Kolmepoisisuvi by Tammerraamat

Kolmepoisisuvi Magnuse raamat

Meelike Saarna

Kolmepoisisuvi Pildid joonistanud Pille Tammela

Illustreerinud Pille Tammela Kujundanud Villu Tammer Toimetanud Kadri Põdra © Meelike Saarna © Tammerraamat, 2018 ISBN 978-9949-616-43-5 Trükikoda Greif www.tammerraamat.ee

Seiklus algab nüüd!

Juhtus nii, et isa pidi sõitma tähtsale konverentsile. Ja kuna ema oli väikevennaga palju kodus olnud, arvas isa, et ka ema võiks temaga kaasa tulla. Veel arvas isa, et nad võiksid kohe nädalajagu kodust-lastest eemal olla, et ennast natuke tuulutada. „Mina tahan samuti ennast tuulutada,” teatas Kristjan, kui asjaloost kuulis. „Sina oled ennast juba pool suve tuulutanud,” tähendas isa seepeale. Oli parajasti koolivaheaeg ja pool suve juba läbi, sest oli juuli keskpaik. Kristjan oli just eelmise nädala lõpus tulnud jalgpallilaagrist. Kristjani vend Kaarel oli omakorda olnud linnalaagris. Tõsi, see oli toimunud suve algul, vahetult pärast kooliaasta lõppu. Ainult väikevend Konrad ehk Konnu, nagu teda hüüti, ei olnud kuskil laagris käinud. Tema alaline laager asus ema juures, sest Konnu oli alles kaks ja pool aastat vana. Kristjan oli tervelt üksteist aastat vana ega tahtnud kuuldagi ema-isa plaanist viia nad kolmekesi nädalaks tädi Anni ja onu Juhani juurde.

„Ei! Nädal aega maal, see on ju terve igavik,” hüüdis Kristjan ja kukutas end diivanile sellise hooga, et see ragises ohtlikult. „Tädi Anni ja onu Juhani juures on mega igav! Netti nagunii ei ole, sõpru ka mitte, tõuksiga ei saa sõita, burksi ei saa süüa, telekat ka kindlasti vaadata ei saa …” loetles Kristjan ühe hingetõmbega. Kuna tal rohkem midagi eluliselt tähtsat meelde ei tulnud, võttis ta asja kokku: „Seal ei ole mitte midagi!” „No aga mõtleme parem sellele, mis seal tädi Anni juures on,” tegi ema ettepaneku. Ema oskas alati siis, kui riid tahtis tulla, poisid maha rahustada. „Kas sina, Kaarel, tead midagi, mis tädi Anni juures on toredat?” Kaarel, kes oli juba peaaegu seitse – tal oli oktoobris sünnipäev –, meenutas eelmist käiku tädi Anni ja onu Juhani juurde. „Tädi Anni teeb head pitsat!” teatas ta siis. „Ja muffineid! Ja juustupirukaid!” Kaarel oli seda öeldes sellise näoga, et ta on valmis kohe tädi juurde teele asuma, kui aga pirukaid antakse. Kristjan silmitses venda nagu reeturit. Kuigi ka talle meenus, kui head söögid tädi juures olid, tundus ikkagi äärmiselt ebaõiglane, et just nüüd tuli tädi juurde sõita, kui Kristjan oli plaaninud kõik päevad koos sõpradega skeidis veeta, kinno minna ja niisama segamatult oma toas istuda ning muusikat kuulata. Kogu eelmise päeva oligi ta pühendanud uute lugude ja mängude allalaadimisele, sest jalgpallilaagris ei jäänud muuks üldse aega kui jalgpalliks. Ainult Konrad ei öelnud isa-ema plaani kohta midagi. Ta ei olnud veel mitte kunagi emast eemal olnud, rääkimata sellest, et ta oleks emast nädal aega eemal, ja see asjaolu oligi kõige nõrgem koht vanemate ärasõiduplaanis.

