KRIMINAALNE KOOLIPAPA Viienda A kriminalistid
ILMAR TOMUSK
KRIMINAALNE KOOLIPAPA Viienda A kriminalistid Pildid joonistanud Hillar Mets
Kujundanud Villu Tammer Illustreerinud Hillar Mets Toimetanud Moonika Kuusk © Ilmar Tomusk © Tammerraamat, 2013 ISBN 978-9949-526-01-7 Trükitud OÜ Greif trükikojas www.tammerraamat.ee
SISUKORD Direktor Mänd läheb pensionile Uus direktor Kõik on uus septembrikuus Juhtuma hakkab imelikke asju Direktor haarab härjal sarvist Vargused jätkuvad Esimesed kahtlused Kriminalistid alustavad tööd Pusle hakkab valmis saama Kribu ja Krabu on kavalad Mängu tuleb Paul Loovtöö Appi tuleb linnapea isiklikult Krabu mängib “Angry Birdsi”, Birgit mängib lolli Vabariigi aastapäev jätkub Mis toimub Põltsamaa metsas? Õppealajuhataja Vilma Mägeri kahtlused Tagumine paar välja Õhtune suusasõit Politseioperatsioon Politseijuhtide külaskäik Torupilliansambli dirigent
7 13 18 24 29 35 41 46 53 58 64 69 74 80 85 91 96 102 109 114 121 126
Direktor Mänd läheb pensionile Kui sa õpid algklassides, olgu selleks siis esimene, teine, kolmas või isegi neljas klass, arvavad kõik, et sa oled väike Ja neil võib isegi õigus olla, sest sa oledki väike Aga teine põhjus on see, et algklasside klassiruumid on Metsatuka gümnaasiumis esimesel korrusel ja peale selle on koolis kehtestatud väga rumal reegel, et algkassiõpilased peavad terve oma koolipäeva sealsamas esimesel korrusel mööda saatma. Nad ei tohi kunagi ilma õpetaja loata teisele, kolmandale ega neljandale korrusele minna, kus on palju põnevam Nüüd aga on Kribu ja Krabu, kes tegelikult on hoopis Piia ja Mati, jõudnud viiendasse klassi. Nad on endiselt peaaegu ühte nägu ning täpselt sama uudishimulikud, kui paar aastat tagasi, kui me nendega esimest korda kohtusime Kuid kaks asja on nende juures muutunud Esimene on see, et Kribu ei saa enam Krabu asemel vastamas käia, sest temal on nüüd pikad juuksed ja kaks korralikku patsi. Krabul aga on lühikesed juuksed, just sellised, nagu poistel tavaliselt on. Ning kui varem arvas Krabu, et väga äge on täpselt õe moodi välja näha, siis nüüd arvab ta hoopis teistmoodi. Aga teine asi, mis nüüd teisiti, on see, et Kribu ja Krabu õpivad viiendas klassis, nende tunnid toimuvad erinevates klassiruumides ja sellepärast võivad nad ilma õpetaja loata isegi kolmandale ja neljandale korrusele minna Viiendasse klassi minnes oli Kribul ja Krabul seetõttu väga tähtis tunne. 7
Veelgi suurematel õpilastel oli muidugi esimesel septembril veelgi tähtsam tunne, kuid iga esimese klassi põngerjaski teab, et kõige tähtsam inimene koolis on direktor. Eriti tähtis inimene oli muidugi Metsatuka gümnaasiumi direktor Lembit Mänd, sest tema oli direktoriametit pidanud juba kakskümmend pikka aastat. Selle aja jooksul oli ta korraldanud tervelt kakskümmend esimese septembri aktust ja täpselt sama palju lõpuaktusi Ta oli kooli vastu võtnud peaaegu tuhat pisikest koolijütsi ja peaaegu niisama paljudele mehe- ja naisehakatistele pidulikult kooli lõputunnistuse pihku pistnud Direktor Lembit Mänd oli läbinisti ja ainult direktor. Ta kandis musta ülikonda, millest ta ei loobunud isegi siis, kui ta mõnikord haigeks jäänud kehalise kasvatuse õpetajat asendas Sellest, kuidas direktor Mänd oma musta ülikonna, valge särgi, tumesinise lipsu ja mustade lakk-kingadega üle kitse hüppas või õues poistele odavisketehnikat õpetas, räägiti legende terves linnas. Sellele lisaks oli ta tõenäoliselt maailma kõige tõsisem direktor. Mitte keegi koolirahvast ei mäletanud, et direktor kunagi naeratanud oleks. Et ta oli väga tõsine mees, pöörduti tema poole tavaliselt sõnadega “lugupeetud härra direktor” või “härra direktor”. Ka “härra Mänd” võis tulla kõne alla, kuid mitte mingil juhul midagi vähem ametlikku või mis veel hullem – sõbralikku Tagaselja nimetasid mõned vanemad õpetajad direktorit koolipapaks. Direktorile endale aga polnud see nimetus üldsegi meelt mööda. Tema arvates oli terve Eesti peale kokku vaid paar koolidirektorit, kes oma tubli tööga selle austava nimetuse ära olid teeninud, kuid ennast ta nende hulka ei arvanud Direktor Männi lemmiklause oli: “Kord peab majas olema!” Ja kord oli tema koolis alati majas. Metsatuka gümnaasiumis ei tulnud kõne allagi, et keegi oleks hommikul tundi hiljaks jäänud, sest igal hommikul seisis direktor 8
