Katariina ja herned

KATARIINA JA HERNED

Kujundanud Endla Toots Toimetanud Kadri Põdra Tekst © Kadri Hinrikus Illustratsioonid © Anne Pikkov © Tammerraamat, 2017 ISBN 978-9949-565-96-2 Trükikoda Printon www.tammerraamat.ee

Pildid joonistanud Anne Pikkov

4

Naljavaene kevad See kevad oli üks peavalu, nagu mu ema ikka ütleb. Mitte et ma täpselt teaksin, mis tunne on, kui pea valutab, sest mul pole kunagi pea v­ alu­tanud.

Kujutan ette, et see võib olla midagi sarnast nagu siis, kui jalg ära sureb.

Kuigi kui jalg on surnud ja suriseb üleni, nii et ei saa üldse k­ orralikult püsti seista, siis on natuke naljakas ka. Peavalus seevastu ei ole midagi naljakat. Ja selles kevades samuti mitte.

Kõigepealt põdesin terve nädala angiini ja istusin kodus nagu kummitus. Kui kauaoodatud klassiekskursioon kätte jõudis, kallas päev läbi vihma, õpetaja keelas meil järve äärde ja matkarajale minna ning me loksusime bussiga lihtsalt ühtede varemete juurest teiste juurde. Jube igav oli. Mariiga läksin tülli, sest ta lõhkus mu rula ära, kui sõitis vastu telefoni­ posti. Kusjuures ta sõitis meelega, kuna tahtis näha, kui tugevad rulad ikkagi on. Enda omaga ta muidugi katsetada ei julgenud. Siis ma jätsin veel sõrme jube valusalt kapi ukse vahele. Ja klassiõhtul tantsis Klaus terve aja ainult Martaga ega teinud minust väljagi. Ema pesi pesu­masinas mu mobiili ära, mis oli jäänud teksade taskusse ja keeldus tööle hakkamast ka pärast põhjalikku fööniga kuivatamist. Ja kõige lõpuks, või õigemini kõige alguseks, kolis isa meie juurest minema. Kellegi Julia juurde, kellel pidi olema umbes minuvanune poeg. See juhtus märtsis.

Kui küsisin emalt, miks isa ära läks, vastas ta nagu tavaliselt, et tal pole praegu aega mulle kõike seletada, aga kui kasvan suuremaks, saan isegi aru. „Sa oled mul ju tark tüdruk,” lisas ta lõpetuseks ja kihutas mingile konverentsile.

5

Ei tea, kui suureks ma pean kasvama, et kõikidest asjadest ise aru saada.

Kas näiteks kolmeteistaastaseks? Või peaksin ootama viieteist­kümnenda eluaastani? See on ju pikk aeg! Tahaksin ikka varem teada saada.

Isa ise ütles, et ta kolib kodunt ära, sest nii on parem. „Kellele parem?” tahtsin täpsemalt teada. „Kõigile.” „Kellele kõigile?” „Kõik ongi kõik. Kui saad suuremaks, taipad isegi.”

Kas ei aja vihale? Üks lõputu suureks saamise jutt! Mida ma niikaua pean tegema, kuni ma veel ei ole piisavalt suur?

Kui keegi minu käest küsiks, miks isa minu arvates kodunt ära kolis, siis vastaksin umbes nii.

1.

2.

3.

4.

5.

Ema oli kogu aeg tööl.

Isa oli kogu aeg tööl.

Kui oled kogu aeg tööl, siis unustad ära, kui tore on olla kodus koos teiste kodustega.

Kui oled ära unustanud, kui tore on olla kodus koos teiste kodustega, siis võid vabalt ka mujal olla.

Ja kolidki mujale.

Aga keegi ei ole minu arvamust küsinud.

Õhtusöök emaga Üle pika aja tõotas tunnistuste kättesaamise päev tulla mõnus. „Kulla Kata, ma võtsin tänase õhtupooliku töölt vabaks ja me läheme sinuga kohvikusse,” teatas emme hommikulauas ühe käega võileiba tehes ja teisega arvutit kotti pakkides. „Kas pole vahva? Tähistame kooli lõppu ja suvevaheaja algust.” „Äge! Oled sa kindel, et sul on aega?”

Ema noogutas. Vastata ta ei saanud, sest parasjagu helises telefon. „Mis kell sa koju jõuad?” pärisin kõne lõppedes. „Kell neli.”

