kiri_Leninile by Tammerraamat

A rk ad i Ave rtĹ en ko

Arkadi Av e r t Ĺ e n ko

i r i K

e l i n i n e L Tosin nuga selga revolutsioonile Kollane ajakirjandus Huumorit ja satiiri Vene keelest tĂľlkinud Paavo Kivine

Tõlgitud väljaandest: А. Т. Аверченко. Собрание сочинений в шести томах. М. : Терра, Республика, 2000

Toimetanud Mari Kolk Kujundanud Andres Tali Raamatu esikaanel on kasutatud Nikolai Buhharini joonistust Leninist.

Tõlge eesti keelde © Paavo Kivine ja Tammerraamat, 2013 ISBN 978-9949-482-77-1 Trükitud OÜ Greif trükikojas

Autorist

«Arkadi Avertšenko oli revolutsioonieelse Venemaa kirjandusilma üks kõige populaarsemaid ja mõjukamaid inimesi. Tema looming mõjutas Mihhail Bulgakovi, Ilja Ilfi ja Jevgeni Petrovi, Mihhail Zoštšenko ja Pantelei Romanovi kirjandusliku ande väljakujunemist. Avertšenko seisis Vene kinokomöödia ja estraaditeatri lätetel, ta oli tuttav ning sõbralikes suhetes A. Kuprini, A. Grini, V. Korolenko, V. Majakovski, Teffi (Nadežda Lohvitskaja), S. Tšornõi, A. Vertinski, I. Repini ja V. Meierholdiga. Tema loomingu austajateks olid kadetid ja esseerid, Nikolai II ja Lenin. Tema aforisme tsiteeriti duumas ning tema kuulsat lauset «Lugesin mõnuga!» tsaari troonist loobumise kohta kordas terve Petrograd. Ta oli jõukas ja kuulus, andekas ja muretu,» kirjutab kirjaniku biograaf Viktoria Milenko. Võime lisada, et Avertšenko (Ave) oli Georg Lurichi hea tuttav, kes oli tal tegelaseks mitmes jutustuses ning juhendas ka kirjaniku atleetikaharrastust. Eesti keelde vahendati kirjanikku juba 1911. aastal ning sealt edasi kuni esimese iseseisvusaja lõpuni, tema sketše mängiti meil mitmetel lavadel. Tänapäevasel Venemaal on aastakümneid maha vaikitud Ave jälle täie au sees. Tema loomingust on ilmunud koguteoseid ja audioraamatuid, tema sketše ja näidendeid mängitakse teatrites, tema jutustuste ainetel tehakse filme. Tema elulugu ilmus mainekas raamatusarjas «Žizn zametšatelnõhh ljudei». 20. sajandi alguse Venemaa «naerukuningas» on jälle tagasi. Sellisel taustal on kummaline, et Arkadi Avertšenko on tundmatu autor sõjajärgsele eesti lugejale kuni tänaseni välja.

Arkadi Avertšenko sündis 1880. aastal Sevastoopolis, olles seega pärit Venemaa lõunaosast, sealtsamast, kust tema suured humoristidest eelkäijad Gogol ja Tšehhov, aga ka mitmed järelkäijad (Zoštšenko, Arkanov). Sevastoopoli, selle rahvuste Paabeli tänavatelt koguski tema hilisem rikas ja rahvalik kirjanikukeel esimest münti. On isegi raske uskuda, et formaalset kooliharidust sai poiss kõigest kaks klassi. Kui isa ta kuueteistkümneseks saanuna Luganski oblasti söekaevandusse tööle saatis, sattus nooruk jumalast mahajäetud paika. «See oli kõige räpasem ja metsikum kaevandus terve ilma peal,» kirjutas ta hiljem. Veetnud seal kontoritöölisena viis aastat, polnud see raisatud aeg üksnes seetõttu, et selles keskkonnas omandas ta rahvaliku keele viimased nüansid. Selle keele, mille kohta ütles Gogol: «…ei ole sõna, mis oleks nii hoogne ja reibas, paiskuks välja otse südamepõhjast, pulbitseks nõnda ja oleks nii elulähedane kui tabavalt öeldud vene sõna.» Lisagem: ning mille rikkuste teise keelde vahendamine on üliväga raske. 1900. aastal viis töö kahekümneaastase noormehe Harkovisse. Seal, elades vaimuka vestluskaaslasena sisse haritumate seltskonda, hakkas ta keelde ja meelde talletunut kohe kirjas ära kasutama. Ta läkitas lugusid kohalikku ajakirjandusse ning proovis ise satiiriajakirju välja anda. Nende suunitlusest ja teravusest annab aimu fakt, et tsensuuri tõttu lõpetasid need (Satir, Osa, Oduvantšik) enamasti paari numbriga. Lõpuks läks südi nooruk ajakirjas Štõk avaldatu pärast tülli Harkovi kindralkuberner Peškovi endaga. Ehk nagu Ave hiljem kirjutas: «Ta ütles mulle, et üks meist peab Harkovist lahkuma! Mille peale vastasin mina, et las harkovlased ütlevad, kumb.» 1906. aastal tabas Avertšenkot ränk õnnetus: ta vigastas vasakut silma, mis jäigi tal elu lõpuni pimedaks. 1907. aasta jõulude eel tegi keegi pooltuttav noormehele ettepaneku siirduda Peterburi. Kui Avertšenko arvas, et tema kui tundmatu provintsiautor hakkab ju seal nälgima, vastas kutsuja, et seal on nälgidagi huvitavam. Nii leidiski noor kirjamees, 11 rubla taskus, end ühtäkki impeeriumi pealinnast. Kuhu ta oli sattunud? Seda aega iseloomustab Kuprin: «Kõik eluvaldkonnad paiskusid äkitselt košmaarselt segi, liikusid paigast, kuhjusid: Jaapani sõja krahh, armuasjad, eksproprieerimised, plahvatuslik

