Kuuenda A kriminalistid

ILMAR TOMUSK

KRIMINAALNE SUVEVAHEAEG Kuuenda A kriminalistid Pildid joonistanud Hillar Mets

Kujundanud Villu Tammer Illustreerinud Hillar Mets Toimetanud Monica-Linde Klemet Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital. ©Ilmar Tomusk ©Tammerraamat, 2014 ISBN 978-9949-526-28-4 Trükitud OÜ Greif trükikojas www.tammerraamat.ee

SISUKORD Kriminalistid puhkavad oma ajusid . . . . . 7 Vaheaeg muutub igavaks. . . . . . . . . . 12 Isale külla. . . . . . . . . . . . . . . . . . . 19 Miski on väga valesti . . . . . . . . . . . . 26 Mängu tuleb Paul. . . . . . . . . . . . . . 33 Kahtlane betooniäri. . . . . . . . . . . . . 40 Pilt muutub selgemaks. . . . . . . . . . . 49 Õhtusöök mererannas . . . . . . . . . . . 56 Vabatahtlikult vanglasse . . . . . . . . . . 63 Kolmekesi Venemaale . . . . . . . . . . . . 72 Linnaekskursioon. . . . . . . . . . . . . . 79 Rusikas. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 87 Paul pannakse proovile. . . . . . . . . . . 94 Krabu saab endale ukulele. . . . . . . . . 100 Kribu ja Krabu veavad vibra. . . . . . . . 108 Üllatustega lõpuaktus . . . . . . . . . . . 114

Kriminalistid puhkavad oma ajusid Kui Kribu ja Krabu suvevaheaeg juuni alguses pihta hakkas, olid nad lõppenud kooliaastast ja kriminalistide mängimisest sedavõrd väsinud, et otsustasid terve vaheaja kodus nelja seina vahel veeta.

Kui lapsed eelmisel kevadel neljanda klassi lõpetasid, arvasid nad, et enam raskemat kooliaastat olla ei saagi. Terve aasta õppimist ja rahvatantsu koos igaõhtuse viineripirukate küpsetamisega võttis kevadeks ikka täitsa võhmale. Seetõttu kulus suvine reis suure Pauli juurde Šotimaale lausa marjaks ära.

Viienda klassi lõpuks sai aga selgeks, et see aasta oli veelgi raskem. Seda eriti Krabu jaoks, kellel tuli matemaatika, mis talle sugugi konti mööda ei olnud, ise käsile võtta, sest Kribu oma pikkade patsidega ei saanud enam kuidagimoodi tema asemel klassi ette vastama minna. Ja loomulikult oli väsitav detektiivitöö, mis kestis septembri algusest kevadeni välja ja mille tulemusena kurikuulus sarivaras Peeter Mürk pikkadeks aastateks trellide taha saadeti.

“Kui me puhata tahame,” seletas Kribu isale ja emale, “siis ei tohi me isegi õue maja ette mängima minna. Sest nii kui me oma nina uksest välja pistame, komistame kohe mõne kurjategija otsa ja siis ei jää meil muud üle, kui ta kinni püüda. Aga seda me teha ei taha, sest ka meil on vaja puhata. Isegi Sherlock Holmes ja doktor Watson puhkasid mõnikord. Holmes näiteks mängis puhkuse ajal viiulit.”

“Ja kuulus detektiiv Nero Wolfe kasvatas orhideesid,” lisas Krabu, “kui tal söömisest aega üle jäi.”

5

“Aga millal ta siis kuritegusid lahendas?” ei saanud isa aru.

“Sel ajal, kui ta sõi, ja sel ajal, kui ta orhideesid kasvatas,” vastas Krabu, justkui ta tunneks kuulsat Ameerika eradetektiivi isiklikult. Tegelikult ta Nero Wolfe´i muidugi ei tundnud ega saanudki teda tunda, sest kirjanik Rex Stout oli selle mehe ise välja mõelnud. Kuid Krabule meeldis too välja mõeldud detektiiv väga ja sellel oli kindel põhjus. Nimelt oli ta just lõpetanud raamatu, milles kuulus detektiiv lahendab neli mõrva nii, et ta sammugi kodust välja ei astu.

