KRIMINAALSED AUTOMATKAJAD Meistriklass
ILMAR TOMUSK
KRIMINAALSED AUTOMATKAJAD Meistriklass Pildid joonistanud Hillar Mets
Kujundanud Villu Tammer Illustreerinud Hillar Mets Toimetanud Moonika Kuusk Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital. © Ilmar Tomusk © Tammerraamat, 2014 ISBN 978-9949-526-55-0 Trükitud OÜ Greif trükikojas www.tammerraamat.ee
SISUKORD Kummaline vargus . . . . . . . . . . . . . . 7 Juhtum on lahendatud. . . . . . . . . . . 14 Politsei ei tea mitte midagi. . . . . . . . . 20 Mängu tuleb Paul. . . . . . . . . . . . . . 27 Kohv ja koogid. . . . . . . . . . . . . . . . 33 Asitõendid. . . . . . . . . . . . . . . . . . 40 Pohlak sõidab Gruusiasse . . . . . . . . . . 46 Ajurünnak. . . . . . . . . . . . . . . . . . 54 Strateegiline koosolek. . . . . . . . . . . . 60 Hulkliikmed ja pissihäda. . . . . . . . . . . 67 Krabu diplomaatiline missioon. . . . . . . 74 Krabu Nokia saab drooniga tuttavaks. . . 81 Operatsioon “Hiirelõks”. . . . . . . . . . . 88 Peeter Mürgi suurepärane idee . . . . . . 96 Mis nägu on hapukurk?. . . . . . . . . . 102 Pils iela rikkad üürilised. . . . . . . . . . . 110 Riiga jäätist sööma . . . . . . . . . . . . . 116 Haarang ja veel ühed jäätised . . . . . . . 123 Pressikonverents . . . . . . . . . . . . . . 130 Hanepraad kuuele . . . . . . . . . . . . . 137
Kummaline vargus “Kes helistas?” küsis Mati isalt, kes pead raputades ja nina kirtsutades oma telefoni kirjutuslauale asetas. Näis, et ta oli äsjasest telefonikõnest väga häiritud. “See oli onu Sergei Rakverest. Te kindlasti mäletate teda, ta aitas mul eelmisel suvel spordiplatsi ehitada,” vastas isa. “Aga miks sa pead raputasid, kas ta ütles midagi tobedat?” päris Piia. “Kas see nüüd tobe oli,” lausus isa, “seda ma ei tea. Aga natuke kummaline oli see küll.” “Räägi meile ka, meile meeldivad kummalised asjad,” palus Piia. “Seda ma usun,” ütles isa ja lisas: “aga ma loodan, et sellest jälle mingit kriminaalset uurimist ei tule. Teil on praegu koolis nii palju õppida, et kui te taas kriminaliste mängima hakkate, ei tule teil õppimisest midagi välja.” “Isa,” torises Mati, kelle nimi oli ka tegelikult Mati, aga kellele meeldis mõnikord olla hoopis Krabu. Seda aga just siis, kui ta kriminalist oli. “Isa, me mitte ei mängi kriminaliste, vaid me oleme kriminalistid,” ütles Krabu. “Loomulikult,” nõustus Kribu. “Räägi palun, mis seal Rakveres selle onu Sergeiga siis juhtus.” “See on väga kummaline lugu,” alustas isa. “Onu Sergei peab Rakvere külje all väikest kohvikut. Õigupoolest peab kohvikut tema naine. Onu Sergeil on seal väike paarikümne kohaga tasuline 7
parkla, kus automatkajad ja turismibussid parkimas käivad. Paar nädalat tagasi tuli tema juurde väike seltskond Inglismaa automatkajaid. Nad jätsid oma autod ööseks parklasse, aga kui nad neile hommikul järele tulid, olid autod kadunud. Küllap nägid kohalikud autovargad, et see on lihtne saak.” “See on tõesti kummaline,” nõustusid Piia ja Mati isaga. “Kas selles parklas valvet ei ole?” “Ei ole,” vastas isa. “Parklal on küll aed ümber ja värav on öösiti lukus, kuid eraldi