Kuu king

KUU KING

Mari Saat

KUU KING

Tiitlipööre

Mured kasvamisega

Mured kasvamisega tulid sellest, et Aleks elas vanas puumajas väikses ühetoalises korteris, kus ei olnud pesuruumi, ei dušši ega vanni. Ema ütles, et see ei ole isegi mitte ühetoaline korter, vaid kõigest kööktuba, mida küttis puupliit ja kus köögipoolt eraldas magamispoolest säärvant. Ema ütles, et tema ei teagi, kuidas võiks olla selle säärvandi nimi tänapäeval, et see on vana eestiaegne nimi – majaperemehe ema olevat seda hüüdnud säärvandiks, ja nii nüüd ka peremees ise. See oli säärane õhuke vineerist vahesein, mis vooditega toapoolt pliidiga toapoolest poolenisti eraldas.

Pliidi kohta öeldi puupliit mitte seepärast, et ta oleks olnud puudest tehtud, vaid seepärast, et teda tuli kütta puudega.

Briketti võis ka panna, aga ta tahtis siiski natuke puid sinna juurde: puhtalt briketiga teda kütta ei võinud, sest see oleks teinud tema sisikonna haigeks ja nii oleks võinud pikapeale tulekahju tulla.

Kui Aleks oli veel pisike, pesi ema teda pliidi ees plastmassist lapsevannis. Aleks mäletas veel küll seda vanniskäimist. Ema arvas, et ta ei mäleta, ei saa mäletada, sest ta oli siis nii väike.

5

Aga mäletas küll, sest see oli nii, nagu oleks vanniga koos suvi ja meri tuppa tulnud: väike meri sädeles ja lainetas väikses plastmassvannis, lainetel ujus pisike kollane plastmass­part ja pliidi all kuumas tuli nagu lõksupüütud päike. Aga Aleks kasvas vägisi suureks ja ei mahtunud enam vanni. Vahel ütles ema, et ei tea, kui suureks see poiss küll kasvab, kui ta juba praegu nii suur on ... Veel ütles ema, et vanniga on igavene tegemine: kuumuta vett ja täida vanni ja pärast tõsta vann kopsikuga tühjaks, ja poiss ei püsi vannis vagusi – pritsib vett põrandale. Kui kõik korda saad, oled nii läbi, et jaksad ainult lamada, käed rippu, ja siis hakkab poiss süüa tahtma ... Seepärast hakkas ema teda hoopis basseini kaasa võtma.

Nõnda nad siis käisid emaga kord nädalas basseinis – õieti mitte selles suures pikas ja sügavas basseinis, kus mööda radu edasi-tagasi ujuti, vaid väikses lastebasseinis, mis oli suure kõrval. Väikses basseinis oli Aleksile vesi ainult rinnuni ja emale poolde reide, ja vesi oli soe. Ema ütles, et ega ta ise ei taha ka sinna suurde basseini minna, sest seal on vesi hirmus külm, aga lastekas on hea soe. Kui ema oleks üksi, siis tal muidugi ei kõlbaks lastekasse minna, aga Aleksiga koos võis küll. Üksi oleks ta pidanud käima suures külmas basseinis ujumas, aga ema ei olnud üldse ujumisest huvitatud. Ta ütles, et tema on huvitatud niisama vees mulistamisest ja mullivannist ja saunatamisest ja dušitamisest. Ja ta jaksab endale niipalju lubada küll, et kord nädalas lapsega ujulas käia!

Basseinide eesruumis oli pesemisruum mitme dušiga ja kaks sauna: aurusaun ja leilisaun. Aurusaun oli hämar ja auru täis. Ta seinad olid vooderdatud läikivate roheliste kividega ja ta laes kumasid läbi auru tillukesed silmad nagu tähed. Ta puhkis ja susises ja laskis istmete alt kuuma auru välja, nii et 6

igaks juhuks tuli jalad üles istmele tõsta, sest muidu võisid kõrvetada saada. Ega ta päris ära ei kõrvetanud, aga natuke valus oli küll. Aurusaunas oli põnev: seal ei olnud liiga kuum, sest suurem jagu ajast ta justkui tukkus, aga siis äkki ärkas ja tegi buššš – ja ruum oli jälle paksult auru täis. Iialgi ei teadnud, millal ta äkki buššš teeb. Aurusaunas olid nagu suure rohelise susiseva mao rohelises sädelevas kõhus.

