KGB mängib malet by Tammerraamat

l KGB MÄNGIB MALET k Boriss Gulko Juri Felštinski Viktor Kortšnoi Vladimir Popov

Vene keelest tõlkinud Toomas Huik

Originaali tiitel: КГБ ИГРАЕТ В ШАХМАТЫ Борис Гулько Виктор Корчной Владимир Попов Юрий Фельштинский Книжный клуб Книговек, Москва 2009 Ingliskeelne väljaanne: THE KGB PLAYS CHESS The Soviet Secret Police and the Fight for the World Chess Crown by Boris Gulko, Vladimir Popov, Yuri Felshtinsky & Viktor Kortschnoi Russell Enterprises, Milford, CT USA 2010 Kaanekujundus: Aleksandra Balashova Kujundanud Villu Tammer Toimetanud Mari Kolk Tõlge eesti keelde © Toomas Huik ja Tammerraamat, 2012 ISBN 978-9949-482-56-6 Trükitud OÜ Greif trükikojas www.tammerraamat.ee

Sisukord Autoritest. . . . . . . . . . . . . . . . 7 Eessõna. Boriss Gulko. . . . . . . . . 11 Vladimir Popov, Juri Felštinski: KGB mängib malet . . . . . . . . . . 19 Boriss Gulko: Kuidas kirjutatakse l-tähte (KGB ja mina). . . . . . . . . 81 Järelsõna. Viktor Kortšnoi. . . . . . 161 Lisa: Vladimir Popovi kiri Juri Felštinskile . . . . . . . . . . . . . . 168

Autoritest Boriss Gulko on sündinud 1947. aastal Saksamaa Nõukogude okupatsioonitsoonis Erfurtis. Edaspidi Moskvas elades lõpetas ta Moskva Riikliku Ülikooli psühholoogiateaduskonna ja töötas neli aastat sealsamas teadurina. 1975. aastast rahvusvaheline suurmeister, elukutseline maletaja. Nõukogude Liidu tšempion 1977, kahekordne Moskva tšempion. Seitse aastat (1979–1986) oli Gulko nende isikute nimekirjas, keda ei lastud välismaale. Pärast kolme näljastreiki ja kuu aega kestnud igapäevast piketeerimist ning korduvaid arreteerimisi lubati tal lõpuks emigreeruda Ameerika Ühendriikidesse. Aastail 1994 ja 1999 pärjati Gulko USA maletšempioniks. 1994. aastal oli ta üks kaheksast maailmameistritiitli pretendendist, 2000. aastal osales maailmameistrivõistluste kaheksandikfinaalis. Ühtlasi on Gulko võitnud palju rahvusvahelisi ja siseriiklikke maleturniire. Tal on positiivne bilanss partiides Garri Kasparoviga: kolm võitu, üks kaotus ja neli viiki. Gulko sulest pärineb artikleid ja esseesid nii male- kui ka malevälistel teemadel. Neid on avaldatud Ameerika Ühendriikides, Iisraelis ja Venemaal. Viktor Kortšnoi on sündinud 1931. aastal Leningradis. Lõpetanud Leningradi Riikliku Ülikooli õigusteaduskonna. Nõukogude Liidu, seejärel Šveitsi maletaja, rahvusvaheline suurmeister, maailmameistritiitli pretendent 20. sajandi 60. aastaist. Aastail 1960, 1962, 1964 ja 1970 tuli Kortšnoi Nõukogude Liidu esimaletajaks, 1973 ja 1987 võitis tsoonidevahelise tur-

