Las ma lõbustan sind

?

Mar

t Ju

ur

Las ma lĂľbustan sind

Autor tänab: Ago Anderson, Raivo E. Tamm, Olavi Paide, ajaleht Postimees, produktsioonifirma Ruut, TV3.

Kujundanud Andres Tali Toimetanud Kadri Põdra Esikaane foto: Mati Hiis, Õhtuleht/Scanpix

© Mart Juur © Tammerraamat, 2017

ISBN 978-9949-565-78-8 Trükikoda Greif www.tammerraamat.ee

Sisukord ?**#&

Las ma lõbustan sind 7 Riks ja Värdi lähevad kosja 11 Elama peab 16 Mustamäe õllesõprade klubi 20 Vabariigi President tülitab 25 Väike keldripood 28 Eesti elu 31 Sõbralik Eesti 34 Pangalaen ja kaitsetahe 38 Kes peeretas? 42 Tšempionide eine 46 Elroni kiri Anna Kareninale 52 Kohtumine lugejaga 54 Nibelungide karikas 57 Apteeker Melchiori uued seiklused 61 Komissar Wallander Tallinnas 65 Kuidas firmapeol ellu jääda 69 Hipsteri seiklused Kalamajas 71 Hoogsas rütmis 75 Enne laulupidu 78 ENDEL KELLAPI SEIKLUSED 81 Ei ole kerge olla Endel Kellapi ema 83 5

Endel läheb tööle 95 Raha lõhn 107 Sisalikmehe tagasitulek 122 Proua Kellap läheb Facebooki 137 Mustamäe tšempion 153 Iga seina taga elab hull 168 Terve Eesti naerab 186 Vahva sõdur Endel Kellap 200 Endel päästab maailma 217 Julge on magada Endel Kellapi läheduses 231 Nagu lind libedal jääl 246 LASTEAIA DETEKTIIV 259 Õhtu mänguväljakul 261 Lasteaiadetektiiv 264 Lasteaiadetektiiv ja päkapikk 267 Lasteaiadetektiiv ja Une-Mati 271 Lasteaiadetektiiv ja võluprillid 274 Lumememm, kes ei tahtnud ära sulada 278

6

Las ma lõbustan sind “)?=/#

Toimetuses võiksid olla diivanid, kus ajakirjanikud saaksid pärast lõunasööki pikutada, mõtles Mats rammusat kõhutäit seedides. Rasvased näpud roomasid mööda klaviatuuri nagu teod, vormides kriitilist artiklit jokutamisest, mis iseloomustab riigiasutuste tööd. „Tähtis on, et ametnikud reageeriksid operatiivselt kodanike pöördumistele,” kirjutas Mats. „Olukord, kus otsuse vastuvõtmiseks ja olukorra lahendamiseks kulub kuid ja isegi aastaid, ei ole normaalne ja jätab pleki e-riigi mainele.” „Mats, kas lugu on valmis?” küsis Petersell. „Ei ole veel,” nohises Mats. „Millal saab siis?” „Natuke läheb aega. Pean tausta põhjalikumalt lahti kirjutama.” „See lugu pidi juba eelmisel nädalal ilmuma,” ei jätnud Petersell järele. Toimetaja jutt mõjus reporterile tüütavalt. Mats ajas jope selga ja hakkas väljapääsu poole liikuma. „Kuhu nüüd?” imestas Petersell. „Mul on kokku lepitud tähtis kohtumine allikaga,” luiskas Mats ja pistis jooksu. Täis kõhuga polnud see põrmugi kerge.

Eleonoora oli maruvihane. Bert polnud ööseks koju tulnud. Helistada härra muidugi ei suvatsenud ja Eleonoora kõnesid Bert vastu ei võtnud. Nagunii oli mees jälle litsi juures.

7

Eleonoora kiristas hambaid. Kas ta polnud hea naine olnud? Kas ta polnud Bertile alati öelnud, mida ta tahab, rääkinud avameelselt oma kõige salajasematest unistustest ja andnud soovitusi, kuidas teda täiuslikult rahuldada?

Mis tähendab, et temaga pole võimalik rääkida ja ta hakkab kohe karjuma? Bert oli naisele viimane kord niimoodi öelnud. See mälestus ajas Eleonoora veel vihasemaks. Mis mõttes tema on egoist? Ta virutas jalaga prügikastile ja kast lendas ümber, nii et banaanikoored ja tühjad jogurtitopsid lendasid. „Mida sa teed?” karjatas kõrvallaua taga istuv Miina, kes sai laadungiga pihta. „Ole vait, vana lehm!” röögatas Eleonoora ja jätkas kirjatööd suhterubriigi põhiloo kallal, mille pealkiri oli „Kümme sammu harmoonilise suhteni”.