Leilisaun oli hoopis kole ja kuum, seal visati leili ja seal Aleksile kohe üldse ei meeldinud. Leilisaun tundus liiga õel, õhk oli seal nii kuiv ja kuum, et seda ei saanud üldse sisse hingata; isegi puust istmed olid nii kuumad, et kõrvetasid. Kõige kihvtim oli aurusaunas ja mullivannis, kui sai emaga kahekesi mullivannis mulistada. Aga mullivann oli alatasa inimesi täis.

Pesemisruum meeldis Aleksile ka: duššidest tuli pladinal sooja vihma ja seal oli palju paljaid naisi. Naised olid roosakasvalged, ümarate kõhtude ja suurte pehmete rindadega. Nad ei lärmanud seal, olid kõik väga asjalikud ja rahul. Seal oleks olnud nagu palju ema, justkui oleks ema jagunenud ja olnud korraga mitmesuguste kehadega tema ümber, seal oli nii hea rahulik ... Aga nüüd oli see häda, et Aleks kasvas vägisi suureks ja vist järgmisel või ülejärgmisel sügisel, kui tuli hakata koolis käima, ei tohtinud ta enam emaga naiste pesemisruumi minna! Basseinis võisid nad küll koos käia, sest seal käisid naised ujumistrikoodes ja mehed pükstega, aga paljaste naistega ühte pesemisruumi teda enam ei lubatud! Ükskord üks vana paks tädi juba nurises, et nii suur poiss, ja käib veel naiste poolel riietusruumis. Ema tegi sellele tädile kurja häält vastu ja ütles, et laps on vaevalt viie-aastane, ega laps pole süüdi, et ta nii kiiresti kasvab! Aga ikkagi see aeg lähenes, kus pidi juba minema meeste riietusruumi ja duširuumi ja pidi oskama ennast ise pesta!

Ema ütles, et seal pole hullu midagi: tuleb ainult vaadata, et kõrvatagused ja kaenlaalused ja tagumiku kõik svammiga puhtaks nühid ja pärast hoolega šampooni maha loputad, juuksed ka krudisema, ja juuksed on Aleksil üldse nii lühikesed, et see pole mingi kunst. Oleksid tal pikad juuksed nagu emal, üldse naistel või ka mõnel väikesel tüdrukul, siis oleks 8

igavene vaev – vaata, et seepi juustesse ei jää. Ja basseinis saavad nad ikka koos käia ja pärast ujulakohvikus teed juua ja tähesaia süüa ... Niimoodi ema rääkis, kui Aleksile pesemiskunsti õpetas, aga selle jutu taha jäi justkui midagi ähvardama: esiteks ei teadnud Aleks, kas meestesaunas on sellist rohelist kavalat susisevat sädelevate silmakestega aurusauna, ja kui on, kuidas ta selle ukse siis ise lahti saab ... Ja teiseks oli tal aimdus, et nii lihtsalt see asi ei lõpe, et kunagi tuleb aeg, kus ta peab ise, üksi, emata hakkama käima ka suures basseinis, külmas ülepea-vees, ja muudkui ujuma rada pidi edasi-tagasi nagu suured poisid ... Kasvamine ei olnud üldse nii lihtne.

Saapad

Aleksil oli ilus ristiema, kuigi hoopis teistmoodi ilus kui ema.

Ema oli ümar ja pehme, aga ristiema oli kõhn – „nagu luu ja nahk” ütles ema tema kohta, ja niisugune olevat olnud ta lapsest saati. See-eest olid tal ilusad pikad lokilised juuksed nagu filmides printsessidel ja sellised silmad, et nendesse ei saanud hästi vaadata, nii nagu päikesesse ei saanud vaadata. Kui ristiema vahel midagi Aleksile seletas, ise naeratades ja Aleksile otsa vaadates, pidi Aleks silmad maha lööma ja ei suutnudki õieti tähele panna, mis ristiema räägib.

Nii oli ka nüüd: ristiema Eliise oli käinud reisil kusagil kaugel maal, kus kasvasid palmid, ja toonud sealt Aleksile saapad.

Need ei olnud mitte lihtsalt saapad, vaid sellised, et kui ema neid nägi, siis ta hüüdis: „Jestas, mihukesed saapad! Mis nad küll maksta võisid?!”

