Kaltsukakarma

Kaltsukakarma

Elme V채ljaste

Kaltsuka karma

Toimetanud Moonika Kuusk Kujundanud Villu Tammer Kaanefoto: Shutterstock © Elme Väljaste © Tammerraamat, 2014 ISBN 978-9949-526-32-1 Trükitud OÜ Greif trükikojas www.tammerraamat.ee

1.

Proua Deutch silus vaba käega juuksekrunni, mida ta igal hommikul karv karva kaupa soengusse sättis (täna oli ta omaette turritavaid karvu isegi kõva lakiga korrale kutsunud), ning vaba käega telefoni vastu kõrva surudes küsis pisut kahtleval toonil: “Halloo! Vabandage, kas ma kõnelen proua Soonpaaga?”

Kohmetunud ootamatust kaugekõnest ja valesti hääldatud nimest, küsis proua Suonpää vastu: “Jah, aga palun, kes räägib?” Perele parasjagu Karjala riisipirukaid valmistades oli ta just lõpetanud riisipudru keetmise, samuti rukki- ning nisujahu portsjonite mõõtmise ja tegeles mõttes juba taina rullimisega väga õhukesteks ovaalse kujuga pirukaalusteks.

“Te kindlasti mäletate mind. Kas meenub midagi, kui ma kirjeldan ennast ja Zonta Internationali Kölni klubi kohtumist Soome koolide saksa keele õpetajatega? Te andsite mulle veel enda visiitkaardi ja kutsusite lahkesti külla.”

Proua Suonpää oli oma nimekaardipaki Kölnis-käigu ajal tühjaks jaganud ja kombekohaselt kõiki, kellega ta sõprusõhtu jooksul näost näkku vestelnud oli, ka viisakuse pärast vastukülaskäigule kutsunud. Nüüd, hoides telefonitoru kramplikult kõrva ääres, läks ta ähmi täis: veri tõusis näkku ning väikene hirm puges südamesse – kas tõesti võttis keegi tema mokaotsast öeldut puhta kullana?

5

“Sellest on ligi pool aastat möödas …” kogeles ta, pühkides jahuse käega niiskeks tõmbunud otsaesist. “Kas teie olite see õpetaja? No kuidas teie nimi oligi?”

“Frau Deutch,” selgitas proua Deutch väga kannatlikult ja täpsustas: “Mina olin üks neist vähestest, kes selles seltskonnas p o l n u d saksa keele õpetaja, kuigi just teie väitsite, et minu välimus – soeng ja range riietusstiil – vastab täpselt teie ettekujutusele ehtsast saksa keele õpetajast. Ja kas mäletate, mida mina vastasin?”

Teises otsas pingutati ajusid ja pobiseti poolkuuldavalt telefonitorusse: “Palun, kas aitaksite mul meenutada.”

“Hallo! Kuuldavus on millegipärast katkendlik, aga mäletate, ma rääkisin teile, et minul pole õnnestunud päevagi palgatööl käia, sest mu kadunud mees oli edukas autotööstur ning mina jäin loomulikult koduprouaks, et olla täielikult tema ja laste päralt. Kas hakkan teile tasapisi meenuma?”

Proua Suonpää silme ees virvendasid üksnes igareedesed pirukad ja meespere näljased suud. Ning kuidas ta ka püüdis, ei suutnud ta kiiruga ümber lülituda ega kujutlusse helistaja nägu ja väidetavalt ranget välimust visualiseerida. Ainus, mis tuttav ette tuli, oli kummaline t u n n e, mida võis lühidalt kokku võtta nelja sõna ja sama paljude hüüumärkidega: mine või kadedusest lõhki!!!! Või mida muud võiski tunda üks tavalise kooli tavaline keeleõpetaja, kes kuulis süütu jutuajamise käigus, et keegi sai lahedasti ära elatud, ise päevagi tööl käimata.

“Ah proua Deutch! Loomulikult! Nüüd tulete mulle meelde.

Mis uudist? Kuidas elu läheb? Olete mehega mõlemad terved?”

Nende formaalsete, ent etiketikohaste küsimuste käigus üritas proua Suonpää leida mõnda tõeliselt usutavat põhjust, miks ta ei saa võõrustada püstirikkaid sakslasi – mille muu pärast ikka Kölnist ootamatu kõne võeti?

“Tänan küsimast. Ise olen terve, aga mu mees, mu abikaasa, suri aastaid tagasi. Kindlasti mainisin teile meie jutuajamise käigus, et olen lesk. Vaevalt see ütlemata jäi, sest ma tunnen härra Deutchist siiani väga suurt puudust.”