Miina kasis ennast tualetis, pühkis pisarad, nuuskas nina ja jätkas kirjutamist. Tema artikkel kandis pealkirja „Avatud kontori plussid”.

Riiki juhitakse ajalehetoimetustest. Mida ministrid teeksid, kui poleks ajakirjanikke, kes annavad head nõu, jagavad näpunäiteid ja sunnivad poliitikuid vankumatult moraalsel kursil püsima? Mõte meedia tähtsusest õigusriigis tuli Mäidule pähe ja jäi sinna tiirlema nagu hommikune kärbes umbses magamistoas. Sel teemal tuleb kirjutada pikemalt, otsustas Mäidu.

Mäidu oligi pikemate teemade mees. Praegu oli tal käsil mõnusalt pikk lugu, mis rääkis kõrge riigiametniku jahmerdamisest kaubamaja kinkekaardiga. „Sellist käitumist ei saa tolereerida ega õigustada,” kirjutas Mäidu resoluutselt. „Euroopas oleks säärase teoga hakkama saanud riigiametnik pidanud viivitamatult avalikust teenistusest lahkuma. See on mõtlemise koht meile kõigile: millisesse kultuuriruumi, kas läände või itta, tahame kuuluda?”

8

Mäidu salvestas loo ja jätkas pingelist kirjavahetust reisifirmaga, kes pakkus uskumatult soodsat võimalust puhata kaks nädalat firma kulul Egiptuse kõige kallimas hotellis. Nad lubasid turismilehte kirjutatud reklaamloo eest päris head honorari.

Mäidu hõõrus käsi ja kujutles, mida kõike ta 240 euro eest ostab.

Helle vaatas kella, käis võidujooks ajaga. Helle pidi õhtul kell kaheksa tüdrukutega linnas kokku saama, aga enne seda oli maniküüriaeg kinni pandud. Helle trükkis nagu masin: „Kahjuks on suhtumine, et mina teen lihtsalt oma tööd, teenin kuidagimoodi palga välja ja tulemus mind ei huvita, vägagi laialt levinud – hariduses, meditsiinis, teeninduses ja mujal.

Seda suhtumist tuleks muuta. Tahaks avalikus sfääris näha rohkem säravate silmadega töötajaid, kes naudivad oma tööd ega jää ükskõikseks kõige keerulisemates situatsioonides.”

Käib kah, 4000 tähemärki on täis, otsustas Helle ja pani oopusele punkti. Kirjavigade parandamisega ei hakanud ta ennast vaevama, selleks on korrektorid. Ja oligi Hellel maniküüri minek.

Pelle lemmikväljendid olid „mendid”, „kitse panema” ja „üle laskma”. Pellel oli käsil diskreetne telefonikõne olulise allikaga. „Kas mendid lasid su üle? Kas Muhvi jõuk läheb kohtu alla?

No fakk, sellest tuleb pommuudis! Kas Kingpool pani kitse?

Ma helistan proksi ja küsin Sammalhabeme kohta komprat juurde. Siis ma alles annan mentidele pasunasse!” pröökas Pelle üle toimetuse.

Fuksia kuulas krimireporteri lõugamist ja põles soovist see labane olend tappa. Küll oleks tore, kui Pelle sureks piinarikast surma pea otsast lõikamise teel, nii et ei peaks enam kunagi ta rumalat lõusta nägema, unistas Fuksia. Ajakirjanikul on raske rahutus miljöös keskenduda, aga Fuksia keskendus siiski, sest teema oli oluline.

9

„Sallivus ei tähenda, et sa lihtsalt sallid kedagi, pöörad tast möödudes ükskõikselt näo kõrvale. Sallivus tähendab, et võtad avatud meeltega vastu kõik, mida teisel inimesel on sulle pakkuda, ega hooli sellest, et ta on teistsugune kui sina.”

Fuksia postitas mõtte Facebooki ja jäi laike ootama.

Toimetuse kõige pimedamas nurgas istus humorist, plaanis kirjutada midagi tõeliselt lõbusat. Ootamatult helises telefon ja naisterahva hääl tundmatult numbrilt ütles: „On ilmunud põnev raamat pealkirjaga „Mahlade entsüklopeedia”. Meie firma pakub võimalust see raamat väga soodsa hinnaga osta.

