Löödud

KUI SEITSE ELU KOKKU PÕRKAVAD

SARA BARNARD | HOLLY BOURNE | TANYA BYRNE | NON PRATT MELINDA SALISBURY | LISA WILLIAMSON | ELEANOR WOOD

Pühendame selle raamatu üksteisele.

Nii hea, et me liftis kokku saime.

Originaali tiitel: Sara Barnard, Holly Bourne, Tanya Byrne, Non Pratt, Melinda Salisbury, Lisa Williamson, Eleanor Wood FLOORED When seven lives collide First published 2018 by Macmillan Children’s Books an imprint of Pan Macmillan Copyright © Sara Barnard, Holly Bourne, Tanya Byrne, Non Pratt, Melinda Salisbury, Lisa Williamson, Eleanor Wood, 2018 Toimetanud Mari Tuuling Kujundanud Villu Tammer Tõlge eesti keelde © Eve Rütel ja Tammerraamat, 2019 ISBN 978-9949-616-84-8 Trükikoda Greif www.tammerraamat.ee

ESIMENE AASTA

DAWSON Taipan, et ma jõllitan minu ees seisva kuti tagumikku mingi seitse sekundit, enne kui ta ise seda märkab, aga selle väikse aja jooksul jõuab mul päris palju mõtteid peast läbi joosta.

Kõigepealt mõtlen: kena perse.

Teiseks sakutan end mõttes, et selle tüübi üksnes taguotsa põhjal seksiobjektiks teen. Pärast kõike, mida ma läbi olen elanud, peaksin küll juba oskama hoiduda inimeste hindamisest üksnes nende välimuse põhjal. Peaksin tundma rohkem huvi tema intellekti vastu, või et kas ta annetab heategevuseks või kuidas ta loomi kohtleb … ja mina suudan mõelda ainult sellele, kui hea ta teksades ahter välja näeb. Ja see näeb tõesti ...

LÕPETA, IGAVENE PERVO. Kolmandaks mõtlen, kas selles on süüdi hormoonid, või oleks see liiga lihtne? Kas nii juhtubki, kui sa inimestega suudlema hakkad? Üks (veidi purjus ... hea küll, väga purjus) suudlus ja pisut kohmitsemist (läbi pükste) Olly Pritchardiga, ja perverssuse Pandora laegas on äkitselt valla ja teovalmis, nii et nüüd suudan ma mõelda üksnes seksist. Kuigi Celestia Carey ütles, et kutid mõtlevad seksist kord iga seitsme sekundi jooksul. Oot, see ei saa ju 7

tõsi olla. Seitsme sekundi? See on ju nagu viissada korda tunnis. Ei saa olla. Keegi ei mõtleks seksist nii palju. Guugeldan seda hiljem …

Neljandaks – kas praegu on tõesti õige aeg kellegi pilguga õgimiseks? Ma pole siin selleks, et taguotsi vahtida; ma olen siin emaga kokku saamiseks.

Ahaa. See pani asjad paika. Laekal on jälle kaas peal.

Viiendaks – mis siis, kui keegi kohvikus mu mõtteid kuuleb ja teab, et ma olen sedasorti kutt, kes jõllitab võõraid perseid ja peab selle lõpetamiseks mõtlema oma emast? Mis siis, kui keegi just praegu mind pealt kuulab?

Vaatan võimalikult vargsi ringi, et näha, kas keegi silmitseb mind vastikustundega. Mitte rohkem kui tavaliselt, ha-ha.

Leian end taas tagumikku vahtimas. Mõtlen, et ei tea, kas ta võiks olla …

Seitse sekundit saab läbi ja kõik seksimõtted surevad miljon surma, kui taguotsa omanik ümber pöörab ja mulle otsa vaatab. Ta on minust vanem. Palju vanem, võibolla kakskümmend viis. Tagantpoolt vaadates ma ei arvanud, et ta võiks nii vana olla. Ta perse ei näinud välja nagu vana perse.

Ta vaatab mind, kulmud kergitatud, ja mu nägu lööb lõkendama. Taban hetke, kui ta mu ebahuvitavaks liigitab, ja siis näen seda – äratundmist –, nagu oleks tal peas lambike põlema läinud, ja ta jahmatab.