enesetappude laine, revolutsioon, pogrommid, Gapon, karistusretked, duuma ja selle laialisaatmine, Vene Rahva Liit, pommipanijad. Sellist saatanlikku segadust polnud maailma ajalugu vist varem näinud. Kajastada seda eepilises vormis oli võimatu. Ühesõnaga – üks puder ja kapsad.» Lisagem: moes oli prantsuse maadlus, kabaree, tsirkus, spiritism, dekadents, lennu-, auto- ja jalgrattasõit, kinematograaf, Andrejev, Nietzsche. Ajakirjandusväljaanded aga olid muutumas äriettevõteteks, mis müüsid end labaste naljade najal. Juhtumisi läks Avertšenko end pakkuma Strekozasse, samasse ajakirja, kus kunagi oli oma juttudega alustanud noor Tšehhov. Ta võetigi sinna, esialgu kontoritööle. Ent noormees ei kavatsenud küünalt vaka all hoida. Ilmselt pidi juba ta esimestes kirjatöödes olema midagi sellist, et ajakirja kirjutaval Kuprinil oli põhjust tähendada: «Näe, kus ilmus uus Tšehhov.» Edasine käis kiirelt. Juba mõne kuu möödudes oli Avertšenkost saanud Strekoza põhiautor, enamgi, selle toimetaja. Ta tegi kohe ettepaneku muuta põhjalikult selle unisevõitu, õlletubade ja juuksurisalongide lektüüriks mandunud väljaande sisu, autorkonda ja nime. 1. aprillist 1908 saigi ajakiri uueks nimeks Satiricon. Esimeses numbris kuulutati: «Me hakkame otsustavalt ja avalikult paljastama seadusetust, valet ja alatust, mis valitseb poliitilises ja ühiskondlikus elus. Meie relvaks saab kohutav mürgine nali nagu skorpioni nõelamine.» Ehk nagu oli öelnud juba Saltõkov-Štšedrin: «Naljatama peab nii, et lollile tunduks lõbus ja koerapojale solvav.» Satiriconi tegijad olid noored kunstnikud ja kirjamehed: Re-Mi (Nikolai Remizov), Aleksei Radakov, Arkadi Buhhov, Pjotr Potjomkin, Teffi, Vassili Knjazjev. Ajakirjale tegid kaastööd Grin, Majakovski, Kuprin, Mandelštam, Gumiljov, Saša Tšornõi, Gorodetski, Ahmatova. Satiricon omandas kiiresti tohutu populaarsuse, suuresti tänu Avertšenko (Ave) enda humoreskidele. Teda hakati kõrvutama Mark Twaini, K. Jerome’i, Jaroslav Hašekiga. Ta naer sisaldas tõelise huumori kohustuslikku mõõdet ehk südamlikkust (Luts!) ning isegi välja naerdes ei laskunud ta ilkumiseni. Huumori kõrval oli ta satiiriliste lugude aineks vene elu kogu oma armetuses, mõistusevastasuses ja totruses. Noormees jätkas seega Gogoli ja Tšehhovi joont, laenates Gogolilt koguni tegelaskujusid (Ära-Austa-Küna, Lehma Telliskivi) ning võttes Tšehhovi enda mitme loo tegelaseks.

Samasse aega kuulub Avertšenko ja Lurichi tutvus. Nagu öeldud, moes oli maadlus, sellega tegelesid ja seda propageerisid inimesed kõrgkultuuri vallast. Maadlejaid kandsid kätel üliõpilased ja intelligendid, kohtunikelauas istusid kirjanikud ja poeedid. Kaasaegne kirjutab: «Ciniselli tsirkus kõmab häältest. Avertšenko ja tema õukond istub esimeses reas. Kohad oli neile muretsenud Kuprin, kes ise on täna maadluste žüriis. Kohtunik, üle Venemaa kuulus onu Vanja, märkab Avertšenkot ja kummardab nimelt tema poole…» Teine lisab: «Venemaal, kus eelistati prantsuse maadlust, nautisid maadlejad suurt populaarsust, ning suurimat – Georg Lurich. Polnud ühtki vähegi suuremat linna, kus ta poleks esinenud ning kus teda poleks tuntud. Kõikjal olid tal oma poolehoidjad, kes eelistasid teda kõigile teistele, isegi Šemjakinile, Zaikinile või koguni Poddubnõile endale.» On teada, et Avertšenko tegeles Lurichi juhendamisel atleetikaga, nagu ka Šaljapin, Kuprin jt. Veel ühendas Avet ja Lurichit male. Pole raske ette kujutada, kuidas kaks oma ala valitsejat, üle Venemaa kuulsad korol smeha ja tšuhhonski bog, väljanägemiselt ning käitumiselt härrasmehed iga toll, istusid tunde restorani Viin tagatoas malenuppe tõstes ning vastastikku vaimukusi pildudes. Viini peeti tollal pealinna kultuurikeskuseks. Seal käisid poeetide kuningas Blok, Gumiljov, Artsõbašev, A. Tolstoi, Gorki, Andrejev, Sologub, Severjanin, Šaljapin, Sobinov. Kuprinile oli see lausa teine kodu. Öeldi: armastada kirjandust ning mitte käia Viinis on sama mis käia Roomas ja mitte näha paavsti. Ja restorani hing oli Ave. «Armastan sporti kõigis selle väljendusvormides,» kirjutas Avertšenko. Ning kajastas seda ka maadlus-, uisutamis-, õhusõidu-, male-, jalgratta- ja autovõidusõiduteemalistes humoreskides. Alates 1910. aastast alustas Ave oma juttude raamatutena väljaandmist, mida sai elu lõpuks kokku ligi 40. Iroonilisel kombel oli Avertšenko, isevalitsuse põhimõttelise vastase ja väljanaerja üks innustunumaid lugejaid Nikolai II. Ta olla kutsunud Avet ka paleesse, kuhu too polevat siiski läinud. Pärast tsaari tapmist leitud ta lugemislaualt köide Avertšenkot… Ning iroonia jätkub: niisamuti ka Leninil. 1913. aastal, pärast konflikti Satiriconi väljaandja M. Kornfeldiga, lahkus Avertšenko koos kaaslastega ajakirjast, hakates välja