Tasuda võib järelmaksuga.” „Kust te mu numbri saite?” vihastas humorist. „Miks te tülitate inimesi oma idiootlike pakkumistega? Raisk, ma ei salli telefonimüüjaid!”

Olles telefonimüüja korralikult läbi sõimanud, avas humorist faili ja hakkas naljategemise raske tööga pihta. „Hoidke alt, head lugejad,” peksis ta klahve, „nüüd ma alles lõbustan teid!”

10

Riks ja Värdi lähevad kosja (3%£)

„Riks!” „Värdi!”

Nõnda kohtuvad ühel kenal päeval täitsa ootamatult kaks vana tuttavat. Kohtumispaik on esmapilgul samuti täitsa ootamatu: vaikse ja vagura provintsilinnakese keskväljak, kuhu raudteejaamast toob varjuline puiestee. Raudteejaamast Riks tulebki, seades tiidsalt samme suunas, mis on esialgu vaid talle enesele teada. „Mis tuuled sind siia tõid?” „Sedasama võiksin sinult pärida!”

Riksi ja Värdi tutvus pärineb Vabadussõja päevilt, mille nad kuulipildurite rühmas läbi tegid, üks laadija, teine sih­ turina. Nende kuuliprits sülitas tuld Narva ja Pihkva all ning niitis Võnnu all landesveeri. Sõda sai kamraadidena külg külje kõrval maha peetud, ometi oli miskipärast ainult Riks see, keda peeti Vabadusristi vääriliseks. Mine tea, võibolla just siin peitub põhjus, miks rahvaväest demobiliseerimisel antud lubadus teineteisele sagedasti kirjutada jäi ainult jutuks.

Aga mis neist vanadest asjadest ikka heietada. Jällenägemine nõuab tähistamist. Selleks pakub sobivat võimalust pritsimaja kõrval paiknev asutus, kus täismeeste jooke müüakse nii kaasaostmiseks kui ka kohapeal tarvitamiseks.

11

Samas kerkib esile delikaatne probleem: 25 senti pole just teab kui suur raha, aga siiski – 25 senti on 25 senti, ei rohkem ega vähem.

Värdi silmitseb oma rahakotti, kus läigivad kaks kõhna kümnesendist. Riks lahendab olukorra: „Mis sa neist sentidest loed. Mina kostitan!”

Tuleb tunnistada, et Värdil pole kõige paremad ajad. Aga kellel oleks? Majanduskriis on igamehe leivakannikast paraja tüki hauganud. Praegusel ajal on paras kunsttükk kindlustusagendi sissetulekust ära elada. Riksil seevastu ei paista rahamuret olevat. „Mul on Tallinnas kolm maja. Üürilised on muidugi parajad pasatskid, neil peab kogu aeg silma peal hoidma. Mõnda on vaja kõvasti pigistada, enne kui üüriraha kätte saab.”

Riks näitab kätega, kuidas ta üürnikke pigistab. „Sina ja majaomanik? Pidid ju maale talupidajaks minema, said ometi paraja lahmaka tasuta?” „Nojaa,” seletab Riks, „niisugune plaan oli mul tõesti. Aga tead, asuniku elu polnud ikka minu jaoks. Hobune virutas mulle jalaga, kui üritasin teda adra ette rakendada, heinamaal istusin siilile peale ja tagatipuks sain rästiku käest hammustada. Ime, et ellu jäin. Müüsin talu kohalikule hallparunile kasudega maha ja tegin vehkat.”

Säärane jutt teeb Värdile tuska. Tema oleks heameelega hakanud talupidajaks, kuid mis teha, kui Värdile ei pakutud maad. Nii on ta pidanud erinevaid ameteid erinevates linnades. Käib ringi, kaks kätt taskus ja elutarkus kõrvade vahel.

Eks ole varandus seegi. „Mis tuuled siis pealinna majaomaniku siiakanti tõid?”

Riks ütleb, et see on pikem jutt ja vajab täiendavat kurguniisutamist, ning kukub seletama, kui uued pudelid saabuvad. „Vaata, mina olen juba mitu aastat maad kuulanud, et sobivat abikaasat leida. Ega see kerge ei ole, sest minusarnane 12

majanduslikult kindlustatud, parimas eas, sõjaliste teenetega härrasmees tõmbab naisi ja neiukesi ligi nagu moosipurk kärbseid. Valik on suur, liigagi suur ja eksida oh kui kerge!