Ema ütles isale kõhklevalt: „Ei tea, Andres, võib-olla ma siis ikkagi ei tule sinuga kaasa. Suuremad poisid ju õieti ei taha ja Konrad pole päevagi ilma minuta olnud, kuidas ta hakkama saab?” „Ah, poistel on alati sõrad vastu,” lõi isa käega. „Mis nendega ikka juhtub! Mäletad, Kati, kui Kristjan ja Kaarel olid väikesed, siis viisime neid päris tihti Anni ja Juhani juurde.” Poiste ema nimi oli Katariina, aga isa kutsus teda ikka Katiks. Sel õhtul mindigi nõutult magama, kuid ema ütles poistele head ööd soovides, et küll nad isaga midagi välja mõtlevad. Hommikuks oli selgus majas. Selleks ajaks, kui poisid ärkasid, olid vanemad asjad omavahel läbi rääkinud ja tädi Anniga ka. Poisid teadsid, et kui isa-ema olid midagi kokku leppinud, siis ei saanud enam millelegi loota – tuli teha, nagu nemad ütlesid. Nii asutigi kotte pakkima, Kristjan suurema, Kaarel väiksema ohkega. Kristjan püüdis oma seljakotiga ruttu ühele poole saada, sest tahtis telefoni veel ühe uue mängu tõmmata. Mine tea, kuidas seal maakohas parajasti internetiga on. Väikevend Konnu aga tatsas muretult mööda tube, lohistades enda järel katkise tiivaga helikopterit. Konnu asju pani kokku ema. Siis olidki kotid pakitud ja isa ütles: „Suur suveseiklus võib alata!” „Kus see seiklus siin on,” porises Kristjan esiku poole lontsides, lohistades enda järel kotti, mille irvakil luku vahelt rippus välja siniste kodupükste säär ja kuularite valge juhe. Kaarel pani vaikides tenniseid jalga ja äsas koti sülle, valmis minema. Isa märkas poiste tujutut olekut ja hüüdis eriti reipalt: „Nii, meeskond, istugem autosse! Asume teele!”

Sõit tädi Anni ja onu Juhani kodukohta võttis kakskümmend viis minutit. Selle ajaga võis vahel paljutki juhtuda. Näiteks nõudis Kaarel metsapeatust või Kristjan burksipeatust bensiinijaamas. Või tahtis Kaarel poole tee peal kindlasti ümber istuda sellele kohale, kus juba istus Kristjan. Kuid seekord läks kõik ilma tõrgeteta: ema juhtis, isa istus tema kõrval ja Konnu troonis oma turvatoolis. Keskel, kõige ebamugavama koha peal, oli Kaarli koht. Kristjan istus autos otse ema taga, sest poisi jalad olid viimase suvega väga pikaks veninud ja ema istme taga oli rohkem ruumi. Ema oli väikest kasvu ja juhitool oli võimalikult ette tõmmatud. Kuna Kristjanil lubati autosõidu ajal telefonis mängida, siis keskendus poiss sellele. Kaarel vaatas rahutult ringi. Nimelt vaevas teda tähtis küsimus lähituleviku kohta ja ta päris valju häälega: „Emme, ega sa ei tea, mis täna lõunaks süüa on?” „Oota nüüd, Kaarel-poiss, ära sega praegu,” lausus isa, kes oli parajasti ametis ema juhendamisega. Nimelt ei olnud isal endal juhiluba, kuid see-eest, nagu ta ise ütles, olid tal head juhiomadused ning neid ta kogu aeg kasutaski, istudes ema kõrval. „Nüüd tuleb kaheksasaja meetri pärast ringtee ja sealt läheme otse üle, palun aeglusta,” õpetas isa, jälgides tähele panelikult nii maanteed kui ka selle ümbrust. „Kaarel, ma tõesti ei tea, mida tädi Anni meile valmistab,” püüdis ema Kaarli küsimusele vastust leida ja samal ajal isa juhenditest mitte liialt närvi minna. „Kindlasti on see midagi maitsvat, sest tädi Anni väga rõõmustas, kui ta kuulis, et te tervelt nädalaks tema juurde tulete,” lisas ema. „Äkki on jälle juustupirukad …” ütles Kaarel unistaval häälel. „Või hakklihapitsa … Või muffinid …”

