Lennart Meri ütlemisi

L e nn art

Meri

Lennart Meri 端 t l emis i Koostanud Toomas Kiho

Kujundanud Andres Tali Toimetanud Kadri Põdra

Esikaane foto: Vabariigi Presidendi Kantselei Fotol tiitli vastas: 29. märts 2004. Oma kodus Rohuneemel («Uus-Meremaal»).

75. sünnipäeval tähistamas Eesti saamist NATO liikmeks.

Fotod: Postimees/Scanpix, Eesti Filmiarhiiv, Õhtuleht Fotograafid: Liis Treimann, Peeter Langovits, Toomas Huik, Toomas Volmer, Albert Truuväärt, Salomon Rosenfeld, Tiina Kõrtsini, Arno Saar

© Toomas Kiho © Tammerraamat, 2015

ISBN 978-9949-565-09-2 OÜ Greif trükikoda www.tammerraamat.ee

Sisukord

Koostajalt 7

5

Proloog 13 1. Ütlused 17 2. Maailm 43 3. Euroopa 67 4. Ajalugu 79 5. Väikeriik ja tema aeg 97 6. Eesti 107 7. Sõna jõud 135 8. Varia 145 9. Meile 159 Epiloog 173

Sis u kord

Viited 177

Koostajalt

* Nt «... ja kui ma veel kirjanik olin...» (kõnes Saksamaa majandustegelastele Braunschweigis 20.11.1998), «... ma olen olnud kirjanik ja kirjutanud raamatuid...» (kõne parimate keskkoolilõpetajate vastuvõtul Kadriorus 19.6.1997) jne. ** Siinses saatesõnas edaspidi kasutatud familiaarne, pelgalt eesnimeline pöördumine olgu põhjendatud ühest küljest sellega, et Lennart Meri on ammuilma tervele eesti rahvale saanud «meie Lennartiks», ning teisest küljest sellega, et koostajal oli au aastaid töötada president Mere lähedase nõunikuna. *** Andreas Oplatka raamat ilmus algselt 1999. aastal saksa keeles, järgmisel aastal ka eesti keeles ja 2007. aastal soome keeles.

7

K oos t aj al t

Tõika, et aastail 1992 kuni 2001 kahel ametiajal järjest Eesti presidendi ametis olnud Lennart Meri oli oma varasemas elus kirjanik, teatakse üldiselt üsna laialdaselt. Ka ta ise on hiljem riigipeana sellele sagedasti tagasi viidanud.* Kumb oli siis tema tegelik kutsumus – riik või kunst, poliitika või kirjandus? Vastust sellele pole raske leida. On selle ju õige reljeefselt sõnastanud Zürichi ajakirjanik ja literaat Andreas Oplatka, kellele Lennart** oma presidendiaja lõpu eel andis pika intervjuu, millest kujunes ilus 370-leheküljeline kokkuvõte kogu Lennarti elust ja tegevusest. Oplatka raamat, mis põhiosas sisaldab Lennarti enda räägitud, kirjutatud ja toimetatud teksti põhjalike vastustena ajakirjaniku küsimustele, kannab pealkirja «Eestile elatud elu».*** Just see oligi maksiim, millest

8

Lennart juhindus kogu elu – vastavalt ühiskondlikpoliitilistele oludele, milles ta oma sünniaasta järgi võis tegutseda. Kord kirjaniku ja filmimehena, kord poliitiku ja riigimehena. Presidendi relvaks on tema kõned. Kirjaniku relvaks on niisamuti keel.

Nii pole Lennart Mere isiksuse arengu seisukohalt kohane vedada jäika joont ta kirjaniku- ja riigimeheaastate vahele. Seda pole tehtud ka siinses raamatus, mis koondab valikut Lennart Mere ütlustest, fraasidest, kuulsaimatest tsitaatidest jms.

Raamat on üles ehitatud temaatiliste peatükkidena, esitades Lennarti poolt eri aegadel ja eri ametites lausutut-kirjutatut teemaldasa. Raamat algab sõnamängulisemate ja fraseoloogilisemate väljenditega. Teises peatükis kõneleb Lennart maailma ühtsusest ja kultuuri tähtsusest inimesele. Kolmandasse peatükki on koondatud Lennarti mõtted Euroopa ja selle eripärade ja tugevuste kohta. Neljas peatükk on Lennarti ajalookäsitluse päralt.

Viies esitab ühe lennartliku meelisteema, mida ta palju arendas: väikeriigid ja nendele antud aja erilisus. Kuues peatükk on Lennarti pärisarmastuse, Eesti päralt.