Kurat. „Kas me oleme kohtunud?” küsib ta. Ta hammaste vahel venib süljeniit ja see ajab mul südame pahaks. „Oota. Kas sa oled …?”

Olen läinud enne, kui küsimuse lõppu kuulda jõuan, torman järjekorrast välja ja põiklen laudade vahel. Komistan kellegi koti otsa ja löön sääre kolaki vastu tooli, aga 8

ma ei peatu, eirates enda taga kostvaid vihaseid hääli.

Lõpuks viskun ust lahti paisates koridori.

Seal kihab rahvast ja ma nõelun inimrühmade vahel: ülikondades täiskasvanud, tennistes ja lühikestes pükstes tehnilised töötajad. Kus on see paganama väljapääs?

Mul on vaja õue saada. Veidral moel on minu ümber karjakaupa mu eakaaslasi, kõigil silmad jõllis peas, ja ma surun lõua vastu rinda ja püüan neist mööduda. Ärge vaadake mind. Ärge nähke mind.

Pööran liftideni viivasse koridori ja seisatan järsult, kui näen nende uste ees ootavat rahvasumma. Keegi laksab käe mu seljale ja ma oiatan. „Vabandust,” ütleb tüdruk, kui ma ümber pööran. „Pole midagi,” kostan. Tal on juustes sinine triip nagu mingil veidral punk-tuhkrul. Miks ainult üks triip? See näib naeruväärne. „Kas lähed loengule?” „Mida?” Ma ei suuda hoiduda seda triipu silmitsemast. See on erksinine. Mõtlen, kas see on ehk väljakutse.

Või siis viltuminek. „Loengule. Tervis ja turvalisus. See on üheksandal korrusel.”

Tuhkurtüdruk tundub närvis olevat, seega lõpetan ta juuste põrnitsemise ja pööran pilgu ta silmadele. „Mhh. Ei.” „Aa. Lihtsalt et … arvasin, et nägin sind varem sellel briifingul.” „Eip. Mitte mind. Ma ei astu siin ametisse.” Nad on ju praktikandid, taipan ma nüüd. Töökogemust otsivad lapsukesed. Üks neist määratakse ema juurde ja too veedab kaks nädalat tema peale karjudes, sest praktikant istub kogu päeva ninapidi telefonis ja toob talle vale kohvi. See on nii igal aastal. Keegi neist määratakse ema juurde ja ta 9

saab selle peale vihaseks ja helistab mulle, et lõputult jaurata, kuidas see on nii sellepärast, et ta on naine ja ema, ja et kui ta oleks Stewart McConnell, siis poleks tal vaja mingit praktikanti võtta, ta saaks endale korraliku assistendi.

Ja siis teen ma „Dedmani” lavataguses näitlejate toas oma kuulsa Vihase Alicia Sharmani kehastamise triki ja kõik naeravad.

Ainult et ma ei tee seda. Sest sellel aastal pole meil mingit „Dedmani” lavatagust. Mitte kunagi enam. „Dawson Sharman!” ütleb tüdruk ja mu mõttelõng katkeb. „Sellepärast ma tundsingi su ära!” „Mida?” „Sa oled Dawson Sharman. Sarjast „Dedmani keskkool”.”

Persse. „Ei,” ütlen ma liiga kiiresti. „Mulle öeldakse seda kogu aeg. Tähendab, ma ise küll ei saa aru, et mingi sarnasus oleks. Aga noh, tead ju küll …” Ma naeratan, nagu oleks mul piinlik. Tähendab, mul ongi piinlik. Aga mitte niimoodi, nagu tema peaks mõtlema. „Ah soo. Vabandust siis. Ma lihtsalt … nojaa. Kui sa tõesti tema oleksid, siis oleks vist veider küll, kui sa lihtsalt niisama siin UKB-s ringi uitaks.” „Nojah,” ütlen ma. „Ei, ma olen siin, et … ma töötan siin. Jooksupoisina.” „Aa. Selge.” Ta pilk käib uuesti üles ja alla. „Nojaa,” ütleb ta uuesti. „Nii et kas sa tead, kus see tervise ja turvalisuse loeng toimub?” „Ei tea. Kahjuks.” Kehitan õlgu.

