KALEVIPOEG - Fr. R. Kreutzwaldi eepose järgi jutustanud

Kalevipoeg

2

3

Kalevipoeg Friedrich Reinhold Kreutzwaldi eepose j채rgi jutustanud Eno Raud

Kujundanud Andres Tali

Esikaanel: Kristjan Raud. Kalevipoeg põrgu väravas.1935. Süsi, guašš.

Lk 2-3: Kristjan Raud. Kalevipoja sõit Põhjamaale (Sõit maailma otsa).

1935. Süsi, guašš, paber.

Kunstiteosed Eesti Kunstimuuseumi kogust

© Eno Raud Autoriõiguste pärija Aino Pervik © Tammerraamat, 2013 ISBN 978-9949-526-07-9 Trükitud OÜ Greif trükikojas www.tammerraamat.ee

Soovituseks

Laena mulle kannelt, Vanemuine!

Kaunis lugu mõlgub meeles, muistse põlve pärandusest ihkan laulu ilmutada. Ärgake, hallid muistsed hääled!

Sõudke salasõnumida, parema päevade pajatust armsama aegade ilust!

7

Kalev ja Linda

Põhja piiril Taara tammemetsa ääres seisis kalju peal Kalevite talu. Siin kasvasid kolm poega. Kui nad meesteks sirgusid, lahkusid kõik kolmekesi kodunt ja läksid laia maailma. Üks neist rändas Venemaale ja hakkas kaupmeheks.

Teine tuiskas Turjamaale ja sai seal vapraks sõjameheks.

Kolmas aga istus põhjakotka selga ja lendas üle mitmete maade ning merede Viru randa. Siia rajas Kalev riigi ja sai maa esimeseks valitsejaks.

Läänemaal elas keegi noor lesknaine üksinda talus. Ühel hommikul läks ta karja metsa ajama, ja mis ta teelt leidis?

Leidis kana karjateelta, tedremuna tallermaalta, varesepoja vainulta.

9

Lesk võttis kana kaenlasse, pistis tedremuna põue ja sorkas varesepoja põlle sisse. Kodus pani ta kana ja muna villavakka – muna alla ja kana peale. Varesepoja aga viskas kassinurka kirstu taha.

Kui lesk läks hulga aja pärast asja järele vaatama, oli kanast kasvanud kaunis neitsi Salme, tedremunast aga teine tütar Linda. Varesepojast oli saanud orjatüdruk.

Jõudis kätte aeg, ja Salmel hakkasid käima kosilased.

Sõitis kahvatupalgne kuu ja sõitis põlevasilmne päikegi kosjakaupa tegema. Kuid Salme saatis nad mõlemad koju tagasi. Siis aga tuli täht Salmet endale naiseks tahtma ja nüüd võttis neitsi kosjad vastu. Mõrsja ehiti pulmariidesse ja rahvas kutsuti kokku lustipeole. Ning täht ja Salme hakkasid pidama pulmailu.

Peotralli peale sõitsid jälle kosilased tallu, nüüd juba Lindat kaasaks küsima. Tuli kuu teist korda, kuid Lindagi lükkas kõrge kosilase tagasi: “Ei mina, kuld, lähe kuule, hõbe, ei ööde kuningalle!

Kuul on kuusi ametida, tosin teisi talitusi; korra tõuseb koidikulla, korra koidu keske’ella, korra kaob ta kogunisti, jätab valla vahtimata.”

10

Kuu läks nukral palgel koju. Nüüd tuli ka päike veel kord õnne katsuma, kuid Linda lausus: “Ei ma, kuld, läe päikeselle, hõbe, ei päeva pealikulle!

Päev teeb pahada palju: kaeraseemeta kaotab, odrad põllule põletab, nisud nurmele närtsitab, paistab suvel pikka aega, talvel ei tule tuppagi.”

Päike läks vihaselt puhkides minema. Seal sõitis väravasse kolmas kosilane – vesi. Linda aga kõneles: “Ei ma, kuld, läe vetelegi, hõbe, ei voode kuningalle!