Emme andis mu nina peale musi ja kiirustas esikusse. Telefon helises uuesti. „Halloo, Helen kuuleb. Jah, Milano konverents on nädala pärast ja kliima soojenemise teema tuleb päevakorda …”

Nende sõnadega lahkus ta trepikotta.

Nõusid pestes mõtlesin, mida kõike mõnusat ma õhtul kohvikus tellin. Spagette tahaksin kohe kindlasti, hästi suure parmesanikuhjaga.

Siis loomulikult jäätisekokteili ja pannkooke. Ja friikartulid võiksid ju samuti olla. Mulle meeldivad ka lihapallid tomatikastmes, aga kui sinna on liiga palju sibulat pandud, siis mulle ei maitse.

Ma käisin koolis, sain tunnistuse, mis oli täitsa hea, tegin Anna ja Robertiga jalgratta vigursõitu, kukkusin käe marraskile, panin kohvikusse minekuks selga oma lemmik-T-särgi ja teksased ning kell kolmveerand neli istusin ema ootama. Olin näljane nagu hunt. Ema saabus kell viis.

7

„Sina juba valmis ja ootel,” lõi ema käsi kokku. „Valmis olen ma juba üheksa aastat ja ootel üle tunni aja.” „Katakene, ära mossita. Tööl oli kohutavalt palju tegemist, ma ei märganudki, kuidas kell nii palju sai.”

Ma ohkasin. Tegelikult olin üsna rõõmus, sest kui me esimese septembri õhtul pidime koos teatrisse minema, jõudis ema koosolekult koju alles pärast kümmet, mis tähendas, et tuli kobida voodisse, mitte „Peeter Paani” vaatama. Ei, praegu ei olnud mossitamiseks erilist põhjust.

Kohvikus oli jube palju rahvast, aga üks laud kohe ukse kõrval oli vaba.

Ma tellisin spagetid, jäätisekokteili ja pannkoogid. Ema võttis k­ laasi vett ja porgandisalati. „Ma pean dieeti,” teatas ta. „Mis ajast?” tegin suured silmad. „Tänasest.” „Milleks? Sa oled ju kõhn nagu joonlaud.” „Sina, Kata, ei tea neist asjust veel midagi. Kasvad suureks, mõistad paremini ja hakkad ka dieeti pidama.” „Ega ikka ei hakka küll!” protesteerisin. „Mina söön spagette elu lõpuni.” „Ära räägi rumalusi. Mine pese tualetis parem käed puhtaks!”

Pidin seisma hiiglama pikas WC järjekorras. Kui lauda tagasi pääsesin, oli toit serveeritud ja ema arvutisse süvenenud. Sõin ja vahtisin a­ knast välja. Üks umbes minuvanune poiss ukerdas vastasmaja plangul. Ta oli roninud esmalt pingi seljatoele, sealt edasi plangule ning üritas ennast nüüd tuletõrje­redelile hiivata. Mul läks põnevaks.

Pean ütlema, et ronimises olen ma kõva käpp. Turnida puu otsas, redelil, ronimisköiel, vaateplatvormil või vinges seikluspargis on etem kui mis tahes muu ajaviide. Viga on selles, et täiskasvanud inimesed ei kiida seda alati heaks, eriti siis, kui asi puudutab nende enda redeleid või õunapuid.

Pealegi arvatakse, et tüdrukud ei peaks kõrgustes turnima, vaid pigem kodus kuduma või tantsutrennis käima. Ärgu lootkugi minu puhul!

8

9

10

Jälgisin poisi edusamme täie tähelepanuga: tal õnnestus peaaegu ennast plangult redelini küünitada, kuid alumise redelipulgani sõrmed siiski ei ulatunud. Huvitav, mida ta edasi mõtleb teha. Poiss saatis kontrolliva pilgu tänavale – mitte keegi edasi-tagasi sagivatest inimestest ei olnud teda märganud. Poiss silmitses taas redelit, hindas vahemaad, võttis hoogu ja hüppas. Tõesõna – tõukas end planguservalt lahti, rabas kätega redelist ja jäi sinna kõlkuma, jalad õhus. Oh sa! Kui ta poleks sõrmedega pulgast kinni saanud, oleks tulemuseks olnud kokkupõrge asfaldiga ja verised põlved.

See oli kiiduväärt sooritus.