Liftikell teeb „kõll” ja me mõlemad pöördume selle poole, ühinedes korratu järjekorraga sisse pääsemiseks, sellal kui inimesed liftist välja voorivad.

Märkan Stewartit samal hetkel kui tema mind.

10

Pe-e-ersses. „Dawson!” kõmistab ta üle kogu koridori, pannes igaühe viie miili raadiuses minu poole vaatama.

Tüdruk mu taga ohhetab ja ma tardun paigale. „Mida sa siin teed? Su ema ütles, et oled täna uues koolis proovipäeval.” „Eee …” „On küll vist veider, mis, pärast kogu seda aega taas koolireeglitega harjuda. Aga iseloomu kasvatamiseks ehk päris hea. Võta seda kui rolli sisseelamisega näitlemist, ma ise teen just nii. Peab vaid õppeaastast läbi saama, siis saad vast jälle mõnesse ossa kandideerida. Oled sa mõelnud mõne Manchesteri näitekooli peale? See pole ju kuigi kaugel ja võibolla on nad seal vähem pirtsakad kui Londoni koolides.” „Hästi, ma siis …” „Igatahes, ma ei taha sind kinni pidada. Su ema oli oma kontoris, niipalju kui tean. Aga ta polnud vist kuigi heas tujus, seega ettevaatust.” „Selge pilt.”

Stewart kortsutab kulmu, justkui alles nüüd märgates, et mina pole ka kuigi heas tujus. „Su joogitops lekib.” Ta nookab mu käe poole. Vaatan alla ja näen, et hoian ikka veel käes kookosvee topsi, mille eest maksmiseks kohvikus sabas seisin. Ma ju varastasin selle, ja tema jutu ajal olen seda pigistanud, nii et nüüd tilgub see põrandale laiali.

Pole kuigi suur kaotus, ütlen ma endale. Kookosvesi isegi ei maitse mulle. Celestia ütleb, et see maitseb särtsakalt, aga mida mina sellest tean. Või siis temagi, kui aus olla.

Stewart libiseb eemale ja ma vaatan teda minemas, soovides, et mul oleks vägi inimesi pilguga tappa. Astun kookosvee loigust sammukese eemale. Tuleks leida prügikast ...

11

„Sa valetasid.”

Pöördun ehmudes kannal – olin juba unustanud, et Tuhkurtüdruk on ka siin. Tundub, nagu tungleks iga viimne kui lifti oodanud inimene ikka veel siin, kuulates Stewartit ja jõllitades mind. Mõned on telefoni välja võtnud. Arvatavasti pildistavad, instagrammivad. Nüüd on minu fotod kogu interneti üle ujutanud, inimesed tviidivad üksteisele seda vestlust, vaatavad mu profiili IMDB-s ja Wikipedias, püüdes välja nuputada, mida ma järgmiseks teen, võttes minu siinviibimist mingi vihjena. Võibolla prooviesinemine …

Jeeh, aga ei.

Mina, Dawson Sharman – endine näitleja ja BAFTA tõusvate tähtede lapsgeeniuse auhinna nominent –, olen oma kõrges kuueteistkümne aasta vanuses juba ainult kunagine täht. Minuga on lõpp. Praegu hõlmavad kõik mu tulevikuväljavaated ekraaniaega mingis telesõus, kus ma olen vangistatud džunglisse või siis majja või kusagile saarele koos kamba teiste ekraaniheidikutega, ja mu ainus võimalus uueks läbimurdeks on see, kui ma ühega neist mingi loo tekitan. Minu saatus on kirjas „Mida nad praegu teevad?” listides. Piltides „enne” ja „pärast”. Dawson, vanus neliteist, vapustavate põsesarnadega, läbitungivate roheliste silmadega – või siis Dawson täna, kes näeb välja nagu mingi jäle peksasaanud süvavee-elukas.

Mis juhtus näoga, mis sai tuhandeid „Dedmani” fännikirju ja oli kõigi ajakirjade esikaanel? Dawson Sharman Harry Potterina. Dawson Sharman Luvian Fenina. Dawson Sharman Rhys Goldina. Ma surfasin veebis üpris palju. Ma tean, mida nad minu kohta rääkisid.