Aga Eliise ei öelnud hinda, ainult naeris ja ütles: „Need olid nii ilusad, ma mõtlesin, et Aleksil võiksid olla ühed päris ja oma saapad.”

Aleks sai aru küll, mis ristiema sellega mõtles: et tõeliselt omad saapad olid uued saapad, sest ema ei ostnud talle kunagi 10

midagi kusagilt mujalt kui kaltsukast ja kurtis kogu aeg, et kaltsukast on nii raske jalanõusid saada. Aga need olid täitsa uued ja läikisid. Päris saapad tähendasid jälle seda, et need olid säärased päris kontsaga saapad, mida kandsid suured mehed, kes käisid ringi läpakatega ja nutikatega ja prillidega nii nagu onu Teet. Kui nüüd ristiema jälle kord onu Teeduga koos neile külla tuleks ja Teet võtaks saapad välisukse kõrval jalamatil ära, siis seisaksid Teedu saapad kõrvuti Aleksi saabastega ja neil polekski muud vahet kui ainult suurus, mõlemad oleksid päris meestesaapad. Ja siis istuksid nad Teeduga diivanil ja Teet teeks lahti oma arvuti, mis on säärane õhuke nagu šokolaaditahvel ja millel võib näpuga ekraani puutuda ja niiviisi kõiksugu asju mööda ekraani taga ajada, ja siis nad surfaksid nii et aitab! Teet lubab ka Aleksil näpuga ekraanil surfata, ainult et näpp peab puhas olema, ei tohi sellega vahepeal nina kaevata ega seda suhu pista. Surfamine on kangesti põnev! Naised võiksid siis rahulikult teed juua, kaua tahavad või kauemgi, ja igasugu oma jutte ajada ...

Aleksile meeldisid saapad küll, aga nii kui ta saapaid vaatas, tuli talle meelde, et ema meelest olid need väga kallid ja tegelikult kõlbasid ju vanad tossud ka veel jalga, ja kui need saapad nii kallid on, siis oleks ju võinud nad ostmata jätta ja selle asemel osta Aleksile läpaka või nutika. Aga kui Aleks seda emalt ettevaatlikult pärida püüdis, sai ema kohe kurjaks ja hüüdis: „Ah sa tänamatu põrnikas, niisuguste saabastega pole rahul!

Mis sa teed selle nutikaga – sa õpi enne lugema! Ja sihukest raha pole niikuinii kellelgi, et sulle nutikat osta! Nutikat ei saa sa mitte IIALGI!” Nõnda oli ema Aleksile ühe hingetõmbega kõik selgeks teinud ja vastu vaielda polnud millelegi. Ta oleks tahtnud ainult 11

öelda, et on saabastega rahul küll, aga emal polnud enam aega teda kuulata. Aleks tegi tasakesi saabastele pai. Midagi enamat oli saabastes kui see, et nad olid uued, läikivad ja kontsadega.

Nendes oli lootus. Nad olid seda nägu, nagu oleksid tahtnud Aleksile öelda: „Pole viga, küll juba meie hoolitseme selle eest, et sa suureks kasvad ja hakkad bussijuhiks ja teenid palju raha ja võid siis endale ise nutika osta ja emale uue teleka ka! Nii et ema saab jälle „Kirgede tormi” vaadata! Ja „Sajandi valitsejannat” ja kõiki muid seepe.”

See oli Aleksi saladus, miks ta tahtis just bussijuhiks hakata: kui ema talle õhtul lasteaeda järele tuli, sõitsid nad koju bussiga ja läksid alati eesuksest peale. Bussijuhte oli igasuguseid, onusid ja tädisid, ja keegi neist ei teinud reisijatest välja. Aga oli üks bussijuht, üks suur onu, kellel oli alati seljas valge särk – tema ütles alati kõigile tere, kes eesuksest sisse tulid. Taha ta lihtsalt ei saanud tere ütlema minna. Ta ütles tere ja naeratas, ja Aleksile naeratas ta niimoodi, nagu nad oleksid vanad tuttavad. Aleks oli otsustanud, et kui tema suureks kasvab, hakkab ta ka bussijuhiks ja ütleb niimoodi kõigile tere – lastele ka!