Kogu aeg tuleb pea selge hoida, et naisevõtuga mitte haledal kombel orki lennata. Eks ole sääraseid lehtsabasid nähtud küll ja küll, kes on ainult mammona peal väljas. Mina leian, et naisel peab ikka hinge taga ka midagi olema ehk talle peab korralik kaasavara antud saama või olgu vähemasti rikkalikku pärandust lähemal ajal oodata.” „Kuskohast sa pruute otsid? Käid tantsupidudel?” „Soliidsel kinnisvaraomanikul ei sobi ometi kuskil lokaalis või heinaküünis siiberdamas käia. Siukestes kohtades liigub niisugune publik, et … Ei saa arugi, kui sul uur või rahakott ära hiivatakse! Ja tantsupidude näitsikud, eks need ole kõik kergemeelsed piigakesed. Paar sukki, huulepulk ja paberossid – see on kõik, mis neil on.”

Riks seletab, et ta pannud kevadel Abielulehte tutvumiskuulutuse ja saanud tervest riigist väga palju vastuseid.

Kougib põuetaskust ajalehest välja lõigatud teadaande ja demonstreerib uhkusega: 32. a jõukas ja huvitav, Vabadusristiga autasustatud vapper majaomanik soovib tutvust varanduslikult kindlustatud daamidega.

Eks ole Värdigi tutvumiskuulutusi uurinud ja mõnigi kord tundnud lugedes iseäralikku erutusvõbinat. Ahvatlusi ja lubadusi jagatakse Abielulehes heldelt. Sulepead kätte võtta ja mõne intrigeeriva naisterahva sõnumile vastata pole ta ometi tihanud. Värdi nõudmised pole nõnda suured kui mõnel teisel – soe süda ja õrn hing on ainus, mida ta tihkab tulevaselt abikaasalt oodata. Kuni aga materiaalne olukord ei ilmuta paranemismärke, pole mõtet naisevõtust isegi mitte unistada.

13

Riks pajatab, et on pidanud kuulutusele vastanud daamidega usinasti kirjavahetust ja teinud nende hulgast hoolika selektsiooni, et eraldada terad sõkaldest. Ühtlasi on ta käinud tõsisemaid pruudikandidaate siin ja seal üle vaatamas. Selle töö peale on kulunud hulk kallist aega ja rongipiletite raha.

Nüüd on Riks otsingutega jõudnud sellesse provintsilinna, et tutvuda lähemalt ühe noore vitaalse leskprouaga, kellegi proua Käguga. Proua Kägu kinnitab enesel olevat kopsaka pangaarve, maja linnas ja õitsva talu Viljandimaal, lisaks hulga aktsiaid ja obligatsioone. Kuna Värdil paistab olevat külluses vaba aega, võiks ta kaasa tulla – kas nüüd just isameheks, sest tegu pole veel kosjasõiduga, vaid pigem nagu manukaks või teejuhiks. Värdi on meelsasti nõus.

Kui õlled joodud, seatakse sammud Villaveski tänavasse, kus majas number 2 resideeribki kõnealune naiskodanik.

Minnes kõneldakse poliitikast. Riks ütleb, et erakondade lehmakauplemine ning Pätsi ja tema kambameeste sahkerdamine tuleb lõpetada, võimu peavad võtma ausad ja aatelised inimesed, kes valasid Vabadussõjas iseseisva ja demokraatliku Eesti eest verd. Ta kutsub Värditki vabadussõjalastega liituma, aga enne, kui Värdi jõuab vastata, et tal pole poliitikategemiseks aega ega õiget tahtmist, jõutakse nimetatud aadressil asuva maja juurde.

Proua Kägu osutub ümaraks rõõmsailmeliseks naisterahvaks, kel naerulohud põskedel. Riks uurib kohe pangaarve ja aktsiate kohta ning tutvustab oma arusaamist abielust ja naisterahva kohustustest. Viljandimaal asuva talu kohta arvab Riks, et see tuleb maha müüa, kuna tema õrn organism ei kannata maaelu.

Vestluses aga leiab aset kummaline pööre: mida kauem kõneleb külaline pealinnast, seda rohkem pöördub proua Kägu sõnade ja pilkudega Värdi poole. Õige pea on hoopis 14

need kaks mõnusas jutuhoos ega jõua kuidagi ära imestada, et elatakse küll samas väikeses linnas, aga varem ei ole ometigi kokku juhtutud.