KGB mängib malet Nõukogude Liidus tegutsenud kõikvõimsa Riikliku Julgeoleku Komitee KGB nimi kohutab selle riigi omaaegseid kodanikke ja ka paljusid välismaalasi tänini. Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei NLKP dokumentides käsitati KGB-d “partei kilbi ja mõõgana”. Nõukogude Liidu ainuvalitsev partei lõi KGB (ning selle eelkäijad Vetšekaa, GPU, OGPU, NKVD ja MGB) selleks, et halastamatult võidelda oma vaenlastega kodumaal ja väljaspool selle piire. Partei määras vaenlased kindlaks, KGB pidi nendega arved õiendama. Kes partei vaenlastele halastas, oli nende käsilane või koguni ise vaenlane. Ja “kõigi rahvaste suur juht” Stalin kuulutas, et “kui vaenlane ei alistu, siis ta hävitatakse”. NLKP-d ümbritsesid eri aegadel kõiksugu vaenlased, aga kõige ohtlikumad olid kehtiva režiimi ideoloogilised vastased. Neid kartis partei kõige rohkem ning oli aina valmis neile kompromissitult ja armutult vastu astuma. Ideoloogilise võitluse strateegia töötas välja NLKP keskkomitee propagandaja agitatsiooniosakond, millele allusid kõik riigi ideoloogiaasutused, kaasa arvatud massiteabevahendid. Viimased süstisid Nõukogude kodanike teadvusse valeinformatsiooni, ülistasid kommunistlikku ühiskonnakorda ja partei juhtkonda. Ideoloogiline võitlus Läänega käis ka spordiareenil. NLKP juhtkonna arvates pidid Nõukogude sportlaste võidud rahvusvahelistel võistlustel ja olümpiamängudel kujukalt näitama kogu maailmale nõukoguliku riigikorra üleolekut Lääne demokraatiatest.

KGB MÄNGIB MALET

1970. aastate keskpaigast nn perestroika alguseni Nõukogude Liidus juhatas NLKP keskkomitee propagandaja agitatsiooniosakonda endine Üleliidulise Kommunistliku Noorsooühingu ÜLKNÜ keskkomitee esimene sekretär Jevgeni Tjaželnikov. Tema asetäitja oli kogenud parteitöötaja Marat Gramov, tulevase uuenduste algataja Mihhail Gorbatšovi kodukandimees ja sõber. Tjaželnikovi ja Gramovi isik väärivad lähemat kirjeldamist. Olles riigi tähtsuselt teine ideoloog pärast poliitbüroo liiget Mihhail Suslovi, tundis Tjaželnikov kaunite kunstide vastu nii suurt tõmmet, et hakkas nende süvendatuma tundmaõppimise nimel intiimselt lävima Moskva Suure Teatri meesballetitantsijatega. Ükskord helistas selle teatri juhtivale baleriinile, kelle abikaasa oli sama teatri rahvusvahelise kuulsusega tantsija, proovi ajal keegi tundmatu, esitles end tema mehe sõbrana ja palus tal ruttu koju sõita, sest mees olevat saanud südameataki. Koju kihutanud naine leidis oma abikaasa Tjaželnikovi embusest. Puhkes suur skandaal. Tjaželnikovist tehti kiirkorras Nõukogude Liidu suursaadik Rumeenias ja ta pagendati Bukaresti. Tema asetäitja Marat Gramov ei paistnud silma ei intellekti ega soliidsuse poolest, vaid oli ilmetu keskpärane parteiaparaadi ametnik nagu ka nende ühine ülemus, NLKP keskkomitee ideoloogiasekretär Mihhail Suslov, hüüdnimega Inimene Vutlaris. Paaniliselt külmetushaigusi pelgav Suslov oli alati liiga soojalt riides, mantel kurguni kinni nööbitud ja kalossid jalas. Tema tervise haprust teades avasid NLKP keskkomitee hoonet valvavad KGB 9. valitsuse ohvitserid sinna sisenevale või sealt väljuvale Suslovile topeltukse alati kahes järgus – enne üks, siis teine, et ei tekiks tuuletõmbust. Üks ülipüüdlik ohvitser, kes asjaga kursis polnud, rebis mõlemad uksed korraga lahti ja vallandati päevapealt. Säärase ülemusega suutsid kohaneda ainult hallid ja isikupäratud alluvad. Polnud juhus, et tuttavad kutsusid Gramovit seljataga Ogurtsoviks. Eldar Rjazanovi 1956. aastal lavastatud komöödiafilmi “Karnevaliöö” üks tegelasi oli juhm, piiratud sil-

