Kuue kuuga tankistiks by Tammerraamat

sendi, areti a B . m r abaste se vo irsasa la k e d ä u v it jala riig e mere aasta. daks t nistus kogud ga sile e u a e õ u t a N e r a k tein trii i välj udnud te ning Nii näg d käis e on jõ elada. t u t it ä le r k ü ä t aasta üleskä ada, e e a n s e u r esim õib a da, tuli järgi v ele jõu g u a k Et nii

Ilmar Tomusk Kuue kuuga tankistiks

Mälestusi Nõukogude merejalaväest 1982–1984

Kujundanud Andres Tali Toimetanud Kristiina Ainelo Fotod Ilmar Tomuski erakogust.

Sissejuhatus

Kui ma 1984. aasta novembris sõjaväest koju saabusin, oli mu ainus soov viimased kaks aastat võimalikult kiiresti unustada. See polnud aga sugugi lihtne, sest ikka ja jälle tuli neile, kes ise Vene kroonus polnud käinud, jutustada lugusid sellest, mis seal tegelikult toimub. Läbielatu meenutamine, ja see puudutab ennekõike esimest aastat, oli üksjagu ebameeldiv. Pidasin ajateenistuses oldud kahe aasta vältel järjekindlalt päevikut. See oli keeruline, kuna tegin märkmeid “saksa tähtedega” ehk eesti keeles, millest keegi aru ei saanud, ning seetõttu kahtlustati, et ma kirjutan midagi riigivastast. Päevikuid tuli varjata. Peitsin neid küll madratsi sisse, trepi alla, riidelattu ning isegi oma tanki. Päevikupidamine oli üks nendest asjadest, mis aitas vaimses mõttes ellu jääda. Armeest naastes viskasin oma kallid päevikud neid kordagi avamata prügikasti – ma ei tahtnud selle teemaga enam tegeleda, soovisin need aastad oma elust lihtsalt maha tõmmata. Kahjuks see ei õnnestunud. Esimestel aastatel pärast sõjaväge nägin tihti unes, kuidas ma tankiga mööda tundrat ringi sõidan. Niisuguse unenäo järel ärkasin 5

tavaliselt peavaluga. Ning praegugi tekitavad mõned Tallinna ühistranspordiliinidel kurseerivad diiselbussid ebameeldivaid assotsiatsioone, sest Nõukogude tankid tossasid täpselt samamoodi. Vend Voldemar on aga ikka aeg-ajalt mulle peale käinud, et ma kas või midagi toona kogetust kirja paneksin. Tema arvates oleks vaba Eesti noortel meestel sellest üht-teist õppida. Ma ei tea, kas mu mälestustest on kellelgi midagi õppida. Vahest kõige rohkem mul endal, sest küsimusele “Kas me sellist Eestit tahtsimegi?” on mul pärast läbielatu kohta ülestähenduste tegemist üsna kerge vastata. Oma riik ja oma kaitsevägi on väärtused, mida me tihtipeale piisavalt hinnata ei oska. Igaühel on oma mälestused ning täpselt ühesugust kogemust ei ole kellelgi. Kindlasti on neid, kelle ajateenistus Nõukogude armees möödus ilma suuremate probleemideta, kuid on väga palju neidki, kelle elu oli minu omast märksa hullem. Ning on neid, kes tagasi ei tulnudki. Selle raamatu kaante vahel on minu mälestused. Olen kirjutamist mitmesugustel põhjustel pikka aega edasi lükanud. Ent nüüd tundus, et ajaline distants armeeteenistuse meenutamiseks on piisav – 2012. aasta sügisel saab sellest päevast, kui ma, seljakott seljas, Lasnamäe kogunemispunkti läksin, täpselt kolmkümmend aastat. Ma ei kirjelda selles raamatus rangel kronoloogilisel põhimõttel oma teenistuse kulgu ega sõdurielu argipäeva, õppusi, olmet ja kas või lahingutehnikat, sest ainuüksi viimane nõuaks mitut põhjalikku peatükki. Kõigel sellel on raamatus paratamatult oma koht, kuid 6