Ema lubas Aleksil saapaid kohe kandma hakata. Ta ütles, et tulebki nad selle talvega läbi kanda, sest ega neil palju kasvamisruumi pole – praegu mahub veel paks villane sokk sisse, aga küll nad järgmiseks sügiseks väiksed on ja varbast pigistama hakkavad, sest Aleks kasvab nii kiiresti.

Esmaspäeva hommikul, kui Aleks emaga lasteaeda läks, pani ta uued saapad jalga ja kandis neid niimoodi terve nädala: läks lasteaeda, tuli lasteaiast ja käis seal õues muudkui uute saabastega, ja kõik oli hästi. Aga reede õhtul, kui nad koju tulid, oli õues hästi porine ja ema ütles, et nüüd tuleb saapad ära puhastada.

Aleksi saapaid tuleb niisamuti puhastada nagu suurte inimeste 12

saapaid – neid ei saa lihtsalt veega pesta, vaid enne tuleb tšuhhitajaga porist ära puhastada ja siis sisse viksida ja läikima hõõruda. Aleks tahtis seda kõike ise teha – ta oli näinud küll, kuidas ema oma saapaid ja kingi puhastab. Aga ema kartis, et Aleks määrib enda ja põranda ja kõik kohad viksiga kokku.

Ema võttis saapa kätte ja tegi siis äkki sellise näo – huuled pruntis ja silmad ümmargused – nagu siis, kui ta oli hirmus kohkunud või hirmus kuri. Siis võttis ta teise saapa ka, uuris seda ja ta nägu läks veel hirmsamaks ja siis ta sosistas – see oli veel palju hullem, kui et ta oleks karjuma pistnud: „Issand jumal, mis sa oled nendega teinud?!”

Aleks sai aru küll, et ema küsib seda temalt, mitte Issandalt või Jumalalt, aga ta oli igaks juhuks vait – ta ei osanudki midagi öelda.

Siis vehkis ema saabastega ta nina all ja hüüdis: „No ütle ometi, mis sa oled nendega teinud?! Kuidas sa oled saanud ühe nädalaga kontsad täitsa maha kulutada, misasja sa nendega ometi tegid?!” „Käisin,” sosistas Aleks. „Mismoodi sa käisid?!”

Aleks püüdis emale näidata, mismoodi ta käis – ikka jalg jala ette –, aga ema ei jäänud sellega rahule: „Nii ei kanta kontsi maha! Sa pidid lausa kandadel käima!”

Nüüd tuli Aleksile meelde küll, et nad olid tõesti lasteaias vahel kandadel käinud: kasvataja tegi säärast mängu, et kes jõuab kiiremini joosta varvastel ja kes kandadel. Nii nad jooksid saalis sokkis, aga pärast, kui nad õue läksid, tuli välja, et õues oli veel palju huvitavam ja mõnusam – kui saapad jalas – võidu kandadel joosta ... Kasvataja ei keelanud ka! Ta ei vaadanud nende poolegi, ta valvas hoopis teisi, kes ronimispuudel 13

turnisid ... Pärast, koduteel, ema käekõrval, harjutas ta veel edasi kandadel käimist ja ema ka ei keelanud, ei pannud tähelegi! Ja nüüd selline lärm! „No mis ma teen, mis ma nüüd sinuga teen?!” oigas ema ja jäi siis täiesti vait. Ei rääkinud midagi terve õhtu, ainult niipalju, et käskis Aleksil magama minna. Ja hommikul ei rääkinud ka – nii nagu poleks saapaid ega nende kontsasid olnudki. Aga Aleks sai aru küll, et see pole õige asi, et niisama lihtsalt see ei lõpe.

Oli laupäeva hommik ja muidu olid laupäevahommikud alati toredad: siis sai kaua magada, ei pidanud lasteaeda tormama ja sai emaga mürada. Aga nüüd oli ema muudkui vait edasi, ja siis äkki, pärast vaikset kohvi- ja piimajoomist ütles ta: „Vaat mina hakkan nüüd kraamima, aga sina lähed ise kingsepa juurde, onu Jakobi juurde, lähed täitsa üksi! Ja küsid, kas saab nendega veel midagi teha! Ma annan sulle viis eurot kaasa – rohkem ta ikka ei võta –, ja nüüd niikaua kui selle raha tasa saab, niikaua kohukesi ei osta! Ühtegi kohukest ja jäätist ka mitte!”

