Kosmosemutt Ene Ergma

ES O M KO S M U T T

Viiekuune pandapoiss Ene Ergma s端les Hiinas 2011. aastal.

Lea Arme Ene Ergma

E S O M S O K MUTT

Kujundanud Andres Tali Toimetanud Mari Kolk

Fotod: Postimees/Scanpix, Eesti Filmiarhiiv, erakogu

© Ene Ergma © Lea Arme © Tammerraamat, 2016

ISBN 978-9949-565-37-5

Trükikoda Greif www.tammerraamat.ee

d r o k Sisu

Saateks 7 Esimene kodu oli Rakveres 11 Viljandi: tennis ja teater, maalikunst ja muusika. Ning muidugi sõbrad 19 Kes ajavad ühiskonna kreeni ehk Quo vadis, Eesti haridus? 27 Komsomolil tõmbasin naha üle kõrvade

35

15 ühele kohale, Käbini pojast rääkimata

41

Alma Mater Tartuensis 45 Tamara Sõrmus, Kalju Kudu ja teised armsad inimesed

49

Tuleb minna … Tõravere kaudu 57 Kõnnin Moskva tänavail 61 “Meie omade” koloonia

67

Kolm kanget kiusajat 71 Professor Alla Massevitš – hirm ja arm 77 Aspirantuur, samagonn ja Gustav Naan 83 London, kandidaadikraad ja Varssavi 87 Moskva Teadlaste Maja – superülikool

93

Astronoomilised suurused 99 5

Väljasõidukomisjoni palge ees 107 Esimene oma kodu

111

Maailm oli lahti 117 Nevõjezdnaja-periood, šampanja ja doktorikraad 125 Suured laevad lahkusid, kodusadam ootas ka mind 131 Astronoomia “varjusurma” aeg 135 Loengud, teadus ja pill pika ilu peale

143

Moskva tänavatel krigisesid tankiroomikud 149 Näputäis uskumatuid juhtumusi 153 Amsterdam – võib-olla parim aeg elus 159 Ärgu keegi naergu kerjakepi või vangiraudade üle 163 Teadusfond, eetikakoodeks ja ootamatud kosjad

169

Sic transit gloria mundi 177 Kui pime juhib pimedat, juhib pimedat 187 2007, 2009 on aastad, mis ei unune

195

Võimumängud 199 Meeldejäävad hetked, erilised kohtumised

205

Kosmos – arm, mis ei roosteta 211 Kõik, millel on algus 215 Lisad 217 Eesti Vabariigi Riigikogu esimehe Ene Ergma kõned 2004–2014 219 Curriculum vitae 267 Viited 271 Isikunimede register 299

s k e t Saa

“Aga mind vaevab hoopis teine küsimus: kui Jumalat ei ole, kes siis, küsin ma, juhib inimese elu ja üldse korraldab kõike maa peal?”

“Inimene ise juhibki,” kiirustas Bezdomnõi vihaselt vastama sellele, ausalt öeldes mitte just väga selgele küsimusele.

“Andke andeks,” kostis tundmatu leebelt, “aga selleks, et juhtida, peab ometi olema täpne plaan mingi vähegi pikema aja peale.

Lubage küsida, kuidas saab inimene juhtida, kui tal pole võimalik koostada mingit plaani isegi naeruväärselt lühikese aja peale, ütleme näiteks tuhande aasta peale, rääkimata sellest, et ta ei või pead anda isegi oma homse päeva eest?”

Mihhail Bulgakov “Meister ja Margarita” 1

Mulle tundub, et elus on asju, mis on määratud juhtuma. Endast sõltub küllalt palju, aga kõike ei saa inimene kontrollida. Näiteks minu ema jäi 14-aastaselt orvuks. Ta kasvas vanema õe juures, kool jäi pooleli, hakkas kohe tööle. 1928. aastal polnud Eesti kaugeltki 7

õitsev riik, ema oleks tahtnud väga õppida, aga ei saanud. Edaspidises elus oli talle väga tähtis just see, et tema lapsed saaksid õppida.

Enne surma ta ütles, et ega mul midagi muud teile kaasavaraks anda ei olnud kui haridus.