andma uut ajakirja Novõi Satiricon. See hõivas kohe nii hoiakute kui ka populaarsuse poolest vana Satiriconi koha. Veebruarirevolutsiooni ja tsaari kukutamist tervitas Avertšenko kui vabaduse algust Venemaal. Pettumus ei lasknud end siiski kaua oodata. Hakkas saama selgeks, et peamine oht peitub bolševikes. Ajakirjanduses asendas huumorit satiir ja sarkasm, hakati rääkima Leninist ja Saksa rahadest. Lenini aprillis Venemaale saabumist tervitas Ave följetoniga «Made in Germany». Ajakiri Baraban aga ilmutas värsiread: В руку Кайзеру играя Неожиданно на сцене Появился русский Ленин Очень добрый большевик. *

Levis kõnekäänd, väidetavalt pärit Avelt: «Olen bolševik ja miski kriminaalne pole mulle võõras.» Lurichi tuttava ja kaasautori kirjanik N. Breško-Breškovski ema Jekaterina Breškovskaja, esseeride partei üks rajajaid, soovitanud tollal Kerenskile: «Saša, sa pane Lenin koos tema bandiitidega pargasele ja uputa nad Soome lahte.» Paraku osutus Kerenski jõuetuks ning otsustusvõimetuks figuuriks ning oktoobris korjasid «maas lebanud võimu» (Kuprin) üles bolševikud. 1918. aastat tervitas Novõi Satiricon sõnadega: «Hoolimata kõigest vaatame me lootusrikkalt ettepoole. Öö järel saabub päev. 1917 oli jälestusväärse kuriteo aasta. 1918 saab olema uuestisünni, kaabakate karmi karistamise ning lollide suure pettumuse aasta. Lugeja, meie teiega pole lollid ega lurjused. Me oleme kohtunikud ja prokurörid. Seega – kohus tuleb!…» Kohus tuligi, aga mitte selline, nagu loodetud. Märtsinumbris avaldas Avertšenko oma esimese kirja Leninile, mais aga ilmus Karl Marxile pühendatud erinumber, mille kaanel oli Marxi pildi all tekst: «Sündinud Saksamaal 1818. Maetud Venemaal 1918.» Ajakiri ilmus veel ka juunis, kuid alates augustist oli naljadel lõpp. Paljude teiste väljaannete kombel, mida * Äkki appi keisrile, justkui taevast kukkund, ilmus venelane Lenin, väga armas bolševik. (Siin ja edaspidi tõlkija märkused.)

