Katkenud lapsepõlv by Tammerraamat

Katkenud lapsepĂľlv

ToomasVa l t e r Huik

Katkenud lapsepõlv Kohtumine president Pätsiga ja teisi mälukilde 1938–1945

Kujundanud Andres Tali Toimetanud Mari Tuuling

Fotod: erakogu, Eesti Rahvusarhiivi Filmiarhiiv, Eesti Rahvusarhiiv

ISBN 978-9949-616-28-2

OÜ Greif trükikoda

www.tammerraamat.ee

S i s u ko r d Eessõna 9 Maailma avastamas 15 Emajõe Ateena 15 Tervist, härra president! 21 Võõraste sulgedega ehitud 28 Salapiiritusevedajatega silmitsi 33 Polüüpidega kimpus. Mind võetakse kui kompanjoni 35 Lummav Narva. Retk Vene piirile 41 Maal ja välismaal 45 Külas Pilkuse Krahvil 51 Häbistatud “allveelaevnikud” 56 Elu paiskub segi 67 Sõjaoht saab teoks 67 Manulised elavad Moskva aja järgi 68 Eesti sõdurit alandatakse 69 “Pehme jõud” ühelt ... 72 ... ja teiselt poolt 72 Ärevad ended 75 Mõistatuslik maakaart 78 Käsmu lahesuu tahetakse traatvõrguga sulgeda 80 Roomiktraktorid ja vormileib 81 Nagu halvas unenäos

Põrutavad uudised Tallinnast 83 Tunnistajad räägivad 84 5

Üks ajajärk saab otsa, algab teine 89 Uute tuulte pöörises 102 Nõukogude sotsialistlik vabariik 102 Käsu korras teise kooli 109 Veendumuse jõud 112 Esimene tagasilöök 113 Anatoli 115 Kaks raha 116 Agitaator 116 Härra Strandmani lahkumine 118 Riik omastab kodanike säästud ja tõstab hindu 120 Justkui midagi asendamatut oleks kaotsi läinud 121 Saksad ei sõida enam saaniga 122 Sigridiga suvele vastu 123 Inimesi veetakse loomavagunitesse

125

Teadmatatuses 128 Kõu kärgatab 137 Kas kurvastada või rõõmustada? 137 Kloodisse pakku 140 Jälle uus ümbrus ja uued tuttavad 141 Suhteline vaikus 142 Langebrauni tass 143 Mõisakeldris varjul 146 Öösel veeres rinne meist üle 148 Ebalev hommik 150 Laibad, korjused ja relvad 151 Kohtumised külavahel 152 6

Ettevalmistused olid põhjalikud 155 Omadest maha jäänud 157 Kohviubadel praetud kanamunad 159 Kohanejad ja veritasujad 161 Suvesõja pelutav jälg 161 Saksa okupatsiooni argipäev 166 Pühapäevakoolis 166 Mõtlematu solvang 170 Riia-reis 173

Rusudes Tartu 175

Tõkestatud maantee 177

Pärismaalasena Ostlandi pealinnas 177

Kummaline silt 182

Gästehaus Reseda 184

Ka sandarmid ajavad althõlmaäri 186

Käepigistus teispoolsusest 187 Meisterjuuksur Viinist 188 Libamustlasparun 190 Sünge võõras

193

Lennukipomm jäi lõhkemata 197 Lõputunnistus lehekioskist 200 Suurest reedest vaiksesse laupäeva 201 Kangelaste matus 206 Ottoga sõtta ja tagasi 208

Lambakarjused kipuvad lennuväkke 212

Sakslased on hämmingus 215

Tulevaste kamraadide keskel 220

Ehmatus lööb peeru valla 223 7

Tapiga koju 225

Üleannetutel jääb õigust ülegi 227

Otto proovib uuesti 230

Taas rinde jalus 239 Sõja järelkaja 247 Jõulud suitsuküünaldega 247 Olmemuredest üle 252 Viited iga peatüki lõpus (leheküljed 61, 85, 100, 130, 162, 234, 246, 255)

Eessõna Tulin ilmale 29. märtsil 1931 Tartus. Mu isa, kirurg Valter Huik (1895– 1945), töötas ülikooli I haavakliinikus Toomel legendaarse professor Konstantin Koniku assistendina, ema Olga (Olli) Reinson-Huik (1895– 1987) oli kehalise kasvatuse ehk tollases mõistes võimlemisõpetaja poeglaste reaalgümnaasiumis. Järgmisel kevadel asusime Rakverre, kus isast sai äsja uude, kaasaegsesse hoonesse asunud linnahaigla juhataja ja kirurg. Kuna kohalikes koolides vaba võimlemisõpetaja kohta polnud, jäi ema koduseks. Minu ja mu õe Virve (s 1. oktoobril 1934) varajane lapsepõlv kulges päikeseliselt.