Vood on kurjad veeremaie, lained pahad langemaie, allikad harunemaie.”

Nii pidi vesigi kurvalt koju kõndima. Ja polnud paremat õnne ka tuulel ning Kungla kuningapojal.

Seal tuli kuues kosilane pulmailu pilli peale, tuli Kalev, kange meesi, 11

viiekümnel hobusel, kuuekümnel kutsarilla, ise uhke täku seljas.

Nii kui Linda oli Kalevit märganud, hüüdis ta kohe: “See mul meesi meele pärast, sellel kihlad kinnitame.”

Kalev kutsuti tuppa, pandi peolaua taha istuma ning pakuti talle pulmaleiba ja magusat mõdu.

Kalev aga kostis: “Ei taha ma süüa ega taha ma juua. Tooge parem Linda põrandale, tedretütar teiste sekka!”

Linda kuulis Kalevi kõnet ja hüüdis aidast vastu: “Peiukene, poisikene!

Annid aega kasvadessa, anna aega ehtidessa!”

Viimaks oli Linda ometi pidurõivaisse ehitud ja tuli pulmarahva sekka. Ta oli nii kaunis, et isegi lesk ei tundnud teda äkki ära ja küsis: “Kas see kuu on, ehk kas päeva, ehk kas ehatütar noori?”

12

Linda aga mõistis ja kostis vastu: “See pole kuu, ei ole päeva ega ehatütar noori, see on kodu kasvand lapsi, tedremunast tõusnud tütar.”

Palju rahvast kutsuti kokku ning nüüd hakkasid Kalev ja Linda pidama pulmailu. Kaua kestis tants ja trall, kuni viimaks täht koju hakkas minema. Ta jättis pererahvaga ja pulmalistega jumalaga ning viis siis Salme kaugele ära – sinna, kust ainult tuulehoog tõi terviseid ja vihmapisar silmavett.

Kalev ja Linda aga pidasid veel hulga aega pulmalusti, kuni neilgi jõudis kätte aeg lahkuda. Nad jätsid lesknaisega jumalaga, istusid saani ja sõitsid Kalevi kodu poole. * Kaua aega elas Kalev õnnelikult koos Lindaga ja valitses riiki ning rahvast. Viimaks tundis ta aga surmatunni lähenemist. Sellepärast kutsus ta Linda enda juurde ja ütles: “Pärast minu surma sünnib sulle viimane poeg. Isa silmad teda enam ei näe. Ometi saab temast igapidi minuvääriline mees. Kui noorem poeg suureks on sirgunud, 13

tuleb tal vendadega liisku heita, kes neist rahva kaitsjaks ja riigi valitsejaks saab. Sest riik peab jääma jagamata, ühe poja päranduseks – siis on ta kindel ja tugev.”

Pärast neid sõnu heitiski Kalev tõvevoodisse ega tõusnud sealt enam. Seitse päeva ja seitse ööd leinas Linda kalli kaasa surma – ei lõppenud tal pisarad palgelt ega kadunud murekoorem hingelt. Siis kaevas ta ise valmis haua ja sängitas mehe muru alla. Sinna peale aga kandis ta kokku suure hulga raskeid kive, et Kalevi kalm ka tulevastele põlvedele silma paistaks. Praegu kutsutakse seda kohta Toompea mäeks. Üht rasket kivirahnu kalmu poole kandes väsis aga lesk lõpuks ära ja kivi libises ta jalgade ette maha. Linda istus kurvalt kivi otsa ja valas kaua kibedaid leinapisaraid.

Nii tekkis ta silmaveest Ülemiste järv. Ning ka kivi, mille peal Linda istus ja nuttis, on tänapäevalgi veel Ülemiste järve kaldal näha.

Kurvastuse kergenduseks sündis aga Lindale varsti poeg. Ning kohe hakkas see suure jõu ja vägevuse märke näitama. Kaks kuud karjus ta hommikust õhtuni ja õhtust hommikuni, siis aga rebis puruks mähkmelinad, lõhkus katki kätkilauad ja ronis põrandale roomama. Kolmekuiselt kõndis poiss juba toas ringi.