valvurit ei ole.” “Mitu autot sealt kaduma läks?” uuris Mati. “Viis autot,” teadis isa. “Need polnud küll mingid uued Mercedesed, aga paras pauk on see onu Sergeile kindlasti. Tema kätte usaldati autod ja nende võtmed ja ta lubas neid korralikult hoida, aga nüüd siis selline lops.” “Võtmed,” ei saanud Mati aru. “Miks nad oma võtmed onu Sergeile andsid?” “Ma ei tea,” vastas isa, “ju siis välismaal nii tehakse. Või äkki hoopis sellepärast, et kui matkajad õhtul restorani läksid, siis tahtsid nad kindlad olla, et neilt autovõtmeid taskust ära ei varastata.” “Hmm,” mõmises Mati, “see on imelik. Kui mul oleks auto, siis hoiaks ma võtmed küll kogu aeg enda käes, eriti veel välismaal.” “Mina hoiaksin ka,” arvas Piia, “siis on ikka palju kindlam.” “Võib-olla,” oli isa peaaegu nõus. “Aga mine sa neid välismaalasi tea. Tulevad võõrasse riiki, pea laiali otsas. Küllap nad arvasid, et nii on kindlam.” “Aga kas onu Sergei politseisse teatas?” uuris Krabu. “Sellega on jälle omaette segane lugu,” seletas isa. “Kui need matkajad said teada, et autod on varastatud, lubasid nad kohe politseisse helistada ja läksid minema. Aga nad tulid paari tunni pärast tagasi ja ütlesid, et kui onu Sergei maksab neile 8
kakskümmend tuhat eurot kahjutasu, siis nad politseile kuriteoteadet ei esita.” Kribu ja Krabu vaatasid kõigepealt teineteisele otsa, siis vaatasid nad isale otsa ja ütlesid justkui ühest suust: “See on kriminaalne lugu!” “Muidugi on,” oli isa nõus, “isegi ühe sõiduauto vargus on kriminaalne, aga kui korraga varastatakse viis autot, siis on see väga kriminaalne lugu.” “Me ei mõelnud seda,” selgitas Mati isale. “Juba see on natuke kriminaalne, et nad sõidavad võõrasse riiki, panevad oma autod täiesti suvalises kohas valveta parklasse ja annavad võtmed vabatahtlikult ära.” “Ja veel kriminaalsem on see,” lisas Piia, “et nad kuriteoteadet ei esitanud. Mul on selline tunne, et nad on ise selle taga. Ma ei tea, miks mul selline tunne on, aga see lihtsalt on.” “Ma ei saa aru,” oli isa nõutu. “Miks peaksid automatkajad tahtma, et nende autod ära varastatakse? Millega nad siis koju sõidavad?” “Isa,” imestas Piia. “Kas sa oled tõesti nii lihtsameelne, et sa arvad, et igaüks, kes ütleb, et ta on automatkaja, ongi automatkaja? Mäletad, meil oli juhtum, kus üks mees ütles, et ta on koolidirektor ja kõik uskusid teda. Aga mis tegelikult välja tuli?” “Tegelikult on ta ju väga tore mees, te ise tahtsite, et ta enne tähtaja lõppu vanglast välja saaks ja teie koolis muusikatunde andma hakkaks,” lausus isa. “Muidugi tahtsime,” ütles Kribu, “sest ta oli väga hea muusikaõpetaja. Aga koolidirektor ta ju ei olnud. Siis, kui meie selle juhtumiga tegelesime, oli ta lihtsalt varas.” “Selles on teil muidugi õigus,” nõustus isa. “Aga mida onu Sergei nüüd teeb?” uuris Krabu. “Hoopis tema peaks politseile teatama, et temalt raha välja pressitakse.” 9