Kui laps kasvab kodus, kus haridus ja teadmised on väärtustatud, siis annab see inimesele esiteks eluks tugeva stardipositsiooni, ja teiseks – avaldab paratamatult teatud mõju. Isegi kui oled sünnipäraselt ülienergiline tuisupea, nagu mina kahtlemata olen. Energiat oli mul nii palju, et ei teadnud, kuhu seda panna, mind huvitasid tuhat asja, millega tahtsin tegeleda. Õppimine oli kuni keskkooli viimase klassini ikka see viimane asi. Ma mäletan, kuidas ema palus, et Ene, lõpeta vähemalt keskkool ära, edasi tee siis, mis tahad …

Ega emal ja isal olnud kerge mind inimeseks kasvatada, kui nüüd takkajärele mõtlema hakkan. Aga kes seda lapsest peast taipab?

Lapsena oli Kuu minu suur sõber, just täiskuu. Temale ma rääkisin kõik oma jutud. Väikest viisi lunaatik olin ka, kippusin täiskuu ajal unes uitama. Taevas kuidagi võlus mind juba maast madalast. Aga ma olin siiski väga üllatunud, kui ema näitas mulle kord palju hiljem üht mu 7. klassi kirjandit, kirjutasin seal Moskva ülikoolist. Ma olin selle täiesti unustanud – pealegi, misasja ma teadsin toona Moskva ülikoolist? Midagi ei teadnud! Aga kirjandi olin valmis kirjutanud.

Ja siis anti mulle üks sõna. See juhtus ühel heal päeval Viljandi turul, kus kuulsin kogemata pealt kahe naise omavahelist vestlust.

Millest või kellest nad rääkisid, pole meeles, aga see sõna torkas kõrva: plasmafüüsika. Ma ei teadnud üldse, mis loom see plasma on, aga torkas niimoodi kõrva ja südamesse, et ma vaimustusin korrapealt. Tekkis selline ahhaa-efekt. Ma ei teadnud plasmast mitte midagi ja ega mul sinnamaani ka füüsikaga kuigi sooje suhteid olnud. Õpetaja oli küll tore, aga ta ei käinud meist üle, parajad vasikad, nagu me keskkooli eelviimase klassi ajal olime. Aga seda, mida ei suutnud füüsikaõpetaja koolis, suutsid mingil maagilisel moel need naised seal turul.

Ma võtsin raamatukogust ühe populaarteadusliku raamatu ja sain teada, mis on plasma. Seejärel võtsin ja lugesin läbi raamatu 8

tuumafüüsikast. Läks veel põnevamaks. Ja siis ma sain aru, et pean endale Mendelejevi tabeli selgeks tegema. See oli mul küll peas, aga kui inimesel on lahtine pea, siis ta on võimeline meelde jätma peaaegu kõike, samas ei tähenda see sugugi, et ta asjast ka aru saaks. Ma tegin endale selle tabeli selgeks – ja kui ma selle nõksu ära tabasin, millise loogika järgi see tabel on üles ehitatud, olin täitsa õnnelik.

Franz Kafka on kusagil öelnud, et igal teel on punkt, kust tagasi­ pöördumine muutub võimatuks. Paistab, et see sõna sel päeval – plasmafüüsika – oli minu jaoks punkt, kust polnud tagasiteed. Ja nii see siis läks.

Ma ei ole kindel, kui palju ja millisel määral on võimalik oma elu teistega jagada. Iga inimene on omaette universum, mida põhjani nähtavaks teha ei saa. Kas seda ongi vaja? Mul on olnud elus õnne leida oma tee, elada oma lugu – kuidas mitte tänulik olla?

Mina tänan.

Ene Ergma

9

Ema minu paariaastase 천e Innaga. Aasta v천is olla 1939.

10

u d o k e n e m Esi Rakveres oli

Ma olen keskmine laps, õde Inna oli juba seitsmeaastane, kui mina 29. veebruaril 1944 ilmavalgust nägin. Sõjaaeg, Saksa okupatsioon – igapidi raske aeg, ka sünnitamiseks. Ja siis juhtus veel nii, et äärepealt poleks minust elulooma saanudki, sest kevadel tuli mulle mingisugune hirmus haigus külge, nii et ma läksin üleni kärna. Arstid ei osanud midagi öelda, aga vanad naisterahvad olid mu emale2 soovitanud leotada värskeid kasevihtasid – see pidi siis järelikult maikuus olema, kui kasel juba lehed küljes – ja pesta last kasevihaveega. Ja üllatus-üllatus, ma sain terveks. Mõni-

Minu isa Vambola 1950ndatel.

kord on niisugused lihtsad asjad ootamatult mõjusad.