Proua Suonpää hammustas alumisse huulde ja laskis selle hammaste vahelt lahti alles siis, kui valu väljakannatamatuks muutus. Valuaisting vähenes, kuid ebameeldivustunne mitte,

6

sest päevakorda oli kerkinud märksa hullem variant: rikka ja nõudliku lese külluslik võõrustamine ja mitte üksnes Karjala pirukatega – need kukkusid tal tänu harjutamisele üsna hästi välja –, vaid surmkindlalt lõhe ja šampanjaga. Kölnis ei pidanud ta vajalikuks ometi kõiki teavitada, et nende pere on majanduslangusest üsna aeglaselt toibumas.

“Ma vabandan, see oli minust taktitu, ent on tõeliselt raske kõiki jutuajamisi peensusteni meeles pidada. Loodan, et mõistate mind, proua … aga kuidas teie eesnimi oli?”

Proua Deutch sattus küsimusest hämmeldusse ning tõmbas juba mõttes oma edaspidistele plaanidele kriipsu peale. “Kuidas palun?” küsis daam nördinult.

Mõlemal pool valitses hetkeks kummaline vaikus. Proua Suonpää vaatas abiotsivalt köögis ringi, süüdistades pirukate tegemist ning töönädala lõpus tihti valutama kippuvat pead saksa keele õpetajale ebasobivas, lausa matslikus käitumises. Kuidas ta ometi julges, kuidas ta unustas, et räägib tõeliselt väljapeetud sakslannaga, mitte mõnega oma põmmpeadest? Otsus oma renomee päästmiseks sündis sekundiga. Ta oli murust madalam, kui otsis selgitust oma ebaviisakale käitumisele. “Vabandage mind, aga meie, soomlased, ja teie, sakslased, oleme omavahelises suhtluses väga erinevad. Teie teietate mõnikord isegi sugulasi, aga meil Soomes minnakse kohe sina peale üle ja me kõnetame üksteist eesnimepidi. Ma lihtsalt unustasin end hetkeks.”

Siiras vabandus avaldas proua Deutchile sedavõrd mõju, et ta eelistas kõne lõpetamise asemel olla ametlikum ning tulla oma probleemiga otsejoones lagedale. “Niisiis nüüd, lesena, tegelen ajatäiteks humanitaarabi kogumisega ja kolmandate riikide otsimisega, kuhu kantud rõivaid ja muud vana kraami edasi saata. Mõistate, neile, kes seda hädasti vajavad.”

Oh sa mait, nüüd oli proua Suonpää kord südamepõhjani solvuda. Või helistaja arvates kvalifitseerub tema kallis kodumaa arenguriikide hulka? Juba ta kahetses oma murust madalamaks olemist. Seda Zonta-tante’t tulnukski sinatada ja ootamatu kõne kiiremas korras ära lõpetada. Kui neil kahel telefonitsi jutt ei edene, takerdudes mõttetute viisakusnõuete taha, siis kuidasmoodi saab ta sellise pirtsakaga silmast silma hakkama – näiteks kas või Stockmanni kaubamajas päev otsa ringi joostes?

7

“Te eksite, kui peate silmas Soome Vabariiki. Meil jääb endalgi kõike üle, vanu kaltse ja mööblit pole mitte kuhugi panna. Meil on oma Nokia. Äkki olete kuulnud ja ehk isegi räägite praegu Nokiaga? Ja meil on kõrgelt arenenud rõivatööstus, näiteks Marimekko! Oleme uhked toiduainetööstuse saavutuste üle, kusjuures palju kuulsust on kogunud Karjala pirukad, Finlandia Vodka ning lakkalikööri. Loodetavasti imporditakse kaht viimati nimetatut ka Saksamaale.”

Proua Deutch jättis proua Suonpää asjasse mittepuutuvad kommentaarid tähelepanuta. “Teil on ka naabrid,” lõikas ta kõiketeadvalt proua Suonpää tulisele “ennast kiitmast ma ei väsi” monoloogile vahele. “Ja naabrid on teil üsna hädas ning vaesed.”

“Kuidas palun? Keda te silmas peate?” Küsija hääl väljendas nüüd nii uudishimu kui ka järsku vihakihvatust, tal sai solvangutest mõõt täis. “Muuseas, minu korter asub Helsingis, hea mainega linnaosas ja naabrid on kõik …”

Loomult kärsitu proua Deutch sekkus uuesti pikatoimelise soomlase ebaolulistesse seletustesse ja tegi seda üsna järsult.

“Laske mul palun mõte lõpetada, sest ma räägin Baltimaadest, mitte teie tänava- või majanaabritest. Maakaardi järgi paikneb Soome Eestile, seega ka Helsingi Tallinnale, kõige lähemal. On mul õigus?”