“Kas sa siis ei tea,” vaatas Krabu isale tõsiselt otsa vaadates, “et kriminalistid ja detektiivid töötavad ajuga.”

Krabu tõstis parema käe pea kohale ja koputas siis endale nimetissõrmega vastu pealage. “Ja seda saab teha isegi siis, kui sa sööd või kasvatad orhideesid. Või kas või magad.”

“Kas teil on samamoodi?” muigas isa.

“Loomulikult,” vastas Kribu. “Aga meie oleme veel väiksed ja meie ajud on pikast ja väsitavast kooliaastast ning sarivargast koolidirektori kinnipüüdmisest täiesti väsinud. Pealegi on teiste detektiivide elu palju lihtsam, sest nemad ei pea ju koolis käima.”

“Muidugi,” nõustus Krabu, “see Nero Wolfe läheks kindla peale hulluks, kui ta peaks igal hommikul kella kaheksaks kooli minema ja seal matemaatikat, eesti keelt ja geograafiat õppima.

Ja neljapäeva õhtuti rahvatantsutrennis käima ja koos oma assistendi Archie Goodwiniga “Tuljakut” tantsima.”

“Just sellepärast peavadki meie ajud puhkama,” lisas Kribu.

“Oh teid, kriminaliste, küll,” ohkas ema. “Ja kas te kavatsete siis tõesti terve vaheaja siin korteris konutada? See pole ju mingi suvepuhkus.”

“Meie jaoks on,” lausus Krabu täiesti tõsiselt. “Ma toon teile ühe lihtsa näite. Ma käisin eile poes tühje pudeleid viimas ja jäätist ostmas,” seletas ta. “Kui ma oma viimase limonaadipudeli 6

olin taaraautomaati pistnud, tuli selle juurde üks väga kahtlane mees. Tal endal polnud ühtegi tühja pudelit kaasas, ta lihtsalt seisis minu kõrval ja jõllitas. Kui ma pärast seda poodi läksin, oli ka tema seal. Ma jälitasin teda tükk aega. Ta ei ostnud mitte midagi, ainult luusis poes ringi, näppis riiulitele pandud asju ning vaatas kogu aeg selja taha, justkui kardaks midagi. Ma olen kindel, et ta oli varas.”

“Miks sa nii arvad?” uuris isa.

“See on ju täiesti selge,” vastas Krabu. “Kui ta poleks olnud varas, siis oleks ta kindlasti midagi ostnud. Kui ta poest välja läks, hiilisin talle natuke aega veel järele. Hesburgeri juures võsas ootas teda üks teine mees. Nad rääkisid omavahel ja läksid siis kahekesi poodi tagasi. Ma olen kindel, et esimene mees vaatas poes asjad valmis, mida neil vaja on, ja pärast läksid nad juba kahekesi vargile.”

“Kui sa nüüd seda niimoodi seletad,” leidis ema, “siis tundub see tõesti kahtlane. Aga võib-olla oleksid sa pidanud oma kahtlustest poe turvameestele rääkima?”

“Ema,” tuli nüüd Kribu vennale appi. “Kas sa siis ei saa aru, meil on suvevaheaeg. Praegu me ei tööta, me puhkame.”

“Me ei saa politsei ja turvafirmade tööd ära teha,” lisas Krabu, “mõni pätt võib ikka neile ka jääda. Nad ei saa ju ainult meie peale loota.” “Õige,” nõustus isa, “suvi on puhkamiseks ning meie lapsed on juba nii suured, et oskavad ise otsustada, kuidas nad oma suvevaheaega sisustavad.”