Võib märgata, et tema vaade eesti rahva ja riigi kujunemisele, olevikule ja tulevikule on toetunud läbi aja ja ametite püsinud arusaamadele. Lennarti kirjandusliku loomingu kokkuvõtteks Eesti ja eestlaste teemal võib kahtluseta pidada tema «Hõbevalget» ja selles põhjalikult lahti kirjutatud teooriaid. Hiljem toetus ta neilesamadele mõtteraamidele oma välispoliitilises töös Eesti viimisel maailmakaardile. Seitsmes peatükk koondab Lennarti mõtteid keele ja sõna kohta. Kaheksas peatükk

9

K oos t aj al t

sisaldab samuti hulga kuulsaid Lennarti maksiime, nt rahva enesemääramisõiguse unikaalsest rakendatavusest, ning lemmikteemasid, nagu ajakirjanduse roll jne.

Raamat lõpeb praegusajas ehk kõige päevakohasemalt kõlavate mõtetega.

Koondpilt – kuigi tegu pole mitte terviktekstide koguga, vaid tekstidest kunstlikult välja opereeritud lausetega – annab siiski suhteliselt tervikliku ülevaate ühest humaansest filosoofiast, mida Lennart Meri läbi kogu oma elu viljeles. Seda lennartlikku maailmatunnetust eesti rahvas ju tegelikult tunneb, tema presidendiaastatel elati selle otseses mõjuväljas, kui meenutada ootusi ja järeldusi, manitsusi ja õpetusi, mida mõnelgi puhul Lennarti esinemiste ja kõnedega seostati (vt nt tema kuulsad kõned Estonias vabariigi aastapäevadel).

Ilmselt just oma rafineeritud keeletunnetuse ja -kasutuse tõttu on Lennarti mõttemaailm hoomatav ja kättesaadav ka üksnes valitud tsitaatide kaudu. Seda ülesannet käesolev raamat täita ka püüab.

Lennartil on oma imetabane stiil, mida iseloomustavad kohati ootamatud lause- ja mõttekonstruktsioonid ning arhailiste ja uuekõlaliste sõnade tundlik kompileerimine. Ta võib lugejat ja kuulajat lummata efektse sõnaja lauseehitusega ning vürtsikate metafooride ja hüperboolidega. Osalt peegeldub see ka siinsesse raamatusse valitud tsitaatides, kus lühikesteski väljendustes peituvad sageli ootamatud stiilipöörded, mis ei lase kuulaja huvil ta teksti vastu raugeda. See «mäng» oli tal veres ja n-ö sulepea otsas ja seda pidas ta oma kõnede hoolsal koostamisel silmas. Poliitiline sõnum peab eriti riigipea

10

kõnedes olema üheselt tabatav, info peab igal juhul jõudma adressaadini – see on reegel, mis on kehtinud läbi ajaloo kõikide poliitikute ja riigijuhtide kohta, kuid suurteks saab kutsuda vaid neid kõnemehi, kes suudavad seda teha efektselt ja isikupäraselt ning keelerikkusi kasutades. Lennart kuulub kahtlemata nende hulka.

Siinses raamatus toodud tsitaatide enamik pärinebki just Lennarti rikkalikust kõnepärandist. See tähendab, et need lausumised on algselt mõeldud just kuulamiseks, kus lause lõpp tabab kuulaja kõrva igal juhul ootamatult, kõnelauset ei saa kuulaja silmaga ette haarata.

Kuigi kõnedest kujunes presidendiaastail paratamatult Lennarti põhižanr, on selle taga esmalt ikkagi kirjutatud sõna. Kõik ta kõned on olnud algselt kirjalikud tekstid, kõikide kõnede aluseks on olnud ta enda sulepeaga kirjutatud eestikeelne mustand, ja nii pole Lennarti puhul olulist konflikti suulise ja kirjaliku väljenduse vahel. Ta on võrdselt täpne mõlemas.

Kokkuvõtte kogu käesolevas raamatus esitatud mõttestikust jätan Lennarti enda sõnastada. Münchenis (lääne-)eurooplastele Eestist kõneldes rääkis Eesti Vabariigi president: «Õigupoolest on Eesti kolmest kandist veega ümbritsetud poolsaar nagu Lääne-Euroopagi. Eeskätt selle ja meie kauge hüperborealiku asendi tõttu on Euroopa kultuuri ajaloos nii olulised rahvasteränded jätnud Eesti puudutamata. Sellest tuleneb üks meie iseloomulikke jooni: oleme neid väheseid eurooplasi, kes on 50 sajandit püsivalt elanud ühes paigas ja loonud põhjala karmides tingimustes, kivisel ja sooderikkal maastikul oma

kultuuri. Ärge nähke viiekümnes katkematus sajandis Guinnessi raamatusse ihkavat rekordit. Euroopale on hoopis olulisem meie kogemus, et see kultuur on arenenud harmoonilises vahekorras keskkonnaga ja ei ole esile kutsunud ökoloogilisi konflikte sarnaselt muistse Kreeka või Itaaliaga. Võib-olla peegeldub see konfliktivaesus meie rahvalauludes või professionaalses heliloomingus, mida mõnikord tajutakse monotoonsena.