Proua Suonpää raputas energiliselt pead, just nagu peaks tema jaatust väljendav žest paistma kuni Kölni toomkiriku tornideni. “Põhimõtteliselt küll,” nõustus ta ja mõtelnud hetke, jätkas: “Helsingi ja Tallinna vahel toimub pärast kommunistliku valitsuse kukutamist regulaarne laevaliiklus. Aga te saaksite lennukiga ka otse Tallinna lennata. Kuulu järgi on neil seal lennujaam olemas, pisike – pidavat olema hirmsa klosetiga –, aga ikkagi olemas. Täpsemalt ma ei tea, sest meie, soomlased, eelistame laevaturismi, aga teile soovitaksin küll lennukit, sest miks minna ringiga, kui saab otse.”

Varajases nooruses oli proua Deutch lugenud üht soomlase kirjutatud raamatut ning enne Zonta klubi sõpruskohtumisele minekut oli talle meenunud, et see oli vist Aleksis Kivi “Seitse venda”. Tookord ta kahetses, et ei jõudnud teost uuesti üle sirvida – jututeemana võinuks lugemise kaudu omandatud tead-

8

misi soomlaste olemusest edukalt ära kasutada. Kuid saanud külla sõitnud õpetajatega lähemalt tuttavaks, ei pidanud ta loetust kujunenud ähmast kuvandit enam oluliseks – kõik daamid olid absoluutselt normaalsed. Ta veeretas raamatust meeldejäänu, ehk siis meeste juhmuse üksnes kirjaniku väljamõeldud seitsme vennikese kaela ja seetõttu helistaski lahkelt telefoninumbrit jaganule. Ent käimasolev jutuajamine kippus sellele hiljutisele arvamusele kriipsu peale tõmbama.

“Frau Soonpaa!” Ta hääldas soomepärast nime selle täpitähtede pärast eneselegi teadmata täiesti valesti. “Ma ei taha ise kuskile reisida, vihkan lennukisõitu ja merevett pelgan lapsest saati, aga ma tahaksin oma humanitaarabiks kogutavad esimesed kastid vajajate poole veel enne suvepuhkuste algust teele saata. Tülitan teid lootuses, et ehk omate teie ise või mõni teie tuttav kontakte Tallinnas.”

Vaikne kergendusohe valgus üle soomlanna huulte. “Ah tuttav? Jah, loomulikult on mul üle lahe tuttavaid. Üks tegeleb just müügiga.” Proua Suonpää üritas meenutada, kuhu ta oli pistnud telefoninumbri, mille ta ühelt Tallinna keskturu müüjalt saanud oli.

“Ma ei pea silmas poemüüjat, vaid ausat, veel parem usklikku inimest, kes aitaks oma kiriku või koguduse kaudu humanitaarabi vajajateni toimetada.”

“Seda saab, seda saab,” korrutas proua Suonpää, püüdes ise meenutada, kuhu sahtlisse ta oli sokutanud paberilipaka peale kirjutatud telefoninumbri. “Proua Deutch, kas te saaksite uuesti helistada, ütleme nädala pärast. Ma koguksin teile vajaliku informatsiooni ja võtan kindlasti ühendust ka ühe oma väga hea tuttavaga Tallinnast.”

Proua Deutch oli hetke vait.

“Kui teile nii sobib,” ütles ta pärast mõttepausi rõhutatud väärikusega, “siis ma kindlasti helistan, sest vajan oma missiooni täideviimisel tõesti teie abi.”

9

2.

Proua Suonpää jõllitas pirukatainast, mis ootas kõigepealt maitsestamist ja õliga segamist ning seejärel õhukeseks rullimist, kuid kokkamise isu oli äkitselt kadunud, umbes nagu säästud viimase majanduslanguse ajal. Läinud, mis läinud. Otsaesine tõmbus kipra. Äsjane kummaliselt kulgenud telefonikõne pani teda tundma ennast halvasti, vaese ja viletsana. Vaadates köögis võõra pilguga ringi, peatus see viivuks puhastamist vajaval gaasipliidil, maasikatega aknakardinatel ja söögilaual, mille katteks oli kardinariidega sarnane laudlina, kuhu oli punapõsksete marjade vahele trükitud keni karikakrakimpe. Ta oli lina hoolikalt kokku voltinud ja toolileenile asetanud, et seda jahuseks saamise eest kaitsta. Sedasi toimis ta juba aastaid, igal reedel ka eelnevates kodudes, ent täna, pärast ootamatult tulnud kõnet, küsis ta endalt esmakordselt: miks just K a r j a l a pirukate tegemise hullus pidevalt kaasa kolis, tuli ka siia, pealinna korteri kööki, perenaise igareedeseks nuhtluseks? Vastust polnud vaja kaugelt otsida, eks ikka suguvõsa kommetest ja söömisharjumustest. Jäi ju kunagiste esivanemate talukoht, kodumets ja karjamaa just kümmekond kilomeetrit valele poole piiri, venelaste kätte. Nüüdseks lagunenud maja, sööti jäetud karjamaad ja maharaiutud mets kuulusid Karjala Vabariigi koosseisu ning mitte kunagi enam nende perekonna järeltulijate valdusesse. Ta mäletas vanaema süles kuuldud, pidevalt korrutatud ja suust