“Muidugi on nad suured,” nõustus ema, “ja mul on hea meel, et nad on otsustanud sel suvel päriselt puhata. Aga politseinike kohta ma küll nii halvasti ei ütleks, minu arvates peame me oma kriminalistidele lisaks ka politseinikke usaldama. Eesti politsei on väga tubli ja kindlasti saavad nad kõik kurjategijad ka ilma teieta kätte.”

7

Kribu ja Krabu ei olnud sellega päris nõus.

“Näiteks meie kallist raamatut poleks nad mingil juhul Soomest kätte saanud,” leidis Kribu, “nad ei taibanud ju isegi asitõendeid raamatukogu põrandalt üles korjata.”

“Ja Šotimaa juveelivargad oleks ilma meieta kindla peale vabaduses,” lisas Krabu. “Ainult tänu meile ja muidugi tänu Suurele Paulile istuvad nad praegu vanglas ja mõtlevad oma elu üle järele.”

“Seda küll,” nõustus ema, “kuid tegelikult on kurjategijate kinnipüüdmine ikka politseinike töö. Ja sellepärast on mul päris hea meel, et te kõigest sellest puhata olete otsustanud.”

Ema ütles seda, lootes, et lapsed tõepoolest oma plaani teoks teevad ja enam kunagi elus kriminalistideks ei hakka. Seepärast polnud ta üldsegi kurb, et lapsed väsinud olid.

Ta teadis, et politseil oli neist kurjategijate tabamisel küll palju kasu olnud, kuid tegelikult oli tal alati hirm, kui lapsed oma detektiivijuttudega lagedale tulid. Mitte ükski normaalne ema ei taha, et tema lapsed niivõrd ohtlikku elu elavad, nagu seda teevad detektiivid ja kriminalistid.

“Puhake nii palju, kui te jaksate,” lausus ema lõpetuseks.

Loomulikult ei istunud Kribu ja Krabu kogu aeg toas. Kuna isal oli viimastel kuudel tööl päris hästi läinud, said mõlemad lapsed viienda klassi eduka lõpetamise puhul kingiks jalgratta.

Jalgrattad olid täpselt ühesugused Optimad, Krabu oma oli sinine ja Kribu oma kollane.

Kui Krabu oma ratast esimest korda nägi, oleks ta rõõmu pärast peaaegu lakke hüpanud. Veidi rahunenud, otsustas ta rattale värvipihustiga valged triibud peale joonistada, et see rohkem politseinike jalgratast meenutaks. Ei isa ega ema polnud sellega nõus ning seetõttu sai Krabu endale hoopis valge jalgrattakiivri.

Kribu kiiver oli roosa nagu Barbie-nukkude kleidid. Seda aga mitte sellepärast, et tüdruk mingi eriline Barbie fänn oleks olnud.

8

Vastupidi, teda ajas lausa naerma, et mõned tema klassiõed veel viiendaski klassis oma nälginud modellide moodi nukukesi kooli kaasa võtsid ja tunni ajal neile salaja soengut tegid. Kribu kiiver oli roosa ainuüksi sellepärast, et peale valge ja roosa polnud sel päeval ühtegi teist värvi kiivrit poes müügil.

Kui oli ilus ilm, pakkisid lapsed juba hommikul endale võileivad ja mahlapudelid seljakotti, istusid ratastele ning sõitsid Glehni pargi kaudu Harku metsa terviseradadele, kus nad tavaliselt mitu tundi ringi sõitsid ning vahepeal päikest võtsid ja hapuoblikaid korjasid. Kui aga ilm oli vilets, nagu seda sel suvel üpris tihti ette tuli, istusid nad tõepoolest kodus. Kuid ka siis ei vahtinud nad lihtsalt niisama lakke.

Kribu istus siis oma toas oma voodil ning luges Agatha Christiet, Krabu aga istus oma toas ning luges Rex Stouti kriminulle, kus paks ja ülimalt tujukas ning parasjagu laisk Nero Wolfe kuritegusid lahendas.

Kuid nii Kribu kui ka Krabu ootasid suure põnevusega juuli teist nädalat, kuna siis pidi juhtuma kolm väga tähtsat asja ühekorraga.

