Linnutiivul

Linnutiivul HILLE KARM

Linnutiivul HILLE KARM

Kujundanud Piret Niinepuu-Kiik Toimetanud Mari Tuuling

© Hille Karm © Tammerraamat, 2018 ISBN 978-9949-616-54-1 Trükikoda Greif www.tammerraamat.ee

Soovid olla vaid ühes päevas, siin ja praegu, kuid mõtted kannavad su kas minevikku või tulevikku.

Mõtted viivad sündmusteni, mis on juhtunud või juhtuvad; inimesteni, keda oled kohanud või kohtad. Tunneteni, mis sinus on ärganud.

Kõigel, mida koged, ei pruugi olla sidet tõelusega, see võib juhtuda üksnes su soovunelmais – elu on unenägu.

Tõde ei ole tähtis, tähtis on lugu. Elu lugu võib peegelduda ühes ainsas päevas, mille oled valinud enese vabaduse esimeseks päevaks. Valgete linnutiibade saatel võid lennata läbi elu, mis pole muud kui unenägu.

5

Esimese hommiku õigus „Oohhh!”

Tessa peab selle endast välja hõiskama. „Aahhh!”

Tessa peab välja hõiskama tunde, mis tema sees tulvab, lisades hoogu igale ta sammule, kui ta läheb ja läheb mööda treppi; kui ta jalad leiavad astmed, ilma et ta pööraks pilku enese ees kõndijalt.

Ta on nõnda kõndinud juba kaua, kuid kõrgel trepil ei näi lõppu tulevat, see ei saa vist kunagi otsa. Tessa teab, et kusagilt sealt, trepi viimase astme kohalt, peaks paistma 7

meri, kuid silm selle sinist helendust veel ei seleta, ümberringi on kõik uttu mähkunud. Naine ei näe midagi ega kedagi peale mehe, kes kõnnib tema ees, temast mitu astet eespool.

Aga meri on lähedal.

Pea kohal lendavad kajakad annavad sellest tunnistust.

Sinise taeva taustal kiiskavad valged linnud silmipimestavalt. Nad justkui oleksid pärit minevikust, Tessa aastatetagusest lapsepõlvest. Siis lendasid kajakad üksnes mere kohal, saates inimesi laevalael või paadis. Pühad linnud, kes ei tundnud teed linna prügikastide juurde ega rännanud ringi haljasaladel.

Siin, selle kõrge ja kaugusesse suunduva trepi kohal lendavad nad nüüd jälle pühade valgete lindudena.

Mehel, kelle järel Tessa astub, on kuratlikult kaunis keha. Mees on Tessast just nii kaugel, et naine näeb, kuidas treenitud lihased ta päikesetõmmu naha all mänglevad; kuidas ta sirutab hetkeks välja käe, et tõmmata sellega läbi tumedate lokkis juuste; kuidas kummardub, et sõlmida kinni jooksukinga pael. Mees peatub hetkeks, Tessa jõuab talle peaaegu järele, ta peaaegu puudutab mehe päikesepruuni selga, peaaegu …

Peaaegu. Siis kaugeneb mees jälle Tessast, hetkekski seisma jäämata, hetkekski tagasi vaatamata.

8

Tessa marss tundub lõputu. Temas on ärganud tagaajaja kirg ja iha. Ta tunneb liblikaid kõhus lendlemas, rinnanibud paisuvad üksnes teadmisest, et olend, keda ta jälitab, on MEES. Noor, tugev ja kaunis nagu Apollon.

Kes on tema, Tessa? Kas sulnis Aphrodite, kel piisab võlujõuks ainult keha kaunidusest? Või karge Athena, tarkusest ja võidujoovastusest tulvil ning trimmis? Või Hera, armukade ja kättemaksu ihkav taevajumalanna? Või kõigest Apolloni õeke Artemis, jahi- ja loodusejumalanna, kes on tulnud jälitama oma kaunist kaksikvenda tema salapärasel teekonnal? Üsna ükskõik. Mida Tessa kindlasti teab, on see, et tema on NAINE ja ta ihkab meest, kes tema ees mööda treppi astub. Ta tahab meest kohe, tahab viivitamatult, sest muidu pääsevad liblikad tema sisemusest lendu ja liblikaparv matab hinge mõlemal, nii Tessal kui ka mehel.

Trepp peab ju ometi kord lõppema! Kas taevas saab olla nii kättesaamatus kauguses, kas ei jõua mees ta ees juba astmeni, kust avanevas vaatepildis sulavad ühte meri, taevas ja silmapiir?

Kättesaamatut taevast, seda taevalikku õndsust, millest aina unistada, ei olegi olemas, taevas on nende eneste sees, 9

nende tukslevates kehades – siis, kui need üheks sulavad, teab Tessa.

Mees Tessa ees seisatab hetkeks.

Nüüd on nad nii kõrgel, et Tessa kuuleb õhus valgete pühade lindude tiivalööke.