10

suhu edasiantavaid jutte, mis lapselapsele pähe kulusid ning olid otsekui imemuinasjutud marjamaadest ja seenemetsadest, kus enam tema ega ka vanaema, emme ja issi jalad iial astuda ei saa. Nii süstiti temassegi üsna varakult suguvõsa hingevalu ja kibestumine. Karjala kannaselt põgenenud rahva armistunud haavade iluraviks siirduti ümber asudes muudkui linnast linna, liikudes tasapisi pealinna poole. Kunagise maarahva järgnevatest põlvkondadest kasvasid linnauntsakad; maamatsidest tehti vägisi vurled, kelle ainsaks eripäraks teiste vurlede seas on üks põlvest põlve edasi antud eriline oskus: küpsetada keelt allaviivaid Karjala pirukaid. Tõesti, temast paremini ei osanud ükski sõbranna neid valmistada. Riisi- ja porganditäidisega pirukaid osteti poest, kui isu ootamatult peale tuli, aga kodus katsetati pidupäevade puhul ka udupeeneid retsepte: sulatati šokolaadi, tükeldati mandleid ja klopiti vahukoort vahule.

Niisiis, proua Soonpaa! pöördus ta proua Deutchi kombel valesti, kuid pidulikult iseenda poole, just nagu oleks tal oma eesnimi, Kirsti, pärast telefoniga rääkimist peast pühitud: on aeg hakata tegutsema! Kõigepealt pirukad ahju ja alles siis otsin üles Tallinna turult saadud telefoninumbri, kuskil sahtlipõhjas peab see ju vedelema.

Ta ei visanud naljalt vanu asju minema. Jah, isegi seda koonerdamise kommet jõudis saksa vanaproua talle meenutada!

Riidekapid ajasid tõesti üle, uksed ei läinud enam jõuga surumiseta kinni. Vanu, moest läinud riideid polnud kuskile mujale panna kui kastidesse laduda. Riiete vahele laotas ta koiliblikate tõrjeks kuivatatud pelargooniõisi ning pappkaane peale kirjutas veekindla vildikaga kas “enda kleidid”, “mehe ülikonnad” või “poegade jagu”. See tehtud, lasi ta poistel teibiga kinni tõmmatud kartongkarbid keldrisse tassida ja üksteise otsa hunnikusse laotuna jäid need oma uut elu ootama. Vanaema teine õpetus lisaks pirukate tegemisele ütles, et igasugune mood kordub, kõik tuleb ükskord tagasi! Sina, tüdruk, ära larista, ära midagi minema viska! Kirsti isiklik meestekari nokkis ta kallal alatasa, et kellele sa, emme, oma kleidi- ja pluusikuhjad pärandad? Muudkui ostad uusi hilpe lisaks, ikka Stockmanni ale* ajal, kas neid juba küllalt ei saa? “Muuseas, pojad, ise te toote kunagi * Stockmanni allahindluse ajal – soome k

11

miniad majja!” hüüatas ta vastu ja viibutas kaksikute poole tähendusrikkalt sõrmega, korrates vanaema õpetussõnu: mood kordub, kõik tuleb ükskord tagasi!

Kirsti pesi käsi, segas pliidile hauduma jäetud riisiputru, sõtkus taina ning ei märganud rullimise käigus, kuidas mõte läks pastlakujuliste tainaliistakute täitmise juurest iseeneslikult uitama.

Millegipärast teadis ta kohe, kui talle räägiti aastaid tagasi Nõukogude Liitu reisimise võimalusest, et ta tahab näha Viiburit ja Karjala kannast, kuhu temasugune pääses vaid välisviisaga; teiseks polnuks paha ka lähima naaberriigi, Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi poole kiigata, sest kuulu järgi aeti sealtki inimesi oma põliskodudest minema. Ning mitte paremasse ja soojemasse paika, vaid hoopis külmale maale – Siberisse.