9
isiklikult kooli välisukse juures ja tervitas nii õpilasi kui ka õpetajaid Ja kui keegi juhtus pärast esimest tunnikella ehk eelkella, kui tunni alguseni oli veel terve minut aega, koolimajja sisenema, vaatas direktor talle sellise näoga otsa, et hilinejal kadus igavesest ajast igavesti ära igasugune tahtmine veel kord hilinemisega proovi teha Polnud vahet, kas hilineja oli õpilane või õpetaja – ühtviisi karmi pilgu osaliseks said nii ühed kui ka teised. “Millegipärast tulevad trollibussil sarved maha ainult laiskadel ja lohakatel,” pahandas direktor “Millegipärast paneb lemmikloom hommikuse jalutuskäigu ajal plehku ainult laiskadel ja lohakatel,” oli direktor hämmeldunud “Millegipärast läheb äratuskell rikki ainult laiskadel ja lohakatel inimestel,” teadis direktor “Millegipärast unustavad emme või issi äratada ainult neid lapsi, kes on laisad ja lohakad,” laiutas direktor käsi ega mõistnud, miks mõnda üheteistkümnenda klassi poisivolaskit isa või ema äratama peaks Kui aga mõni õpilane tunnist ilma põhjuseta puudus, kutsus direktor ta oma kabinetti “vestlusele”. Ja “vestlusele” pidi tulema ka puuduja isa või ema, ükskõik kui kõrgel või tähtsal ametikohal ta töötas, ükskõik kui rikas või vaene ta oli, ükskõik kui kaugel ta elas või töötas. Oma võsukeste puudumisi käisid direktorile selgitamas nii tuntud lauljad ja näitlejad, poliitikud ja riigiametnikud kui ka Soomes meditsiinõe või ehitajana leiba teenivad lapsevanemad “Meie koolis,” toonitas direktor, “ei tohi olla ühtegi laiska ega lohakat Kord peab majas olema!” Tundide ajal armastas direktor käia klassiuste taga kuulamas Kui siis mõnes klassiruumis oli sumin tema arust liiga vali, astus ta uksele koputamata klassiuksest sisse ning vaatas kõigepealt õpetajale umbes pool minutit oma terava kullipilguga otsa. Seejärel libistas ta pilgu üle õpilaste, kes – sõltumata sellest, kas tegemist oli siis esimese klassi jütside või kaheteistkümnendasse klassi 10
jõudnud kaheksateistkümne-üheksateistkümne aastaste noortega – sirgelt pingiridade vahel seistes kohtuotsust ootasid Tunnis ülemäärase sumisemise eest oli kohtuotsus alati üks ja seesama: direktori karm pilk ja sõnatu ning koolikorra rikkujate suhtes sügavat põlgust väljendav kulmukortsutus Kui direktor Lembit Mänd mõnikord keset koolipäeva oma kabinetist välja astus ja parasjagu juhtus olema vahetund, laskus üle terve koolimaja rusuv vaikus. Mööda pikki koridore ringi lippavad ja rõõmsalt kilkavad lapsed taltusid ühtäkki, justkui oleks nähtamatu meditsiiniõde kõikidele ühekorraga tagumikku rahustava süsti teinud. Õpetajad, kes koridoris või treppidel naeru lõkerdades juttu ajasid, lõpetasid vestluse ning hiilisid oma klassiruumidesse. Mitte keegi neist ei tahtnud direktori soomust läbistava laserpilgu ette sattuda. Kui mõni üleannetu jõmpsikas koolipõlves kas või korra direktori kabinetis “vestlusel” oli käinud, kangestus ta veel isegi siis, kui direktor talle aastaid pärast kooli lõpetamist juhuslikult tänaval vastu tuli ning tervituseks käe ulatas Muidugi oli enamik õpetajatest ja õpilastest nõus sellega, et koolis peab kord majas olema, kuid nii karmi korda ei sallinud mitte keegi. Aastaid unistasid kõik sellest, et Metsatuka gümnaasium saaks uue direktori, kes oleks lõbus ja lahke, kellega rääkides ei hakkaks käed värisema ning hirmuklomp ei tõuseks kurku Aga Lembit Mänd oli nende suureks kurvastuseks aastast aastasse ikka ja jälle esimesel septembril platsis Kuid oli ka neid inimesi, kellele direktor Mänd meeldis. Näiteks meeldis ta haridusosakonna töötajatele. Mänd meeldis neile seetõttu, et Metsatuka gümnaasiumist oli tema juhtimisel saanud üks linna kõige paremaid koole, mille lõpetajatest enam kui pooled Eesti ülikoolidesse ilma mingisuguse pingutuseta sisse said. Ülejäänud, keda oli pisut alla poole, läksid õppima välismaa ülikoolidesse. 11