Tean ka seda, mida nad praegu räägivad. Tuleb välja, et inimesed ei lõpeta su täägimist, isegi kui nad sind inetuks nimetavad.

12

Ma olen osa põhjusest, miks veebilehed leiutasid mõiste „Neville’i tegema”*.

Kümme näitlejat, kellest sai anti-Longbottom ja kes tegid Neville’i Number kaheksa: Dawson Sharman Endise „Dedmani keskkooli” staar – Ühendkuningriigi kõige populaarsem lastesari pärast „Tracy Beakerit” – Dawson Sharman võeti pärast proovivõtteid 13-aastasena mängima Mason Wrighti, paha poissi, kes oli probleemsete teismeliste internaatkooli direktori poeg ning kes avastas oma 13. sünnipäeval, et ta on vampiir.

Kaks aastat pani Sharman kinni kõik Ühendkuningriigi kõige ägedama poissnäitleja veebiküsitlused ja oli tähelepanu keskpunktis fännikampaanias #PrintsSharming, kus teismelised tüdrukud teda veebilehel karjakaupa palusid, et ta kooliballil nende partner oleks. Kuid käesoleval aastal lõpetati neljanda hooaja alguses sarja tootmine ning käisid kõlakad, et põhjuseks on Sharmani fännide hulga kiire kahanemine asjaolu tõttu, mida siseringi kuulujad nimetasid Sharmani „kahetsusväärseks kokkupuuteks puberteediga”.

Nad jätsid lisamata arvamuse, et „Sharman ei saa ilmselt enam kunagi lavatööd. Kui ta just ei leia teatrirolle ega veeda seejärel kogu elu teeseldes, et see ongi tema tõeline kutsumus, sest see on „ehedam” ja „pole midagi paremat kui esineda päris publikule, ilma ühegi duublita” ja kogu * Vihje Neville Longbottomile J. K. Rowlingi „Harry Potteri” saagast. Siin ja edaspidi tõlkija märkused

13

muu jama, mida televisiooni jaoks liiga inetud näitlejad ütlevad”.

Artikkel tekitas ohtralt vastukaja, sest ma olin selle ilmumise ajal alles viisteist. See võeti lõpuks netist maha.

Aga enne jõudsin lugeda kommentaare, kus paljud inimesed ütlesid, et minuga toimuv on „lausa häbiasi”. Ja muid, vähem viisakaid asju.

See oli mu esimeseks päevaks harilikus koolis üpris hea treening, seda peab küll ütlema. Ja las ma ütlen kohe ka seda, et ma ei kavatse mitte mingi hinna eest sinna tagasi minna. Pidasin vastu tund aega. Sellest piisas. Peab ju olema midagi muud, mida ma teha saan. Mõni muu koht, kuhu minna. Ma ei saa veeta kahte järgmist aastat, taludes Krahv Mökulaks nimetamist metsistunud kuttide poolt, kelle arvates kultuur seisneb selles, kui sa jood ära pool liitrit siidrit ja püüad siis kellelegi Chelsea-nimelisele „ülal pargis” näpukat teha. Ma ei tea isegi seda, kas „ülal pargis” on koht või släng vagiina kohta.

Tuhkurtüdruk vahib mind ikka veel ja hetkeks on mul tahtmine talle öelda, et ta näeb tobe välja.

Ma tahan, et tema end samuti inetuna tunneks. „Kas sa saad mind süüdistada?” sõnan viimaks.

Ta ei ütle midagi, tegelikult ei ütle keegi neist midagi.

Niisiis astun neist mööda ja rammin sõrmega lifti kutsenuppu, olgugi et see juba põleb. Uksed avanevad otsemaid ja ma kaon lifti.

14

KAITLYN Vastuvõtuleti taga olev naine teadis. Ma tean, et teadis.

Ta ulatas mulle mu kaelakaardi ja tahtis lehele allkirja ja siis ütles ta midagi, mispeale olin kindel, et ta teadis: „Kas tahaksid, et keegi sind esimesse loengusse saadaks?”

Väga delikaatne, kas pole? Enamik inimesi poleks sellele mingit tähelepanu pööranud. Kunagi poleks mina ka.

Isegi veel kuus nädalat tagasi mitte. Aga praegu panen ma selliseid asju tähele.

