Kindakirjad

Elo Lutsepp Irina Tammis

Täname Eesti Vabaõhumuuseumi, kelle kogudest pärinevad selle raamatu 84 kindakirja ja Maris Priid Jõgeva Ühisgümnaasiumist.

Idee, tekst, mustrite mahakirjutamine: Elo Lutsepp Disain, fotod, mustrite mahakirjutamine: Irina Tammis

Kujundus ja tekst © Irina Tammis ja Elo Lutsepp, 2007 © Tammerraamat, 2007 ISBN 978-9985-9851-1-3 Trükitud: OÜ Greif trükikojas

Eessõna Selle raamatu kokkupanemise mõte tekkis meil puhtpraktilisest vajadusest. Ehkki pidevalt hoiatatakse üleilmse soojenemise eest, ei anna see veel meie talvekuudel eriti tunda. Iga talve hakul hakkavad näpud sügelema ja tuleb mõte, et peaks ikka endale ja kogu perele uued kindad kuduma. Vanad juba vähe viledad ja ei sobi ka uue mantliga kokku. Mõte aga jääbki mõtteks, sest pole senini koju soetanud ühtegi raamatut, kust otsida kindakirju. Võiks ju neid ise välja mõelda, mis seal keerulist, aga paraku tundub see jalgratta leiutamisena. Seepärast tutvusimegi vanade kinnastega, mis on hoiul Eesti Vabaõhumuuseumis.

Seal oli neid tõesti palju ja igast käpikust paistis jupike lugugi.

Mõni paar oli ikka kõvasti vatti saanud ja esialgsest kuduja kavatsusest andis aimu vaid kinda randmeosa. Mõnel oli seegi hoolega parandatud.

Kirjutasime mustrid maha. Kohati tuli neid veidi parandadagi, et kindad ka külgedelt kenad välja näeksid. Sageli oli memmel pimedal talveõhtul pirru valgel kududes ka apsakaid kindakirja sattunud. Värvikombinatsioonid on mõnel puhul veidi tänapäevasemad ja et mustrivalik oleks

rikkalikum, on mustreid juurde otsitud ka kodustest kappidest.

Loodame, et meie valitud kirjad leiavad tee ka teie kinnastele ning aitavad neidki, kellel tuleb koolis oma esimene kindapaar kududa. Ja alati on ju tore, kui kuduja omalt poolt veel midagi lisab ning niimoodi meie rahvakunsti rikastab.

Koostajad

5

Mustjala pulmakinnas

Materjalist Kinnaste otstarve oli nii vanasti kui on tänapäevalgi eelkõige kaitsta käsi külma eest, kuid peale puhtpraktilise otstarbe on kindaid kantud ka lihtsalt kostüümilisandina. Väga tähtis koht oli kinnastel aga meie esivanemate pulmakommetes. Kinnastel on olnud oma roll nii kosjades kui hiljem pulmades. Saaremal olevat olnud neil, kes pulmaõlut pruulisid, punased kindad käes. Setumaal istus peigmees pulmalauas kindad käes.

Pärast peiu sugulastele veimede jagamist jäeti kindaid ka lehma sarve külge ja lambalauta.

Tüdrukud õpetati kuduma juba 10–11-aastaselt. Peamiselt kooti talvel ja õhtuti, kuid ka karjas olles ja teiste tööde vahel.

6

Kinnaste kudumiseks kasutati kahe-, vahel ka kolmekordset naturaalse värviga villast lõnga. Vanemad labakindad kooti lihtsalt heledamast ja tumedamast lõngast (lambamust, lambapruun, hall, valge). Värviliste mustrilõngade saamiseks kasutati esialgu taimevärve, neid nimetati omal ajal ka „metsa iluks”.

Levinud oli kaselehtede ja karikakraõite kasutamine kollase värvainena. Paakspuu- ja lepakoored, pohlalehed, männikäbid ja kivisammal võimaldasid saada mitmes intensiivsuses pruune, madarajuured punaseid, kanarbikuvarred, toomingalehed ja koeraputked aga rohelisi toone.

Kuna sinist värvi saadi sinerõikast, kuid seda taime esines põhjamaises looduses harva, tuli sinise saamiseks kasutada sisseveetavat ostuvärvi –

sinikivi ehk indigot (potisinine) või puusinist ehk viiulivärvi (sinipuu ehk kampesipuu). Indigosinine levis rändkaupmeeste kaudu. Välismaiseid värve kasutati vaid paremate esemete, sh pidukinnaste kirjamisel, sest need olid väga kallid. Üldisemalt läks potisinine käibele alles 18.–19. sajandi vahetusel. Ka kindaid hakati sel perioodil sagedamini kuduma sinivalgekirjalistena. 19. sajandi II poolel võeti kasutusele aniliinvärvid, mistõttu kinnaste värvikasutus läks tunduvalt mitmekesisemaks.

Kindalõngu hakati värvima erksates toonides.