Ema imestas: „Oled sina aga maias! Mul hakkab ka suu vett jooksma.” Isa manitses: „Kati, palun ole nüüd eriti tähelepanelik. Poole kilomeetri pärast peame vasakule keerama.” Ema oli linna ja tädi Anni kodu vahet elu jooksul kindlasti oma sada korda sõitnud, sest Anni oli tegelikult ema tädi, kellel ta tihti külas käis. Poistele oli tädi Anni hoopis vanatädi, aga keegi ei kutsunud teda nõnda. Kuid nii nagu keegi ei tuletanud tädi Annile meelde tema vanatädiks olemist, ei hakanud ema isale ütlema, kui hästi ta seda teed tegelikult tundis. Selle asemel sõnas ema muiates ja korraks isa põlve patsutades: „Mis ma küll ilma sinuta teeksin, sõidaksin vist Sirtsu sohu.” „Kas on olemas soo, mille nimi on Sirts?” küsis Kaarel ja ema naeris laginal. Mille peale isa ütles, et kui nende reis sel moel jätkub, ei lõpeta nad sõitu mitte tädi Anni õues ja isegi mitte sirtsuvas soos, vaid kraavis. Ainult Kristjan ei naernud, sest guugeldades selgus, et Sirtsu soo ongi täiesti olemas.

Hookuspookus ja silmadega pall

Oli juba keskpäev, kui perekond tädi Anni koduhoovi sisse sõitis. Koerad karglesid ja klähvisid auto ümber. Õnneks kamandas onu Juhan Joosepi – Joosep oli suur must koer – ning Pella – tema oli väike valge koer – enda kõrvale istuma. Tädi Anni istus parajasti vana kreegipuu all päevinäinud pingil ja kloppis roosamannat vahule. Punased sõstrad, mis andsid magustoidule ilusa värvi, kasvasid siinsamas pingi taga. Poisid venisid veidi kohmetult ja ka väheke kartlikult autost välja, sest Joosep oli väga suur koer, kuigi istus hetkel vagusi peremehe kõrval. „Tulge-tulge, ei Joosep teil tükki küljest hammusta,” julgustas onu Juhan külalisi. „No või kui, siis ainult väikeseid tükikesi,” ei saanud ta naljatamata jätta. Isa võttis Konnu sülle ja hakkas pakiruumist kotte välja laduma. Ema tundis ennast kohe koduselt: kallistas tädi Annit, patsutas kordamööda koeri, vaatas hoovis ringi ja ütles: „Näe, teil siin ikka kõik vanamoodi, ilus ja korras kõik.”

„Oh mis ta siin korras on, suveaeg, kogu aeg kiire, peenrad rohus,” ütles tädi Anni, tõstis mannavahukausi pingil igaks juhuks veidi kaugemale, et see maha ei kukuks, ja silus silmile kippuvat lokki kõrva taha. Ema ja tädi Anni olid veidi sarnased, mõlemal olid lokkis pead. „Las nüüd koerad nuusivad teid kõiki üle, siis saab neist rahu,” lausus onu Juhan. Pärast nuuskimisringi penid rahunesidki, Joosep heitis külili pingi kõrvale vilusse, Pella aga keerutas Kaarli ümber ja tõusis isegi tagakäppadele, et lisapatsutusi ja -paisid välja nuruda. „Kus su koht on?” ütles tädi Anni Pellale ja väike valge läkski suure musta kõrvale. „Kas seal ongi tema koht?” oli Kaarel uudishimulik. „Koera koht on seal, kus peremees ütleb,” sõnas onu Juhan. „Neil on nüüd tagaaias aedik, kevadel tegin. Vahel panen nad sinna, ei jõua neid kogu aeg kamandada,” seletas ta lisaks. Kaarel nihverdas end nüüd tädi Annile lähemale: „Kas ma võin natuke mannavahtu maitsta?” ja tõmbas näpuga siuhti mööda kausiäärt kohe, kui oli loa saanud. „Kas sul on täna pirukaid ka?” küsis ta näppu lakkudes. „Oh sind, poissi, küll,” naeris tädi Anni ja haaras Kaarli kaenlasse. Kaarel kannatas selle välja, seisis nagu pulk ja tabas Kristjani kaastundliku pilgu. Kristjan ei lasknud ennast enam naljalt kallistada, sest esiteks oli see tittedele, nagu ta ise ütles, ja teiseks võis seda teha vaid ema. Isaga lõid nad patsu, kas siis tervituseks või mõne kokkuleppe kinnituseks. Kaarel aga oli valmis hea toidu nimel vajaduse korral suuremaidki ohvreid tooma. Ta seisis vagusi, kuni tädi kallistamise