Tõusin lauast ja astusin akna juurde. Emal olid silmad jätkuvalt ekraanil. Ronija näis oma olukorda nautivat. Olles pisut aega lihtsalt kõlkunud, hiivas ta end ülespoole ja jalgadega seinalt tuge otsides sai kätega järgmisest redelipulgast kinni. Natuke veel vinnamist ja sikutamist ning poiss seisis kindlalt redelil.

Mul oli nii põnev, et unustasin vist vahepeal hingatagi. Oleksin tahtnud välja joosta ja poisile järele ronida, aga ema kohalolu naelutas mu paigale.

Pidin seekord jääma pealtvaatajaks.

Tänaval käis liiklus omasoodu, üks lokkidega naisterahvas väljus kohvikust ja rääkis naeru lõkerdades midagi mobiiltelefoni. Poiss silmitses teda pikalt. Kui naine eemaldus, keskendus ta jällegi ronimisele. Ega redelil turnida pole põrmugi keeruline, iseasi on, kui kõrgele julged minna.

See maja siin oli viiekorruseline ja redel lõppes katusel. Poiss hakkas ronima.

Ta oli osav nagu ämblikmees. Esimesed kaks korrust läksid ludinal.

Kolmandal korrusel pidas ta korraks kinni ja vaatas alla. Uskuge mind, kolmas korrus juba on midagi! Ma tean, millest räägin. See on minu rekord.

Jälgisin poisi iga liigutust. Teekond jätkus, võibolla pisut aeglasemalt, aga ületatud sai ka neljas korrus. Poiss peatus uuesti. Kas ta jaksab? Kas ta tõesti läheb katuseni välja? See oleks alles saavutus. Nüüd juba märgatavalt aeglasemalt, aga siiski täiesti kindlalt ronis poiss samm sammu haaval edasi.

Enam ta alla ei vaadanud ja targasti tegi ka. Nii kõrgel olles on muudki teha, kui alla vahtida. Ronida olid jäänud viimased astmed, veel viimased 11

sekundid ja pingutused ning siis lõpuks oligi kõik. Poiss jõudis katuse servani!

Jooksin õue. Oleksin tahtnud hõisata ja plaksutada, aga õnneks tuli mul aru pähe, sest see oleks kindlasti täiskasvanute tähelepanu köitnud ja poiss oleks avastatud. Oli selgemast selgem, et pahandustest poleks ta pääsenud. Seisin tänaval, pöidlad pihku surutud, ja piilusin võimalikult ükskõikse pilguga üles, ise ärevusest higine. Nüüd oli jäänud meisterronijal veel alla tulla. Ka see läks libedalt – ta isegi ei peatunud puhkamiseks.

Viimaks kõlkus ta jällegi kõige alumisel redelipulgal, maandus plangul, libistas end pingile ja jäi peopesi masseerides istuma. „Martin! Martin!” kostis eemalt hele naisehääl. „Kus sa oled, Martin?!”

Nurga tagant jooksis lagedale seesama lokkidega proua, kes oli enne kohvikust väljunud. Nähes poissi pingil istumas, tormas daam tema juurde, sasis ta käsivarrest ja tõmbas püsti. „Kuhu sa ometi jäid? Ma mõtlesin, et oled jälle teab kuhu roninud.

Otsisin sind igalt poolt.” „Ma olin kogu aeg siin.” „Oh sind! Lippame nüüd, meil on kiire.”

Daam tõttas minekule. Poiss järgnes talle sõnakuulelikult, kuid järsku pööras ümber, vaatas mulle otse silma ja sosistas: „Kas nägid?” „Nägin. Võimas!”

Avastasin, et mul olid pöidlad ikka veel pihku pigistatud. Poiss noogutas ja lippas minema.

Läksin kohvikusse tagasi. Ema istus endiselt arvuti taga. Ta oli enesele märkamata joonud ära kosutava jäätisekokteili, pistnud nahka vahtrasiirupiga pannkoogid ja saanud ühele poole kiireloomulise meilivahetusega. „No nii, Katake, olemegi söönud. Lähme siis koju tagasi.”

Me lahkusime. „Eks olnud ju tore õhtupoolik?” päris ema, kui läbi pargi kiirustasime. „Jaa, väga äge!”

12

Sisukord 5 7 13 18 21 26 31 36 39 46 49 53 59 62 67 70 74

Naljavaene kevad Õhtusöök emaga Tädi aliis hernepeenar poeskäik operatsioon „redel” külaskäik isa juurde ülestunnistus rannamõnud vaikne külaline veretöö rongiga maale rõõmu talu võidujumalanna Eksinud üllatused ei lõpe tagasi koju