Mõtlen, et kuidas ta küll teadis. Arvatavasti on see nimeloendis kirjas. Kaitlyn Thomas, viisteist, töökogemus – pime tüdruk.

Igatahes, minge põrgu. Vaatasin otse talle näkku – jah, just nii: vaatasin talle silma – ja ütlesin: „Aitäh, pole vaja.”

Ja siis keerasin ringi ja kõndisin minema, puha enesekindlust täis, pea õige veidi viltu, nagu aitaks see mul nägemisvälja keskel olevast ähmasest laigust paremini mööda vaadata. Olen seda teinud juba aastaid, ammu enne diagnoosi saamist, ammu enne sõna „pime”, kui ma arvasin, et kõik teised näevad maailma samamoodi nagu mina, enne Stargardti tõve diagnoosi* ja seda, kui ema mu voodiserval istus ja nuttis ja kõik kuradile läks. * Nägemisteravuse progresseeruv halvenemine geenikahjustuse tõttu.

15

Umbes poole fuajee peal taipan, et tegelikult pole mul aimugi, kuhu ma minema pean, aga sammun sellegipoolest kindlameelselt edasi, kuni jõuan nurgani ja seal seisma jään. Naaldun vastu seina ja avan vastuvõtukausta, mis eelmisel nädalal postiga saabus. See on uhkeldav, täis hüüumärke ja läikivaid, lamineeritud lehekülgi, nagu poleks selle koostanud inimesed suutnud ette kujutada, et seda võiks lugeda, olemata NII PÕNEVIL võimaluse eest saada töökogemus UKBs. Kogu see kupatus lausa karjub: „SUL ON TOHUTULT VEDANUD, ET SIIN OLED! PALJU ÕNNE!” Olge nüüd. Isegi kui ma tahaksin televisioonis töötada või uudiseid lugeda või muud sarnast, ei hakkaks ma parklas hundiratast viskama, et siin saan olla. See on praktikavõimalus viieteistaastastele, taeva pärast. Ma keedan kaks nädalat teistele teed, istun ühel-kahel igaval koosolekul ja võibolla silman liftis vilksamisi mõnda kuulsust või midagi. Olen ikka õnnega koos küll.

Ja ma ei taha siin olla. Mul oli oma praktika suhtes kõik juba valmis mõeldud. Kavatsesin minna abiliseks oma tädi Nina juuksuri- ja ilusalongi. Ta on selle omanik, seega oleksin ma saanud lisaks juuksuritööle õppida asju ka firmajuhtimise kohta. Siis tahtsin ma veel kosmeetikuks saada. Niisugune oli mu plaan. Ja ma olin kõigest sellest tõesti elevil.

Aga nüüd kaotan ma tasapisi nägemist ja see tähendab mõistagi, et juuksur või kosmeetik ma olla ei saa. See tähendab, et mu kool tühistas selle praktikakoha ja paigutas mind selle asemel UKB programmi, minult isegi midagi küsimata. Nad käitusid, nagu oleksid mulle sellega suure teene teinud, nagu peaksin ma seepeale tõeliselt rõõmus olema. Koguni tänulik. „Kui palju sinuealisi teismelisi niisuguse võimaluse saab, Kaitlyn?” ütlesid nad.

16

Nagu oleksin ma liiga juhm taipamaks, et nad tegid seda üksnes selleks, et linnukest kirja saada. Saata oma ainus puudega õpilane tööpraktikale UKBsse on just sedasorti asi, millega nad veel aastaid kelkida saavad.

Mis sellest, et ma ise pole sellisest tööst kunagi hoolinud, pole iial tahtnud saada mingiks meediatäheks, et ma olen aastate viisi olnud täiesti keskpärane ja sellega igati rahul. Ma pole kunagi kavatsenud ka ülikooli minna või mis iganes. Ma lihtsalt rühkisin üpris rahulikult edasi, harjutasin maniküüri tegemist ja õppisin ripsmete värvimist.

Igatahes. Siin ma nüüd olen. See pime tüdruk. See linnuke kastis. Olgugi et praegusel hetkel näen ma täiesti korralikult ja mul pole vaja kellegi käsivart või mingit valget keppi või muud taolist asja. Vähemalt mitte veel.