bolševikud ehk ajakirjanike meelemuutuse lootuses olid liigagi kaua talunud, suleti ka Novõi Satiricon. Et paljud sõbrad-tuttavad olid vangistatud – näiteks Kuprin ja Lurich istusid juba Gorohhovajal –, sai optimistlikule Avelegi lõpuks selgeks, et aeg on kaduda. Petrogradist lahkus Avertšenko septembris 1918 ehk umbes samal ajal kui vabaks lastud Lurich. Sarnane oli nende põgenemisteekondki lõunasse, kuid saatus oli erinev: Avertšenko jõudis õnnelikult sünnilinna, Lurichi elu kurvaks lõpp-punktiks sai Armavir. Sevastoopolis – Krimm oli tollal Wrangeli Vabatahtlike armee käes – töötas Avertšenko ajalehtedes Jug ja Jug Rossii. Seal avaldatud följetonid koondas ta teoseks «Tosin nuga selga revolutsioonile», mille esmatrükk ilmus 1920. aastal Simferoopoli kirjastuses Tavritšeski Golos. (Enam kõlapinda leidnud kordustrükk ilmus aasta hiljem Pariisis.) Paljude arvates on «Tosin nuga…» kõige mõjusam tekst, mis kaasaegse poolt bolševike kordasaadetust kirjutatud. Sevastoopolist lahkus Ave koos põgenevate Wrangeli vägedega sama aasta novembris, laeva sihtpunkt oli Konstantinoopol. Türgis kogesid emigrandid erinevat saatust, mõned neist proovisid äriõnne isegi… tarakanide võidujooksuga. Avertšenko elustas juba Krimmis alustatud intiimteatri Rändlindude Pesa, esitades seal oma sketše. Koos ühe tuttavaga kutsuti ellu ajakiri Zarnitsa, mille 1921. aasta 15. numbris ilmuski Avertšenko suurepärane «Sõbralik kiri Leninile». Erinevalt näiteks Kuprini 1919. aasta raevukast Lenini-vastasest filipikast ning Bunini 1924. aasta hävitavast analüüsist kasutas Avertšenko irooniat, esitades Leninit kui anekdootlikku karnevalikuju. Naermist jätkates kirjutas ta Lenini nimel ise endale ka vastuse: «Tere, armas Arkadi! Tänan kirjakese eest. Meie siin juba arvasime, et ju sul on mõni armukade Krimmi mehike kaela kahekorra keeranud, sa oled meil ju esimese sordi naistemees. Siis kui me valgekaartlasi merre kupatasime, saatis Lunatšarski veel erivaguni sind Krimmist ära tooma, aga nad ei leidnud sind. Kuule, Arkaša, pärast nii pikka lahusolekut võiks sul olla piinlik selliseid sigadusi kirjutada. Sa, kulla mees, oled ju absoluutselt informeerimata!

Meie elul siin pole vähimatki viga. Kõik see, millest kirjutavad emigrantlikud lehed, on täielik jama. Nälga näiteks ei ole meil üldse [---] Lootuses peagi näha su kommuunavastast füsiognoomiat, kommunistliku tervitusega V. Lenin.» Ent Ave oleks nagu tulevikku ette näinud. Lenin vastaski! 1921. a. 22. novembri Pravdas ilmus Lenini allkirjaga artikkel «Andekas raamatuke». Jutuks võetud «Tosin nuga…» sai parteiliselt platvormilt karmilt noomida, kuid kunstilisest küljest kiita koos soovitusega raamat Venemaal avaldada. Seda ka tehti. Mis see pidi tähendama!? Kõige tõenäolisemalt seda, et kuna Avertšenko oli emigratsiooni üks kõige mõjukamaid tegelasi, seejuures vihasemaid bolševismivastaseid, siis sellise inimese tagasimeelitamine, ta proletariaadi rüppe naasmine pidi kõige ilmekamalt tõestama uue võimu legitiimsust ja ligitõmbavust. Asjatu katse! 1922. aasta aprillis lahkus kirjanik Türgist, kuid mitte Venemaale. Pärast lühiajalist viibimist Bukarestis jõudis Ave Prahasse, kuhu jäigi elu lõpuni. Ta jätkas kirjutamist, teemaks kadunud, bolševike käes hukkunud Venemaa, aga ka esinemisi mitmel pool Euroopas. 1923. aasta jaanuari lõpus, pärast etteasteid Leedus ja Lätis, jõudis Ave Eestisse. Siin tervitas teda vana sõber Viini-päevilt, boheemlasest kirjamees Pjotr Pilski, kes sellal töötas ajalehes Revelskije Izvestija. Ta avaldas kohe paar Ave följetoni ning jälgis lehes ta esinemisi Draamateatris, Narvas ning Estonias. Kõikjal ootasid kirjanikku täissaalid. Päevaleht (2. veebruar 1923) kirjutas: «Mis siiski kogu saali naerma pani, need olid Avertshenko jutustuste ja näidendite pöörased ootamatused, sündmustiku humoristlised keerdkäigud, järeleaimamata leidlikkused, dialoogi elavus ja muud Avertshenko produktsiooni iseäraldused, mille poolest ta Vene humoristlises kirjanduses erilise seisukoha on omandanud.» Eesti Avele meeldis. Välja arvatud ehk Narva, kus linnavalitsus maksustas ta sissetuleku 40 protsendiga. Sellele reageeris Ave Izvestijas följetoniga «Narva linnaisad».

Avertšenko suri pärast rasket haigust 12. märtsil 1925, olles kõigest 45-aastane. Käesolev väike kogumik kujutab endast suure humoristi taastutvustamist eestlastele. Öelgem siis koos: «Ave, Avertšenko!» Paavo Kivine

Sisukord

Autorist 5 Leninile – sümpaatia ja kaastundega 15 Sõbralik kiri Leninile Arkadi Avertšenkolt 21 Tosin nuga selga revolutsioonile 25 Andekas raamatuke 77 Kollane ajakirjandus – valik huumorit 79 Uut Tšehhovi kohta 81 Vene lugu 85 Lapsed 90 Poeet 98 Kollane ajakirjandus 102 Välgulöök 107 Kardavoi Kalavinski 114 Herakles 119 Kes ta õigupoolest maha müüs… 125 Kunst ja publik 129 Vale 133 Uusimad mälestused Tšehhovist 139 Kohtumine 145 Pinhus Rosenberg 149 Oli kord… 152 Äraneetu 155 Apostel 159 Muretsev rahvas 165 Maadlustšempionaat 169

Võitlejad 172 Odessalased Petrogradis 175 Rahvale lähedalseisvad isikud 179 Nurjunud partii 183 Natsionalism 188 Odessa 192 Rumalad ja targad 199 Vanainimese asi 204 Einsteini teooria ja Polzunkovi teooria 209 Spetsialist sõjaasjanduse alal 213 Korkini linna õhusõidupäevad 217 Rott kandikul 222 Lõbu 228 Kodanikud 230 Tšehhoviaan 234

Leninile – sümpaatia ja kaastundega Ilmunud ajakirja Novõi Satiricon 1918. aasta 12. numbris.

