Kolumbus kinnitab otsad

us mb ab u t l Ko kinniad s ot

v

o tr

e

s u b b m a u t i l n d o n K ki sa t o P ni

e

g ev

J f/

ja

Il

Il

ud

s ele e k ne 천gi e J V ev l O

tt

in 천lk

Originaali tiitel: Ильф, Илья, Петров, Евгений Колумб причаливает к берегу Esmatrükk eesti keeles: Ilja Ilf ja Jevgeni Petrov Kolumbus kinnitab otsad Loomingu Raamatukogu Ajalehtede-Ajakirjade Kirjastus, 1958

Kujundanud Andres Tali Korrektor Sirje Roosalu

Tõlge eesti keelde © Olev Jõgi pärijad ja Tammerraamat, 2016

ISBN 978-9949-565-32-0 Trükikoda Greif www.tammerraamat.ee

i

k u s

d r o

s Saateks 7

Kolumbus kinnitab otsad 9 Mﾃｵistatuslik natuur 21 Viimane kohtumine 30 Intriigid 39 Entusiast 45 Lai joon 53 Logard 62 Hﾃ､irimatu tuimard 69 Lihtlabane iks 78 Heliotroop 83 Vitriolirindel 90 Haruldased kﾃｼlalised 98 ﾃ品lis tundmus 108

5

Reserveeritud koht 114 Trikartovi protseduurid 120 Mitmek체lgne inimene 126 L천butsev 체hik 135 Kuidas tehti Robinsoni 145

6

t a a

s k e

s

Mihhail Bulgakov nimetas Ilfi ja Petrovi oma kõige teravmeelsemateks tuttavateks, nende loomingul hoidis silma peal Stalin isiklikult.

Olgu riigikord milline tahes, naermist ja unistamist ei saa keelata. Hea nali elab üle riigikorra vahetused, pole juhus, et vene nõukogude kirjandusest on ajaproovile kõige paremini vastu pidanud just fantastilised ja humoristlikud teosed.

Ilf ja Petrov kuuluvad klassikute hulka, keda loetakse ja armastatakse ka tänapäeval. Paljudele eestlastele on Ilfi ja Petrovi teosed hästi tuttavad, aga kindlasti leidub neid, kellel seisab avastamisrõõm veel ees.

Vene kultuuri ja ajaloo ning nõukogude tegelikkuse tundmine tuleb Ilfi ja Petrovi mõistmisel muidugi kasuks, aga

7

tegelikult piisab sellestki, kui hindad stiili ja atmosfääri, pead lugu huumorist ning oskad nautida korduste võlu. Nagu öeldakse: head nalja võib iga päev uuesti naerda.

Mart Juur, humorist

8

sb u b ta m i u n ol kin ad s t o

k

“Maa, maa!” karjus mastikorvis istuv madrus rõõmuga.

Jõudis lõpule Christoph Kolumbuse raske meresõit, mis oli olnud nii ärevus- ja kahtlusrohke. Eestpoolt paistis maa.

Värisevate kätega kahmas Kolumbus pikksilma.

“Ma näen suurt mägede ahelikku,” ütles ta sõidukaaslastele. “Kuid imelik asi: aknad on sisse raiutud. Esimest korda näen mägesid, millel on aknad.”

“Pärismaalaste piroogid!” kõlas hüüd.

Lehvitades jaanalinnusulgedega ehitud kübaraid ja pikkade hõlstidega mööda laevalage lohistades, sööstsid uute maade avastajad tuulealusele pardale.

Kaks veidrate roheliste riietega pärismaalast ronisid laevale ja torkasid Kolumbuse kätte suure paberilehe, ilma et ise oleksid lausunud musta ega valget.

9

“Mina tahan avastada teie maad,” ütles Kolumbus uhkelt.

“Hispaania kuninganna Isabeli nimel kuulutan need maad kuulu…” “Ükspuha. Kõigepealt täitke ankeet,” ütles pärismaalane tülpinult. “Kirjutage oma perekonna- ja eesnimi trükitähtedega, siis rahvus ja perekonnaseis, märkige üles, kas teil pole marjad silmas, kas teil pole kavatsust kukutada Ameerika valitsust ja veel seda, kas te pole idioot.”

