Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital.
Kujundanud ja pildid joonistanud Catherine Zarip © Kadri Hinrikus © Tammerraamat, 2014 ISBN 978-9949-526-47-5 Trükitud trükikojas Printon www.tammerraamat.ee
Tädi Kaie on hõbehallide juustega armas vanaproua. Ta elab üksinda tillukeses pisut väsinud olekuga puumajas, mis seisab teiste omasugustega ühes reas vaiksel kitsukesel tänaval. Kevaditi õitseb seal nii palju sireleid, et majad ei paista nende seest peaaegu väljagi.
Tegelikult ei ela tädi Kaie siiski päris üksinda. Õigupoolest on tal enda jaoks majas ruumi üsna napilt, sest köögi, kaks tuba, esiku, tualeti, vannitoa ja keldri on vallutanud konnad. Seal on suuri ja väikeseid, rohelisi ja punaseid, triibulisi, ruudulisi ja mummulisi konni. Tädi Kaie armastab nii pööraselt konni, et on neid loomakesi kogunud arutul hulgal ja kõikvõimaliku väljanägemisega. Täpset konnade arvu ei tea tädi Kaie enam ammu. Mitu aastat tagasi, mil ta püüdis kõik oma lemmikud üle lugeda, jõudis ta nii suurte numbriteni, et need ühtepuhku sassi läksid. Lõpuks loobus tädi Kaie loendamisest. Naabrid kutsuvad tädi Kaiet Konna-Kaieks.
Kaie armastab õhtuti ahju tule teha, selle paistel selga soojendada ja konnadele laulda. „Uhke postipoiss sõitis kord maanteel, külast külla, linnast linna viis ta tee,” laulab Konna-Kaie oma lemmikud magama. Ta usub, et laul teeb konnadel meele heaks, sest vahetevahel paistavad nad kuidagi kurblikud. Kõigile ta igal õhtul head-ööd-musi anda ei jõua. See võtaks aega terve öö ja lisaks veel kogu päevagi. Kaie on sisse seadnud korra, et ühel õhtul saavad musi konnad, kes paiknevad köögis ja köögikappides. Teisel õhtul need, kes on ritta sätitud keldririiulitele. Kolmandal õhtul vannitoas elutsevad sõbrakesed ja nii aina edasi. Alles siis, kui viimane musi on antud, komberdab Konna-Kaie kitsasse koikusse ja uinub puruväsinult. Enne seda on ta läbi kallistanud ja üle patsutanud veel mitukümmend konna, kes tema voodis sirakil.