, et võõrsilt üldse mingite huvitavate pakkumiste saamiseks oleks mõistlik end siiski veel täiendada. Salajas mõtlesin, et oleks suurepärane, kui saaks seda teha mõne aasta jooksul kas Venemaal või Ameerikas.

Pärast õpinguid pühenduksin täie tõsidusega tööle, kindlasti oleks välismaal kogemusi omandanuna mul valikuvõimalusi edaspidi tunduvalt rohkem. Saatsin juba mitmesse kohta ka sooviavalduse. Mõistsin, et otsustada polegi alati nii lihtne, sest iga selline otsus on elus oluline samm.

Nautides paar nädalat hiljem kodus väljateenitud puhkust, sain koolist teate, et mind oodatakse nii ruttu kui võimalik USAsse Rochesteri Eastmani-nimelisse teatri- ja muusikaakadeemiasse. See võimalus tuli nii ootamatult, et ma ei olnud jõudnud teisi plaane kaaludagi. Nüüd tuli teha kiired ettevalmistused Ameerikasse sõiduks. Kõigi tegemiste vahel meenus ema korduv palve temaga rääkimiseks aega leida.

Nüüd seisis ta taas uksel ja kordas nõudlikul toonil: „Thess, kas sul on juba aega? Ma pean sinuga kindlasti enne ärasõitu rääkima. Ütleme, et see on neljasilmajutt.” „Olgu, olgu, ema, räägime kohe,” tegin ettepaneku lootuses sellega ühele poole saada. „Ma arvan, et meil oleks targem kuhugi välja istuma minna. Ma sooviksin, et meid keegi ei segaks. See on tõesti väga isiklik jutt.” „Olgu, ema, ma võtan oma koti ja võime kohe minema hakata. Küllap jõuan õhtul edasi pakkida,” nõustusin.

16

Koos jalutasime mööda Näituse tänavat mõnusalt lobisedes kesklinna suunas. Möödujatele võisime jätta mulje kahest sõbrannast, kes õhtust jalutuskäiku teevad. Toomemäe kitsastest treppidest üles ronimine pani meid mõlemaid kergelt õhku ahmima. Seepärast otsustasime esimese istumiskoha kasuks, milleks oli Riigikohtu alla asuv Neljas Aste. See on restoran, ehkki nad ennast ise kohvik-baariks nimetavad.

Tegemist on hariliku keldris asuva söögikohaga, mis on omamoodi õdus ja kus oli selle kellaja kohta üsna vaikne.

Valisime endale sobiva laua kaugemas nurgas ning tellisime kumbki tassi kohvi. Oma tellimust oodates tundsin, kuidas ema mind üksisilmi vaatab. „Ema, kas mul on nägu must, et sa mind nii imelikult seirad?” sosistasin tasa. „Ei-ei, Thess, vabanda! Ma lihtsalt unustasin end hetkeks, sest pidasin aru, kuidas sulle sellest rääkida, milleks me siia tulime.”

Ma ei jõudnud talle midagi vastata, sest kohe toodi ka meie kohvid lauda. Baaridaami lahkumise järel lisas ema kohvisse teelusikatäie suhkrut ning segas seda liiga kiiresti, kõlistades lusikaga tassis. Jälgisin teada, veidike kulmu kortsutades. Olles oma toiminguga ühele poole saanud, võttis ta lonksu kohvi ja alustas kartlikult: „Thess, see, mida ma nüüd räägin, ei pruugi sulle sugugi meeldida, kuid ma pean seda tegema. Tunnistan, et olen sinu jaoks olulist infot liiga kaua saladuses hoidnud. Ma usun, et kohe, kui olen lõpetanud, saad sa ka ise aru, et seda ei olnud õige kauem varjata.” „No, olgu, olgu! Asu juba asja kallale, sest ma olen kannatamatu ja uudishimu tahab juba peaaegu tappa,” kiirustasin ema tagant. „Üks asi veel. Luba mulle, et see, mis ma sulle räägin, jääb tõesti ainult meie kahe vahele. Ei Allan ega Tiit pea sellest mitte midagi teadma.” „Hästi, ema, ma luban, mis iganes see ka poleks.” Ta oli mu uudishimu nii üles kruttinud, et sel hetkel oleksin vist ükskõik mis lubaduse andmisega nõus olnud. „Hakka nüüd peale!”