“Seda ta teinud ei ole,” teadis isa. “Aga politseiga võttis ta ühendust küll. Ta esitas avalduse, et tema parklast varastati viis sõiduautot.” “Ja mida politsei tegi?” päris Kribu. “Politsei pole veel midagi teinud, kuigi sellest on juba rohkem kui nädal aega möödas,” vastas isa. “Onu Sergei on täiesti endast väljas. Ta ütles, et kui tal muud üle ei jää, peab ta oma maja maha müüma, et automatkajatele nende autode vargus kompenseerida.” “Seda ta küll teha ei tohi,” hüüatas Mati. “Kui ta neile raha ära maksab, siis ta tunnistab ennast varguses süüdi. Ja kui need automatkajad polegi matkajad, vaid on tegelikult hoopis petised, siis elavad nad rahulikult edasi ja võivad ka teistelt inimestelt raha välja pressida.” Mati lõpetas lause, sügas kukalt ja jätkas: “Ning veel ühest asjast ei saa ma aru.” “Millest?” küsis isa. “Kust kohast Inglismaa automatkajad üldse teadsid sinna parklasse minna? See on ju täiesti kõrvaline koht.” “Selles see asi ongi,” seletas isa, “et see on kõrvaline koht. Ja sellepärast lasi onu Sergei teha oma firmale uue veebilehe, kus on eesti, vene ja inglise keeles täpselt kirjas, kus parkla asub ja kui palju parkimisteenus maksab. Juba kaks päeva pärast veebilehe avamist tulidki need Inglismaa automatkajad.” Piia vaatas isale otsa ja hakkas imestusest lausa silmi pööritama. “Kui mina oleksin Inglismaa automatkaja ja tahaksin Eestisse matkama minna, siis mina teeksin endale enne sõidu algust reisiplaani.” “Aga miks sa arvad, et nemad endale reisiplaani ei teinud?” imestas isa. 10
“Nad ju võisid selle plaani teha,” selgitas Kribu, “aga sellest Rakvere lähedal asuvast parklast ei teadnud nad enne sõidu algust kindlasti mitte midagi. Neil lihtsalt polnud nii palju aega, et sellest teada saada, Inglismaalt sõidab Eestisse ikka päris mitu päeva.” “Õige küll,” nõustus isa. “Ja on veel üks asi, mis on minu arvates väga kahtlane. Meie Kribuga oleme Inglismaal käinud, palun vabandust, mitte Inglismaal, vaid Šotimaal. Aga selles mõttes pole sel vahet, sest nii Šotimaal kui ka Inglismaal sõidavad autod teisel pool teed, seal on ju vasakpoolne liiklus.” “Nii,” lausus isa, “aga kuidas see onu Sergeid puudutab?” “Vasakpoolse liiklusega maades on autodel rool paremal pool. See peab ikka päris tobe varas olema, kes Eestis parempoolse rooliga autosid varastab. Ja veel viis tükki korraga. Tal pole siin nendega mitte midagi teha. Ainuke võimalus on müüa need maha Inglismaal või Šotimaal.” “Sel juhul oleksid nad ju täitsa rumalad,” leidis isa, “politsei saaks nad seal kohe kätte.” “Isa,” tegi Mati ettepaneku. “Võib-olla sa helistad onu Sergeile ja küsid tema käest paari asja.” “Ma võin helistada küll, aga mida ma tema käest küsin?” “Küsi, kust kohast ta teab, et need matkajad olid Inglismaalt ja kas ta mäletab, kummal pool nendel autodel rool oli.” “Olgu pealegi,” vastas isa, võttis oma telefoni ja helistas onu Sergeile. “Nad ise ütlesid talle, et on Inglismaalt,” ütles isa, kui ta kõne lõpetanud oli. “Nad olevat kõik omavahel inglise keeles rääkinud ja uurinud, kus nad Rakveres naelad eurodeks vahetada saavad.” “Selge,” ütles Krabu, “aga mida ta rooli kohta ütles?” “Seda, kuspool autodel rool oli, ta ei mäletanud,” vastas isa. “Aga ta ütles, et midagi imelikku talle küll silma ei hakanud.” 11