Eile õhtul tegin juustesse sinise triibu. See näeb äge välja. See on elektrisinine, ja ma tegin seda ise vannitoa valamu kohal, kasutades ühte neist Schwarzkopfi värvidest, mille mu parim sõbranna Avani mulle jõuludeks kinkis, ja see on parim asi, mida ma eales teinud olen.

Emps peaaegu minestas, aga ega ta enam midagi teha saanud. See on minu pea ja need on minu juuksed ja minu elu. Ja nüüd panevad inimesed minu juures tähele hoopis seda: ma olen too sinise juuksetriibuga tüdruk.

Lappan oma praktikakausta, kuni jõuan leheküljeni SINU ESIMENE PÄEV! Uurin ajakava. Ma pean minema üheksandale korrusele mingisugusele tervise- ja turvaloengule. No mida. Inspireeriv. Tervis ja paganama turvalisus. Mind läbistab õudne mõte: mis siis, kui nad püüavad mu nägemisprobleemi selle visiidiga ühendada? Mis siis, kui nad räägivad kõigile, et ma olen pime, et kõik teaksid peale passida, et ma vastu uksepiita ei jookseks või midagi? Oh jumal. Oh jumal küll. Kõik hakkava mind 17

vahtima umbes nagu „See on see tüdruk, kes on siin sellepärast, et ta on pime – vaene voonake”. Kas ma pean hakkama selgitama, et ma ei ole tegelikult pime, ja nad kõik segadusse ajama? Ütlema neile „Noh, veel mitte”, ja kõik tarduvad piinlikkusest, sest nad ei taha tegelikult teada, ja mina ei taha tegelikult neile öelda.

Inimesed kuulevad sõna „pime” ja mõtlevad kottpimedusest. Nad panevad silmad kinni ja arvavad, et niimoodi see ongi. Tegelikult peaks ütlema „nägemispuudega”, ausalt, see on palju õigem väljend, aga keegi ei räägi nii ja enamikul inimestest pole mingit põhjust hoolida, miks see erinevus oluline on.

Mulle see „nägemispuudega” päris meeldib. Kõlab meloodiliselt. Selle kohal ripub justkui küsimärk, mida labase sõna „pime” kohal ei ole. Kui ma peaksin end eales kellelegi tutvustama ja kogu seda Stargardti asja selgitama – ja ma tean, et ühel päeval ma pean –, siis kavatsen ma just seda öelda. „Mul on nägemispuue,” ütlen ma. Või „Ma olen vaegnägija”. Võibolla ühel päeval saan ma kogu selle jutuga kenasti hakkama, ilma et mu hääl murduks või värisema hakkaks või muid selliseid asju teeks, mis mind reedavad.

Aga täna mitte. Palun mitte täna.

Ohkan, sulen kausta ja torkan kaenla alla. Söandan ära arvata liftide asukoha – hulga ülikonnastatud meeste põhjal, kes kindlal sammul sinnapoole kõnnivad. Seal koguneb rahvasumm, kõik ootavad kolme suletud liftiukse ees ja ma otsin silmanurgast kohta, kus seista, ja ...

Pagan! Jooksin otse kellelegi otsa. Ja see polnud mingi väike müks. Põrutasin talle täie kiirusega sisse. „Vabandust,” ütlen ma oh-kui-igapäevaselt. Pisike eksitus. Asi pole üldsegi selles, nagu hakkaks ma pimedaks jääma, ha-ha.

18

„Pole midagi,” ütleb ta. Näeb kuidagi tuttavlik välja.

Võibolla on ta kuulus. Või pisut kuulus. Ta pole piisavalt hea välimusega, et tõeliselt kuulus olla. Pigem ehk samamoodi praktikal nagu mina, seega küsin ta käest, kas ta läheb loengule, aga ta satub vaid hämmingusse. „Eip. Mitte mina. Ma ei astu siin ametisse,” ütleb ta ja midagi selles, kuidas ta seda teeb, lööb mul lambikese põlema. „Dawson Sharman!” purtsatan ma. Ta ongi kuulus!

Teatud moel. Oli kuulus. „Sellepärast ma tundsingi su ära!”