See oli hirmus otsus. Üksi kingsepa juurde minek polnud nii hull: tuli lihtsalt oma õuest välja minna, mööda tänavat kaks maja edasi, ja tänavanurgal oligi maja, just samasugune vana maja nagu see, kus nende kodu, ja seal, järsust trepist alla, keldrikorrusel, asuski kingsepp Jakob, kes oli ühtaegu ka kellassepp. Tema oli niisugune mees, kes parandas, kui tarvis, kellasid, aga kui oli tarvis, siis ka kingi ja saapaid. Aleks oli seal emaga mitu korda käinud. Nüüd ta pidi minema täiesti üksi ja see oli täitsa põnev! Aga kole oli, et nüüd ei saanud kaua kohukesi osta. Aleks ei teadnud kui kaua, ei julgenud emalt ka üle küsida, aga tundus, et see aeg tuleb väga pikk.

Aleks armastas kohukesi väga, eriti neid, millel tume šokolaadiglasuur ümber ja jõhvikamoos sees. Kui nad õhtul koju 14

minnes poest läbi käisid, ostis ema talle ikka kaks kohukest. Ühe sõi Aleks kohe kodutee peal ära ja teise pidi jätma hommikuks, aga enamasti see teine ka hommikut ei näinud.

Reedeõhtuti ostis ema suure topsitäie jäätist, kohukesed ostis ikka ka, aga jäätise veel sinna juurde; mõnikord marjajäätist ja mõnikord šokolaadi-, ja siis nad sõid seda laupäevahommikuti ja poole topsi püüdsid jätta pühapäevahommikuks, aga enamasti see ei õnnestunud – õhtul sai jäätis ikka otsa ... Nüüd ka oli neil topsitäis jäätist sügavkülmas, aga täna hommikul ema seda välja ei võtnud. Muidu oleks Aleks emale jäätist meelde tuletanud, aga täna valitses säärane hirmus vaikus, et Aleks ei julgenud üldse häält teha ... Kas see jäätis siis jääbki nüüd söömata? Või hakkab ema seda üksi sööma, siis kui Aleks kingsepa juures on?

Ema ei rääkinud midagi oma plaanidest. Ta pani Aleksile viie-eurose jopitaskusse – rinnataskusse, mis tõmblukuga kinni käis –, andis kilekotti mässitud saapad kaenlasse ja ütles: „Jookse ainult mööda kõnniteed, sõiduteele ei tohi astuda!”

Kingsepp Jakob

Kingsepa juures lõhnas isemoodi hästi. Natuke sedamoodi nagu maal vanaisa juures kuuri all, kus vanaisa alatasa midagi parandas. Vanaisal oli vana Traktor, vana Krusa ja vana Mokits, kõik vanad. Mõnikord mõni neist sõitis, aga vahel olid kõik korraga rikkis. Siis oli vanaisal paha tuju ja ta kurtis, et osasid pole saada. Onu Uunol oli uuem auto – Junndai –, see enamasti sõitis, aga kui ta rikki läks, oli väga pahasti, sest seda Junndaid ei saanud alati ise parandada – kui elektroonika rikkis oli. Vanaisa sõiduriistad olid nii vanad, et tollal veel elektroonikat polnud, seepärast sai neid ise parandada, kui osasid oli.

Vanaemal oli olnud hobune. Hobune ei läinud rikki.

Hobune ja vanaema käisid loorehaga heina kaarutamas. Vanaisa niitis masinaga heina maha ja hobune ja vanaema kaarutasid. Vanaema istus kaarutajal uhkelt ja sirgelt – vanaisa ütles, et istub nii kui troonil, nii kui inglaste Liisu! Aga vanaema suri ära ja hobune tuli ära anda, sest mehed ei teadnud hobusest midagi. Lehm tuli ka ära anda. Nüüd olid maal ainult autod ja siga. Kukk ja kanad ka. Vanaisa ütles, et nendegagi tüli palju, et 16

nad võiksid ju olla, kui Uuno naise võtaks, aga kui naist ei võta, peab need ka hakkama panema. Aleks teadis küll, mis see hakkama panemine tähendab – nad lihtsalt kaovad kuhugi ära.