“See kinnitab minu teooriat,” lausus Krabu. “Isa, sina oled ju ka autojuht. Sa oled harjunud sellega, et Eestis läheb autojuht autosse vasaku ukse kaudu ja tuleb ka sellestsamast uksest välja.” “Nii see on,” nõustus isa. “Aga mida sa arvaksid siis, kui autojuht läheks autosse parempoolsest uksest, vasakpoolne iste aga jääks tühjaks?” “Siis ma arvaksin, et see ei ole mitte autojuht, vaid kaassõitja, sest autojuht istub teisel pool.” “Täiesti õige,” kiitis Krabu. “Aga kui ta oleks ikkagi autojuht, siis tähendaks see seda, et autol on rool paremal pool.” “Seda küll,” oli isa taas päri. “Kas see tunduks sulle imelik või täiesti tavaline?” uuris Krabu edasi. “Tavaline see küll ei tunduks, sel juhul ikka imelik. Tegelikult ikka päris imelik,” lisas isa. “Aga onu Sergei ütles, et temale ei hakanud midagi imelikku silma,” jätkas Krabu. “Ja sellest oskan mina järeldada ainult seda, et need ei olnudki Inglismaa autod. Ja mul on väga suur kahtlus, et need polnud ka Inglismaa autoturistid.” Kribu oli isa ja venna juttu tükk aega vaikselt pealt kuulanud ja oli nüüd üksjagu imestunud. “Ma saan aru küll, kuhu sa sihid,” pöördus ta venna poole. “Ja kui ma su selgitused ära kuulasin, sain ma aru, et sul võib täitsa õigus olla. Aga ühest asjast ei saa ma aru.” “Millest sa aru ei saa?” päris vend. “Ma ei saa aru, mismoodi sa selleni jõudsid?” selgitas Kribu. “Ma ei tea,” vastas Krabu kohmetult. “Need küsimused ja mõtted lihtsalt tulid mulle pähe, ma ei mõelnud neid üldse ise välja.” “Ma usun,” noogutas Kribu. “Ja see näitab ainult üht.” “Mida?” ei saanud vend aru. “Professionaalsust,” vastas Kribu tunnustavalt. 12
13
Juhtum on lahendatud Isa vaatas imestunult laste poole ja sõnas: “Mulle tundub, et teil on Inglismaa automatkajate juhtum lahendatud.” “Põhimõtteliselt küll,” vastas Krabu. “Täpselt nagu tugitoolidetektiiv Nero Wolfe’il, kes lahendas kõik juhtumid kodust lahkumata. Ta istus ainult oma suures tugitoolis ja mõtles.” “Peaaegu nagu Nero Wolfe’il,” täpsustas Kribu. “Miks peaaegu?” ei saanud Krabu aru. “Sellepärast, et sina ei kasvata orhideesid,” ütles Kribu naerdes ja lisas, “Nero Wolfe armastas küll palju süüa, aga lisaks sellele hoolitses ta ka oma orhideede eest. Aga see selleks, meil on tõepoolest lahendus olemas, aga tegelikult on see ju alles teooria.” “Kuid väga tõenäoline teooria,” lisas Krabu. “Mis nüüd edasi saab,” uuris isa, “kas me saame onu Sergeid kuidagiviisi aidata?” “See on võimalik,” vastas Krabu. “Ja selleks pole meil vaja teha muud, kui oma teooriat tõestada.” “Aga kuidas?” päris isa. “Selle üle peame me veel mõtlema,” vastas Krabu. “Teooria püstitamine on väga lihtne. Loodusõpetuse õpetaja rääkis, kuidas juba kahekümnenda sajandi alguses tekkis teooria, et universum algas Suure Pauguga. Aga selle teooria tõestamine võttis aega peaaegu viiskümmend aastat.” “Oi,” imestas isa, “meil küll nii palju aega ei ole.” Krabu ehk Mati vaatas kella. 14