Isa Valter 1935. aastal.

Ema Olga 1933. aastal.

Vanemate suhtlusringkond oli suur ja mitmekesine. Haritud ja ärksad inimesed, kes iga päev lehti lugesid ja raadiosaateid kuulasid, arutasid omavahel peale Rakvere ja Virumaa sündmuste ka Eesti Vabariigi probleeme ning Euroopa ja kogu maailma asju. Tihti nende jutuajamiste juures viibides hakkasin ma juba maast-madalast poliitika ja rahvusvahelise elu vastu huvi tundma. Itaalia-Abessiinia (Etioopia) sõja kirjeldustest ajendatuna sai minustki 1936. aastal järjekindel leheveerija ja peatselt selle usin lugeja. Loomulikult panin tähele ka Postimehe

Mina ja mu õde Virve 1938. aastal.

Rakvere linnahaigla (valminud 1932) 1930. aastatel.

reportaaže “Kohtu võre tagant”, Päewalehe püsirubriiki “Politseipeegel” ja sattumisi Uus Eestis avaldatavat koomiksit “Fantoom”. Kooliteed alustasin 1938. aasta sügisel. Olin verivärske teise klassi poiss, kui meie esimese maailmasõja veteranist koolijuhataja 1. septembril 1939 peetud uue õppeaasta avaaktusel äreva häälega kordas äsja raadio päevauudistest kuuldut: Saksamaa on täna varahommikul astunud sõtta Poolaga. Jääb ainult loota, lisas ta, et Jumal hoiab Eestit ja laseb meil erapooletu riigina rahus edasi elada. Ülejärgmisel päeval kuulutasid Suurbritannia ja Prantsusmaa sõja Saksamaale, kuid Poolale reaalset abi ei osutanud. Küll vallutas Nõukogude Liit kokkuleppel Saksamaaga Poola ida-alad. Varssavi kapituleerus sakslastele 28. septembril.

Eesti jäi kõigepealt ilma erapooletusest. Meile peale sunnitud vastastikuse abistamise pakti alusel hakkas suur idanaaber juba oktoobris rajama siia oma mere- ja lennuväebaase. Kui ta talvel Soomet alistada üritas, käisid Nõukogude lennukid Eestist Helsingit ja teisi Soome linnu pommitamas. Kevadel 1940 okupeerisid Saksa väed Taani, Luksemburgi ja Belgia ning vallutasid Norra. Juunis suruti põlvili Prantsusmaa. Sama aasta augustis annekteeris Nõukogude Liit – jälle Saksamaaga kooskõlastatult – Eesti, Läti ja Leedu ning Rumeenia provintsid Bessaraabia ja Põhja-Bukoviina. Murdnud kevadel 1941 koos Itaalia vägedega Jugoslaavia ja Kreeka vastupanu, pööras Saksamaa oma ajutisele liitlasele Nõukogude Liidule selja ning tungis talle 22. juunil kallale. Nüüdsest olime meiegi vahetult sõjas, kogesime katsumusi, kannatusi ja leina. Ühtlasi katkes siis, üheteistkümnendal eluaastal, pärast kolmandat kooliklassi mu lapsepõlv. Tajusin seda julma selgusega ööl vastu 7. augustit 1941 Lääne-Virumaal endise Kloodi mõisa härrastemaja sünges keldris, kui rinne seal varjul olijatest üle veeres. Päevast, mil Jaapan, Saksamaa ja Itaalia Ameerika Ühendriikidele sõja kuulutasid ning Euroopa sõjast sai teine maailmasõda, lahutas meid toona veel täpselt neli kuud. Lõppes see teatavasti alles 3. septembril 1945. Õppisin siis juba kaheksandas klassis. Järelikult oli mul õnne olnud. Panin täiskasvanuile mõelduna kirja tõestisündinud lugusid neil aegadel läbielatust ja kogetust. Paratamatult on aastaist 1938–1939 pärit killud helgemates toonides kui ajavahemikku 1940–1945 jäävad, aga päris troostitud pole ka need. Mõistagi ei saanud ma 1941. aasta suvel üleöö täiskasvanuks, pigem olin ühtäkki vana laps. Esitatu peaks seda väidet kinnitama. 12