Nüüd oli maal kõik tühi ja kurb. Varem oli Aleks alatasa maal, ema sõitis linna ja tema jäi maale vanaema juurde. Aga nüüd käis ta ainult emaga korra sutsti maalt läbi ja kohe jälle linna tagasi, sest mehed ei saanud endagagi hakkama, kus siis veel Aleksiga – nii seletas ema. Aleksile meeldiski nõnda rohkem, sest ta ei tahtnud sugugi maale jääda, kui ema ära sõitis, isegi mitte siis, kui vanaema veel elas. Emaga ja vanaemaga koos tahtis küll, aga mitte ilma emata.

Kingsepp Jakob oli üsna vanaisa moodi. Tal olid samasugused juuksed, natuke valged, natuke hallid nagu pilved, ja nägu täitsa kortsus. Juukseid oli tal küll palju rohkem – vanaisal oli neid ainult natuke ja paljas pealagi läikis uhkelt, aga Jakobil paistis kõik pea juukseid täis olevat. Kuigi ega Aleks sinna päris üles ei näinud ... Aga prillid olid tal ümmargused, mitte kandilised nagu vanaisal. Tal oli habe ka – vanaisal habet ei olnud; oleks olnud, aga ta ajas seda alatasa maha. Kingsepp Jakobil oli lühike kahus habe, natuke lühem kui jõuluvanal, sellel jõuluvanal, kes neil lasteaias külas käis.

Jakob seisis leti taga ja leti ees seisis üks paks tädi. Jakob uuris selle paksu tädi saapaid. Tädi oli saapad letile tõstnud ja Jakob keerutas ühte käes, uuris siit- ja sealtpoolt. Nüüd äkki taipas Aleks, mis kohe varsti juhtub: tema peab ka saapad letile panema, aga kas ta üldse ulatub? Lett on nii kõrge, just selline, et Jakobil oleks mõnus püsti seistes küünarnukkidega letile toetuda, aga kas Aleksi käsi ulatub nii kõrgele, et saapad sinna peale tõsta? Ja kui ta siis hätta jääb, siis nemad mõlemad naeravad ja ütlevad: pisike! Aleksil läks selle hirmuga kukal kuumaks.

17

„Ära nihele, poiss!” ütles kingsepp Jakob, „mine oota seal akna all, kuni ma tädi saabastega ühele poole saan! Mine aja lillega juttu!”

Aleks läks ruttu akna juurde. Aken oli kõrgel, niisama kõrgel nagu lett, mille ääres Jakob töötas, ja sealt ülalt aknalaualt vaatas tõepoolest üks valge näoga lill Aleksi poole alla. Tegelikult oli lillel mitu õit, aga teised vahtisid aknast välja, ainult üks õis oli end Aleksi poole pööranud. Tal oli viis suurt siledat valget kroonlehte ja nende keskel valge ninanupp ja kaks roosat vuntsikest ja punane keeleke. Silmi polnud tal küll kuskil näha, aga ometi ta justkui vaatas Aleksit, pea natuke viltu ...

Aga ta ei rääkinud küll mitte midagi! „No mis häda siis sinul nende saabastega on?” kostis äkki selja tagant.

Aleks pööras kähku ümber – ta polnud üldse märganud, millal paks tädi ära läks ja Jakob leti tagant tema juurde tuli. „See lill ei räägi ju midagi!” ütles Aleks. „Muidugi ta ei räägi! Mis ta peaks iga võõraga rääkima! Sa pead ikka enne ennast tutvustama, ütlema, mis su nimi ja kui vana ...”

Aleks ei öelnud seepeale midagi, aga mõtles küll – et ega ta seda Jakobi juttu ei usu. Ta oli oma elus palju lilli näinud.

Kevadel ja suvel olid maal kõik kohad lilli täis; linnas olid lillepeenrad, lilleklumbid ja maal rohu sees võililled, aga ükski neist ei rääkinud mitte kunagi ... Ta ulatas nüüd kähku Jakobile kompsu oma saabastega ja Jakob läks leti taha neid uurima. Nii lihtsalt see mure laheneski: saapad seisid letil ja Aleks ei pidanudki mõõtma, kas ta sõrmed sinna üles ulatuvad. „Ohoo,” ütles kingsepp Jakob saapaid uurides, „siin on kõvasti tööd tehtud!”