“Ei ole jah, see on kindel. Mul on homseks kõik asjad veel õppimata,” lausus ta. “Ma pean vähemalt matemaatika ja bioloogia ära õppima. Eesti keeles oli paar sõna käänata, aga see on lihtne, pealegi oli see suuline ülesanne ja käänata ma oskan.” “Ja minul on inglise keeles vaja uued sõnad pähe õppida,” lisas Kribu ehk Piia. “Teised asjad on mul tehtud.” “Minge siis ruttu õppima,” utsitas isa, “siis jõuame vahest veel enne magamaminekut neid asju arutada.” Isal oli hea meel, et lastel õppimine ikka veel esikohal oli, kuigi ta teadis, et kui sa oled jõudnud kõige magusamasse teismeikka, nii nagu Piia ja Mati seda olid, on kõik muud asjad tavaliselt palju tähtsamad kui õppimine. Tal endalgi oli olnud samamoodi. Kuuendas klassis oli tema tunnistusel olnud paar kolme, seitsmendas aga olid juba peaaegu pooled hinded kolmed. Ning neljad ja viied hakkasid uuesti tulema alles keskkoolis. Mati ja Piia suundusid kumbki oma tuppa kodutöid tegema. Mati oli võrreldes eelmise õppeaastaga veelgi pikemaks kasvanud ning tema nina alla olid tekkinud õrnad vuntsiudemed. Hoopis suurem muutus oli aga toimunud tema õlgadega. Kui varem oli ta olnud peenike ja vibalik, siis tänu eelmisel aastal sünnipäevaks saadud hantlitele olid Mati õlad läinud üpris laiaks. Loomulikult mitte nii laiaks, kui need on Ott Kiivikasel, kuid tõsiselt laiad olid need küll. Ning lihased tema kätel olid seitsmenda klassi poisi kohta samuti päris korralikud. Mati ise ei teinud sellest suurt numbrit, aga kui ta sügisel poiste riietusruumis enne esimest kehalise kasvatuse tundi pintsaku ja särgi seljast ära võttis ning spordisärgi endale selga tõmbas, ei jäänud klassivendadel muud üle kui ainult tunnustavalt ümiseda. Mati nägi välja nagu tema onu Jaan, kui see noor oli. Ka onu Jaanil olid siis pikad õlgadeni juuksed ja tema musklid olid 15
sellised, et ta kutsuti juba kuueteistaastaselt atleetvõimlejate võistlustele. Kehalise kasvatuse õpetaja oli aga tunni alguses justkui möödaminnes Matile maininud: “Sind, Mati, ei tunne enam äragi.” Selle üle oli Matil tõeliselt hea meel. Loomulikult ei kavatsenud ta seepärast rahvatantsu maha jätta. Iga päev tund aega hantlite jaoks leiab ikka, arvas Mati. Mati pistis Metsatöllu plaadi CD-mängijasse, otsis koolikotist matemaatikaõpiku ja vihiku ning hakkas ülesandeid lahendama. Matemaatika oli Mati jaoks ikka veel kõige raskem õppeaine. Nelja pingutas ta selles küll patuga pooleks välja. Muidugi oli oma osa selles ka tema uuel pinginaabril. Kuna Mati oli kuuendas klassis istunud Ardi kõrval, kellega ta kogu aeg juttu kippus ajama, oli klassijuhataja seitsmenda klassi alguses teinud enda arvates kavala käigu ja pannud Mati istuma hoopis ühe tüdruku kõrvale, kes oli hiljuti teisest koolist Metsatuka gümnaasiumisse õppima tulnud. Tüdruku nimi oli Sirli. Õpetaja arvates oli Sirli väga vaikne tüdruk ja ta lootis, et saab niimoodi Mati igavesele laterdamisele lõpu teha. Kuid läks hoopis vastupidi. Esimesed kaks tundi istusid Mati ja Sirli vaikselt ja nohisesid omaette. Siis aga küsis Mati Sirlilt abi ühe matemaatikaülesande lahendamisel. Selgus, et tüdruku pea lõikas nagu koorelahutaja, ülesannete vastused tulid lausa ludinal. Pärast tunde uuris Mati, kas ta võiks Sirlilt ka koduteel natuke matemaatika kohta küsida. Ja kuigi Sirli elas hoopis teises linna otsas, jalutas Mati temaga tüdruku koduni välja. Ning ainuke asi, millest nad koduteel ei rääkinud, oli matemaatika. Kuid see, et Sirli oli matemaatikas klassi kõige tugevam, pani ka Mati kõvasti pingutama. Piia istus samuti oma laua taga ja ka tema kuulas õppides muusikat. Ei isa ega ema saanud aru, kuidas on võimalik midagi õppida, kui taustal kõlab pidevalt mingi müra. 16