Ma olen väga hea inimene. Näiteks ei ole mul vähimatki viha või vimma Lenini vastu. Uljanovi vastu ka mitte. Mul on temast üksnes kahju. Mida aeg edasi, seda rohkem ma temale ja ta elule mõtlen. Ja mida rohkem ma mõtlen, seda rohkem mul temast kahju on. Minu meelest on igal inimesel õigus isiklikele elumõnudele (ise armastan ma mõnusid üle kõige), Lenin aga on neist mõnudest ilma jäetud. Ühest küljest pole kiita ta elu, teisest küljest on ühiskondlik positsioongi veidravõitu. No öelge nüüd ise, mis positsioon see sihuke on: Nõukogude vabariigi esimees? Kindlasti kurvastab see teda ennastki ega paku ka enesetundele vähimatki rahuldust. Vaat kui oleksid tsaar – sellest saan ma juba aru, see juba oleks midagi! Ma ise, häbi tunnistada, ei ütleks sihukesest ametist ära ning usun, et ega ma kõige hullemini hakkama ei saakski. Mida nõutakse tsaarilt? Tervet mõistust ja armastust oma maa vastu. Mina ehk tähti taevast alla ei tooks, kuid tervet mõistust mul jagub ning kodumaad armastan ma nõnda, et nutan võib-olla ööd läbi, kust teie teate. Nii et olla tsaar, see on kindel värk; kirjanikuametiga on samuti selge sott: muudkui maksa trahve selle eest, mis lehes kirjutad; kindralilgi on töö missugune: müüd Nevskil neidsamu lehti; ka vürstiamet on aus: oled vanakraamikaupmees. Aga Nõukogude vabariigi esimees? Kuidagi kõledavõitu. Ebamäärane. Justkui sa polekski keegi. Mulle pakuks väga huvi, kuidas Lenin elab ja on: mis ta sööb, kui palju ja millise isuga, mida ta enne magamaheitmist loeb ja

kas ta seejuures naerab? Mina pakun, et ei naera. Et ta enda elu on igav ja igav on see kõigil ta kaaslastelgi. Kardan kangesti, et Lenin on väga kuiv inimene. Kui ta näiteks juhtub siinseid ridu lugema, küllap ei saa ta arugi, et mul on temast puhtinimlikult hale, on kahju nagu lihasest vennast. Tema aga arvatavasti satub ainult kergelt segadusse, kehitab õlgu ning lausub oma kuival ja ilmetul häälel: «Imelik inimene, see Avertšenko! Loed teda, aga mitte ei saa aru, millisel parteilisel platvormil ta asub.» Aga minul, olgu taevas tunnistajaks, puudub igasugune platvorm… No oletame näiteks, et on metsas kaks inimest ja üks näeb teist magamas kuivanud oksahunnikul, mis torgib tal küljekonte. Eks hakka siis esimesel teisest inimlikult kahju, kusjuures täiesti parteitult ning fraktsioonivabalt. Kuulge, kodanik Lenin, kas te tõesti mõnikord mu peale kade ei ole? Kas te näiteks teate, kuidas möödus mu eilne päev? Räägin või? Palun. Tõusin hommikul vara, hommik oli suurepärane, soe ja päikseline. Mõtlesin: eile ma töötasin, üleeile töötasin – mitte miski ei sunni mind täna töötama! Täna lasen lihtsalt luuslanki, ei mingit tööd. Pesin end külma vee all, puristasin nagu noor sälg. Tee kõrvale hammustasin karaskit, mille olin välja rääkinud Petrogradi kommuunilt. Lappasin läbi kaks lehte, ühe vasak-, teise parempoolse. Kummaski pargiti nõukogude võimul nahk nii kuumaks, et isegi vastik lugeda. Läksin välja: kõik särab, kuipalju soojust, milline päikesepaiste! Vaat mis tähendab normeerimata produkt! Ostsin lillemüüjalt kimbu kevadkannikesi. Nuusutasin. Silmitsesin tänaval vastutulevaid neiukesi ja daame. Kas teate, kodanik Lenin, millist ilu satub ette! Küll on kahju, et teie neid kunagi sel moel, platvormivabalt, ei vaata. Mitte et seejuures midagi sündsusetut mõtleks, lihtsalt nii meeldiv on vaadata noori nägusid ja mustade sukkade ažuurist ümbritsetud sihvakaid jalgu. Silmitsesin ka fotosid vitriinides. No tõepoolest, ikka väga ilusaid trükitakse. Oskavad tänapäeval teha, värvid ja kõik muu tipp-topp. Imetlesin fotosid, siis aga jäi silm pidama kinoplakatil. «Inimene, kes tappis», selline oli filmi nimi. Mängib seal näitlejanna Leštšinskaja. Ütlemata kenakene. Tuleb minna vaatama, mida seal pakutakse.