lõpetas, ja uuris edasi: „Kas lihapirukad? Või kaneelisaiad ja juustupirukad?” „Ma tegin igasugu asju,” vastas tädi. „Lähme siis ometigi tuppa, lastel kõht tühi, reisi pealt ju tulnud.” „No mis reis see ikka, natuke sõitu,” lausus isa ja surus samal ajal talle ligi astunud onu Juhani kätt: „Tere-tere!” Juhan haaras ka ema käe ning seejärel Kaarli ja Kristjani oma. Onu käepigistus oli tugev ja kare. Ainult Konrad ei lubanud oma kätt ega üldse ennast kellelgi puutuda ja peitis näo isa kampsunikraesse. Toas näitas tädi Anni poistele nende voodikohad kätte. Kristjanile ja Kaarlile olid asemed üles tehtud tagumises toas, mis ennemalt oli olnud siinse pere laste Jaani ja Jaanika oma. Vana võrevoodi Konnu jaoks oli aga tõstetud tädi Anni ja onu Juhani suure voodi kõrvale. „Näed kui tore, et see Jaani voodi meil veel alles oli,” rõõmustas tädi Anni. Isa pani Konnu sülest maha. Väikemees ei vaadanud vasakule ega paremale, vaid sammus otsusekindlalt toa ahjupoolse nurga poole, kus ootas ahvatlus: suur pappkast mänguasjadega. Tädi Anni oli selle pööningult alla tirinud ja kasti sisu ka tolmulapiga üle käinud vaatamata Juhani vastuvaidlemisele, et kes neid vanu värgindusi enam tahab. Jaan ja Jaanika neid igatahes enam ei vajanud, sest nemad olid juba suured ja elasid hoopis välismaal. Konnu jaoks olid uued asjad väga põnevad. Poiss hakkas neid ükshaaval välja võtma, aeg-ajalt mõnda emale näidates. „Nää,” ütles ta, tõstes kastist välja rohelise plekk-auto. „Nää,” rõõmustas ta siis Jaanika vana nukku juukseidpidi kastist välja sikutades. Kui Konnu leidis roosa jonnipunni, võttis ta sellelt

kahelt poolt kinni ja viis emale. „Nää, pall,” ütles ta, „nää, pall, nää, suul ilmadega pall!” Jonnipunn tegi vastuseks ilusat tilinat. „Jah, suur silmadega pall, oled sina aga nutikas!” lausus tädi Anni. „See ju Jaanika lemmik,” lisas ta. „Konrad pole vist jonnipunni enne näinudki?” küsis ta emalt, naerdes Konnu silmadega palli jutu peale. „Jah, meil on kodus rohkem ikka autod ja Legod ja muud ehitamisasjad,” seletas ema. Kristjan ootas samal ajal pikisilmi, millal ta võib autosse ununenud telefonile järele minna. Kaarel omakorda ootas pikisilmi, millal ometi sööma kutsutakse, ja viimaks tädi tegigi seda. Söögilauda kattis punaseroosiline lina, selle peal ootasid mitu rätikutega kaetud savikaussi. „Hookuspookus!” hüüdis isa end juba päris koduselt tundes ja haaras rätiku esimeselt kausilt. Selles olid lihapirukad. „Hookuspookus, trivookus, krookus!” hõikas isa järgmisena ja tõmbas teiseltki kausilt rätiku ära, nagu oleks ta mustkunstnik, kes teeb kübaratrikki. Kuid väikese valge jänese asemel lebasid selles kausis hiiglasuured kohupiimakorbid. Kolmandas kausis oli tohutu kuhi kotlette, soojad kartulid ootasid pliidil. „Andres peab ikka veiderdama,” nentis ema veidi kohmetult ja kamandas kogu oma meespere käsi pesema, sest tädi Anni palus neil lauda istuda. Ema ja isa ei jõudnud tädi Anni sööki ära kiita. Isa ütles peaaegu iga suutäie vahel, et oh kui hea, ja ema ütles mitmel korral, et küll Anni on ikka vaeva näinud ja et kuidas seda küll tasuda. Tädi Annile vist kiidusõnad meeldisid, sest