Teatis Gavrilin, Vjatšeslav, Nõuk. Liidu riikliku kehakultuuri- ja spordikomitee esimehe asetäitja. Värvatud ajal, mil ta oli ajalehe Krasnaja Zvezda korrespondent. Värbaja KGB 3. (sõjalise vastuluure) pea-

KGB MÄNGIB MALET

maringiga nõukogude bürokraat Ogurtsov, keda kehastas võrratu näitleja Igor Iljinski. Filmi linaletuleku järel sai Ogurtsovist üldnimi. Gramovi ammune unistus oli hakata juhtima Nõukogude sporti. Teda ahvatlesid väliskomandeeringud, võimalus pääseda rahvusvahelistesse spordiringkondadesse ja juurdepääs suurtele rahadele, mida Nõukogude Liit spordisaavutuste nimel kulutas. Olles NLKP keskkomitee töötajana nn suurt sporti aastaid kureerinud, teadis Gramov hästi selle ametikoha eeliseid. Kuid tema unistuse elluviimist takistas särav ja andekas isiksus, endine ÜLKNÜ keskkomitee esimene sekretär, tol ajal Nõukogude Liidu riikliku kehakultuuri- ja spordikomitee esimees Sergei Pavlov. Nii nagu igal andekal inimesel, leidus Pavlovilgi salakavalaid ja vägevaid vaenlasi. Pärast 1980. aasta Moskva olümpiamänge, kus Nõukogude sportlased võitsid rekordarvu medaleid, kuna maailma juhtivad spordiriigid seda olümpiat boikoteerisid, saadeti Pavlov kõigile ootamatult Nõukogude Liidu suursaadikuna Mongoolia Rahvavabariiki. Tarmukas ja auahne Pavlov käsitas seda häbiväärse pagendusena, jäi raskelt haigeks ja suri varsti. Pärast Pavlovi sattumist ebasoosingusse asus tema kohale spordikomitees Gramov, kellel oli võimas soosija KGB 5. valitsuse ülema kindralleitnant Ivan Abramovi näol. Oma asetäitjaks võttis Gramov ajalehe Krasnaja Zvezda spordikommentaatori, KGB 3. valitsuse (hilisema 3. peavalitsuse) 1. osakonna agendi Vjatšeslav Gavrilini. Spordikomitee esimehe uuest asetäitjast kuuldes küsis Rahvusvahelise Olümpiakomitee ROK esimene asepresident Vitali Smirnov: “Kas see on sama Gavrilin, kes Gramovi suvilas vorsti viilutab?”

Boriss Gulko

KUIDAS KIRJUTATAKSE L-TÄHTE (KGB ja mina)

Õde Bellale, ustavale kaaslasele vabanemise teel.