Avani ja mina olime „Dedmani keskkoolist” kõvasti sisse võetud. Mul oli kunagi oma toa seinal isegi Dawson Sharmani plakat. Ja siin ta nüüd on, seisab minu ees!

Ta on muidugi trullakam kui toona. Kõik teavad seda Dawson-muutus-koledaks-lugu. Aga ikkagi. Tunnen, kuidas midagi endiste aegade fännitüdrukust minus liigahtab. Aga siis ütleb ta mulle, et ta pole Dawson Sharman, et ta näeb lihtsalt tema moodi välja, et talle öeldakse seda kogu aeg, ja ta näib kohmetu ja häbistatud ja mina tunnen end otsekohe halvasti. Muidugi ma eksisin. Jabur on ette kujutada, et võiksin kedagi ära tunda – mina oma reeturist silmadega. Vaene kutt, pole just lõbus, kui sind aetakse segi ta-muutus-koledaks Dawson Sharmaniga! „Ah soo,” ütlen, püüdes lasta häälel kõlada reipalt ja lõbusalt. „Vabandust, ma lihtsalt …” Rebi mingi kild, Kaitlyn! „Kui sa tõesti tema oleksid, siis oleks vist veider küll, kui sa lihtsalt niisama siin UKBs ringi uitaks.”

Oeh, sellest peab piisama. Mitte-Dawson ütleb mulle, et töötab siin jooksupoisina, ja ta ei näi kellegi teisega segiajamisest tegelikult kuigi häiritud olevat, seega luban endal lõdvestuda. Lasen pilgu vargsi pealaest jalatallani 19

üle tema – pilt on hägune, aga hea küllalt – ja ta näeb tõesti välja nagu Dawson Sharman.

Aga noh, mida mina ka tean.

Lift teeb „kõll” ja ma pöördun sinnapoole, pilgutades silmi, kui meid ümbritsevad inimesed selle poole tunglevad. Mõnikord hakkab mul silme ees virvendama, teinekord läheb kogu maailm ähmaseks. Mul käib külm jutt kõhust läbi – ühel päeval hakkab see kogu aeg nii olema – ja ma pean aru, kas peaksin minema ja hetkeks maha istuma, kui hooman, et minu poole astub keegi valgete telestaari­ hammastega mees, ise näost särades. Ei, mitte minu poole, vaid mitte-Dawsoni poole. „Dawson!” kõmistab ta.

Dawson! Mitte mitte-Dawson. Dawson! Ma ei suuda end vaos hoida – mu huulilt pääseb melodramaatiline ohe. Igavene alatu valetaja!

Valgete hammastega mees räägib midagi, ent mina olen liiga ähmis, et korralikult kuulata. Püüan kõnekatkeid nagu „koolireeglid” (reeglid! Võluv!) ja „rolli sisse elamine”. See tüüp ilmselt naudib oma häälekõla sama palju kui säravvalgeid hambaid, sest ta patrab edasi sellele vaatamata, et Dawson lihtsalt seisab ja näeb välja nagu hunnik õnnetust.

Ta püüab seda laheda ilme taha varjata, aga ma saan aru. Ta tahaks sealsamas paigas läbi põranda vajuda. Minult ei saa ta siiski mingit kaastunnet. Kui Hammastega Mees minema tüürib, pöördun tema poole. „Sa valetasid,” ütlen ma.

Dawson vaatab mulle otsa, ilme veidi oimetu. Võin meid ümbritsevast energiast tunda, et kõik vahivad teda, ja kuulen kellegi telefonikaamera plõksatust. Twitter lööb varsti särama. Tore. „Kas sa saad mind süüdistada?” küsib ta.

Püüan endale meelde tuletada, et ta ju ei tea. Miks ta peakski? Kuidas ta võikski mõista, et päevad, mil ma olen 20

võimeline kellegi nägu ära tundma, on varsti läbi? Et äratundmise soojus, see lohutav tunne, mis tekib, kui saad kellelegi öelda „Oi, tere, ma tunnen sind!”, on kingitus.

Kingitus, mida ta minu ees lehvitas ja siis minema viskas.

Ma ei ütle midagi. Mõtlen oma tädi hubasele helge õhkkonnaga salongile ja sellele, kuidas ta lubas mul kasutada karbitäit küünelakinäidiseid. Niiskete äsjalõigatud puhaste juuste lõhnale.