Esiteks pidi juuli teise nädala alguses algama emal puhkus.

Ema aga oli lubanud, et sõidab lastega puhkuse ajal terveks nädalaks Haapsallu onu Jaani juurde. Onu Jaani maja asus täiesti mere ääres ja seetõttu ootas neid korralik suplushooaeg.

Teiseks pidi isa hiljemalt juuli teiseks nädalaks saama valmis päris oma firma. Siiamaani oli ta töötanud teiste meeste firmas, aga nüüd oli ta otsustanud teha oma firma.

Ja kolmandaks pidi juuli keskel, täpsemalt 14. juulil, tulema Eestisse Suur Paul. Ka Paulil oli suvevaheaeg ning pool juulit ja terve augusti oli ta otsustanud veeta kodus. Kribul ja Krabul oli selle üle eriti hea meel, sest Paul oli vahva sõber ja temaga koos oli alati väga põnev.

9

Vaheaeg muutub igavaks Ema käis haiglas vahetustega tööl ja oli mõnikord mitu päeva järjest kodust ära, sest taas oli paar tema töökaaslast Soome tööle läinud ning keegi pidi ka nende töö ära tegema. Isa aga oli endiselt nädalate kaupa ehitusel ja veetis kodus vaid paar päeva kuus. Pere jaoks oli see ühtepidi hea, sest raha oli ju vaja. Lapsed aga oleks hea meelega isaga rohkem aega veetnud, kuid kahjuks ei olnud see võimalik.

Ilmad olid sel suvel aga tõesti viletsad ja nii ei jäänudki Kribul ja Krabul muud üle, kui peaaegu kogu aeg toas konutada, magada ja raamatuid lugeda. Alguses oli see põnev, sest magada sai parasjagu niipalju, kui keegi heaks arvas. Ühel päeval magas Krabu näiteks ühe jutiga täpselt kuni kella poole kolmeni järgmise päeva pärastlõunal. Siis tegi ta silmad korraks lahti ja pani need uuesti kinni ning üritas veel edasi magada, sest talle tundus, et temast võib kohe-kohe saada magamise maailmarekordi omanik.

Magamisest ei tulnud siiski enam mitte midagi välja. Kui ta lõpuks voodist välja ronis, oli ta uimane nagu kevadine porikärbes ja tundis ennast tükk aega üpris viletsalt.

Tavalisest pisut põnevamad olid need päevad, kui ema oli päevases vahetuses. Siis jättis ta lastele köögilauale natuke raha ja ostunimekirja. Nii tuli Kribul ja Krabul paar korda nädalas poes käia ning pere söögitagavara täiendada.

See andis ka võimaluse ise süüa valmistada, mille üle Krabu eriti õnnelik oli, sest talle meeldis supipoti ja praepanniga kõiksugu 10

eksperimente teha. Näiteks ühel päeval otsustas ta pelmeene keetmise asemel hoopis praadida. Kribu arvas küll, et sellest ei tule mitte midagi välja, aga tegelikult tuli küll. Praetud pelmeenid olid väga maitsvad, eriti siis, kui neile paksult hapukoort ja ketšupit peale kallata. Makaronide praadimine läks Krabul loomulikult täiesti untsu, sest need läksid kõigepealt krimpsu, siis pruuniks ja hakkasid lõpuks panni peal praksuma. See toit rändas kohe pärast valmimist pikema jututa prügikasti.

“Ilmselt oleksin pidanud need enne praadimist ära keetma,” tegi Krabu pärast äpardunud söögivalmistamist õige järelduse. Ühel päeval koos Kribuga kaubanduskeskuse toiduriiulite vahel seigeldes märkas Krabu taas tuttavat meest, kes poisi arvates igal juhul varas pidi olema. Nüüd aga nägi too hoopis teistmoodi välja.