vaatamata sellele, et igaüks oli juba päris palju söönud, küsis tädi kõikidelt lauas istuvatelt suurtelt ja väikestelt meestelt mitmel korral, mida nad juurde tahavad, et kõhud ometigi tühjaks ei jääks. „No mis ma veel võiksin pakkuda,” vaatas tädi köögis ringi. „Meil on sahvris suitsuvorsti ja maasinki ja kompotti. Kompotid on küll eelmise suve omad, aga täitsa korralikud,” lisas ta. „Mis?! Eelmise aasta kompotte pakud, ei ole sul au ega häbi!” lausus isa ja tädi Annil läks hetk aega, enne kui sai aru, et see oli isa järjekordne nali. „Oh, ole nüüd ükskord vagusi,” ütles ema isale ja siis tädi Annile: „Eks te enne õhtusööki võite sahvri koos poistega üle vaadata, praegu on ju küll kõhud täis.” Kaarel oli nahka pistnud viis kotletti, neli kartulit, kaks lihapirukat ja ühe kohupiimakorbi. Ta nõjatus toolileenile ja ütles kahjutundest kantud ohkega: „Mina rohkem ei jaksa.” „Ohoh,” vangutas isa pead, „ega sa, poiss, ometi haigeks ole jäänud, et su isu nüüd nii närb on!” Ja Kaarlile tuligi meelde: „Mannavaht!” hüüatas ta, „mannavahtu me ei söönudki!” „Oih, täitsa unustasin, vaata kui hea, et sa ütlesid,” kiitis tädi Anni ja oligi lipsti toast väljas. Veidi aja pärast tuli ta tagasi, mannavahukauss kaenlas. Ta otsis sahtlist suure kulbi, võttis riiulilt klaasi tagant kausikesed ja küsis: „Kellele ma tõstan?” „Ära praegu tõsta,” lausus ema. „Käime veidi ringi ja räägime juttu. Ehk teeme pärast kohvi. Võib-olla mahub siis magustoit ka ära.” Sellega olid teisedki nõus, isegi Kaarel noogutas.

Sisukord

Seiklus algab nüüd! . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 5 Hookuspookus ja silmadega pall . . . . . . . . . . . . 11 Kus on emme? Ja kus on nett? . . . . . . . . . . . . . 21 Nii palju plaane . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 29 Värske jäneseomanik ja jalgpalliväljaku sünd . . . . 37 Sitikaäratus ja pallilahing . . . . . . . . . . . . . . . . 47 Pikakõrvalised põgenikud ja väikesed valed . . . . . 55 Vihmane ilm ja netikaart . . . . . . . . . . . . . . . . 61 Poripidu ja suuremat sorti pesupäev . . . . . . . . . . 69 Tuhaviinerid ja suur ehmatus . . . . . . . . . . . . . . 77 Tõukerattarada ja koerakool . . . . . . . . . . . . . . 87 Pokemonid ja onu Juhani öine retk . . . . . . . . . . 95 Kolme üllatusega päev . . . . . . . . . . . . . . . . 105