minu peatähelepanu on suunatud ennekõike inimestele ning nendevahelistele suhetele. Inimesed, olukorrad ja sündmused, mis veel kolmekümne aasta möödudes kõike ebaolulist unustama kippuvale mälestustesõelale on jäänud, on seda väärt, et neid meenutada, isegi kui need kõrvaltvaatajale mitte midagi ei ütle. Samas võib toona kõrvalisena tundunud seik jutustada rohkem kui peatükk mõnest ametlikust ajalooraamatust. Siit leiab nii traagikat kui ka koomikat, mis iroonilisel kombel ikka käsikäes käivad. On sõprust ja viha, usku ja lootust, tülisid ja leppimisi, kõige selle kõrval aga suur kogus ükskõiksust, vägivalda ja lollust. Kui lollust oleks võimalik mõõdulindiga mõõta, ulatuks minu poolt kogetu vabalt mitu korda Maalt Kuule ja tagasi. Toon lugejate ette terve rea värvikaid ning vähem värvikaid tegelasi, kellega kaheaastase ajateenistuse vältel kokku puutusin. Kuna iial ei või teada, kas mõni neist minu kirjapandut ka kunagi lugema peaks, olen igaks juhuks osa nimesid ära muutnud, sest nii mõnigi võib toimunut mäletada teisiti kui mina. Kas või seetõttu, et see, mis vanemale ajateenijale tundus vahva ja naljakas, võis nooremate jaoks olla räige füüsiline vägivald või vaimne terror. Siiski on tegelaste hulgas ka neid, kes ilmuvad raamatulehekülgedele oma päris õige nimega. Kuna raamatus kujutatakse armee-elu seda ilustamata, esineb siin lõike, mis võivad riivata üldlevinud eetilisi tõekspidamisi või moraalseid väärtusi (näiteks peatükid “Kuritöö ja karistus” või “Meeste mängud”). Samuti on raamatus kasutatud vulgaarseid väljendeid, mis olid läbinisti maskuliinses ning mitte just kõige 7

kõrgemate vaimsete standarditega Nõukogude armees nii ajateenijate kui ka ohvitseride igapäevase keelekasutuse osa, kuid mis ei tohiks kuuluda haritud keelekasutaja sõnavarasse. Viimati nimetatud põhjustel peaksid alla 16-aastased lugejad enne raamatu lugemist lapsevanema või hooldajaga nõu pidama.

Sisukord

Sissejuhatus 5 Brežnevi viimased päevad 11 Endine intelligentne inimene 21 Ametlik vastuvõtt 32 Siis sai õhtu ja sai hommik – teine päev 42 Kuue kuuga tankistiks 53 Mitte ainult tankist 64 Tagasi Petšengasse 74 Söök ja jook 90 Kuritöö ja karistus 103 Rahvaste sõprus 116 Madrus Slepuhhin 128 Uuesti inimeseks 137 Meeste mängud 147 Teine aasta 158 Viimased kuud 175 Uus algus 185 Lõpetuseks 199

Brežnevi viimased päevad

1982. aasta suvel keskkooli lõpetades lootsin, et ülikooli astumine päästab mind armeeteenistusest nagu mu “tipikast” vanema vennagi. Tema pidi küll teisel ja kolmandal kursusel piinlema ühe päeva nädalas Filtri teel “eriettevalmistuse” ehk sõjalise väljaõppe kateedris, kus tulevastest elektroonikutest neile morsetähestikku õpetades Vene kroonule sideväelasi koolitati, kuid kaheaastast armeeteenistust ta kartma ei pidanud. Polütehnilisse instituuti mul asja ei olnud, kuna reaalained polnud mul kuigi tugevad. Pidasin end pigem humanitaariks. Mõni õpetaja arvas aga, et humanitaariast on minu puhul asi üpris kaugel ning ma võiksin kohe tööle minna. Seda anti mulle mõista juba siis, kui mind viimase põhikoolilõpetajana ikkagi keskkoolipinki lubati. Paljude pedagoogide arvates puudusid mul igasugused eeldused kõrghariduse omandamiseks ning transporditöölisena saanuksin hoopis paremini suure kodumaa ning sotsialismi ülesehitamisele kaasa aidata. Mõte omandada filoloogiharidus polnud mulle siiski võõras. Enda arvates suutsin ma kirjutada üsna häid tekste, mida kinnitasid “Meelejahutajas” ette loetud sketšid või Pikris avaldatud jutukesed. Kuid küpsuskirjandi eest teenisin siiski vaid tagasihoidliku 11