Kolumbuse käsi langes mõõgapärale. Kuid ta ei olnud idioot ja rahunes kohe.

“Pärismaalasi ei tohi ärritada,” ütles ta kaaslastele. “Pärismaalased on nagu lapsed. Mõnikord on nende tavad üpris kummalised. Ma tean seda oma kogemustest.”

“Kas teil on tagasisõidupilet ja viissada dollarit?” jätkas pärismaalane.

“Mis see dollar on?” küsis suur meresõitja hämmelduses.

“Ometi te märkisite just praegu ankeeti, et te idioot ei ole, ja nüüd ei tea te sedagi, mis on dollar! Mida te tahate siin tegema hakata?”

“Tahtsin avastada Ameerikat.”

“Kuid kas teil publicity* on ette näha?”

“Publicity? Esimest korda kuulen säherdust sõna.” * publicity (ingl k) – üldtuntus, avalik tähelepanu, reklaamitegemine. Tlk.

10

Tükk aega vaatas pärismaalane Kolumbusele uuriva pilguga otsa ja ütles viimaks: “Te ei tea, mis on publicity?”

“E-ei tea.”

“Ja te kavatsete avastada Ameerikat? Ma ei tahaks olla teie nahas, mister Kolumbus.”

“Mis? Kas teie arvate, et mul ei lähe korda avastada seda jõukat ja viljarikast maad?” hüüdis suur genovalane tõusva ärevusega.

Kuid pärismaalane oli juba eemale astunud ja pomises habemesse: “Kui puudub publicity, on võimatu prosperity*.”

Selle ajaga olid karavellid juba sadamasse sisse purjetanud. Sügis nendel laiuskraadidel oli imeilus. Paistis päike ja kajakad tiirlesid ahtri taga. Hingepõhjani erutatult tõstis Kolumbus jala uue maa pinnale, ühes käes lihtne kompsuke klaashelmeid, mida ta tahtis tulusalt vahetada kulla ja elevandiluu vastu, ja teises suur Hispaania lipp. Ta vaatas küll igale poole, kuid ei kuskil polnud näha pinnast, maamulda, rohtu ega puid, millega ta oli harjunud vanas vaikses Euroopas. Kõikjal kivi, asfalt, betoon, teras.

* prosperity (ingl k) – õitseng, hüvang, heaolu. Tlk.

11

Temast mööda tormas ilmatu kari pärismaalasi, pliiatsid, taskuraamatud ja fotoaparaadid käes. Nad piirasid sisse naabruses seisvalt laevalt maale tulnud kuulsa maadleja, lössipigistatud kõrvalestadega ja uskumatult jämeda kaelaga džentelmeni. Kolumbust ei pandud tähelegi. Ainult kaks värvitud nägudega pärismaalannat astusid lähemale.

“Mis imetegu see on, ja lipp käes?” küsis üks.

“Vist Hispaania restorani reklaam,” arvas teine.

Ja nemadki lippasid vaatama kuulsat džentelmeni, kellel olid lössipigistatud kõrvalestad.

Ameerika pinnale lippu püstitada ei läinud Kolumbusel korda.

Selleks oleks ta pidanud pneumaatilise puuriga augu ette ajama.

Ta tonkis sillutist oma mõõgaga senikaua, kui see murdus. Siis pidi ta rasket kullaga kirjatud lippu käes hoides mööda tänavaid edasi astuma. Õnneks polnud helmeid enam tarvis kanda. Need võeti tolliametis tolli maksmata jätmise pärast ära.

Sajad tuhanded pärismaalased rahmeldasid omi asju ajades siia-sinna, kadusid maa alla, laulsid, sõid, kaubitsesid ja neil polnud aimugi sellest, et nad on avastatud. Meelekibedusega mõtles Kolumbus: “Nii see on. Pingutasin, hankisin uurimisreisi jaoks raha, purjetasin üle tormava ilmamere, riskeerisin eluga – ja ei panda tähelegi!”

12

Ta astus ühe heatahtliku näoga pärismaalase juurde ja ütles uhkelt: “Mina olen Christoph Kolumbus.”

“Kuidas see oli?”

“Christoph Kolumbus.” “Ütelge tähthaaval,” ütles pärismaalane kärsitult.