Pööran ära Morskajale. Buši juures on eksponeeritud estamp, sellel – hiigelsuur kuningliku lakaga lõvi. Kohe näha: siin juba sõnakesega «esimees» välja ei mängi, see siin on tsaar mis tsaar. Tõupuhas eksemplar. Ja hakkaski mind kiskuma loomaaeda, armastan nimelt hullupööra metsloomi. Aga kes mul keelab minna? Tõmbasin kopsud sooja kevadõhku täis ning marss loomaaia poole teele, ma olen ju Petrogradi kommuuni piires vaba kui lind. Einet võtsin kaukaasia restoranikeses. Koos kaasa tulnud sõbraga sõime seal varrastel šaslõkki ja tuurakala, kaukaaslane, va suli, pakkus sedapuhku isegi joodavat veinikest. Tõsi, kalliks see lõbu ju läks, aga tühja kah – sellesama följetoniga katamegi kulud. Muide, härra Lenin, lubage siinkohal üks isiklikumat laadi küsimus: miks te ei võiks veinimüüki vabaks lasta? Juuakse ju niikuinii, joob igaüks, kel lusti. Paha on ainult, et rahalises mõttes kipub see suuresti üle võimaluste käima. Minu arvates on põhjus see, et kõik tahavad veini pealt kõvemini teenida. Võtame näiteks käsitöölise, kes joob. Varem teenis ta viis rubla päevas, täiesti parasjagu, sest pool pudelit viina maksis 23 kopikat. Nüüd aga on käsitööline sunnitud klienti saja rublaga koorima, sest pudel piiritust maksab 200 rubla… Leivaks käsitöölisel küll jätkub, sest leivategija koorib teda selsamal põhjusel naela jahu pealt 10 rublaga – eks tule temalgi viinuski eest sajalisi välja laduda. Aga veini võiks juba lubada, selline on minu kompetentne arvamine. Ülepea tuleksin heameelega teile nõunikuks, ainult et te ei võta ju minu nõu kuulda. Mina ei püsi kuidagi parteilisel platvormil, teile seal aga räägi nagu seinale. Aga nüüd tagasi omaenda oinaste juurde, nagu nii tabavalt märkisid meie eilsed liitlased. Pärast einet suundusime sõbraga operetti vaatama. Ütlemata meeldivalt mängisid, ka muusika oli meeldiv, selline kerge ja joobnustav nagu šampanja. Koju läksin jala – oli imeilus valge öö. Maiustasin kommuunilt välja räägitud vasikaliha ja juustuga, loputasin selle alla pudeli kontrabandiõllega ning heitsin voodisse. Arvate, et nõnda selle päeva lõbud lõppesidki? Eksite! Nüüd alles peamine tuligi: öökapil ootas mind köide «Pickwickklubi järelejäänud pabereid». Vaat see, et te teaks, on alles nauding! Ei ole sellega võrdset! Toas on vaikne (viimasel ajal tulistatakse

kuidagi vähevõitu), ülalt heidab sinise katte alt valgust lambike. Ninna kandub sireliaroomi, kimbuke tualettlaual on kingitus minu tagasihoidliku ande tagasihoidlikult austajannalt. Tänu talle, tänu Dickensile, tänu ka elektrijaama töötajatele, tuhat tervist neile selle eest, et nad valgustavad mu Dickensi lehekülgi. Peaks kunagi korraldatama kontsert elektrialal töötajatele, tingimata lähen neile üles astuma… Selle mõtte juures pudenebki raamat mu nõrkenud käte vahelt, keeran end küljele… ja soovin teilegi, härra Lenin, siiralt ja südamest rahulikku und. No mis te ütlete, eks olnud see mul üks ilus ja muretu päevake? Aga kuidas on teiega? Kuidas kulgevad teie päevakesed? Karta on, et üks lõputu möll ja mahtra. Kõik need otseliinid, kaadriprobleemid, sovdepid, segadused, korralagedused. Hommikust pihta, kus sa seal korralikult lehte loed või rahus teed jood. Küllap on juba hommikul vara platsis mõni Sverdlov* või Prošjan** oma tüütute pretensioonide ja avaldustega, kõiksugu tsentroprodkomidega. Juba helistavad, et eeslinnades on toidumässud, juba on Mirbach*** Tšitšerini**** kaudu ette sokutanud mõne suhkurdatud sigaduse. Ei ole teil mahti loomaaeda minna ega Dickensit lugeda. Või mis Dickensist me räägime, kui punaarmeelased nõuavad kõrgemat palka ja paremat ninaesist, kui töölised nõuavad Asutavat Kogu, aga järjekorras ootavad veel Skoropadski*****, korniilovlased ja sakslased. Kus sa seal vitriine vahid või ažuursetes sukkades jalakesi imetled, kui üks su laevastikest on aetud Neevasse ja teine Novorossiiskisse, madrused aga keelduvad kedagi kuulda võtmast, nõuavad Dõbenko****** restitueerimist ning veel kurat teab mida, mis kapriissele meremehehingele kallis. Kulla vennas Lenin! Mistarvis sulle see? Nagunii on kõik üksainus puder ja kapsad ning rahul pole keegi. Mispärast on meil, reakodanikel, luba isiklikule elule, teil aga mitte? * Jakov Sverdlov (1885–1919), Ülevenemaalise Kesktäitevkomitee esimees. ** Proš Prošjan (1883–1918), Ülevenemaalise Kesktäitevkomitee liige. *** Wilhelm von Mirbach (1871–1918), Saksamaa suursaadik Nõukogude Venemaal. **** Georgi Tšitšerin (1872–1936), Nõukogude Venemaa välisasjade rahvakomissar. ***** Pavlo Skoropadski (1873–1945), Ukraina rahvuslane, hetman. ****** Pavel Dõbenko (1889–1938), sõja- ja mereväe rahvakomissar.