“See ei ole müra,” vaidles Piia pidevalt emaga, “see on Elton John.” “Aga see ju segab,” kurtis ema, “sa ei saa ju üldse mõelda, kui ta sul toas täiest kõrist mingit krokodillirokki laulab.” “Ma ei saa siis mõelda,” vastas tüdruk, “kui kõik on vaikne. Aga kui muusika mängib, siis mu mõte töötab.” Ema ei saanud sellest aru. Kuid eriliseks muretsemiseks polnud tal ka põhjust, sest Piia oli oma kuue kooliaasta jooksul saanud vaid mõne üksiku nelja, seitsmenda klassi paari kuuga olid tal e-kooli kogunenud aga ainult puhtad viied. Seitsmenda klassi alguses lasi Piia juuksuril endale poisipea lõigata. See ei tähendanud loomulikult seda, et ta poisi moodi välja oleks näinud. Vastupidi − ta nägi oma poisipeaga välja nagu tõeline noor daam. Kui septembri lõpus käis koolis fotograaf, oli Piial kõvasti tegemist, sest kõik klassivennad tahtsid millegipärast just temaga sõbra pilti teha. Teistega koos läks ta pildi peale lihtsalt niisama, aga Raikoga ta isegi tahtis koos pildistada, sest Raiko oli täitsa tore poiss. Kella poole üheksaks olid Piial ja Matil õppetükid tehtud ja nüüd oli veel natuke aega, et isaga Inglismaa automatkajate juhtumit arutada. “Millest me alustame?” küsis isa ning haaras pastapliiatsi. “Mina võin olla sekretär, ma panen kõik mõtted kirja.” “Olgu pealegi,” oli Kribu nõus. Kõikide eelmiste juhtumite juures oli tema sekretäri osa mänginud, sest Krabu lihtsalt ei viitsinud kirjutada. Aga see, et isa ennast sekretäriks pakkus, sobis nii Kribule kui ka Krabule. “Hakkame lõpust pihta,” pakkus Krabu. “Viimane asi, millest me rääkisime, oli see, et autod olid ilmselt vasakpoolse rooliga. Mis tähendab seda, et need olid täiesti tavalised autod, mitte Inglismaa omad.” 17
Isa pani kirja, et autod olid tavalised, mitte Inglismaa omad. “Järgmine asi oli see,” jätkas Krabu, “et kogu jutt Inglismaast on ilmselt väljamõeldis, sest matkajate autod polnud Inglismaa omad ning neil oli liiga vähe aega, et onu Sergei parkimisteenusest teada saada.” Isa kirjutas ka selle üles. “Aga kas sa selle peale oled mõelnud,” küsis Kribu vennalt, “kui need polnudki mitte Inglismaa autod, vaid hoopis Eestist võetud rendiautod?” “See on võimalik,” vastas Krabu. “Aga sel juhul oleks õiged autoturistid kohe vargusest autorendifirmale teatanud. Mingit politseijuttu poleks nad sel juhul kindlasti ajama hakanud. Ja loomulikult poleks nad ise varastatud rendiautode eest kompensatsiooni küsima hakanud.” “Loogiline,” nõustus Kribu. “Ja kolmas asi,” jätkas Krabu, “on seotud Eesti politseiga. Kui onu Sergei esitas politseile kuriteoteate, siis mina tahaksin teada, miks politsei seda uurima pole hakanud. Kuriteost on juba mitu nädalat möödas, onu Sergeilt nõutakse raha, aga politsei ei