Mehel oli seljas turvamehe must vorm ning käes mingi ese, mis meenutas telefoni. Mees käis riiulite vahel tähtsa näoga ringi ning pomises aeg-ajalt oma telefoni arusaamatuid sõnu.

Krabu muutus valvsaks. Turvamees nägi välja nagu turvamees ikka, kuid poiss tundis, et midagi on selles mehes kahtlast. Lapsed otsustasid oma kriminalistipuhkuse korraks katkestada ja välja uurida, mis seal poes toimub.

Kribu läks kalaleti juurde, kust oli terve pood peaaegu nagu peo peal. Krabu aga suundus kassade juurde, võttis riiulist värske ajalehe ning tegi, nagu ta loeks seda, ise aga püüdis silmanurgast piiluda, mida imelik turvamees riiulite vahel teeb.

Paari minuti pärast astus mees kosmeetikariiuli juurde ja hakkas kreeme, puudreid ja lõhnaõlisid riiulil korda seadma.

“Võib-olla on ta tõesti turvamees,” mõtles Krabu. Kahtlusi tekitas aga see, et tavaliselt käis riiulite vahel ringi poe enda tööriietes vanem tädi, kes ühe riiuli juurest teise juurde jalutades asju korda seadis. Krabu mäletas seda tädi väga hästi. Ükskord talvel oli sellel tädil nohu ja ta aevastas peaaegu iga riiuli juures. Tol 11

päeval jättis poiss saia ja leiva üldse ostmata, sest pagariosakonnas oli see tädi aevastanud vähemalt viis korda järjest ja seda otse saiariiuli juures.

Kribu aga, kes praegu imelikku turvameest teiselt poolt jälgis, pani tähele, et samal ajal, kui mees parema käega justki kaupu ritta seab, liigub tema vasak käsi peaaegu märkamatult riiuli ja põuetasku vahet. Kribu tegi pähe täiesti ükskõikse näo ning lonkis läbi terve müügisaali Krabu juurde.

“Sul on vist õigus,” sosistas ta venna poole kummardudes, “mulle tundub, et ta pistis seal mitu asja endale põue.”

“Oled sa selles kindel?” kahtles Krabu.

“Peaaegu päris kindel,” vastas Kribu.

Teisel pool kassasid, umbes seal, kus üks pikkade hallide juustega vanem tädi oma meepurgid laua peale ritta oli seadnud ja inimesi värsket mett maitsma kutsus, seisis teine turvamees, kes jälgis tähelepanelikult neid, kes kassade juurest ilma korvi või ostukäruta läbi tulid.

“Me vist peame talle ütlema,” pakkus Krabu. Kribu noogutas.

Lapsed, kelle ostukäru seisis koos leiva, saia, juustu, kohukeste, kahe šokolaaditahvli, hakklihapaki ja piimapudeliga sealsamas kommiriiuli ees, pugesid kassajärjekorras seisvate inimeste vahelt läbi ning astusid turvamehe juurde.

“Onu turvamees?” pöördus Kribu turvamehe poole ja ajas oma väikse tedretähnilise hamstrinina hästi püsti. “Kas teie olete siin poes ainuke turvamees või on siin mõni turvamees veel?”

“Aga miks sa seda küsid?” ei saanud turvamees aru.

Lapsed kartsid natuke, et turvamees hakkab nendega pahandama, aga ta ei hakanud. Turvamehel oli hoopis hea meel, et keegi temaga rääkima tuli, sest tema tööpäevad olid alati väga igavad.

12

13

“Aga sellepärast, et seal riiulite vahel on veel üks turvamees,” vastas Krabu, “ja meie arvates on ta natuke imelik.”

Turvamehel läks kulm kortsu. Esialgu ei näinud ta riiulite vahel kedagi, kuid Krabu haaras mehel varrukast ning tõmbas ta pisut vasakule. Nüüd oli imeliku turvamehe selg koos turvafirma embleemiga ilusti näha.