Valimik põhineb mu mälupiltidel. Kui kedagi peaks häirime tegelaste sage härratamine ja prouatamine, siis ühiskonnakihis, kus ma kasvasin, oli see tollal üldlevinud sundimatu tava. Abimaterjalina olen kasutanud oma imekombel säilinud nappe ja katkendlikke päevikumärkmeid aastaist 1939–1941, selle perioodi pöördeliste sündmuste kronoloogilise järjestuse õigsust teatmeteostest kontrollides. Kolme järgmise aasta palju hoolikamad ülestähendused hävisid sõjatules augustis 1944. Sealtpeale loobusin päevikupidamisest. Viidetes püüan jõudumööda seletada, kes oli kes ja mis oli mis. Raamatu illustratiivse külje rikastamise eest tänan Kadri Oadi ja Juta Oleskit ning eriti kirjastaja Enno Tammerit, kes võttis vaevaks otsida asjaomaseid kaadreid ja fotosid Eesti Rahvusarhiivi filmi- ja fotoarhiivist.

Pühendan oma lood tütardele Sigridile ja Marisele, lastelastele Johann Martinile ja Maarikale ning abikaasa Edale, kes ärgitas mind neid pärast aegade jooksul kuuldud suulisi üksikesitusi kirja panema. Autor Tallinnas Lasnamäel mais 2017

Maailma avastamas

EMAJÕE ATEENA

1938. aasta jaanuaris käisime isaga Tartus. Ilm oli päris külm. Meid Rakveres teele saates sidus ema mulle salli suu ette ja käskis isal hoolt kanda, et ma ka Tartus ainult nii ringi liiguksin. Nagu mõni tita. Vastik! Jäi vaid loota ilma soojenemist. Peatusime hotellis Liivimaa1 Riia tänaval Kindral Põdra (Pepleri) tänava nurgal. Ma teadsin, et olen Tartus sündinud, siin oma esimest sünnipäeva tähistanud ja edaspidi mitut puhku kas ema või isaga või koos mõlemaga siia põiganud. Need korrad aga olid mul omavahel segi läinud ja üsna ähmaselt meeles. Selle linna omaksvõtt seisis alles ees. Pakane andiski järele, nii et järgmisel hommikul ülikooli peahoonesse ja raamatukokku minnes polnud vaja salli suu ette siduda. Sammastega peahoone fuajee oli jahe, inimtühi ja hämar. Ülev tunne tekkis alles siis, kui me üle ukse aulasse vaatasime ja isa ütles, et selles saalis sai ta kätte arstidiplomi. Hoopis mõjuvam oli Toomele tohutu punase telliskiriku varemetesse rajatud raamatukogu ja raamatute lõhn. Oma asju ajama minnes jättis isa mu sinna hubaselt sooja lugemissaali värskeid lehti sirvima. Mõne aja pärast 15