Nii kasvas ja kosus Kalevi noorem poeg. Suuremaks sirgunud, mängis ta kaljupankadega kurni ja viskas vägevate paelahmakatega mere ääres lutsu. Mõnikord õue all mängides aga kiskus ta noori kuuski kõige juurtega maast 14

üles. Paistis, et Kalevipojast igapidi isa vääriline mees kasvab.

Pärast Kalevi surma käis Lindal, rikkal lesknaisel, hulganisti kosilasi. Kuid ei läinud Linda kellelegi, vaid saatis kõik kosilased koju tagasi. Teiste hulgas käis ka tuuslar, soome tuuletark, leske endale naiseks tahtmas. Kui Linda tuuslarigi tagasi lükkas, hakkas see ähvardama ja lubas põlgamise eest kätte maksta.

Linda aga lausus: “Mis mul, tuuslar, tuuletarka, tühjast ähvardusest karta!

Pesas kolm veel kotkapoega, kõvernokka kasvamassa, raudaküüsil tõusemassa.

Küllap need eite kaitsevad, vana emada varjavad.”

Aastad veeresid edasi ja pikapeale sai Linda kosilastest rahu.

15

Kalevi poegade jahilkäik Linda röövimine

Kalevite noored pojad läinud metsa luusimaie, karujälgi otsimaie, põdrajälgi püüdemaie.

Oli neil kolm koerukesta: üks oli Irmi, teine Armi, kolmas murdja Mustukene.

Pojad olid metsa paksus koerte jälgil karu leidnud, mesikäpa männikusta.

Kiskus Irmi, katkus Armi, murdis maha Mustukene, koerad said karu käsile.

Noorem vend köitis karu üle õla jalgupidi rippuma ja mehed astusid edasi. Samal viisil said nad saagiks veel 16

põdra ja metshärja ning nülgisid naha maha suurel hulgal huntidel, rebastel ja jänestel. Siis aga hakkasid jälle kolmekesi kodu poole kõndima.

Jõudsid niimoodi kaunisse kuusikusse. Siin istus vanem vend maha ja laskis laulu lahti. Teine vend aga istus kenasse kaasikusse ja näitas temagi oma lauluvõimu.

Kolmas venda, vennikene, istus maha tammikusse, vana isa ilumetsa, targa tamme hõlma alla; laskis laulu lendamaie, tugevama tõusemaie, vägevama veeremaie: laulis linnud lepikusse, mõistelinnud männikusse, targad linnud tammikusse, hõiskas puie latvadesse kägusida kukkumaie, tuvikesi tuikamaie, hõiskas kena künnilinnu ööde iluks hõiskamaie.

Laulis, et mered mürasid, kaljud vastu kärasivad, puie ladvad paindusivad, mäekingud kõikusivad, taevas aga tarka kuulis.

17

Samal ajal kui mehed metsas jahti pidasid, sõudis soome tuuslar salamahti oma paadiga Kalevite talu poole.

Kalju taga valvates oli kaval kosilane tähele pannud, et Kalevi pojad kodunt lahkusid. Kopli all tõmbas ta lootsiku kaldasse ja peitis selle Kalevi kalmu lähedal parajasse peidupaika ära. Ise aga hiilis tuuslar justkui kass lindu luurates otse talu väravasse. Astus üle õue ja juba tormaski tuppa.

Linda istus parajasti lee ääres ja keetis poegadele rooga.

Ei jõudnud ta esimese ehmatusega vargale vastugi panna.

Tuuslar tõmbas lese kaenlasse ning tahtis teda vägisi lootsikusse tirida. Nüüd hakkas Linda küll tugevasti tõrkuma, näitas röövlile rusikaid ja küüsi, kuid tuuslar tundis sortsisõnu, mis lesknaise jõu kammitsasse köitsid.