“Huvitav,” mõmises ta, “minu teada olen ma täna päevases vahetuses küll üksi. Mu paarimees peaks tulema alles kell kaheksa. Õhtul kell kaheksa algab meie poes tipptund ja siis me peame järgmised kaks tundi alati kahe mehega väljas olema. Ma uurin kohe välja, mis mees see selline on.”

Turvamees võttis põuest telefoni, läks pisut eemale ning helistas. Tema nägu muutus telefonikõne ajal järjest tõsisemaks.

Kõne lõpetanud, viipas ta käega peaaegu märkamatult Kribu ja Krabu poole ja kutsus need enda juurde.

“Olge teie nüüd hästi kuss,” sosistas ta ning helistas uuesti.

Möödus vaid paar minutit, kui kauplusesse sisenesid täiesti vaikselt neli sama firma turvameest. Kaks neist tulid esiuksest ning kaks tagumisest uksest. Kribu ja Krabu istusid vaikselt meetädi kõrval pingil ning vaatasid huviga, mis edasi saab. Kuid kahjuks eriti midagi ei saanudki. Kõik toimus nii ruttu ja vaikselt, et tõenäoliselt ei saanud teised kauplusekülastajad üldse arugi, et järjekordne poevaras on kätte saadud. Vähem kui minuti pärast väljus kaupluse peauksest viis sarnases vormis turvameest, kellest ühel oli pea õnnetult norus. Ning kui keegi oleks taibanud neid lähemalt uurida, oleks ta märganud, et keskmisel, sellelsamal norus peaga turvamehel, on käed selja taga, randmete ümber aga läikivad metallist käerauad.

“Tublid lapsed,” tuli nüüd õige turvamees laia naeratusega Kribu ja Krabu juurde. “Te sooritasite täna erakordse teo, teie kaasabil saadi varas kätte.”

14

Loomulikult oli turvamehel hea meel, aga seda mitte niivõrd laste pärast, vaid hoopis selle pärast, et varas saadi kätte tema vahetuse ajal ja selle eest ootas teda väike preemia.

Kribu ja Krabu vaatasid turvamehele otsa ja naeratasid tagasihoidlikult.

“Tundub jah,” ütles siis Krabu ja tõusus püsti. “Aga mis seal ikka nii erilist on.”

“See on meil täitsa tavaline asi,” lisas Kribu, kes jäi hetkeks mõttesse, laksas siis endale peopesaga vastu otsaesist ja teatas siis Krabule: “Oleme meie ikka ühed tainapead!”

“Miks me tainapead oleme?” ei saanud poiss aru.

“Me unustasime vorsti täitsa ära,” seletas Kribu. “Ema ju palus, et me täna pitsa jaoks jupi suitsuvorsti ostaksime.”

“Lähme siis,” noogutas Krabu. Lapsed vaatasid korraks turvamehe poole, soovisid tollele head aega ja läksid minema.

Turvamees jäi lastele, suu lahti, järele vaatama, kui need täiesti rahulikult kassa juurest tagasi müügisaali läksid, oma käru võtsid ning sisseostude tegemist jätkasid, justkui polekski midagi juhtunud.

“On need tänapäeva lapsed ikka imelikud,” mõtles turvamees. “Varaste kinnipüüdmine on neile niisama põnev kui igahommikune hammaste pesemine,” oli ta imestunud.

Selleks ajaks, kui ema õhtul koju jõudis, olid Piia ja Mati ehk Kribu ja Krabu juba pitsataina valmis teinud. Üheskoos rulliti see pesumasina peal õhukeseks, kaeti tomatipastaga, lisati kurgilõigud, oliivid, šampinjonid, paprika- ja ananassitükid, õhukesed vorstilõigud, tomatitükid ja juust. Seejärel rändas pitsa ahju.

“Kuidas teil siis tänane päev läks,” küsis ema lõpuks.

“Tavaliselt,” kehitas Krabu õlgu.

“Igavalt,” lisas Kribu.

“Oi!” hüüatas Kribu seejärel, “üks vahva asi juhtus küll.”

15