istus kõrvallaua äärde ei keegi muu kui professor Uluots2 (tundsin ta ära ajakirjanduses nähtud fotode järgi), kes vahetas ühed prillid teiste vastu ja võttis käsile uskumatult paksu The Timesi. Veidi kõhelnud, palusin vabandust ja küsisin, kas ta loeb ühe päeva lehte. Mind sõbralikult üle prillide kiigates vastas ta: “Jah, Times on päevaleht, ilmub iga päev.” Küsimust ümber sõnastada ja korrata ma ei söandanud. Hiljem ajaleheriiuli juures askeldades sikutasin sealt välja juhusliku Timesi numbri, see oli sama tüse. Kui isa mulle järele tuli, muuseas mainides, et oli õhtupoolikuks ostnud kinopiletid, kõndisime mööda Lossi tänavat jälle Toomelt alla. Enne Inglisilda libises meist mööda sõiduvoorimehe saan kahe härraga, hobusel kuljused kaelas kõlisemas. Inglisilla umbsel küljel oli kuldsete tähtedega kiri “Otium reficit vires”. Isa ütles selle ladina tarksõna eestikeelseks tähenduseks “puhkus kosutab jõudu”. Ma ei mõistnud, miks on niisugune kiri sillal. Sellest ju sõidetakse või käiakse üle, puhkaja jääb seal teistele jalgu. Ülikooli peahoone taga graniitpostamendil seisis lühike lumise kübaraga muhe mees – Rootsi kuningas Gustav II Adolf, ülikooli asutaja. Isa arvates pidi tema kuju olema elusuuruses. Imestasin, kuidas küll kuningas võib olla nii väikest kasvu, säärast ju rahva seas ei märgatagi. Kivisild paelus mind oma vägevusega. Kahjuks oli Emajõgi jääs. Silla kaarvärava küljes olevalt ladina-, saksa- ja võib-olla ka venekeelse kirjaga pronkstahvlilt luges isa mulle ette, et selle käskinud ehitada Vene keisrinna Katariina II. Ei tea, miks küll pidi keisrinna andma käsu rajada sild Tartut poolitavale Emajõele? Kas siis tartlased ise parvel või lootsikus loksumisest ei tüdinud ja neil endil oidu polnud? Isa arvas, et küllap oidu oli, aga ehitamiseks ei jätkunud raha. Keisrinna andis seda riigikassast juurde. 16

Kivisild.

Südalinnas tervet kvartalit hõlmavas, sammaskäiguga ümbritsetud Kaubahoovis astusime sisse Mart Jänese suurärisse – nii seisis ukse kohal kirjas. “Kõige rikkalikum kangavalik Baltimaades!”, kuulutas silt selle kõrval. Kauase valimise järel ostis isa endale sealt sinakashalli ülikonnariide. “Puhas Šoti vill otse Edinburghist. Kestab seitse aastat!” kiitis kiilaspäine mustade vurrude ja näpitsprillidega vestiväel ärisell. “Edinburgh on Inglismaal,” teatasin ma ninatargalt. “Aga Šotimaa pealinn!” kõmistas isa. Ta pilk polnud kuri. Müüja sõnad osutusid prohvetlikeks. Rakvere rätsepa härra Veenpere3 käe all samal kevadel valminud hästiistuva ülikonna tegi üks Tallinna rätsep seitse aastat hiljem – kevadel 1945 – minu jaoks ümber, ja rõivast kõlbas kanda veel paar aastat. Üle vaadanud sealsamas lähedal asunud baltisakslasest Vene väepealiku Barclay de Tolly monumendi, mille jalamile kuhjatud 17

vana aja sõjamehe pronksi valatud varustust pargivalvur pikavarrelise harja abil parajasti lumest puhastas, siirdusime Suurturule (Raekoja platsile) restorani Room lõunastama. See polnud ingliskeelne nimi, vaid Itaalia pealinna vananenud kirjapilt eesti keeles. Sinna oli isa kutsunud ka oma kolleegist sõbra doktor Jürgensi4. Menüü on mul meelest läinud, aga mäletan, et saalis tiibklaveri taga istus kikilipsuga pianist, mustadel kingadel valged hõbedaste nööpidega kedrid, ning muudkui laskis helidel kõlada. Varem raadiost kuuldu järgi tundsin ära paar-kolm operetimeloodiat. Mis puutub kedridesse, siis meie Rakvere tutvusringkonnas kandis neid – aga halle – igapäevaselt härra Kalmisto5, vahetevahel ka mõni teine. Valgeid nägin esimest korda. Isa ja härra Jürgens rääkisid omi jutte, kuni isa äkki avastas, et varsti algab Ateenas seanss. “Üks Rakvere kino on kui hobusetall, teine nagu Narva silmupütt6,” lisas ta sõbrale selgituseks, “Tartus läheme poisiga korralikku saali head Inglise filmi vaatama.” Hotellist läbi minna me enam ei jõudnud. Restorani WCs unustasin käia, ka kinos põiehäda endast esialgu märku ei andnud. Saal oli tõesti ilus, uudistasin seda pead siia-sinna keerates. Reproduktoritest kostis mingi reibas lööklaul ehk saksapäraselt šlaager, nagu populaarseid palasid siis nimetati. Igati uhke olemine. Aga oh õnnetust, just siis, kui valgus hakkas pikkamisi kustuma, tundsin, et pean pissile minema. Aga kuhu sa enam lähed – saaliuksed juba kinni! Seansi lõpuni jäi vähemalt tund ja kolmveerand. Eesti Kultuurfilmi ringvaadet suutsin ma veel jälgida. Mõned kaadrid Estonia kontserdisaalis toimunud ballilt tundusid mulle koomilised. Turtsatasin naerda, isa müksas mind pahaselt. Inglise 18