Eestlased ise ei taju oma ajalugu, maastikku või värve monotoonsena. Väikese maa väikese rahvana me ei kasuta teleskoope, vaid mikroskoope. Meie Mont Blanc on 318 meetrit kõrge ja temast on loodud laule. Meie künkad, suuremad puud ja viimasest jääajast põldudele maha jäänud rändrahnud on kõik saanud oma nime nagu elavad inimesed. Iga meie hektar on dokumenteeritud – olgu siis kõnekäänus, pärimuses, laulus, kirjanduses või teaduslikus artiklis. Eestis tuleb ettevaatlikult kõndida, et mitte peale astuda elavale ajaloole. Eestlane on Eestiga pidevas dialoogis. See on vaikne sosin. Paus on eesti muusika kõige helisevam noot.»* See tsitaat jutustab väga palju Eesti kohta ja palju ka Lennarti enda kohta. Need kaks polegi ehk enam lahutatavad. Vähemalt Eesti kultuuri- ja ajaloos mitte. Kuid usutavasti võib sama ütelda ka Euroopa kultuuri- ja ajaloo kohta.

11

* Lennart Meri avasõna Europa Musicale kontserdil Münchenis 31.10.1993.

K oo s taj al t

Toomas Kiho

Proloog

M채nnit체vede sammastik.

Maantee valendav madu.

Hommiku-udu, kadakanooled, tulikatest kollendav niit.

Vetikatiine abajas.

Kajakas kivil, peegeldusega kahekesi. Mere kauge koha.

Aeru kolksatus. Aja peatumine.

Puri.

Puri.

Puri.

L e nn art

Meri

Kogu maailm.1

Juuni 1964. Koduaknal.

L e nn art

Meri

15

L e nn art

Meri

1. Ăœtlused

***

va n a s õ n a d , k õ n e k ä ä n u d

Eestile on kombeks üks president korraga.2

19

... eelistan omakeedetud suppi, olgu pealegi tahmasest katlast.3 Ei saa mängida malet, tehes vahepeal kabekäike.4 Ema armastus on armastuse ema.5 ... igapäevases elus on kõige olulisem lihtsate tõdede kordamine.6 Inimene ja riik on nagu puu ja mets: puu sureb, mets jääb.7 Inimesel on raske iseennast peopesal kaaluda.8

L e nn art

Meri

... isegi viigilehel on kaks poolt.9

20

... kaheksakümneaastane inimene on sõdu, hunte ja jääminekuid näinud neljakümneaastasest vähemalt kaks korda rohkem ...10 Kuni säilib kultuur, on tegu Inimesega.11 Kunst ei tunne suuri ja väikeseid riike. Kunst tunneb ainult suuri andeid.12 Kõik üleliia kiiresti muutuv puruneb. Kõik üleliia alalhoidlik kivistub.13 ... küsimuse esitamine on alati olnud olulisem küsimusele vastamisest.14 ... lootus sünnib seal, kus illusioonid purunevad.15 Me ei laula ühel häälel sama noodi järgi, aga me oleme hea duett ...16

... me teame, et ajalugu ei kordu. Õnneks. Kuid korduvad vead. Kahjuks.17

21

Meid kõiki ühendab meri.18 Mets kaitseb puid, riik kaitseb inimest.19 Mida lühem kõne, seda tugevam sõna.20 Mõnikord on arukam igatsusi hoida kui teostada.21 On suuri ja väikesi poliitikuid, kuid ei ole suuremat või väiksemat õigust õigusriikide hulgas.22

L e nn art

Meri

... unustada tähendab teist korda korrata minevikku ...23

22

... vihm toob alati õnnistust, kui teda tuleb paras jagu ...24 Vundament on määrav majale iseloomu ja struktuuri andmisel, ometi paistab korstnast tulev suits kümneid ja sadu kordi kaugemale kui nähtamatu alusmüür.25 Õigete otsuste langetamisel ei ole määrav informatsiooni hulk, vaid selle kvaliteet.26

***

kalambuurid

Eesti ei ole Hollywoodi kuliss, mida saab ühest nurgast teise lükata.27

23

... ehkki põhiseaduses pole öeldud, et püksinööbid peavad kinni olema, on see ometi enesestmõistetav.28 Iga riik, iga linn, iga karjäärihimuline ametnik põrkub kokku piibelliku kiusatusega öelda: enne mind « ...oli maa tühi ja paljas ja pimedus oli sügavuse peal ja Jumala vaim hõljus vete kohal.» Selles on ilu, kuid ei ole tõtt.29

L e nn art

Meri

Isegi pidupäevadel, eriti pidupäevadel, ekstsellentsid, mu daamid ja härrad, tuleb tõele otse silma vaadata.30

L e nn art

Meri

175