Saadame õige kuradile selle sotsialismi, mida keegi ei taha ja millele kõik vastikusega selja pööravad nagu lapsed kalamaksaõlile. Saatke seenele kõik need tüütud, igavad kohustused, jätke need professionaalide mureks, ise aga hakake selliseks priiks ja volilt vabaks inimeseks, samasuguseks muretuks linnukeseks nagu mina… Hakkame koos jalutama mööda soojust õhkuvaid uulitsaid, nautima noorikute kauneid näokesi, imetlema lõvisid ja karusid, sööma kaukaasia baarides šaslõkki ning lugema suurt tarka Dickensit, seda jumalikult naeratavat heasüdamlikku väikekodanlast. Te ärge solvuge mu ettepaneku peale. Ainult südameheadus ja kõige siiram sümpaatia juhtisid siin käesoleva kirjatöö autori Arkadi Timofejevitš Avertšenko sulge.

Sõbralik kiri Leninile Arkadi Avertšenkolt Ilmunud ajakirjas Zarnitsa 1921. aastal.

Tere, tuvikene! No kuidas elad ka? Tervis ikka korras? Andesta muidugi, kui oled riigiasjadega nii ametis, et olen sul hoopis meelest läinud. Sina mul küll ei ole. Olen ikka seesama ajakirjanikust kolleeg Avertšenko, kes, kui sa muidugi mäletad, tammus Kšessinskaja maja ees all tänaval, kui sina ülalt rõdult kogu kõrist karjusid: «Kägistame kodanlust! Röövi röövitut!» Olen sama Avertšenko, kelle peale, mäletad ju küll, kaebas Lunatšarski*, nagu mõnitaks ja naeruvääristaks ma teid oma Satiriconis. Sa veel käskisid siis Uritskil** mu ajakirja igaveseks ajaks igavesti kinni panna, mind ennast aga toimetada Gorohhovajale***. Anna andeks, tuvike, et ma paar päeva enne Gorohhovajale kolimist Peterburist ära sõitsin, jätmata sinuga isegi hüvasti. Oli asjaajamisi. Sa veel andsid tookord käsu mind Zernovo jaamas kinni nabida, mina aga unustasin lahkudes öelda, et sõidan hoopis Unetša kaudu. Sa ei oodanud seda? Muide, olen sulle tänu võlgu. Unetšas võtsid su kommunistid mind vaimustusega vastu. Tõsi, Unetša komandant, kuulus kursuslane seltsimees Haikina, tahtis mind esimese hooga maha lasta. «Mille eest?» küsisin mina. * Anatoli Lunatšarski (1875–1933), Nõukogude Venemaa rahvakomissar. ** Moisei Uritski (1873–1933), Petrogradi tšekaa ülem. *** Gorohhovaja tänaval asus Peterburi tšekaa peamaja.

«Selle eest, et te oma följetonides kommuniste sõimasite.» Lõin endale vastu rinda ning hüüdsin solvunult: «Aga olete te mu viimaseid följetone lugenud?» «Ei ole.» «No vaat! Millest me siis üldse räägime!» Tõsi, see «millest me siis üldse räägime» jääb mulle endalegi arusaamatuks, sest oma viimastes följetonides – ja siin, tuvike, vabanda mind toorevõitu sõnakese pärast – kirjutasin ma otsesõnu, et bolševikud on sulid, mõrtsukad ja vargad. Seltsimees Haikina nähtavasti ei mõistnud mind, mina aga ei suutnud teda ümber veenda. Vaat siis, vennas, misukesed lood olid minuga. Unetšast lahkudes nõudsin endale konvoid, sest tuli mul ju läbida neutraaltsoon. See oli küll kõige neutraalsem tsoon, mida ma eales näinud olen, sest ühel pool seda neutraaltsooni röövisid ainult bolševikud, teisel pool röövisid ainult sakslased, aga keset neutraaltsooni röövisid nii bolševikud, sakslased, ukrainlased kui üldse igaüks, kes vähegi viitsis. Ainult taevas teab, miks sihukest tsooni nimetati neutraalseks. Ole sa, Volodja-tuvike, südamest tänatud konvoi eest, ning kui seda sinu Haikinat ei ole veel maha löödud, autasusta teda minu nimel Punalipu ordeniga… Palju, oh kui palju, vend Voldemar, on selle paari aasta jooksul vett merre voolanud… Ei, ei kanna ma su peale viha, ehkki sa ajasid mind mööda laia Venemaad taga kui võsajänest: Kiievist Harkovisse, Harkovist Rostovi, siis Jekaterinodari, Novorossiiskisse, Sevastoopolisse, Melitoopolisse… ja jälle Sevastoopolisse tagasi. Sedagi kirja kirjutan sulle Konstantinoopolis, kuhu saabusin isiklikes asjus. Muide, mistarvis ma siin muudkui endast ja endast… Räägime sinust ka. Sinust on vahepeal saanud suur inimene… Kus on alles lend: kogu Venemaa täievõimuline isevalitseja… Isegi siit kaugelt näen su sulisilmi, isegi siit kuulen su nördinud häält: «Kas siis mina valitsen? Valitseb Kesktäitevkomitee!» No kuule, Volodja, see pole enam sõbramehe jutt! Ole nüüd ikka, kas ma’s ei tea, et pruugib sul ainult piiksatada, kui kogu su Kesktäitevkomitee on laua all ning teeb kiiruga kõik, mis sa iganes ihkad.