Hilisema aja kinnaste puhul on näha vahet, naistekindad on värvirikkamad, meestekindad peamiselt tumedate toonidega.

Räpinast pärit indigoga värvimise õpetus: „Seto käest ostõti suur pott, sine pott. Sõs naase korssiva oma kusõ. Sõs panti villa sinnä sisse. Ostõti sinegivi. Panti väikese kotha sisse ja sõs panti poti sisse. Lõõgati maa päält üts sõrne turbas. Ku ol suvõ aig.

K utu perenaanõ toda kaema läts, sõs tu pott viidi kõrvale nuka taadõ, et haiso tul pallo. Ka olliva sääl sisen villa ehk linalauk kak. Ja sõs tu sinnõ külge jäi, tollõ villa külge, sõs päiv es palota timma, seni kui rõivas läppi nii sinine oll.”* Selline värv ei pleekinud kogu kandmise jooksul.

Tänapäeval on lõngavalik poes väga suur. Kõige soojemad ja vastupidavamad kindad tulevad aga ikka sellest traditsioonilisest maavillasest lõngast.

Kirjade tähendustest Läbi aegade on inimene talletanud loomingusse oma arusaamu elu olemusest, tulevikust ja põhiväärtustest, mis aitavad elu hoida ja edasi viia.

Teadlikult on kasutatud märke, värve, materjale inimese, rituaali ja nähtava maailma kaitsmiseks ebasobiva eest.

Eesti vanades kindamustrites on ülekaalus geomeetriline ornament. Kolmnurk, rist, sõõr ja silmusnelinurk kuuluvad vaieldamatult meie rahvakunstis esikeskaegsete sümbolite hulka.

Need esialgselt paganlikud sümbolid võttis ristiusk üle, esitades neid kristlikena. Keskajal tulid nende sümbolite kõrval kasutusele veel ka idamaise päritoluga dekoratiivsed õnnemärgid kaksikrist ja kaheksakand.

Aegade jooksul, eriti koos 19. sajandil toimunud maailmavaate üldise ratsionaliseerumisega, on kunagised tähenduslikud märkmotiivid redutseerunud ornamendi dekoratiivseteks motiivideks.

* Artla, T., Ojaste, A. Kindakirju Viru- ja Võrumaalt. Tallinn, 2000, lk. 32

7

Ülesloomised 1

Ülesloomine toimub kahe lõngaga. Võta kerast lõngaots, mille pikkus võrdub 4–5 korda vajaliku koeääre pikkusega. Hoia lõnga vasaku käe kolme viimase sõrmega kinni (lõngaots jääb allapoole) ja parema käega vii kerast jooksev lõng üle pöidla eest tahapoole ja üle esimese sõrme kolme sõrme alla. Seejärel võta paremasse kätte kaks varrast koos ja tõsta vasakul käel olev aas (pöidla ja esimese sõrme vahel) varraste peale.

Joonis 1

8

Parema käe pöial ja esimene sõrm hoiavad lõnga kinni, et see varrastelt maha ei libiseks.

Seejärel alusta silmuste ülesloomist: vardad pista pöidlal oleva lõnga alt läbi, peo poolt pöidlaotsa suunas, sõrmel olev lõng võta varrastele ja too pöidla aasast läbi. Pöial võta aasast välja, aseta uuesti sama lõnga alla ja tõmba silmus varrastele kinni.

Joonis 2

2

Vahelduseks on ka teine variant. Ülesloomine toimub taas kahe lõngaga. On sinu valik, kas need on erinevat või sama värvi.

Silmuste ülesloomine toimub kordamööda joonisel 2 ja 3 näidatud võtete järgi. Ülesloomise kestel ära lõngu sõrmedel ümber vaheta.

Joonis 3

Kui äär on loodud ühekordselt võetud lõngaga, siis koo järgneval real paarissilmused üheks silmuseks. On aga äär üles loodud kahekordse lõngaga, siis koo iga silm eraldi. On aga äär üles loodud kolme- või neljakordse lõngaga, siis koo iga silm eraldi. Mitmekordselt võetud lõng võta pöidlale, ühekordne lõng esimesele sõrmele.

Kinda võib üles luua kahe erineva lõngaga, näiteks sinise ja valgega. Esmalt seo lõngad kokku ja loo sinine silmus paremale vardale. Seejärel vii valge lõng üle vasaku varda ja too parema vardaga sinisest silmusest läbi. Tõmba valge silmus kinni sinise lõngaga. Nüüd jääb valge lõng vasaku varda alla, sinine lõng vii valge lõnga alt ringi vasakule vardale ja too seejärel parema vardaga valgest silmusest läbi. Sinine silmus tõmba kinni valge lõngaga. Vasakule vardale jäävad vaheldumisi valge ja sinine silmus.

Joonis 4

3

Ülejäänud kindaga samalaiuse randme ülesloomisel võib kõige tavalisemate variantide kõrval kasutada ka veidi värvikamaid või ebatraditsioonilisemaid võtteid.

9