Peres oli kolm last, õde Inna3 sündis 1937. aastal, mina 1944 ja vend Peeter4 1952, nii et meil olid küllalt suured vanusevahed. Kui vennas sündis, oli õde 15, nii et minule ei antud õilist ülesannet väikest venda valvata. Õega me koos ei mänginud, lapseeas on niisugune vanusevahe ju tohutu. Olin südamepõhjani solvunud, et 11

suuremad mind kampa ei võtnud. Eks nad lollitasid mind ka, rääkisid igasuguseid muinasjutte, näiteks sellest, kui uhke pidi olema Rakvere saun, mis seal kõik olevat, kommiautomaadid jne. Neile pakkus suurt lõbu, et üks lollikene kuulab, suu ammuli, ja usub kõike.

Elasime Rakveres Oja tänavas, alumisel korrusel elasid minust üks aasta vanem tüdruk ning kaks ja kolm aastat vanemad poisid, kellega sain koos mängida.

Mänguasju meil eriti ei olnud, joonistasime ise paberist nukke, tegime neile kleidid selga. Veel oli mul üks kallis asi: pisikene beebitekk, mida ma kandsin kogu aeg kaasas, see oli “minu teku”. See oli mulle nagu elusolend, nii et puhkes suur hüsteeria, kui tekk tuli ära pesta.

Lugema hakkasin umbes kolmeaastaselt. Algul lugesin kõvasti, see tähendab häälega – ja see oli pagana väsitav. Ma ei saanud aru, kuidas võib “silmadega” lugeda, aga tasapisi õppisin ka selle ära.

Lugemisisu oli suur, aga tol ajal lülitati õhtuti elekter välja ja tattnina – nii nimetati petrooleumilampi – valgel ei lubanud ema mul lugeda: laps rikub silmad ära.

Austav ülesanne mulle fotograafilt: hoida väikest venda süles. 1952.

Erilise nördimuse kutsus minus esile see, et naabermajas oli õhtuti elekter olemas. Ema seletas minu küsimise peale, et

seal majas elab suur nina. Mina võtsin seda sõna-sõnalt ja kui läksin järgmisel õhtul piima järele, uurisin tõsiselt naabrimehe nina suurust – ju ilmnesid esimesed alged tulevaseks teadustegevuseks.

Koju tulles teatasin emale, et meie isa nina on igatahes suurem ja see on väga ebaõiglane, et meie kodus õhtuti elektrit ei ole.

Kui läksin seitsmeaastaselt kooli, ei osanud ma lugeda trükitähti, sest olin jõudnud need juba unustada. Ema tõi koju igasuguseid toredaid muinasjuturaamatuid, raamatud olid tol ajal ju tohutult odavad. Tulevad meelde “Eesti rahva ennemuistsed jutud” ja üks Vene 12

Ontika metsas matkal 1953. aastal koos õe Inna ja minu esimese sümpaatiaga, kelle nimi on aegade jooksul kahjuks ununenud. Aga ilusad blondid mehed on meeldinud mulle eluaeg.

muinasjuttude raamat; hästi on meeles lugu, kus krokodill sõi päikese ära. Sealt tekkis mul ettekujutus, et kui päike loojus, siis sõigi krokodill selle ära.

1949. aasta jõulud on mul hästi meeles, vist sellepärast, et ma sain siis suusad, sihukesed laiad lauad. Sel ajal jõule pidada muidugi ei tohtinud, seda tehti salaja, aknad kaeti kinni. See oli hirmuaeg.

13

Hirmusündroom, mis oli tekkinud 1949. aastal juhtunu pärast, oli meil kõigil sees. Meie perekonda märtsiküüditamine väga lähedalt küll ei puudutanud, aga see kõik oli õhus – et toimub midagi kohutavat, mille suhtes sa ei saa mitte midagi ette võtta. See jäi väga kauaks mälestustesse, mõnele võib-olla kogu eluks.