Naine lisab sammu, ta juba jookseb, ta sirutab käe, et puudutada juukseid, mis kroonina pärgavad mehe täiuslikku, otsekui voolitud pead. Mehe juuksed ulatuvad õlgadeni. Kui ta naise ees pead pöörab, näeb naine ta profiili.

See mees – see mees ju polegi Apollon, pigem on ta Jeesus Kristus! Üsna ükskõik. Tessa ihkab seda meest, olgu ta kes tahes. Kui Kristus, siis on Tessa janu tema järele veelgi ahnem, teravam ja kirglikum. Kristuses kätkev taevalik aura, ühtaegu kutsuv ja pelutav, lubatud ja keelatud, mõistetud ja hukka mõistetud, on see, mis vastupandamatult ahvatleb.

Tessa sirutab käe. Naine on jõudnud mehele nüüd nii lähedale, et ta sõrmed puudutavad mehe juukseid …

Miskipärast ei tunne Tessa sõrmede all lokkide kohevust. Mehe juuksed on siledad ja siidised nagu … „Kurat!”

Tessa avab silmad. Lõputu müstilise mere poole igavesti teel oleva trepi astmed asenduvad pildiga, mis ei 10

suuda naist mingilgi moel erutada. Seina, mis jääb otse ta vaatevälja, katab tapeet, mille sinisekirju muster võib kujutada sama hästi nii ära-unusta-mind-lille õisi kui ka rahvuslilli. Esemed toas ilmuvad ärkaja vaatevälja üksteise järel, ükshaaval ja aeglaselt. Umbes nii, nagu avaneb vana koduarvuti, kandes ikoone üksteise järel ekraanile – rahulikult ja väärikalt, otsekui oleks tegemist moodsa tehnoloogiamaailma arvutite vanaemaga, kes soovib: ärge kiirustage mind takka, laske mul ometi kord OLLA! Laske mul olla vanana ometi ükskord vaba!

Paremal on aken, millest tuppa voolava valguse järgi võib otsustada, et väljas päikest ei ole, kuid pole ka sadu – vihmapiisad teeksid aknatagusele plekile kukkudes häält, praegu aga pole midagi kuulda.

Vasakule jääb raamaturiiul, hädavajalik tarbeese, koorma all kummargil nagu pikale kõrbereisile saadetud kaamel, kel kallis kandam küürul.

Keskele, otse keset Tessa vaatevälja jääb maal, millel õitseb ja haljendab roosade õitega õunapuu. Selle maali pani Tessa seinale, kui tundis, et jõuab vanusesse, mis nõuab roosat värvi. See oli justkui soov end petta ja pääseda tagasi süütusse lapsepõlve, värvi juurde, mida jumaldavad väikesed tüdrukud keset ahtakest ja ebamaist maailma, kus tantsivad printsid ja printsessid ning lendavad ringi haldjad.

11

Õilmitseva õunapuuga maali all troonib teler, tumm must kast, mis räägib vaid seda, mida talle suhu pannakse. Enamasti on see torkav nagu kööginuga, üksnes mõnikord harva laotub rõõmus sõnum nagu soe pleed üle teleri ees istuja. Tänapäeva maailm on halastamatu. Õigemini on uudised halastamatud, sest tahetakse lugeda või kuulda alla kukkunud lennukitest ja kraavi sõitnud autodest, kuigi iga päev jõuavad tuhanded ja tuhanded sõiduriistad õnnelikult sihtpunkti. Lugeja ja kuulaja-vaataja rikutud uudishimu annab maailmast kõverpeeglipildi – elu ise pole sugugi nii hull, elus on õnne ja armastust, elu on elu, kus leidub kõike.

Tessa suleb uuesti silmad ja ringutab pettunult. Pole kahtlust, ta on omaenese kodus.

Kui igav!

Kõikide märkide järgi arvestades on hommik ja ta on ärganud – kuid mitte oma magamistoas voodis, vaid elutoa diivanil. Uneseguse pilguga silmitseb naine ikka veel detaile pildil, mis on talle tuttav juba paarkümmend aastat. Nii kaua on ta selles korteris elanud. Meelespead või rukkililled tapeedil tuletavad meelde, et elamine vajab juba ammu remonti ja värskema väljanägemise saamiseks koguni asjatundliku sisekujundaja silma ning kätt. Tessa on koduseid kohustusi aina edasi lükanud, sest viimasel 12

ajal on ta kodus ainult magamas käinud, tööpäevad on veninud hilisõhtuni välja ja naisel on olnud tunne, et tema elus pole enam peale töö ruumi millelegi muule.

Kui eile olnuks tema elu viimne päev, kas temast oleks siis jäänud järele midagi peale töö? Või olnuks nii nagu palju kordi enne teda, kui on kahetsetud, et tööle on pühendatud liiga palju aega ja kirge?

Jah, muidugi – lapsed. Aga nabanöör, mis Tessat nende kolmega igaühega eraldi sidus, on nii ammu läbi lõigatud, et see pole enam igapäevane seos, mida ta oma keha ja hingega tunnetaks.