Kolumbus ütles tähthaaval.

“Midagi nagu tuleks meelde,” vastas pärismaalane. “Teete äri portatiivsete mehaanikatoodetega?”

“Mina avastasin Ameerika,” ütles Kolumbus kärsitult.

“Mis jutt see nüüd on? Ammu juba?”

“Nüüdsama. Arvata viie minuti eest.”

“Väga huvitav. Mis on siis õieti teie soov, mister Kolumbus?”

“Ma arvan,” ütles suur meresõitja tagasihoidlikult, “et mul on õigus olla pisut tuntud.”

“Kas teid kaldal keegi vastu võtmas oli?”

“Mind ei olnud keegi vastu võtmas. Pärismaalased ei teadnud ju, et mul on kavatsus neid avastada.”

“Oleks pidanud telegrafeerima. Kes siis sedamoodi midagi ette võtab? Kui teil on kavatsus avastada uut maad, tuleb telegramm ette saata, valmis vaadata mõned lõbusad naljad ja need reporteritele väljajagamiseks üles kirjutada, varuda sadakond fotot. Sedamoodi ei tule teil asjast midagi. Publicity peab olema.”

13

“Ma kuulen juba teist korda seda imelikku sõna – publicity. Mis see on? Kas mõni usuline komme või paganate ohvritalitus?”

Pärismaalane vaatas uustulnukale kaastundlikult otsa. “Ärge olge laps,” ütles ta. “Publicity on publicity, mister Kolumbus. Ma katsun teie heaks midagi ette võtta. Mul on teist hale meel.”

Ta viis Kolumbuse hotelli ja majutas kolmekümne viiendale korrusele. Siis jättis pärismaalane ta numbrituppa üksinda, teatades, et katsub tema heaks midagi ette võtta.

Poole tunni pärast läks uks lahti ja tuppa astus heatahtlik pärismaalane, kaasas veel kaks pärismaalast. Üks neist mäletses kogu aeg, teine aga lõi kärmesti üles kolmeharulise hargi, kinnitas selle külge fotoaparaadi ja ütles: “Naeratage! Naerge! Noh! Ei saa aru või? Noh, tehke nõnda: “Ha-ha-ha!”” Ja piltnik ajas toimekal ilmel lõuad pärani ning hirnus nagu hobune.

Christoph Kolumbuse närvid ütlesid üles ja ta suust tuli kuuldavale hüsteeriline naer. Välgatas tuluke, aparaat tegi klõps! ja piltnik ütles: “Tänan.”

Nüüd astus Kolumbuse juurde teine pärismaalane. Ta võttis ikka edasi mäletsedes pliiatsi ja küsis:

14

“Kuidas teie nimi on?”

“Kolumbus.” “Ütelge tähthaaval. Ka, o, el, u, em, be, u, es? Tore, peaasi, et nimed segi ei läheks. Kui kaua aega tagasi te avastasite Ameerika, mister Colman? Täna? Tore. Kuidas teile Ameerika meeldib?”

“Teate, ma ei ole veel saanud täielikku pilti sellest maast.”

Reporter jäi väga sügavasse mõttesse.

“Ah nii. Siis ütelge mulle neli asja, mis teile meeldisid New Yorgis kõige rohkem.”

“Teate, mul on raske …”

Jälle vajus reporter väga sügavasse mõttesse: ta oli harjunud intervjueerima poksijaid ja filmidiivasid ning tal oli raske tegemist teha sellise puise ja nürivõitu tüübiga nagu Kolumbus. Lõpuks võttis ta jõu kokku ja pigistas oma ajudest välja uue, sädelevalt originaalse küsimuse: “Siis ütelge kaks asja, mis teile meeldisid, ja kaks asja, mis teile ei meeldinud.”

Kolumbuse suust pääses ränk ohe. Nii raske polnud tal ealeski olnud. Ta pühkis higi ja küsis kartlikult selle pärismaalase käest, kes oli ta sõber: “Ehk saaks kuidagi läbi ka ilma publicity’ta?”

15

“Olete arust ära või!” hüüdis heatahtlik pärismaalane kahvatades. “See, et te Ameerika avastasite, ei loe veel midagi.

Tähtis on, et Ameerika avastaks teid.”