18

Ütleski niimoodi ja ei riielnud üldse. Siis vaatas hästi tõsise näoga Aleksile otsa – nüüd hakkab küll riidlema, mõtles Aleks,

aga Jakob ütles hoopis: „Kohe neid korda ei saa. Tule esmaspäeval, siis saad kätte! Homme on äri kinni!”

Aleks tahtis juba jooksu pista, aga siis tuli talle meelde viis eurot, mis ema oli talle jopitaskusse toppinud. Ta urgitses rahatähe välja ja ulatas selle üle leti kingsepale. Tal oli täitsa meelest läinud see hirm, et sõrmed ei pruugi letini ulatuda. Aga nüüd selgus, et ulatusid küll.

Jakob silmitses mõtlikult rahatähte. „Ema ütles, et ega sa rohkem ikka ei võta,” selgitas Aleks.

Jakob uuris kordamööda rahatähte ja Aleksit, hästi tõsiselt, nagu mõõdaks või arvutaks midagi, ja ütles siis: „Ega rohkem ei või võtta küll ...” „Oota,” lisas ta, „teeme vahetust! Pane sina oma raha letile ja mina panen oma!”

Aleks upitas ja ulatus viie-eurose peaaegu leti keskele lükkama. Jakob pani selle kõrvale, aga rohkem Aleksi poole, õieti päris leti äärele, kaks münti ja ütles: „Sina võta need ja mina võtan sinu pangatähe, siis oleme tasa.”

Aga kui Aleks juba uksel oli, hüüdis Jakob talle järele: „Ja las ema ostab sulle selle eest kohukesi!”

Aleks hoidis kogu aeg neid kahte münti peos, ja nii kui koju jõudis, andis need emale. „Näe, nii palju sai tagasi!” hüüdis ta.

Aga ema polnud üldse rõõmus. Ema silmitses neid kahte münti kohkunult ja umbusklikult ja ütles: „Ta andis neli eurot tagasi! Kuidas ta sai nii palju tagasi anda?! See ei saa nii vähe maksta – ainult ühe euro!”

Nüüd viimaks oli ka Aleksi kannatusel piir täis – ta hakkas lihtsalt nutma.

20

„Ma ei tea,” nuutsus ta, „tema andis! ... Ta käskis mulle selle eest kohukesi osta!” „Issand jumal!” hüüdis ema jälle, „mis sa küll talle rääkisid?!” „Mina ei rääkind midagi!” „Lähme kohe tagasi!” hüüdis ema, haaras Aleksil käest kinni ja tormas tagasi kingsepa juurde – ei pannud isegi joppi selga, ainult õuekingad pani susside asemel. „Me ei ole ometi mingid kerjused!” pahandas ta tee peal, „midagi sa pidid talle ütlema! Kust ta teab seda kohukeste-juttu! Ma jaksan ise oma lapsele kohukesi osta ...” Ja nii kui ta kingsepa juurde oli jõudnud, põrutas ta kohe: „Minu poeg tõi teile saapad parandada, kontsad olid läbi, aga see ei saa nii vähe maksta – tema andis teile viis eurot, aga te annate neli tagasi! Kontsaplekid ei saa maksta ainult ühe euro?!”

Kingsepp Jakob sirutas enda äkki leti taga välja, kummardus üle leti natuke ette, ema poole, ja Aleks märkas, et Jakob on emast palju suurem – ema on tema kõrval pisike ja peab alt üles vaatama nagu Alekski. Jakob tegi pähe säärase kurja näo nagu vahel vanaisa, kui too emaga millegipärast riidles.

Aga Jakob ei öelnud „kuule, tüdruk!” nagu vanaisa, vaid ta põristas valjult: „Saab küll maksta! Meil on VABA TURU MAJANDUS ja mina ise teen hinna! Poiss pole miskitki paha teinud! Andis saapad ja raha ja oli vait kui sukk!”

Ent ema oli vapper – Aleks imestas, kuidas ema nii vapper on ja julgeb Jakobile vastu rääkida –, ta nõudis: „Aga kuidas siis sina tead, et tema kohukesi armastab?”

Jakob vaatas valju pilguga emale otsa ja ütles: „No mis seal teada – tal on ju säärane nägu peas, säärane kohukese nägu ...” ja lisas kohe: „Minge nüüd ilusasti koju ja ärge enam tülitsege!...

Ja võtke mõlemad palderjani, muidu ei saa öösel magada!”

21