17

„Hüva, ma usaldan sind. Mu jutt läheb nüüd ajas natuke tagasi. Sinnani, kui sind veel polnud plaaniski, kuid Allan oli umbes kümnene või natuke peale. Me olime Tiiduga selleks ajaks umbes kaksteist aastat abielus olnud ja meil tekkisid esimesed suuremad probleemid. Küllap taipad isegi, et igas abielus tuleb vahel erimeelsusi ette. Meie hakkasime teineteisele aga järjest rohkem närvidele käima ja vahel solvasime teineteist täiesti põhjuseta. Siis jälle leidsime end olukorras, kus meil polnud teineteisega enam mitte millestki rääkida. Elasime küll koos, aga suhtlemiseks piisas vaid kahest sõnast: „ei” ning „jah”.

Tiit sukeldus töösse, et kodustest probleemidest eemale saada, ja oli ettevõtte tegevusega niivõrd hõivatud, et see täitis märkamatult kogu tema aja. Ka minu päevast võttis suurema osa töö, ja see vähene, mis veel õhtul üle jäi, tuli Allaniga tegeleda. Õhtul olime Tiiduga mõlemad nii väsinud ja tüdinenud, et keerasime lihtsalt selja ning vajusime unne. Meil ei olnud enam isegi tülitsemiseks aega ega viitsimist. Päevad aga läksid ja läksid. Lõpuks otsustasin, et aitab! Aeg on endale üks puhkus lubada. Tiit muidugi ei olnud sellest väga vaimustuses ning keeldus kategooriliselt kaasa tulemast. Peamiseks põhjuseks tõi ta firma tootmisruumide ehituse ning mingi uue projekti juurutamise, mis neil parasjagu käsil oli. Ometi soostus ta Allani järele vaatama ja lubas minul minna.

Mu töökohas pakuti pidevalt erinevaid turismireise ehk nii-öelda tuusikuid. Kui järgmine reisipakkumine tuli, võtsin pakutava kohe vastu. Mul oli ükskõik, kuhu see viib ja millal, peaasi et kodust minema saan, ja võimalikult kaugele. Novembris pakkisingi asjad, jätsin Tiidu ja Allaniga hüvasti ning lendasin Egiptusesse. Veider koht, mõtled nüüd ilmselt?” „Jah, oleksin pigem Saksa DV, Ungari või mõne muu riigi valinud. Aga olgu, jätka.” „Ega tollal ju pääsenudki veel kõikjale. Lääneriigid olid reisisihina üsna haruldased. Tavaliselt reisiti mööda Nõukogude Liitu, seega oli Egiptuse tuusik ikka väga suur vedamine. Sa ei kujuta ette, kui palju pabereid tuli enne reisi

18

täita ja kuidas igas linnas pidi ainult koos grupiga liikuma, ent see on juba omaette jutt. Aga mis me siis seal tegime?

Esimesed nädalad sõitsime lihtsalt ringi, üks muuseum ja monument järgnes teisele. Käisime kõrbes, külastasime kohalikke vaatamisväärsusi, jooksime kiiruga turult läbi, ehkki raha millegi ostmiseks nagunii ei olnud. Imetlesime selle maa vaipade ja nõude värvirikkust, ja usu, see oli vaatamist väärt ning neid pakuti iga nurga peal. Ühesõnaga, päevakava oli väga tihe ja omapäi naljalt kolama ei lastud.

Muidugi oleksin eelistanud päev või kaks päikese käes valgel rannaliival mõnuleda või kuumuse eest end hoopis hotellituppa peita, et seal lihtsalt lugeda ja puhata, kuid kahjuks midagi sellist ei võimaldatud.

Puhkuse teisel nädalal peatusime Aleksandrias. See oli ainus kord, mil saime loa õhtupoolikul pisut aega omapead linnas veeta. Olime grupijuhi sellisest lahkusest üllatunud ning mitmed kahtlustasid, et see kellelegi head ei tähenda.