1. Esimesed kokkupuuted Mu esimene kokkupuude KGB-ga – toonase riikliku julgeoleku ministeeriumi MGB-ga (Министерство государственной безопасности) – toimus tõenäoliselt juba enne minu sündi. Ma sündisin 1947. aasta algul Saksamaal ega arva, et Nõukogude okupatsioonivägede ohvitseri naise rasedus oleks jäänud MGB annaalides registreerimata. Silmast silma puutusime (juba KGB-ga) esimest korda kokku 1966. aasta suvel. Kohtumise põhjus oli mu eelseisev välissõit. Nõukogude koondis hakkas minema ülemaailmsele üliõpilasolümpiale Rootsi. Enne ärasõitu viidi meid NLKP keskkomitee hoonesse Moskvas Vanal väljakul. Seal meiega vesteldi ja kästi läbi lugeda salajane eeskiri selle kohta, kuidas Nõukogude kodanik peab kapitalistlikus riigis käituma. Sotsialismimaade jaoks oli teine instruktsioon. Nõustudes salajast dokumenti läbi lugema, andsin ma KGB-le lubaduse hoiduda seda avaldamast. Aga eeskirjast kinni ei pidanud ma kuigi kaua. Kõigepealt lugesin olümpial vargsi läbi Nõukogude Liidus hiljuti vangistatud kirjaniku Andrei Sinjavski raamatu “Ljubimov”. Sain selle Rootsi malevõistkonna liikmelt, slaavi filoloogia üliõpilaselt Redik Endilt. “Ljubimov” mulle sügavat muljet ei jätnud. Märksa rohkem huvi pakkus Sinjavski aatekaaslase Julii Danieli teos “Siin Moskva” (“Говорит Москва”), mille paberossipaberil masinakirjaeksemplar käis minu käest läbi juba pärast kojunaasmist. Algas nn samizdat´i aeg, mil mõned inimesed lugesid rohkem masinakirjas paljundatud kui trükikojast tulnud kirjandust. (Самиздат – omamaised kirjandusteosed, mida poliitilistel põhjustel ei saadud ametlike kirjastuste kaudu ega ajakirjades-ajalehtedes avaldada ja mis levisid masinakirjakoopiatena. – Tlk.) Ma parandasin pisut meie raamatuturu olukorda, viies salaja Nõukogude Liitu Stockholmist ostetud “Doktor Živago”,

KGB MÄNGIB MALET

mis oli pehmes köites ja väga õhukesel paberil. Ka mu edaspidised välisreisid aitasid minu enda ja mu sõprade lugemust mõnevõrra avardada. Teel koju 1976. aasta sügisel Rootsis Lundis peetud Euroopa karikavõistlustelt peatus Nõukogude spordiühingu Burevestnik malevõistkond mõne tunni Kopenhaagenis. Ühes suures kesklinna raamatukaupluses ringi vaadanud, küsisin ma müüjalt, kust saaks osta venekeelset kirjandust. “Eks ikka Venemaalt!” nähvas minu lähedal seisev vana taanlanna. See nali ei läinud täkkesse. Venemaa raamatupoodides müüdi sellal ainult ideoloogilist rämpsu. Tudengiajal käisin ma Moskva Riikliku Ülikooli MRÜ võistkonna koosseisus korduvalt malevõistlustel idablokimaades. KGB ei teinud mulle mingeid takistusi. Enne piiriületusloa saamist tuli mõistagi esitada neile iseloomustus-soovitus koos ühiskondlike organisatsioonide kinnitusega, et kõnealune isik on “poliitiliselt teadlik ja moraalselt kindlameelne”. MRÜ-s, kus ma kõigepealt õppisin ja pärast töötasin, mul selle saamisega raskusi polnud. Erandiks üks kord. 1972. aastal olin ma parteitu teadur bioloogiateaduskonnas. MRÜ sellal üsna tugev malevõistkond pidi sõitma võistlustele Saksa Demokraatlikku Vabariiki. Viisin iseloomustus-soovituse allkirjastamiseks teaduskonna parteibüroo sekretärile biokeemiakateedri teadurile Jurtšenkole. Oma õnnetuseks oli Jurtšenko Nikolai Buhharini poeg esimesest abielust ja teadis hästi, mis võib juhtuda inimesega, kes pole küllalt ettevaatlik. Kui ma peaksin Saksa DV-s poliitilist varjupaika paluma, läheb tal täbarasti. Seepärast lõi kunagise “partei lemmiku” poeg kartma ja pobises: “Allkirja järele tulge homme õhtul kell seitse.” Järgmisel õhtul kell seitse viidi mind suurde saali, mis oli puupüsti täis kommuniste, kes pidasid parteikoosolekut. “Kõrgema närvitalitluse kateedri nooremteadur Boriss Gulko tahab malevõistkonna koosseisus sõita Saksa Demokraatlikku Vabariiki ja palub meilt oma iseloomustusele kinnitust,” teatas Jurtšenko. “Kas talle on küsimusi?”