Eesti Vabariigi 20. aastapäeva auks illumineeritud Tartu Raekoda.

linateose nime olen unustanud, sisu läks minust mööda. Pilgu virvendavalt pildirealt kõrvale pööranud, jäin jõllitama saali seinu kaunistavaid bareljeefe. Need püsisid paigal. Esialgu oli sellest ka abi. Aga vaid üürikeseks. Küsisin isalt sosinal, palju kell on. “Kolmveerand kuus,” sain vastuseks. Tähendab, veel tubli tund kannatust! Isal oli tasku-uur, talt vahetpidamata kellaaega pärida polnud sünnis. Istusime saali keskel, ekraanile vaadates vasakul pool. Mu vasakule käele jäid kaks daami ja üks härra, äärmine tool oli tühi. Põgenemistee valmis vaadanud, klammerdasin pihud istmeserva külge. Bareljeefide jõllitamisest sai villand, näitlejate hääled ja filmi taustamuusika häiris mind järjest rohkem, need kõlasid juba nagu kakofoonia. Siis lakkasin sedagi tajumast. Kõrvus 19

ainult undas ja silme ees läks hägusaks. “Mine kähku!” käskis isa, mulle millegipärast kinopiletit püksitaskusse toppides. Rapsasin püsti ja tormasin ühegi vabanduseta üle kõrvalistujate jalgade külguksest välja. Uks minu järel sulgus õnneks vaikselt. Koridoris jäin nõutult seisma. Kummas otsas võiks WC olla? Kuskilt ilmunud vanem proua, läikiv lapik taskulamp rohelise paelaga kaelas, küsis, mis lahti. “Klosetti tahaks!” kohmasin ma, hambad ristis. Hädalisele teed kätte näidates porises proua, et praegu pole lasteseanss. Nagu täiskasvanud ei peakski vahel põit kergendama! WCst väljudes olin ikka veel pooluimane. Ukse taga ootas mind seesama proua, küsis, kas ma oma istekoha rida ja numbrit mäletan. Ulatasin pileti, ta juhatas mu lahkelt tagasi isa kõrvale. Enam ma küll ei piinelnud, kuid filmivaatajat minust sel korral ka polnud. Teisel Tartu-hommikul einestasime hotelli restorani Rootsi lauas, mida nüüd enamasti bufeeks nimetatakse. Edasi tegime põgusa ringkäigu tervishoiumuuseumis, mis asus kõrvalmajas Kindral Põdra tänaval. Seal pakkusid põnevust luukered ja väär arengud, mida ma hiilisin vaatama siis, kui isa muuseumi juhataja doktor Sumbergiga7 juttu ajas. Selle kirka päeva muid käike ma enam täpselt ei mäleta. Küll ronisime Kuradisillale, heitsime Tähetorni juurest pilgu linnale ja seisatasime Vallikraavi tänava nurgal 2. diviisi staabi kõrval. Kuni isa jälle käis oma asju ajamas, nosisin mina Werneri kohvikus kilupirukat ja kohupiimakooki. Lusikas klaasis8 püsti, jõi paar lauda eemal teed Toslem, keda kujutati Postimehe karikatuuridel. Võta või jäta – tema mis tema! Toslemi kohvikust lahkudes isa parajasti tuli, nad juhtusid uksel kokku. Küsisin, kas ta seda 20

Toslemi moodi meest teab. Teadis küll, olevat muinasjuttude uurija (õige isevärki amet!) härra Annist9. Vahejuhtum Kreeka pealinna nimelises kinos ei tulnud arvesse, sain Tartust selgema pildi ja võtsin ta igati omaks. Kunagi hiljem tundsin huvi, miks Postimees Tartut vahel Emajõe Ateenaks nimetab. Edevusest, arvas isa. Tartlaste meelest sünnivad nende linnas sama lennukad mõtted kui Vana-Kreeka Ateenas.