“kolme”. Ise muidugi arvasin, et see hinne oli ebaõiglane, kuna ma aitasin oma kirjandi kõrvalt lõpukirjandi valmis kirjutada ka kahel koolikaaslasel, kellest üks sai “nelja” ja teine koguni “viie”, ent see mind ei päästnud. Õpetajatel oli minu kirjanduslike võimete kohta arvamus juba olemas ning küllap olin selle oma ebatraditsiooniliste sõnavõttude ja kirjatükkidega ka ära teeninud, kuna ma ei suutnud sotsialistlikku realismi Nõukogude Eesti kirjanduses kuidagimoodi tõsiselt võtta. Seetõttu langes ära vahepeal tõsiselt kaalumisel olnud plaan õppida eesti või vene keele õpetajaks. Kuna transporditöölise karjäär mind kuigivõrd ei paelunud, viisin paberid Tallinna Pedagoogilisse Instituuti ehk pedasse, kus üritasin pääseda kehalise kasvatuse õpetaja erialale. Loomulikult ei olnud ma mingi sportlane, kuid päris tundmatu see valdkond mulle polnud. Kuus aastat olin käinud judo- ja karatetrennis ning see oli mulle andnud keskmisest parema füüsilise vormi. Õhtuti käisime vanema vennaga jooksmas ning keskkooli viimases klassis suutsin läbida maratonidistantsi. Kõige paremad tulemused olin saavutanud aga omaaegses sõjalissportlikus mängus “Kotkapoeg”, kus viimasel kooliaastal õnnestus Eesti koolinoorte hulgas koguni auhinnalisele teisele kohale tulla. Sõjalis-rakenduslikus mitmevõistluses, kus tuli, väikesekaliibriline vintpüss seljas ja granaadikott vööl, joosta kolm kilomeetrit ning vahepeal ka granaate visata ja püssiga märki lasta, õnnestus korra täita isegi Nõukogude Liidu meistersportlase kandidaadi norm. Kandidaadiks saamiseks sellest küll ei piisanud, aga võistluste korraldajad otsustasid mind saata mingisse Nõukogude Sotsialistlike 12

Vabariikide Liidu (NSVL) lõunavabariiki treeninglaagrisse, millest pääsemiseks pidin kõvasti vaeva nägema. Juba kuuendast-seitsmendast klassist alates olin tegelenud ka tehnikaspordiga. Käisime vend Voldemari ja paari sõbraga Nõmme Pioneeride Majas automudelispordi ringis. Sel alal tulin paar korda nii Eesti noorte- kui ka täiskasvanute meistriks. Nõukogude Liidu noortemeistrivõistlustelt sain kaela hõbemedali, mis ka ametlikult NSVL-i meistersportlase kandidaadi tiitli andis. Kõige selle põhjal oletasin, et vahest on mul eeldusi saada diplomeeritud kehakultuurlaseks ning kehalise kasvatuse õpetajaks. Sisseastumiseksamid ja kehalised katsed sujusid viperusteta. Eriti hästi õnnes-

lt enne ahetu v d u t h stal. t on te 82. aa See pil ust 19 t is n e te armee

tus mul sooritada keemiaeksam – sain “viie”. Kui mu keemiaõpetaja, legendaarne Evi Kalmeti sellest teada sai, ei uskunud ta alguses oma kõrvu, sest keemiatundides oli mul alati käsil midagi muud kui keemia õppimine. Näiteks üritasin ma välja mõelda, kuidas oleks parem 2,5-kuupsentimeetrise töömahuga sisepõlemismootoriga kiirusmudeli ülekandekarbi hammasrattaid tsementiitida ehk difusiooni teel süsinikuga rikastada. Samuti paelusid 13

mind mitmesugused vasesulamid, sest aeromudelite propellerite kinnitusmutri kaalust võis lõppkokkuvõttes sõltuda ka mudelauto kiirus. Õpetajat ma muidugi nende pisiasjadega ei vaevanud, sest talle oli oluline, et omandaksime ainekavas ettenähtu – iga nõukogude noor pidi ju ometi suutma une pealt deklameerida kaunist anorgaanilise keemia värssvalemit: “H2SO4 – väävelhape – lõngaõli.” Loomulikult ei meeldinud talle, kui ma tunnikontrollis selle asemel hoopis C2H5OH kirjutasin. Sisseastumiseksamiks tegin endale küll selgeks ka keemia, kuna tegelikult polnudki seal midagi rasket. Nõnda saigi minust üliõpilane ning ma lootsin siiralt, et see staatus vabastab mind sõjaväeteenistusest. Nii siiski ei läinud ja sellel oli mitu põhjust, millest olulisim seltsimees Leonid Iljitš Brežnevi tervis, õigupoolest selle puudumine. Viimased paar kuud (või isegi aastat) ei teadnud keegi täpselt, kas Brežnev on elus või surnud. Aeg-ajalt ilmus ta teleekraanile, et pidada seal mitmetunniseid kõnesid kommunistliku partei edusammudest. Iga kord sätendas tal rinnas eelmisest korrast rohkem ordeneid ja medaleid, mida oli kokku kaugelt üle saja, ning anekdoote Brežnevi rinnakorvi laiendamise operatsioonidest rääkisid nii lapsed kui ka täiskasvanud. Juurde tekkis ka uusi aunimetusi, seetõttu oli mul eriti kahju noorest telediktorist Marite Kallasmaast, kes “Aktuaalses kaameras” Brežnevi arvukate ametite ja aunimetuste ettelugemisega kurja vaeva nägi. Ent “isakese” tervislik seisund mõjutas kogu riigi elu ja minu mäletamist mööda võeti 1982. aastal poisse sõjaväkke rohkem kui kunagi varem. 14