KGB MÄNGIB MALET

“Millal te viimati käisite komsomolikoosolekul?” oli keegi vana naiskommunist varmas pärima. Olin Jurtšenko salalikkusest nördinud. Aga et küsimuse esitas eakas inimene, siis kostsin viisakalt: “Neljapäeval... Kuupäev on meelest läinud.” Mul paluti saalist lahkuda. Pärast tunnistas Jurtšenko mulle ausalt, et ta ei tea, kas anda allkiri või ei. Soovitasin tal helistada ülikooli parteikomiteesse ja küsida selle teiselt sekretärilt Šabanovilt, mida teha. Läksin kindla peale välja, sest keemiateaduskonna õppejõud Šabanov oli maletaja ning mõistis, et esinumbri puudumine nõrgendaks MRÜ võistkonda oluliselt. Sain allkirja ja sõitsin Saksa DV-sse. Selleks ajaks oli mu KGB toimikus kindlasti kirjas muudki peale tutvumise salajase eeskirjaga. Paljude Nõukogude Liidu haritlaste, ka minu maailmavaate kujunemisel sai määravaks 1968. aasta. Kogesin seda eriti teravalt, sest nägin ise pealt, kuidas Nõukogude väed okupeerisid Tšehhoslovakkia. Moskva linna kehakultuuri- ja spordikomitee kavatses mind saata turniirile Ostrava lähedale Havirovi. Küsisin ülikoolist iseloomustus-soovitust. Seda ei tahetud kuidagi anda. (Hiljem kuulsin, et Tšehhoslovakkias hargnevate sündmuste pärast otsustati üliõpilaste sõidud sinna keelata.) Olin juba lootuse kaotanud, kui Bratislavas toimus NLKP keskkomitee peasekretäri Leonid Brežnevi ja Tšehhoslovakkia KP keskkomitee esimese sekretäri Alexander Dubčeki “ajalooline” kohtumine. Selle ametlikus kommünikees kinnitati “lahkhelide täielikku puudumist”, “Nõukogude Liidu ja Tšehhoslovakkia rahvaste vendlust ja igavest sõprust”. Mulle helistas MRÜ parteikomitee sekretäri Mihhail Maslovi abi. Polkovnik Maslov oli endine humanitaarteaduskondade sõjalise väljaõppe kateedri juhataja. Pärast erruminekut valiti ta parteikomitee sekretäriks. Minu tähelepanekut mööda käitusid mingi kindla erialaga inimesed partei ametikohtadel mõistlikumalt kui elukutselised parteitöötajad. Maslov