Meie kodu teise korruse aknast oli hästi näha raudtee ja lõpmatu rodu loomavagunitega ronge. Üks pärastlõuna on meeles. Me istusime laua all – ei tea, miks lapsed armastavad laua all istuda? – ja ema-isa rääkisid alumise naabritädiga. Kunagi tunduvalt hiljem tuli jutuks, et tädi oli palunud emal tema lapsed enda juurde võtta ja üles kasvatada, kui teda peaks küüditatama (tema mees sai Saksa sõjaväes surma). Õnneks ei olnud seda tarvis, perekond pääses küüditamisest. Aga mu ema oleks selle palve täitnud.

Aburi külas, umbes 20 km Rakverest, elasid isa5 kauged sugulased, kelle juures me vahel käisime. See oli meie maakoht, kus sai ikka paremat süüa, maapiima ja -leiba. Elu lõpuni jääb meelde see leib – kõige parem leib, mida iial olen söönud! Ahjus küpsetati, pärast pandi kapsalehe peale, kuu aega seisis värske, ja mida rohkem seisis, seda paremaks läks. Piim juurde, või peale, mis sa veel tahad!

Mul on meeles, kuidas me õega ükskord sealt tulime, olin siis ehk kuueaastane. Mul tuli kogu tee jala vantsida, sest meil ei õnnestunud juhusliku auto peale saada, bussid käisid haruharva ja ka autosid oli väga vähe. Eks ma väsisin ikka ära, aga iga viie kilomeetri tagant andis õde mulle suhkrutüki – ja ma käisin ära need 20 kilomeetrit …

Naabrinaisel olid kanad, tema käest saime pühapäeviti mune.

Oligi kohe omaette asi oodata – pühapäevamuna. Muna maitses mulle väga, aga siis juhtus nii, et tuli sisse pikk vahe, mil mul ükski muna kurgust alla ei läinud. Lugu oli nii, et naabritädi palus kanadele usse korjata, mida ma ka hoolega tegin. Kaevasin neid kohe suure hulga maa seest välja ja läksin naabritele viima. Ja tädi kutsus, et lähme anname nüüd kanadele ette ka. Kallasin ussid ämbrist aedikusse – ja kui kanad siis sööstsid kõik aplalt usside kallale, 14

nokad õieli … Minu peas tekkis seda nähes usside ja pühapäevamuna vahel nii tugev seos, et ma ei suutnud kaua aega muna suu sissegi võtta.

Sibulat ei armasta ma siiamaani, ma saan seda süüa ainult siis, kui see on nii peeneks hakitud, et on toidu sees täielikult lahustunud. Ema oli sellega nõus, ei sundinud kunagi sööma. Ainult üht asja ütles: “Kodus teeme nii, aga kui sa külas oled, siis ükskõik mis sulle taldrikule pannakse, see tuleb ära süüa.” Ja nii oligi. Ma arvan, et see on väga oluline õppetund inimesele. Aga seda tuleb õpetada juba väikesest peale.

Tundub võib-olla imelikuna, et minu lapsepõlvemälestuste sekka on sattunud palju kilde toidust 6.

Aga need, kes tol ajal elasid, saavad minust väga hästi aru, sest pärast sõda oli toidu kättesaadavus terav probleem. Meil Eestis võib-olla mitte nii hull kui suurel Venemaal, aga siiski. Üks ema kirjutas mulle kunagi pahaselt, et kas tema lapsed peavad siis olema need praekartuli­lapsed?

Ausalt öeldes ma solvusin selle kirja peale. Mina olen kartuli-inimene – kui kartul on olemas, siis ma pole iialgi näljas. Kirjutasin vastu: teate, te olete õnnelik inimene, kui teie lapsel

Unistus osata viiulit mängida jäigi kahjuks unistuseks.

Aasta võis olla 1949.

on olemas praekartul – las ta vohmib seda praekartulit, mitte kartulikrõpse, mis on jumal teab millega tehtud!