Dawson astub minust mööda ja vajutab meie ees asuva lifti kutsenupule. Uksed avanevad silmapilk ja ta astub sisse, selg minu poole. Kaalun korraks, kas ma ei peaks teda uuesti rammima, lihtsalt niisama. Tunnen end täiesti raevununa – liiga raevununa, et minna tervise- ja turvaloengut kuulama ja teeselda, nagu läheks kogu see praktikakoha jama mulle vähimalgi määral korda.

Kõik muutub jälle ähmaseks. Pagan küll! Kas ma nutan? Neetud, ma ei näe enam midagi. „Tuled siis või,” ütleb Dawson, kuid mitte lahkusetult.

Ta hääl on nagu pimedusest visatud päästerõngas, niisiis haaran sellest kinni. Lasen sel end ähmasusest välja ja lifti sisse tõmmata.

21

SASHA Ärkan võpatusega, kui üks pakk mu süles olevaist libiseb kuhjast alla ja maandub istme ees autopõrandal. „Töö ajal ei tukuta,” manitseb papa juhiistmelt, saates mulle kõvera naeratuse. „Sina võibolla mitte,” vastan ma. „Mina olen kõigest reisija.” „Kulleriabi,” parandab ta, nagu sel mingit tähtsust oleks.

Kumbki meist ei taha seda teha, aga mina ja papa pole seda tüüpi inimesed, kes saavad seda, mida tahavad. Papa on seda tüüpi inimene, keda pidevalt koondatakse ja kes ei näi suutvat uut tööd leida, ja mina olen see tüüp, kelle avaldused vahvate töökohtade saamiseks jõuavad üksnes kellegi postkasti ja sinna jäävadki. Ometi töötaksin ma pigem nädalakese koos papaga kui kohalikus linnanõukogus, kus minu kooli õpilastele pakutakse mingit laadi „osta üks, saad kümme tasuta” tehingut. Üks kümnest sinna läinust on Billy Goodart.

Ma poleks pidanud ta peenist katsuma.

Veel üks pakk libiseb peaaegu alla, kui ma mälestuse käte küljest teksade külge pühin. „Kuule, Sash, tõsiselt, sa pead neid kinni hoidma,” ütleb papa.

22

Ta on praeguseks juba mõni kuu vabakutseline kulleriauto juht olnud – ta ütleb, et see on parem kui end töötukassas kirja panna, et ta saab vähemalt iseenda tööandaja olla ja valida need tööotsad, mis talle sobivad, ja nii ta saab minu läheduses olla … mitte et ma seda viieteistaastaselt vajaksin. Aga papal on eneseuhkus ja minu arvates tuleb talle kasuks, kui ta saab tunda, et teeb tööd. Isegi kui see töö talle ei meeldi. Ega ole ka kuigi tasuv. Kolm tundi sellel tööl, ja ma olen juba kindel, et minu jaoks see amet küll ei ole: 1. Varane ärkamine: pidin tõusma koos varblaste siutsumisega ja (nagu me äsja välja selgitasime) pole mul lubatud tukkuda.

2. Teised kullerid: nad jooksevad su kas või pikali, kui arvavad, et niimoodi ühe tellimuse rohkem saavad.

Tõsiselt. Täna hommikul käis depoos täielik mäsu.

3. Asjade kättetoimetamine: sa pead rääkima võhivõõrastega, isegi kui sul tuleb ainult öelda „Nimi?”, „Kirjutage siia alla” ja „Vajutage kõvemini, see ekraan on natuke logu”. Arvasin, et papa laseb mu varem tulema, kuna see on mu esimene hommik, aga temal on mõttes vaid maksimaalne tööviljakus ja minimaalne taluvus minu „ujedusprobleemi” suhtes.

4. Magic FM: see on nagu lõppematu pulmalaulude nimekiri. Kuigi ma kaldun arvama, et see viimane punkt pole selle töö juures kohustuslik. Pigem lihtsalt papa üle mõistuse muusikamaitse.

Ta ütles midagi lisaringi kohta, mille endale võttis, sest teisel juhil sündis äsja perre laps, ja mina põrnitsen aknast tillukesi ringristmikke ja kõrgeid maju. Alles siis, 23