TERVIST, HÄRRA PRESIDENT!

Maikuu lõpupoole 1938 ütles ema, et sõidab mõneks päevaks Tallinna “pealinna õhku hingama”. Külastab oma õde Klarat, keda meie Virvega kutsusime tädi Kaariks10. Palusin, et mindki kaasa võetaks. Esialgu sain eitava vastuse: tal olevat palju käike ja tegemist, tädi Kaari on tööl, mind pole kuhugi jätta. Aga ma muudkui nurusin, kuni ema viimaks minu arvates natuke kõhklemisi nõustus. Kuigi reede õhtul pakiti kohvrisse ka mõned minu rõivad, kartsin ma, et need sealt hommikul jälle välja võetakse ja ema üksi vargsi kodunt lahkub. Tõusin seetõttu esimesena, pesin end, panin riidesse ja istusin esikus ukse vastu toolile jalgu kõlgutama. Mõne aja pärast kutsus ema mu kööki reisieelset pruukosti võtma. Ise ta lauda ei istunud, läks vannituppa. See tundus kahtlane. Kugistanud paar võileiba ja rüübanud klaasi piima, tegin kindlaks, et minu kraam on siiski endiselt kohvris. Vanatädi Marie11, kes sel hommikul õige vara tuli õde Virvet hoidma, ütles, et ehkki päike paistab, on ilm jahe. Tõmbasin selga õhukese nn tolmumantli ja panin pähe läikiva nokaga 21

tumesinise mütsi, mille mustale rummule oli kuldse niidiga tikitud kiri Jockey Club. Igati reisivalmina veel vannitoas hambad pesnud, torkasin hambaharja mantlitaskusse ja võtsin igaks juhuks jälle esikus istet. Jaama viis meid härra Kulbas12 oma tumerohelise voolujoonelise Ford-taksoga, millel mustvalge kirjaga numbrimärk 37 U-2. Tallinna sõitsime Narva rongiga. Kupees meie vastas istuv pruunisilmne härra ajas emaga juttu. Tädi Kaarile rääkis ema pärast, et võõras kupeekaaslane löönud talle külge. Imestasin, kuidas ta sai seda teha, sest ema külje kõrval istusin ju mina. Tallinna Balti jaamast läksime jalgsi Rataskaevu tänavale hotelli Bristol (vahepeal Toome, nüüd St. Petersbourg). Ma polnud Tallinnas esimest korda, olin siin varemgi käinud, aga nüüd tundus pealinna õhk tõesti teistsugune kui Rakvere oma. Varasemast ajast polnud see mulle meelde jäänud. Küllap oli oma osa Vaksali puiesteel õitsenud kastanitel. Rakveres jagus nende istikuid esialgu vaid Poska (nüüd Kastani) puiesteele. Tõsi, Nõmme oli männivaigulõhnane nagu Võsu, aga see polnud toona Tallinn, vaid omaette linn13. End hotellis veidi kohendanud, naasime Balti jaama, et sõita elektrirongiga Nõmmele ja külastada tädi Kaarit tema töökohas Nõmme linnaapteegis Pärnu maanteel, linnavalitsuse hoones. Teel jaama astusime sisse Georg Stude kondiitriärisse (Maiasmokk) Pikal tänaval Nõukogude Liidu saatkonna vastas. Seal ümmarguse marmorplaadiga lauas alles sooja lihapirukat nosides ja kakaod kõrvale rüübates silmitsesin ma läbi akna saatkonnamajale heisatud tulipunast kuldse sirbi ja vasaraga lippu ning mõistatasin, kes võiks olla saatkonnast väljunud tumesinise ülikonnaga härra, traatraamiga prillid ninal ja must kaabu peas – kas mõni Vene diplomaat või Eesti välisministeeriumi ametnik. 22

Tädi Kaari – Klara (Cary) Reinsoo 1935. aastal.

Einestamise järel põikasime samuti Pikal tänaval asunud Krügeri raamatukauplusse, kus võõrkeelseid teoseid paistis olevat rohkem kui eestikeelseid. Teisi külastajaid peale meie seal hetkel polnud. Ma teadsin, et raamatud üldse on kallid, välismaalt sisse 23