Teiseks põhjuseks oli, et viielapselise pere keskmise lapsena tuli mul ülikooli kõrvalt hakata ka tööl käima ning seetõttu jäin õppima kaugõppesse, töötades samal ajal tollesama Nõmme Pioneeride Maja automudelispordi ringi juhendaja ning majandusjuhatajana. Kolmas põhjus oli seotud minu hobiga. Tundsin elavat huvi tervisliku toitumise ja makrobiootika vastu. Kord õnnestus meil vennaga hankida sellekohane põrandaalune väljaanne, millest soovisime endalegi koopia teha. Tallinna teenindusmajas oli hiljuti avatud uus teeninduspunkt, kus sai väikese raha eest koopiaid valmistada. Läksin pikemalt mõtlemata kohale ja palusin teha kaks koopiat. Teenindaja oli lühemat kasvu sõbralik meesterahvas, kes kandis ruudulist kauboisärki. Mees võttis minu käest paberipaki, uuris, kes ma olen ning miks ja mida tahan paljundada. Ta pani minu andmed kirja ning suundus seejärel tagaruumi. Mõne aja pärast tuli ta tagasi ning ulatas naeratades mulle soovitud koopiad. Maksin ja läksin rõõmsalt koju, kus vend küsis kohe, kes paljundas. Ütlesin, et oli tore ning viisakas ruudulise särgiga mees. “Siis on selge,” teatas ta elutargalt, “ära üllatu, kui mõned hallide pintsakutega vennad sinu vastu huvi hakkavad tundma.” Peagi selgus, et vend ei eksinud. “Organid” olid meie vastu ka varem huvi tundnud. Olime paari aasta eest käinud Nõmmel tantsuõhtul, pärast mida oli toimunud Nurme tänaval äge kaklus eestlaste ja venelaste vahel ning eesti poisse üritati selles süüdi fabritseerida. Vaatamata sellele, et meie vennaga olime kakluse alguseks ammu kodus, nõuti, et me süü vabatahtlikult 15

enda peale võtaksime, sest see pidavat meile tuleviku mõttes kasulik olema. Meie keeldusime ning uurijad olid seetõttu üsna tusased. Ma ei mäleta täpselt, kas oli tegemist hindelise arvestuse või tavalise erialatunniga, kuid ühel päeval tuli mul Pirita ujulas läbida vabastiilis 400 meetrit. Sain sellega kenasti hakkama, kuigi õppejõud kritiseeris mu jalgade tööd päris tugevalt. Pärast duši all käimist ja riietumist asutasin end koduteele, ent ukse juures ootas mind kaks tagasihoidlikku, peaaegu tähelepandamatut meesterahvast. Mõlemad kandsid range lõikega halli ülikonda. “Ilmar, meil oleks vaja teiega vestelda,” pöördus üks minu poole. Selgitasin, et pean minema koju sööma ja seejärel Nõmmele tööle. “Meil ei lähe kaua,” selgitas mees ning suunas mind käeviipega lähedal asunud pingi juurde. Istusin vastu tahtmist meeste vahele ning jäin kuulama. “Ilmar, te lasite hiljuti paljundada ühe materjali,” alustas mees. “See on väga põnev materjal, me oleme sellega tutvunud. Kuid meid huvitab hoopis see, kelle käest te selle saite.” Olin selleks küsimuseks valmis, sest vend oli mind põhjalikult instrueerinud. “Suvel tuli mulle Niguliste kiriku juures vastu üks väga pikkade juuste ja habemega mees. Ta käis paljajalu ja haises õlle järele. Temalt ma selle saingi.” “Nii et paljasjalgne mees?” mühatas üks mu vestluspartneritest, “ja Niguliste kiriku juures?” “Jah, paljasjalgne, isegi sokke polnud,” lisasin kindluse mõttes. “Kes ta selline oli, ma tõesti ei tea.” 16