Ausalt, mul oli ükstakõik, teist korda ma loa saamiseks kinnitust ootama ei jäänud. Vahetasin hotellitoas kähku riided ning jalutasin Qaitbay tsitadelli suunas. Tegemist oli viieteistkümnenda sajandi kaitselinnusega, mille rajas sultan Qaitbay. Ehitis oli uhke, kuid tollal veel üsna kehvas seisus.

Trehvasin sinna ajal, mil peeti parasjagu iga-aastast festivali, kuhu oli kokku kutsutud erinevatest riikidest külalisi, kes oma kultuuri tutvustasid. Koht oli sellise ettevõtmise tarbeks just nagu loodud, mere ääres ja puha. Üritus ise toimus sissekäiguesisel platsil, kuhu oli paigutatud sadu toole. Natukese otsimise järel leidsin endale istekoha kolmanda rea keskel.

Ma kordan veel, et sealne kuumus oli õudne ja paljud naised kandsid seljas pikki hõlste ning peas rätte. Rätt, mille ma hotellitoast kaasa haarasin ja juuste ohjeldamiseks pähe sidusin, ajas mind veelgi rohkem higistama, nii et sõlmisin selle lõpuks hoopis ümber kaela. See oli minust rumal tegu, sest minu blond pea paistis liialt silma. Aga tol hetkel ma ei mõelnud sellele.

Kui ma vaatajatega ühinesin, oli eeskava juba mõnda aega käinud, laval vaheldusid järjest uued ja uued esinejad. Üsna

19

viimaste seas oli üle Atlandi ookeani saabunud indiaanlaste grupp. Kui nemad lavale ilmusid, olin ma keeletu. Ma ei raatsinud silmigi pilgutada, sest kartsin, et kui silmad sulen, on nad lavalt läinud. Sa ei kujuta ette, millist mõju nad mulle avaldasid. Osa neist oli ehitud sulgedega ja neil olid seljas hirvenahast pidurõivad, kaunistatud narmaste ja tikanditega. Ühel oli maani sabaga peaehis, mida kaunistasid kotkasuled ja nirginahad. Mees, kes seda ehet kandis, oli nagu mingist filmist pärit: üdini mehelik, teravad näojooned, tõsine pilk ning oh millised süsimustad juuksed!

Neil kõigil olid loomakihvadest ehted kaelas ja helmestega kaunistatud mokassiinid jalas. Lapsed olid nii vahvad oma sõjamaalingutes ja suguharu rõivastes. Trupp andis oma esinemiskavas edasi kõiki inimelus ette tulevaid tähtsündmusi, sünnist surmani. Peeti riitus, seejärel tänati vaime, ja kõik see käis lauldes ning tantsides. Osal neist olid pudelkõrvitsakõristid, mis samuti olid kaunistatud, ja loomulikult trummid, mille rütmi saatel laval tantsiti. Kava lõppedes jäi lavale paar esinejat, kes pealtvaatajate seast endale paarilised valisid.

Ja kas sa usud või mitte, see uhke peaehtega noormees tuli otsejoones minu poole! Võttis mul käest kinni ja viis lavale.

Tundsin, kuidas ta minu kõrval seistes mu kätt kõvasti oma peos hoidis ja rahustavalt noogutas. Seejärel hakkasid nad laulma ja tantsima ning need, kes sarnaselt minuga lavale viidi, liikusid kohmakalt oma juhendajate järgi. Nende rütmis ja liigutustes oli midagi maagilist. Tantsu lõppedes tagus mu süda veel trummidega ühes rütmis ning kuidagi komberdasin oma kohale tagasi, jäädes üksisilmi seda metsikut meest vahtima. Ta näis nüüd veelgi ahvatlevam, sest ta juuksed tungisid üksikute salkudena peaehete alt välja ja nägu õhetas seksikalt. Pärast veel ühte laulu nende kava lõppes. Ma ei mäleta, kes oli järgmine esineja, sest mu mõtted tegelesid ainult indiaanlasega ja tundega, mis ta käest kinni hoidmine minus oli tekitanud.

Hiljem, eeskava lõppedes, lahkusin platsilt koos rahvasummaga. Pidasin aru, mida oma järelejäänud õhtuga edasi teha, kui järsku tundsin, et keegi võttis mul käest

20