Hädas hakkas Linda appi hüüdma. Aga tuuslar laskis jälle salasõnad lendu, ja lese palved tuiskasid tuulde ning langesid lainetesse – ei kostnud nad kellegi kõrvu.

Ometi märkas taevane taat Uku Linda õnnetust ja võttis nõuks teda röövli küüsist päästa. Tuuslar oli parajasti Irumäele jõudnud ja tahtis mere poole astuda. Seal põrutas korraga pikker pilvest alla ja soome tuuletark langes mäele minestunult maha. Linda aga muutus samas kõrgeks kivisambaks.

Kui tuuslar tüki aja pärast minestusepaelust pääses, ei leidnud ta leske kusagilt ja sõitis üle mere tagasi koju.

Seda kivi, milleks pikne Linda muutis, kutsub aga rahvas Iru ämmaks1.

1

Tänapäeval pole seda suurt, istuva naise kuju meenutavat kivi enam alles.

18

Kalevi pojad kõndisid kolmekesi kiirel sammul kodu poole. Juba kaugelt seadsid nad silmad sihtima, kas ehk koduleelt suitsu ei tõuse. Aga polnud märgata midagi.

Mehed jõudsid õue alla, astusid väravast sisse ja tõttasid tare lävele. Siin vast said nad aru, et ema on kodunt kadunud.

Noorem poeg pajatas: “Ei ole see õige asi! Õuevärav seisab lahti ja toauksed on pärani ning võõrad jäljedki murupinnal kuulutavad kurba lugu.”

Pojad hakkasid nüüd üheskoos ema hõikama: “Hüüa vastu, eidekene!

Kosta vastu, kullakene, laula vastu, linnukene, tõsta häälta, tedrekene!”

Kostsid vastu kaljuseinad ning laulis vastu lai laas, kuid kusagilt ei olnud kuulda kadunud ema häält.

Hõikasid pojad veel teise ja kolmandagi korra. Hüüdis vastu tuulehoog ja kostsid vastu merekaldad, aga Lindast ei olnud vähematki märki.

Asusid nüüd vennad kolmekesi ema jälgi otsima.

Vanem vend läks vainule, keskmine kõndis koplisse, noorem aga astus otse mere randa. Ei näinud röövli rada vanem ega keskmine poeg, noorem aga leidis selgeid 19

tunnistähti, et Lindat on käinud kimbutamas soome tuuslar.

Murelikul meelel hakkasid mehed mõtlema, kuidas ema varga küüsist päästa.

Vanem vend pajatas: “Läki leiba võtma ja heidame siis puhkama. Ehk näitab meile unenägu, kust võime eide jälgi leida.”

Teine vendki lausus: “Unes ehk Uku ilmutab, kuidas saame kalli kodukana kulli küüsist päästa.”

Ning nõnda heitsidki nad mõlemad magama.

Noorem vend aga mõtles: “Tänasida toimetusi ära viska homse varna!

Igal päeval omad ikked, tunnil omad toimetused, murekoorma muljutused, omad soovimiste sõuded.

Tahad tunnist tulu saada, õnnekesta õngitseda, ära võta aega viita, kauemini kõhelda.”

Nukral meelel läks ta isa haua peale, et kurba südant kergendada. Isa kalmust küsima:

20

“Kes see liigub peale liiva, kes see astub peale haua?

Sõmer kukub silma peale, kruusa langeb kulmudelle.”

Poeg mõistis ja kostis vastu: “Noorem poega, poisikene, see’p see liigub peale liiva, see’p see astub peale haua.

Tõuse üles, taadikene! Ärka üles, isakene!

Tule teeda näitamaie, kuhu eite kadunekse!”

Isa aga vastas kalmukünka alt: “Ei või tõusta, poega noori, ei või tõusta, ei ärata!

Kalju rõhub peale rinna, kivi raske peale keha; kulmu katvad kullerkupud, silmi katvad sinililled, punalilled palgesida.

Tuuled juhtigu sul teeda, õhud õrnad õpetagu, taevatähed andku tarkust!”

21