Loomulikult oli legend Niguliste kiriku ees kohatud mehest väljamõeldis, kirikut mainisin täiesti juhuslikult, sest midagi muud ei tulnud parasjagu meelde. Ma ei osanud eales arvata, et just seesama kirik, mida aastaid renoveeritud oli, nädalapäevad pärast meie jutuajamist maha põleb. “Aga me teame, et teile meeldib lugusid kirjutada,” jätkas sama mees, kes oli kogu aeg rääkinud. “Me oleme neid lugenud, need on toredad lood. Ent meil on teile üks ettepanek.” Hakkasin aru saama, kuhu jutt tüürib. “Kirjutage mõnikord meile ka mõni jutt,” lausus ta. “Aga mitte naljajutt. Me oleme tõsised inimesed.” Mees loetles seejärel mõne mulle tuttava nime. “Te saite vist aru, et just nende inimeste kohta võiksite te meile mõnikord kirjutada, näiteks korra kuus. Te ju ei taha sõjaväkke minna?” Mees üritas mulle otsa vaadata, mina aga põrnitsesin pingsalt oma varbaid. Loomulikult ei tahtnud ma sõjaväkke minna. “Kui vaja, käin ära,” laususin, tõusin püsti ning läksin minema. “Te ei mõistnud meid vist päris õigesti,” sõnas sama mees mulle järele kõndides. “Armeeteenistus on väga raske. Muidugi, te olete sportlane ega karda raskusi. Kuid me saame teha ka nii, et teil on sõjaväes väga raske.” Lisasin tagasi vaatamata sammu ning lõpuks hakkasin jooksma, kuna bussipeatusele lähenes minu buss. Varsti saabuski kardetud kutse sõjakomissariaati. Jätsin hüvasti pere, sõprade ja töökaaslastega ning suundusin, seljakott dokumentide ja isikliku hügieeni tarvetega seljas, Lasnamäele kurikuulsasse 17

kogunemispunkti, kus sajad noorukid üle terve Eesti väeosadesse saatmist ootasid. Erinevalt enamikust sinna saabuvatest poistest olin kaine ega saanud seetõttu aru, miks kõik nii lõbusad on. Loomulikult tabas pärast kainenemist masendus ka kõiki teisi. Jäin ootama, mida saatusel mulle sel pöördelisel eluetapil pakkuda on, ning oodata tuli üpris kaua. Möödus päev, teine, kolmas, ent minu vastu ei tundnud huvi mitte keegi. Elu Lasnamäel oli igav ja üksluine, kui mitte arvestada söögiaegu, millest on meeles liha- ja riisipirukad ning morss, mille maitse meenutas poolkäärinud jõhvikajooki, kus on paar päeva leotatud jalgratta sisekummi. Teise nädala keskel hakkasin uurima, milles asi. Mulle öeldi, et kohe-kohe viiakse mind Moskva rongile ning sõjaväeteenistus algab. Moskva mainimine rahustas – peaasi, et mitte lõunasse, kus käis Afganistani sõda. Aga läks hoopis teisiti. Kolmandal nädalal teatati mulle, et kahjuks mind sel korral sõjaväkke võtta ei saa ning ma pean jääma kevadet ootama. Olin sõjaväega juba sedavõrd arvestanud, et ei osanud kojusaamise üle isegi rõõmustada. Kuna vahepeal oli kott minu dokumentide ja isiklike asjadega varastatud, pistsin käed taskusse ja sõitsin koju. Vanematel oli minu tagasituleku üle väga hea meel, kuigi isa arvas, et parem olnuks siiski kohe teenistusega alustada, sest siis oleks ka varem välja pääsenud, ja ära käia tuleb seal nagunii. Olin temaga nõus, kuid ise ma selle heaks midagi teha ei saanud. 18

Vormistasin end uuesti tööle ja teatasin kooli, et jätkan õpinguid. Halli ülikonnaga “seltsimeestest” polnud midagi kuulda. Õnneks oli keegi minu autojuhiloa Lasnamäel mingist rentslist üles leidnud ja meile koju saatnud. Elu hakkas taas rööpasse minema. 1982. aasta novembris suri Brežnev lõpuks täiesti ametlikult. Mina olin sel ajal taas tööl Nõmme Pioneeride Majas, juhendasin noori automudeliehitajaid ning täitsin majandusjuhataja ülesandeid. Jagasin töötajatele seepi, maksin eakale valvurile Oliverile palka ning kuulasin raadiost muusikat. Kui ühel õhtul koju jõudsin, ootas mind ees järjekordne kutse sõjakomissariaati.

kanded ileti sisse d. sõjaväep d tu n a as ei olnu a oks olem 982 välj 1 ja l i ri m b e o e to süst 20. ok eelt selle , et eesti k näitavad