Ja siin tulebki välja üks asi, mille poolest minu põlvkond oli lapsepõlves paremini hoitud ja kaitstud: elati küllaltki vaeselt, hea, kui üldse süüa said – aga me sõime puhast toitu, see ei olnud keemiat täis. See pani inimeste tervisele kahtlemata parema aluse. Midagi 15

ei visatud ära, ema tegi alati magustoitu: kuivanud leivast-saiast sai leivasuppi, saiavormi jne. Perenaistel käis suur kombineerimine, et peret toita, aga kui laps saab päevas kas või ühe raksu magustoitu, siis ei tekigi kommiisu.

Raske aeg toob välja, milline inimene tegelikult on, teeb tema sisemise oleku nähtavaks. Ema ja isa, ma tean, läksid sageli tühja kõhuga magama – aga kui tänases Eestis lähevad lapsed tühja kõhuga magama, siis on midagi väga-väga valesti. Ja me teame, et väga paljud lapsed lähevad.

Kuidas see on võimalik, mis on meie emade-isadega juhtunud?

Kui inimene on saanud endale lapse, siis see on vastutus! Kui sa tõid lapse ilmale, siis vastutad tema eest, sinu kohus on ta üles kasvatada.

Veel üks mälestuskild tollest ajast. Isal oli tuttav kohalikus lennuväeosas, kapten Kassatkin. Ta oli pärit Siberist, ääretult sümpaatne ja avatud inimene. Ta käis tihti meil külas ja oli minu silmis suur kumiir – lenduri elukutse tundus mulle toona fantastiliselt huvitavana. Tema oli ka see, kes oli isale öelnud, et meie perekonda küüditatute nimekirjas ei ole.

Eriti jäi mulle meelde üks juhtum, millest Kassatkin tihti rääkis.

Tema isa sõitis kord teda kaugelt Siberist vaatama. Rongid käisid ju siis, nagu jumal juhatas, ja ta jõudis Rakverre öösel, teadmata, mida edasi teha – tol ajal polnud ju mobiiltelefone ja ka tavalised telefonid olid haruldased. Vanahärra oli väga õnnetu – mis sa teed või kus sa lähed võõral maal ja võõras linnas. Ootamatult tuli tema juurde keegi eesti naine ja pakkus öömaja. Hommikul said isa ja poeg kenasti kokku. Kassatkin tuletas seda sageli meelde ja kordas, kuivõrd kaastundlikud ja südamlikud inimesed on eestlased tema meelest.

Ja milline oli selle sõpruse lõpp? Ootamatult onu Kassatkin kadus. Ta ei tulnud enam kunagi meile ja oma tungivatele küsimustele sain isalt põiklevaid vastuseid. Alles aastaid hiljem sain teada, et Kassatkin oli viidud päevapealt Eestist minema, põhjuseks see, et suhtleb liiga palju kohalike elanikega …

Ma ei ole seda kusagil rääkinud, aga isa ei olnud mu bioloogiline isa. Ma ei küsinud ema käest kunagi, kes minu isa oli, kuidas see nii 16

Esimene kool ja esimene klass Rakveres.

Tutiga tädi esireas (paremalt viies) olen mina. 1951.

juhtus. Aga ma sain juba 12-aastaselt aru, et midagi on teisiti, sest mina sündisin Saksa okupatsiooni ajal ja isa oli tollal Eesti korpuses ohvitser. Kuna nemad mulle ei rääkinud, pidasin seda nende õiguseks. Isa kasvatas mind, nii et mul on isa olnud. Ainuke asi – isa ei teinud iial mulle ühtegi märkust, ta lasi seda emal teha. Aga ega meie peres lapsi ei löödud ka. Tõsi küll, mina olen saanud kaks korda ema käest rihmaga ...

Isa tõi sõjast koju kuuli ja mina tegin sellest vurri. Kui ma sain 10-aastaseks, kolisime Viljandisse. Kuuli tassisin ka kaasa. Millalgi enne jõule leidsin kuuli jälle üles. Raputan – miski sees krõbiseb. Misasi see krõbiseb? Uudishimulik olen ma alati olnud, virutasin haamriga pihta – kus käis alles kärakas ja tuli ka kohe väljas! Hea, et kolmeaastane vend oli kaugemal ega saanud pihta. Mina sain põsele ja paremale käele püssirohuga ikka laksu ära. Põrandavaip hakkas kärssama. Mina olin pioneer, teadsin, kuidas tulekahju kustutatakse. Kruttisin põrandariide rulli ja tampisin tule surnuks. Vend karjus nagu ratta peal, tema vaigistasin niimoodi maha, et andsin talle ühe mänguasja, millega võis muidu ainult pühade ajal mängida. See oli üks õnnelik õnnetus – me jäime vennaga mõlemad ellu ja terveks, midagi hullemat ei juhtunud. Aga 17