KGB MÄNGIB MALET

kirjutas mu iseloomustusele alla, ja 15.–25. augustini 1968 viibisin ma Tšehhoslovakkias. Kõrvuti meie rahvusvahelise turniiriga toimus Havirovis veel kaks kohalikku võistlust. Tšehhid ja slovakid olid agarad minu kui “vennaliku vene rahva” esindajaga rääkima. Olin hämmastunud. Selgus, et nad armastasid oma riiki ega pidanud selle juhte peletisteks, vaid ideekandjateks. “Me ei ole sotsialismi vastu,” ütles ühe suure Ostrava tehase ametiühinguaktivist, “aga sel olgu inimlik pale.” Õieti polnud mul sotsialismist sooja ega külma. Male on kapitalistlik mäng. Võitja saab punkti ja kaotaja nulli. Ei mingit võrdsustamist. “Mida tähendab inimliku palgega sotsialism, millel pole ei Brežnevi ega Hruštšovi nägu?” mõtlesin ma. “Kas see võiks ka Nõukogude Liidus võimalik olla?” Paraku kulges ajalugu teises suunas. 21. augustil ärkasin ma lennukimüra peale. Nõukogude armee okupeeris Tšehhoslovakkia. Praha raadio ja televisioon edastasid valitsuse avalduse. Edasi kuuldi ja nähti otseülekannet Nõukogude sõdurite tungimisest raadio- ja telestuudiosse. Tundsin oma riigi pärast põletavat häbi. “Kus teil partisane värvatakse?” küsisin ma, ise oma kavatsusest kohkudes. “Partisane meil ei ole,” rahustasid mind tšehhid. Kätte jõudis kojuminekuaeg. Kaks Poola maletajat viisid mind oma autoga Katowicesse, kust ma sõitsin rongiga Varssavisse. “Mis teil ka toimub?” küsisin ma oma poolatarist kupeekaaslaselt. “Juute kihutatakse maalt välja,” vastas ta. “Inimesed lastakse täna töölt lahti, aga emigreerumisluba tuleb neil oodata tervelt kolm kuud. Muidugi sõidavad siis kõik ära.” 1968. oli ärev aasta. Sellele, kuidas Poolas juutidega käituti, mõtlesin ma seitse pikka aastat samasugust luba oodates. Sealsest košmaarist oleks Nõukogude Liidus unistatud. Lahkusin Tšehhoslovakkiast skeptikuna. Ühest küljest nagu olnuks marksismi näol tegemist teadusliku maailmavaatega, teisalt esindasid seda maailmavaadet pudikeelsetest võhi-

2. Suurmeistri argipäevad 1975. aastal anti mulle Nõukogude Liidu malesuurmeistri tiitel. Selle pälvisid automaatselt kõik maletajad, kes olid tunnistatud rahvusvaheliseks suurmeistriks. Rahvusvaheliseks suurmeist-

KGB MÄNGIB MALET

kutest liidrid. Koju jõudsin juba nõukogudevastasena. Stalin tegi omamoodi õigesti: laskis raudeesriide alla, ja edaspidi ei märganud keegi, et elatakse vanglas ... Huvi Tšehhoslovakkia sündmuste vastu oli suur. Kunagi pärast loengut pandi ühe psühholoogiateaduskonna auditooriumi uks lukku ning ma pajatasin oma sealseid muljeid kogu kursusele. Me teadsime, et MRÜ humanitaarteaduskondade igas õppegrupis peab olema “koputaja”. Nii et mu KGB toimikusse läks mitu ettekannet. Peatselt toimus Punasel väljakul Pavel Litvinovi rühma protestidemonstratsioon Tšehhoslovakkia okupeerimise vastu. Oma riigi au päästa üritanud seitse inimest maksid selle eest mitmeaastase vabaduskaotusega. Päeval, mil ülemkohus arutas nende advokaatide apellatsioonikaebust, olin ma kohtu koridoris tõuklevate dissidentide ja koputajate seas. Mu toimikusse lisandus veel üks leht. Muide, sõna “dissident” sellal veel käibel ei olnud. Tulevased dissidendid nimetasid end demokraatliku liikumise osalisteks. Malejuhid mind ei sallinud. Põhjus oli mu juudi päritolus ja KGB toimikus. Nagu kõigi spordialade esindajad, käisid ka maletajad vahel välismaal. Kuid riigipiiri valvas KGB, ning kehakultuuri- ja spordikomitee oli mõnes mõttes selle allasutus. Suhtusin nende sallimatusesse rahulikult. Kui armastusele vastatakse armastusega, siis sallimatusele sallimatusega. Ma ei sallinud nõukogude võimu, NLKP-d ega KGB-d. Aga väljasõiduviisa mulle neil aastail ikkagi anti. Küllap põhjusel, et ma, tobu, 19-aastasena Rootsis käies sealt tagasi tulin. Väljasõidukeelu alla sattumiseks läks vaja mingit tõuget.