Reporter oli valmis saanud gigantse vaimse tööga, mille tulemusena sündis ilmale ekstravagantne küsimus: “Kuidas teile meeldivad ameeriklannad?”

Ta ei jäänud ootama vastust ja hakkas kärmesti midagi kirjutama. Vahetevahel võttis ta suust põleva suitsu ja torkas kõrva taha. Siis pistis ta suhu pliiatsi ja vahtis hingestatud pilgul lakke. Siis kirjutas ta jälle. Siis ütles ta: “Okei”, patsutas nõutult seisvat Kolumbust tressidega kirjatud sametkuue seljale, raputas ta kätt ja läks.

“Noh, nüüd on kõik korras,” ütles heatahtlik pärismaalane, “lähme teeme linnas väikese jalutuskäigu. Kui te juba selle maa olete avastanud, siis tuleb teda ka vaadata. Ainult et selle lipuga teid Broadwayle ei lasta. Jätke ta numbrituppa.”

Jalutuskäik Broadwayl lõppes kolmekümne viie sendise burleski külastamisega, kust aga suur ja häbelik Christoph välja kargas nagu kõrvetada saanud kass. Ta kihutas tulistjalu mööda tänavaid edasi, riivas möödaminejaid oma hõlsti hõlmadega ja luges kõva häälega palveid. Jõudnud oma numbrituppa, varises ta voodile ja vajus õhuraudtee ragina saatel raskesse unne.

16

Hommikul vara jooksis Kolumbuse juurde ta heategija ja lehvitas rõõmsalt ajalehte. Jubedustundega silmas meresõitja kaheksakümne viiendal leheküljel oma irvitavat nägu. Näo alt luges ta, et ameeriklannad talle pööraselt meeldivat, et ta pidavat neid maailma kõige elegantsemateks naisteks, et ta olevat Etioopia neeguse Selassie parim sõber, ja veel, et ta hakkavat Harvardi ülikoolis maateaduse loenguid pidama. Õilsahingeline genovalane pidi juba suu avama ja vandega kinnitama, et ta pole iialgi seda rääkinud, kui juba ilmusid uued külalised.

Need ei raisanud viisakusavaldustele aega ja haarasid asjal kohe sarvist. Publicity hakkas avaldama oma maagilist mõju. Kolumbust kutsuti Hollywoodi.

“Asi on selles, mister Kolumbus,” seletasid uued külalised, “et me tahame teid peaosaliseks ajaloolises filmis “Amerigo Vespucci”. Asi on selles, et ehtne Christoph Kolumbus Amerigo Vespucci osas võib olla väga huvitav. Selline film tõmbab publikut. Ta on huvitav sellepärast, et dialoog on Broadway žargoonis. Saate aru? Ei saa? Siis selgitame teile kohe kõike lähemalt. Stsenaarium meil juba on. Stsenaarium on tehtud Alexandre Dumas’ romaani “Krahv Monte-Cristo” järgi, kuid see pole tähtis, me panime sinna sisse Ameerika avastamise elemente.”

17

Kolumbuse põlved läksid nõrgaks ja ta hakkas vist palveid lugedes hääletult suud liigutama. Pärismaalased Hollywoodist aga jätkasid energiliselt: “Niisiis, mister Kolumbus, teie mängite Amerigo Vespuccit, kellesse on pööraselt armunud Hispaania kuninganna.

Vespucci omakorda on niisama pööraselt armunud Vene vürstinnasse Griškasse. Kuid kardinal Richelieu ostab ära Vasco da Gama ja saavutab leedi Hamiltoni abiga teie saatmise Ameerikasse. Richelieu põrgulik plaan on lihtne ja selge. Merel tungivad teile kallale piraadid. Te võitlete nagu lõvi. Stseeni pikkus kolmsada meetrit. Te vist mängida ei oska, kuid see pole tähtis.”

“Mis siis tähtis on?” oigas Kolumbus.