kui ema koju tuli ja asjast sotti sai – eks naabrid rääkisid, missugune pauk meie korterist kostis –, rabas ta esimese ehmatusega triikrauajuhtme ja ma sain sellega mitu sirakat mööda sääri. Isa ütles hiljem emale: “Tead, sa oleks pidanud selle sauna mulle andma, mina ju tõin kuuli koju. Kust laps pidi teadma, et see on lõhkekuul?”

Teine kord oli vist kuuendas klassis, kui näpukummid hirmsasti moodi läksid. Meie tüdrukutega valmistasime ka neid kumme ja pruukisime tunni ajalgi edukalt. Eks minu emale tehti lastevanemate koosolekul selle pärast häbi-häbi. Kui ta sealt koju tuli, sain jälle raksaka. Mina pugesin isa selja taha, nii et ühe sähmaka sai isa omale.

“Nüüd oleme sinuga tasa,” ütles isa.

Ma olin ikka paras masuurikas, ega neil mind kerge kasvatada küll ei olnud. Mitte et ma midagi paha oleks tahtnud, aga mul kogu aeg toimus midagi, asjad juhtusid – kes teeb, sel ju juhtub. Õde ja vend olid rahulikumad, nendega ei olnud probleeme. Õde lõpetas õpetajate seminari, abiellus, läks varakult kodust ära. Vend Peeter oli ka hea laps.

18

a j s i n t n e t : i s d n n u a k j V i l r, m a a l i s i k a . teate ja muuidugi u ad m g n i N sõbr

Viljandisse kolisime sellepärast, et isa sai seal töökoha. Ma olin siis kümneaastane. Eks oli natuke kurb Rakverest lahkuda, mul olid ju seal sõbrad, aga lapsed kohanevad ruttu.

Viljandi hakkas mulle kiiresti meeldima: lossimäed, milline piiramatu vabadus suusatada, joosta, mängida! Rõõmu ja lõbu oli laialt.

Ma usun, et mu tervis on eluaeg olnud suhteliselt heas korras suuresti just sportliku lapsepõlve tõttu, sest baas rajatakse lapsepõlves. Sporti teha saab alati. On ju võimalik joosta, kõndida, teha kõige lihtsamaid asju, selleks pole üldse vaja suurt raha. Kui mina lapsepõlves talviti Viljandi lossimägede nõlvadel olin, siis need läikisid, nii palju sõideti seal. Mõnikord olen nüüd kurvastusega vaadanud, et praegu on seal ainult lumehunnikud, nagu ei käiks seal keegi enam suusatamas ega kelgutamas. Aga sportimine on väga tähtis juba noores eas. Nagu ka see, et sul on olnud toredad vanemad.

Mina pean küll ütlema, et mul oli õnnelik lapsepõlv. Mul puudusid küll televiisor ja arvuti, aga oli väga palju võimalusi Viljandi lossimägedes suusatada, joosta ja tennist mängida.

19

Tennis on alati olnud minu suurim spordikirg, ja sellel on muidugi oma hind. Praegused põlve- ja hüppeliigesehädad võlgnen ma kindlasti peamiselt sellele, et olen tenniseväljakul liiga innukas olnud.

Mäletan, kuidas ma viieaastaselt vaatasin Rakveres, kuidas tennist mängiti, ja mõtlesin, et mina tahan ka. Meestereket oli nii raske, et ma ei jaksanud seda hoida. Aga Viljandis hakkasin tennisega tõsiselt tegelema ja sealtpeale olen mänginud pea terve elu üsna kõrgel tasemel, jõudsin täiskasvanute I järguni. Minu esimene treener oli legendaarne Benita Parri7.