tee mitte midagi.” Isa kirjutas paberilehele kolmandaks “Politsei tegevusetus”. “Seega,” võttis Kribu asjad kokku, et ka ise kõigest paremini aru saada, “on meil kahtlus, et onu Sergei on sattunud välja pressimise ohvriks. Kurjategijad tahavad jätta muljet, et nad on õnnetud matkajad, kelle autod on Eestis varastatud, kuid kes võivad ise olla varguste taga. Ning politsei ei ole kuriteoteatele reageerinud.” “Nii see paistab olevat,” nõustus Krabu. “Ja kui see kõik vastab tõele, hakkaksin mina pihta sellest, et miks ei ole politsei mitte midagi teinud.” “Kuidas me selle välja selgitame?” küsis isa. 18
“Ma loodan, et see pole väga raske,” lausus Kribu. “Kui me eelmine kord selle rahapesujuhtumiga tegelesime, siis me saime tuttavaks ühe väga toreda noore kriminaalpolitseinikuga. Ma võin talle homme pärast kooli helistada ja küsida, kas ta saab välja uurida, mis onu Sergei kuriteoteatest on saanud. Võib-olla seda praegu uuritakse ning sellepärast pole onu Sergeiga ühendust võetud.” “Täitsa võimalik,” kiitis isa. “Sina helistad tuttavale politseinikule. Aga mida meie Matiga teeme?” “Seda otsustame homme,” lausus Kribu, kuid lisas kohe kiiresti isale, “ühte asja peaksid sa kohe praegu tegema. Palun helista veel kord onu Sergeile ja ütle, et ta mitte mingil juhul nendele automatkajatele mitte ühtegi senti ei maksaks.” “Aga mida ta siis tegema peab, kui nad nõuavad?” küsis isa. “Tema parklast need autod ju varastati.” “Tehku ükskõik mida,” seletas Kribu, “mõelgu vabandusi välja, öelgu, et kohe-kohe on raha koos, öelgu ükskõik mida. Peaasi, et ta nendega koostööd ei tee. Neile raha andmine oleks kindla peale koostöö ja oma süü tunnistamine. Ja ütle onu Sergeile, et meie tegeleme tema juhtumiga. Ei, ära ütle, et meie tegeleme, ütle, et kriminalistid tegelevad.” “Saab tehtud,” vastas isa ning helistas uuesti onu Sergeile.
19
Politsei ei tea mitte midagi Kui tunnid järgmisel päeval lõppesid, läksid Kribu ja Krabu õpilas esinduse tuppa. Et Kribu oli põhikooli õpilasesinduse liige, oli ruumi võti tema käes. Õnneks oli tuba tühi. “Paneme seestpoolt lukku,” tegi Krabu ettepaneku. “See on mõistlik mõte,” nõustus Kribu, keeras ukse lukku ja jättis võtme ristiasendis lukuauku. “Nii ei saa keegi meid segama tulla,” selgitas ta Krabule. Kribu otsis koolikotist oma mobiiltelefoni, lülitas selle hääletult režiimilt tavalisele ning hakkas elektroonilist telefoniraamatut sirvima. “Kus on Pohlak,” rääkis ta omaette, “Pohlak peab olema p-tähe all.” Krabu noogutas. “Leidsin,” teatas Kribu lõpuks, “Andres Pohlak.” Kribu valis tuttava politseiniku numbri ning jäi ootama. Hetke pärast hakkas ta rääkima: “Tere! Mina olen Piia Metsatuka gümnaasiumist, ma loodan, et te mäletate mind.” “Loomulikult mäletan,” vastas noor kriminaalpolitseinik ja jätkas kohe, “ega teil ometi jälle mingit uurimist käsil ei ole?” Seda ütles ta rohkem nalja pärast, sest ta oli veendunud, et lapsed sattusid Venemaaga seotud rahapesujuhtumiga tegelema täiesti juhuslikult. “Otseselt mingit juhtumit ei ole,” vastas Kribu, kuid lisas siis kohe, “meil on ainult mõned kahtlused.” 20
21