“Tähtis on publicity. Nüüd publik juba tunneb teid ja tal on väga huvitav vaadata, kuidas selline auväärt ja õpetatud mees lööb lahingut piraatidega. Lõpeb sellega, et te avastate Ameerika. Kuid see pole tähtis. Peaasi on võitlus piraatidega. Mõistate, hellebardid, sõjakirved, katapuldid, Kreeka põlevsegu, kõverad mõõgad – noh, Hollywoodis on keskaegset rekvisiiti küllalt. Ainult et teil tuleb habe maha ajada. Habet ja vurrusid ärgu olgu! Publik on vene elust tehtud filmides juba nii palju habemeid ja vurrusid näinud, et ei suuda seda enam taluda. Tähendab, kõigepealt ajate

18

habeme ära ja siis kirjutame alla lepingule kuue nädala peale. Tehtud?”

“Okei,” ütles Kolumbus kogu kehast lõdisedes. Õhtul hilja istus ta laua taga ja kirjutas kirja Hispaania kuningannale: “Ma olen sõitnud paljudel meredel, kuid iialgi varem pole ma näinud nii iseäralikke pärismaalasi. Nad ei salli sugugi vaikust, ja selleks, et kärast võimalikult sagedamini mõnu tunda, on nad ehitanud igal pool linnas rauast postide otsa teed, mida mööda ööd ja päevad kihutavad rauast tõllad, tekitades mürinat, mis on pärismaalaste meelest nii armas.

Siin lõhnavad kõik inimesed erilisest lõhnaõlist, mis pärismaalaste keeles kannab nimetust “bensiin”. Kõik tänavad on täis seda eurooplase ninale nii ebameeldivat lõhna. Isegi noored naised lõhnavad siin bensiinist.

Mul on õnnestunud kindlaks teha, et pärismaalased on paganausulised: neil on palju jumalaid, kelle nimed on tulega kirjutatud nende onnidele. Kõige rohkem kummardatakse nähtavasti Dollarit. See on siin umbes nagu Zeus.

Pärismaalased on väga suure söögiisuga ja kogu aeg nad mäluvad midagi.

Mind hämmastas üks usuline talitus, mida toimetatakse igal õhtul ühes paigas, mis kannab Broadway nime. Suur hulk

19

pärismaalasi koguneb suurde onni, mille nimi on burlesk. Mitmed pärismaalannad astuvad järgemööda kõrgemale kohale ning tamtammide ja saksofonide metsiku müra saatel võtavad endid järk-järgult riidest lahti. Pealtvaatajad löövad käsi kokku nagu lapsed. Kui naine on juba peaaegu paljas ja pärismaalased saalis viimse piirini üles ärritatud, sünnib selles kummalises usutalituses midagi arusaamatut. Mingil põhjusel lastakse eesriie langeda ja kõik lähevad tagasi oma onnidesse.

Ma loodan jätkata selle tähelepanuväärse mandri uurimist ja liikuda kaugemale sisemaale.”

20

- k a i t l s s r i õ tu uu t a n

*

M

Kollased Krimmi mäed nihkusid aurikust mööda paremalt vasemale. Nende geograafiliselt selgejoonelistest kontuuridest kerkis üles malehobuste sakilisi lakkasid ja kaardus rinnakujusid.

Hellalt embasid soojad sinetavad veed seda kuulsat poolsaart.

II klassi einelauast kuuldus klaaside rütmilist klirinat. Reisijad rüüpasid õlut, vahtisid õieli kaelu pärani lükatud vaskraamidega illuminaatoritest välja, nautisid looduse ilu ja vahetasid muljeid.

Samal ajal istusid kaks reisil sõbrunenud oblasti mastaabiga töötajat suitsetamistoas ninapidi koos ja ajasid juttu mõlemale tuttavatel oblastiteemadel. *

Följetoni autor Jevgeni Petrov.

21

“Te siis sõidate nüüd puhkusele?” ütles esimene unistavalt. “Nõndaks. See on hea. Ilma tervisliku puhkuseta, kuidas ütelda, ei saa. Sedamoodi. See on tore. Ja mina, kuidas ütelda, lähen komandeeringule. Sedamoodi. Komandeeringule. Sedamoodi. M-m-jah. Teie siis ületasite heinatöö plaani? Tore. See on tore. Ja kuidas teil kultuurhariduskampaaniaga lood on?”

Nagu selgus, polnud puhkusel olijal ka kultuurhariduskampaania suhtes midagi nurisemist.