Mälestuspilte lagastatud ja unarusse jäetud esivanemate kodukohast tõrjus ta pärast oma silmaga nägemist kaugele eemale, hirmus valus oli. Ometi vajab igasugune lahtine haav plaastrit. Nii ta avastaski Tallinna, kuhu oli laevatäie kaasmaalastega mõnus reisida, muudkui söö ja joo ennast kas või lõhki ning Georg Otsa sadamasse jõudes võis isegi tavaline soomlane ennast äkitselt rikka mehena tunda, koguni vanad teksapüksid võinuks vanalinnas otse jalast mõnele mangujale maha ärida.

Enne üheksakümnendaid, Vene korra lõpu eel, võis seal ühe Soome marga eest isegi kuni kaheksa rubla saada, aga rublapakk taskus, läks selle raha surnukslöömine raskeks. Poelettidel laiutas tühjus, jäi mulje, et nad ei söönudki seal midagi.

Hirmust, et mõni eestlane võiks temagi külge takjana klammerduda – põtrade agarast kodustamisest ringlesid Soomes igasugused legendid –, ei sõlminud ta erinevate külaskäikude vältel kohalikega mitte kordagi mitte ühtegi lähemat tutvust.

Peale selle ei pidanud Kirsti ennast nõndanimetatud põdraks, vaid jäi vanaema eeskujul ikka Karjala soomlaseks. Ometi, minnes Viru hotellist vanalinna jalutama, nägi Kirsti alatasa, kuidas hotelli ümber tiirlesid kohalikud ja ootasid talle juba laevasõidu ajal tuttavaks saanud nägusid. Tagasiteel Soome küsis ta kord reisikaaslaselt, et miks tolle tuttav, soliidse välimusega eesti mees, koerailmaga ukse taga konutas, miks kohalik ei tul-

12

nud fuajeesse ootama, hotelli sisse ja sooja? “Voi vitsi!”* imestas ta, pidades anekdootlikuks seda, et nad ei tohtivat. Kuidas sai nii olla, et eestlane ei võinud o m a kodulinnas hotelli siseneda!?

Sel hetkel mõistis Kirsti, et tal on igatahes vedanud: parem olla Helsingis Karjala soomlane kui Tallinnas Venemaa eestlane ning leppis saatusega, kiites mõttes lõplikult heaks esivanemate pagemise Karjala kannaselt.

Kuid sattunud ühel korral jälle Tallinna, just 1988. aasta septembrikuus, pani teda imestama vastupidine nähtus: karjalased lasid oma maalt jalga ning venestamise käigus emakeelest ei hoolitud, aga need inimesed üle lahe, kes ei tohtinud varasemalt isegi Inturisti hotelli siseneda, hoidsid kõige kiuste kõrgel oma keelt ja laule; ta nägi esmakordselt sinimustvalgete lippude merd Tallinna lauluväljakul.

See oli pühapäevane päev ning neil oli plaanis paari teise saksa keele õpetajaga vanalinna jalutama minna. Nad küsisid hotellist juhatust, samuti infot pealinnas toimuva kohta.

“Vanalinn on täna tühi, seal kuulete ainult vene keelt,” sosistas lahke administraatorineiu. “Te minge hoopis lauluväljakule, hakake kohe praegu mööda trammiteed jalgsi astuma.” Neiu näitas pöidlaga, mida püüdis ülakehaga varjata, vastassuunas ja jätkas sosinal: “Näete Kadriorgu ja Russalkat. Ära eksida pole võimalik, sest eestlased juba voorivad sinnapoole. Küsige kellelt tahes teed, teid juhatatakse, sest täna sõidetakse Eestimaa laulule kokku üle kogu Eesti. Lähen isegi, kohe kui vahetus läbi saab!”

Kirsti jäi koos kolleegidega kahevahele. Kas tasub loobuda Mündibaaris istumisest ja Vana Tallinna likööri rüüpamisest selleks, et vahtida kohalike pidu lauluväljakul? Kuid hotellist väljudes sõitsid neist mööda pilgeni rahvast täis bussid, sees istumas rahvariietes inimesed, ning mis kõige olulisem – sõidukite katustele olid kinnitatud väikesed sinimustvalged lipud! Ja vaat see tundus Vene korra tingimustes ilmvõimatu, päris mässumeelne. Isegi ohtlik!

Rohkem uudishimu pärast hakkasidki nad osutatud suunas tasapisi astuma. Mida enam sai edasi liigutud, seda rohkem veendusid nad langetatud otsuse õigsuses. Nad märkasid * “Oi nalja!” – soome k

13