Et tuulesuund on pöördunud, ei jää Riksile märkamata. Ta kargab puhisedes püsti, pomiseb midagi edasilükkamatutest asjatoimetustest, mis nõuavad viivitamatut tagasipöördumist Tallinna, ja teeb ust paugutades minekut. Viskab ühtlasi mokaotsast üle õla, et Värdi võlgneb õlle eest 50 senti. „Ega teie, härra Kullerkupp, ometi kusagile tõtta? Meil oleks teiega veel nii paljust kõnelda,” ütleb proua Kägu. Ja Värdi, keda pole enam ammu hüütud härra Kullerkupuks, mõistab imelise selgusega, et kiiret pole tõesti kuhugi.

15

Elama peab *½#¤!

Toimetuses on alati joodud. Ajalehte ei saa kaine peaga teha, nagu tavatses öelda tegevtoimetaja Voldemar Känd, ja tal oli tuline õigus. Esimestest tööpäevadest alates omandas Ahto Tõru selle lihtsa tõe. Nüüd oli Tõru mitu kuud olnud reporteri ametis ja söandas end pidada juba kogenud sulerüütliks.

Hilistel pärastlõunatel oli tema kui talituse kõige noorema liikme kohustus lipata üle Raekoja platsi Kaarmanni poodi õlle järele. Alles siis, kui pudelid olid lahti korgitud ja esimesed ahned sõõmud võetud, läks lehetegemine päriselt lahti.

Seekord oli leht tavalisest paksem. Kostjal, vanal Pätsul, oli sünnipäev. Et see vana puuk ka ükskord ahnusest ja upsakusest lõhki ei lähe, irvitasid ajakirjanikud ja vihtusid palehigis Vabariigi Presidendi auks ja kuulsuseks tähtpäevalugusid vorpida. Et need peavad ühed magusad ja mokkamööda lood olema, oli ütlematagi selge.

Ahto Tõru käes käis kirjutamine kähku, poisil oli lahtine pea ja nobedad näpud ning jutt jooksis nagu siidiniit. Õlu ei teinud teda uniseks nagu papi Kändu, kes jäi töö juures nii mõnigi kord suikuma, nii et pea käis tonks ja tonks vastu kirjutuslauda. Juba enne keskööd oli Tõru päevatöö ladumisele saadetud ja tubli noormees võis kolleegidele, kes piinasid ikka veel palehigis tinti, mütsi kergitada ja head ööd soovida.

16

Järgmisel hommikul luges Eesti rahvas vaimustusega, mis Ahto Tõru oli kirjutanud: Vabariigi President K. Päts sai eile, 23. veebruaril, oma 65. sünnipäeval suurte austusavalduste osaliseks. Et presidenti tuntakse suure laste ja noorte sõbrana, siis tulid teda hommikul varakult esimesena tervitama noored. Kadrioru lossi saali kogunesid kella üheksaks kodutütarde Sakalamaa ringkonda kuuluvad noored, kes olid Viljandist sõitnud eriliselt Tallinna, et rõõmustada Vabariigi Presidenti tema sünnipäeval viiulikontserdiga …

Ja nõnda edasi terve lehekülg. Ajakirjaniku amet meeldis Tõrule. Töö ei murdnud konti ja Uus Eesti maksis head palka – 96 krooni kuus. Võis elada küll. *** Vene tanke ja soomusautosid liikus endistviisi tänavatel, oli näha relvastatud punasoldateid. Rahva Omakaitse patrullid jõlkusid igal pool, aeg-ajalt peeti „töörahva miitinguid”. Raua tänavas oli lahingut peetud, aga linnas oli juba rahulikum. Sinimustvalge lehvis jälle Toompea tornis ning Päts oli endistviisi president. Õlle müük oli ametlikult seisma pandud, kuid Voldemar Känd oskas asjad nõndamoodi seada, et toimetuses märjukest jätkus. Joodi rohkem kui tavaliselt. Ajalehel oli nüüd uus nimi, uus peatoimetaja ja kirjutada tuli täitsa uutmoodi. See polnud eriti raske, Ahto Tõru käes oli see lausa käkitegu. Ta rüüpas õlut ja muudkui tulistas: 21. juunil toimusid Eestis ajaloolised murrangulised sündmused. Toompeal esinenud äsja vabastatud poliitvangide seletusel on kodanlik Eesti muutunud töötava rahva vabariigiks. Olgu tervitatud Nõukogude Liit, kellega heade suhete hoidmine on alus, mis kindlustab Eesti iseseisvuse ja kaitse! Riigiaparaat 17