Viljandis polnud küll sisehalli, aga suvel see-eest tegime hoolega trenni ja me olime tugevad: Viljandi oli 50ndate lõpul Tallinna järel tenniselinn number 2. Mängisin Tartu ülikooli võistkonnas ja Moskva ülikooli omas samuti. Sealt läksin küll suure skandaaliga minema.

Põhjus oli triviaalne: tuli kevad, korraga olid ees nii suured eksamid kui ka rasked võistlused, ja ma tundsin, et ei suuda mõlemat vajalikul tasemel teha; tuli valida. Ja ma valisin õpingud.

Tennisemäng on siiamaani minu jaoks parim puhkuse mõõdupuu. Tennises peab mõtlema ainult mängu peale, ei millelegi muule – ja kui ma tennist mängin, siis ongi mu ainuke mõte, kuidas palli vastasele kaunimalt ära lüüa. Niipea kui hakkad mõtlema oma probleemidele, kaotad. Aga kaotamine ei meeldi ühelegi tennisistile.

Vend Peeter armastas ka sporti teha, suusatas, sõitis isegi edukalt Tartu maratoni, aga mina võtsin meie perest sporti kõige tõsisemalt. Tegin kõike: suusatasin, mängisin korvpalli – ma pidin saama ennast välja joosta, rabelda, sest energiat oli nii palju. Ja ega ma ainult sporti teinud, ma käisin veel ka teatriringis, tuhat asja huvitas. Õpetajatest osa hoidis mind, olid minu head inglid, aga osa muidugi ei sallinud. Klassijuhatajaga läksin eriti nugade peale …

Ma ei oska tagantjärele isegi öelda, miks ma talle nii väga närvidele käisin. Veregrupid ilmselt ei klappinud. Muidugi olin ma ka paras masuurikas, aga tal oli minu suhtes kuidagi eriline vimm. Ta õpetas vene keelt, loomulikult tekkis mul seetõttu ka protest vene keele vastu …

20

Viljandi kaunis tennisetreener Benita Parri koos õpilastega. Ülemised kolm (vasakult lugedes) oleme mina, Mait Murss ja Kadri Suits.

Saatuse iroonia – edaspidi läks mul ju vene keelt vägagi vaja nii Tartu ülikoolis, kus sattusin füüsikat õppima venekeelsesse gruppi, kui ka hiljem Moskvas. Elasin 24 aastat vene keele keskkonnas.

Kõige hullem on see, kui sind tümitatakse asja ees, teist taga.

Paar last oli klassis veel, keda ta n-ö stööris, aga mina olin tal kõige suurem pind silmas. Mu emale oskas ta näiteks öelda, et Ene saab koolist niisuguse iseloomustuse, millega teda kolhoosi kah vastu ei võeta. See oli väga alatu, mul oli emast kahju.

Klassijuhataja pani mind esimesse pinki istuma, aga ma hakkasin sealt teistele ette ütlema ja õpetajad kupatasid mu jälle tagumisse 21

Carl Robert Jakobsoni nimelise Viljandi 1. Keskkooli 11. a klassi “bandiitide” korvinaiskond oma tolleaegses vormis (minu särk oli kahjuks parajasti pesus).

pinki tagasi. Lõpuks ainult vene keele tunnis ma istusingi seal esimeses pingis …

Ikkagi tahaksin öelda tänusõnu oma toredatele õpetajatele, nagu eesti keele õpetaja Virgi Jalakasele ja ajalooõpetaja Sunda Naanurile, kes nüüd elab New Yorgis. Kui me möödunud suvel kohtusime, ütles ta mulle: “Küll on hull, kui juba su õpilased on 70-aastased!”

Jah, mis sa teed – ega olegi teha midagi. Tore, et kohtusime.

Suurepärased olid füüsikaõpetaja Tamara Maksimova, matemaatikaõpetaja Helene Vilja, meie hirm ja arm, õppealajuhataja Asta Moora, ning muidugi meie direktor Niina Kurve, kellele ma tegin küll rohkem meelehärmi kui rõõmu, aga kes oli hiljem tõeliselt rõõmus, et minust siiski asja sai.

Klass8 oli meil väga tore, ärksa meelega, võtsime ette igasuguseid asju, hoidsime ühte. Meist näiteks ei astunud enamik kuni 10. klassini komsomoli. Aga siis ma juba mõtlesin, et lähen ülikooli 22