Reisijad puudutasid veel mitut erutavat ja aktuaalset teemat ning asusid siis arutama elava inimese küsimust. Nad leidsid endil olevat ühiseid tuttavaid, heietasid mälestusi meeldivatest ülemustest ja jutustasid üksikasjaliselt teenistuskaaslastest.

“Töötajaid on muidugi mitut sorti,” sõnas komandeeringul olija väledalt plotskit lillade masinakirjaridadega kaetud suitsupaberisse keerates, “iseäranis oblasti mastaabis.” Ta muigas. “Meil on üks sihuke. Üks seltsimees Dubekin. Ega pole kuulnud? Jah. Seltsimees Dubekin. Ma ütlen teile, ta on üks imelik mees. Mitte küll seda, et just imelik, aga, kuidas nüüd ütelda, pisut veider. On küll nii, ütlen ma teile, et veidrusi kui niisuguseid tema juures pole ka märgata. Aga on üks mõistatuslik natuur – muud ei oska ütelda! Oblasti

22

mastaabis muidugi. Ei suuda me milgi moel selgeks teha, mis mees ta on.”

Komandeeringul olija liigutas sõrmi, tahtes sedamoodi rõhutada, kui mõistatuslik ja selgekstegematu natuur on seltsimees Dubekin.

“Käib tal mõni tõbi peal või?” küsis puhkusel olija kaastundliku bassihäälega. “Teinekord esineb praktikas sääraseid fakte.”

“Laske ma räägin! Ei käi tal mingit tõbe peal. Ma jutustan teile. Mõistatuslik natuur. Kuulake.”

Komandeeringul olija kergitas kulme, tegi viisipärase pausi ja hakkas mõnuga jutustama nähtavasti juba palju kordi jutustatud lugu: “Meil tunnevad Dubekinit kõik. Kui olid kubermangud, juba siis töötas ta kubermangu mastaabis ja pärast sai, kuidas ütelda, mehaaniliselt töötajaks oblasti mastaabis. Ja siis, ma ütlen teile, aastat kolm tagasi hakati Dubekini juures tähele panema isevärki asju seoses enesekriitikaga. Nagu praegu mäletan, anti ta kätte tapa- ja külmutusmaja. Tapa- ja külmutusmaja, ma ütlen teile, oli meil väga hea. Jaa. Dubekini määramisest oli jõudnud mööduda paar kuud, kui kõigile torkas silma, et tapaprotsent hakkab alla minema. Töötajate hulgas tuli samuti ilmsiks looderdamine. Ja toodangu kvaliteet

23

hakkas lonkama kõigi kolme jalaga. Mis pagana lugu see on! Oma neli kuud ootasime veel – ja ma ütlen teile, karju või appi: meie silma all läks tapamaja omadega uppi. Otsustasime abinõud tarvitusele võtta. Kõrvaldasime Dubekini kohalt ja hakkasime uurima, mis mees ta õige on. Uurisime, uurisime, kuid kõik oli korras. Hea staaž. Mitte ühtki karistust. Ametiühingupilet korras, nii et lust vaadata. Enesekriitikat maha surunud ei ole. Bürokraat ei ole. Ühesõnaga, ma ütlen teile, viga mitte mingisugust. Mis siis lahti on? Midagi ei taipa. Saatsime ta kooperatsiooni alale. Hakkasime vaatama, mis nüüd saab. Kuu aja pärast – stopp, juba hakkavad korratused peale. Kord ragiseb siit, kord käriseb sealt. Varsti oli letilt kadunud isegi mirglipulber. Tõmbasime Dubekini liistule. Otsisime, vaatasime, revideerisime, kontrollisime – kõik oli korras. Ei mingisugust raiskamist, ei mingisugust kuritarvitust, ei mingisugust enesevarustamist. Puhas nagu kuld, põrguline!”

“Ehk ei tõmmanud ta avalikkust kaasa?” küsis puhkusel olija.

“Tõmbas kaasa, ja kuidas veel!” hüüdis komandeeringul olija. “Kauplusekomisjonid seletasid nagu ühest suust, et Dubekin olevat alati avalikkust kuulda võtnud. Siis tegime otsuse, et ta on lihtsalt logard. Kontrollisime. Selgus, et mitte

24