Sina, suli, oled end nii osavasti sisse seadnud, et usu mind: isegi riigiduuma oli tsaari kõrval tuhat korda iseseisvam ja sõltumatum. Oled selle niinimetatud «töölis-talupoegade» värgi kõverasse keeranud kui oinasarve. On nüüd endal hea olla küll? Tead mis, mõtlen siin tihtilugu su peale ning pean ütlema, et viimasel ajal ei saa ma sust enam hoopiski aru. Mille kuradi pärast sulle kõike seda jampsi vaja on? Sel ajal kui sa rõdul kähisemiseni karjusid, tahtsid sa nii kõhtu täita kui ka nooruserumaluses maailma ümber ehitada. Aga nüüd? Õgisid end kurguauguni täis, aga maailma ikka ümber ei ehitanud. Kostab siia mulle kõrvu, et elu seal sinu plaani järgi ümber ehitatud Venemaal on vastikust vastikum. Tööd sul seal keegi ei tee, kõik nälgivad, kõik kõngevad, ja sa ise, Volodja, oled kuuldavasti omadega nii puntras, et juba hakkavad sul seal nii eraomandus kui ka vabakaubandus ja kontsessioonid pead tõstma. No tõepoolest – mis teha? Aga olgu, asi pole isegi selles. Ma kardan, et sul on lihtsalt igav. Vaata, ega mul endalgi poleks valitsemise vastu midagi. Kuid võim on magus ainult siis, kui sind ümbritseb küllus, naeratavad näod ning sellised Louis’ madame Montespani vurhvi kenad daamikesed. Aga sa andesta mu avameelsus: no mis Louis sina ka oled? Ümbritsesid end kõikvõimaliku rämpsuga, igasugu baškiiride ja hiinlastega, ja nüüd ei julge ninagi Kremlist välja pista. See, sõbrake, pole võim ega midagi. Varemalt ilmutas isegi Nikolai II end tihedamini rahvale ning talle hüüti «hurraa!». Aga mida hüütakse sulle? «Sulid sihukesed!» hüütakse sulle ja Trotskile. «Et te kärvaks, kuradi kommunistid!» On ikka tore küll. Ma saaks veel aru, kui sa oled kuningaks sündinud, siis pole midagi teha: amet kohustab. Siis, ole hea, istu aga pukis ning sepitse alluvatele seadusi. Aga sina – tunnen sind ju Šveitsi päevilt –, sina juba ilma kohvitassi, baaripuki ning lae all hõljuva tubakasuitsuta elada ei suuda.

Küllap tahaksid vahel jälle istuda Bierhalle‘s, lärmata poliitikast ning popsutada head sigarit. Aga võta näpust! Ja Kremlist sa ka välja ei pääse, liiati kui oled ise kurat teab milleks käskinud dekreediga nr 215523 sulgeda viimse kui õlletrahteri. Kehvalt elad, vennas, päris koeraelu elad. Ise vene põlisaadlist, aga muudkui mehkeldad seal küll baškiiride, küll hiinlastega. Ja kus leidsid endale sõbra – Trotski. On paariline! Ei ole minu asi, Volodja, kuulujutte kuulata, kuid niipalju ma tean, et tõukab seesinane sind kõikvõimalikele lollustele, sina aga muudkui noogutad kaasa. Kui tahad sõbramehe poolest minu nõu kuulda, siis kihuta minema Trotski, löö laiali see idiootlik Kesktäitevkomitee ning kuuluta vene rahvale oma viimase dekreediga: lood on sedaviisi, et mul juhtus eksitus, mille eest palun alandlikult vabandust. Et sa olid küll plaaninud rajada sotsialismi ja kommunismi, aga kuna vaesele Venemaale käib sihuke värk üle jõu ja jaksu, siis käsid sa rahval naasta vana pursuilik-kapitalistliku ühiskonnakorra juurde, ise aga sõidad kuurorti puhkama. Lihtne ja ilus! Jumala eest, sülita kogu sellele jamale! Näed ju ise, mis sest välja tuli: sopp, saast ja segadus. Või on äkki rahakest vaja? Liiri viis või kümme suudaksin kokku kraapida ja teele saata. Aga kui soovid, sõida minu poole. Puhkad siin, kosutad end, kahe peale aga nuputame mingi muu viguri välja, igatahes midagi paremat kui see sinu marksism. Egas midagi, jää hüvasti, vennas. Tervita seal teisi! Suudle ka Trotskit, kui iiveldama ei aja. Mida sa suvega plaanid? Veedad datšas? Egas ometi Kremlis? Kommunistliku tervitusega Arkadi Avertšenko. P. S. Kui tuleb tahtmine mõnd rida sirgeldada, kirjuta aadressil: Pariis, Élisée palee, Millerand*, edasitoimetamiseks Avertšenkole. * Alexandre Millerand (1859–1943), Prantsusmaa president.