Nüüd on Tessa parema käe välja sirutanud ja tunneb sõrmede all siidist siledust … „Kurat küll!”

Tessa naudib vandumist. „Kurat” või mõni muu vängem sõna mõjub nagu lonks vägevat konjakit või brändit, olgu peen Hennessy või veidi vähem peen Meukow. „Kuradi” teeb eriliselt nauditavaks r-täht, mis mõnuga venitamisel annab sõnale erilise rõhu. Rrrr-iga paiskad endast välja kogu prahi, mis sinusse on päeva või tunni või mõnikord isegi mõne hetkega kogunenud. Nii lihtsalt, ilma vett ja seepi kasutamata, saab keha puhtaks, ja veel seestpoolt. Milline jumalik mõnu peitub kuratlikult vägevas ja väekas sõnas!

13

„Kurrrat!”

Naine laseb veel kord r-il pettumusest põriseda ja lõdvestub.

Ta teab liigagi hästi, mis on see, mis tema kõrval diivanil lebab ja mida ta käsi on äsja puudutanud. Need ei ole Apolloni lokid, mille järele ta äsja unenäos käe sirutas.

See on miski, mis on saanud viimasel ajal osaks temast enesest. See on hädavajalik osa tema kehast, olgu küll, et kunstlik.

PARUKAS. Pehmed ja siidised kunstjuuksed, mis sarnanevad pärisjuustega sedavõrd, et Tessa äsja uueks kolleegiks saanud noor naine hiljaaegu imestas: „Küll sinul on kena soeng, justkui käiksid iga päev juuksuris!” Varasemate töökaaslaste arvamuse kohta ei tea Tessa midagi öelda, aga vähemasti üks neist – Helga – oli talle parukat ise soovitama hakanud, kui märkas, et Tessa on juustega hädas.

Alopeetsia – nii kõlab põhjus, mis Tessa juustest ilma on jätnud. Immuunsüsteemi haigus, mis tõenäoliselt on pärilik. Jah, Tessa mäletab oma teismeliseajast, et ka ema ei saanud juuste kaunidusega kiidelda ja kurtis viimasel ajal, et juukseid pestes jäävad need vähesedki iseenesest pihku pidama. Ema viimast aega polnud kauaks, vähk viis ta taevastesse kõrgustesse enne, kui ta jõudis viiekümneseks saada, ja seal taevaavarustes pole tal parukat loodetavasti vaja.

14

Ometi on kunstjuuksed nüüd need, mis Tessale ema juukseid ja tervenisti ema ennast meenutavad. Enne seda ei meenunud ema Tessale kuigi tihti, kõik emaga seotu oli ähmastunud. Ema oli läinud nii ammu ja Tessa oli olnud liiga noor, et emaga juhtunu üksikasju mõista või soovida nende üle juurelda. Ka oma eluajal oli ema olnud Tessale mõistatus: paadunud humanitaar, nagu ema ise oli mõnikord muiates enese kohta lausunud. Emakeele ja kirjanduse õpetaja, kel köögis suppi keeteski oli ühes käes kulp ja teises avatud raamat, mida ta püstijalu luges.

Emotsioonid, mida ema raamatutest ammutas, temas aga miskipärast ei talletunud, vaid hajusid kuhugi. Ema argipäev kulges justkui tema oma unenäolises maailmas ja lastele õrnuste jagamisel oli ta kitsi. Miskipärast tekkis aga Tessal just siis, tol emale viimaseks jäänud ajal, vastupandamatu soov ema kallistada, talle midagi head ütelda – olgugi et tütar veel ei teadnud midagi ema ähvardavast või teda juba uuristavast tõvest.

Ema lahkus väga kiiresti, paari kuuga. See oli šokk kõigile mahajääjatele. Võib-olla polnud Tessa terve oma elu sellest šokist üle saanud, see polnud tema jaoks avanenud ega lahenenud ja lein püsis tema sisemuses nagu kõva koorega pähkel, mille lahti murdmiseks polnud olnud võimalust ega ajendit; mille olemasolugi oli ununenud, kuni müstiline sõna „alopeetsia” selle meeltesse tõi.

15

„A-lo-peet-si-a, a-lo-peet-si-a,” kordab Tessa mõnikord hommikuti, kui parukat pähe sätib. Sõna on ilus, silphaaval korrates kõlab see kui laul või väljend, millega sobib mediteerida. Austus sõnade vastu ja soov nendega mängida, nende seast kõige suupärasemaid valida ja neid siis ümisedes maitsta nagu suhkru või mõne muu maiuse ahvatlevaid tükikesi – jah, ka see on emalt päritud, peab Tessa tunnistama. Ema elab temas edasi, kuigi tütar pole seda aastaid tajunud ega tunnistada tahtnud. Haridust ning elukutset valideski liikus ta hoopis teisele, nõnda-öelda asisele rajale ja pälvis hämmastust, sest tuttavate arvates olnuks keeled või vähemasti ajalugu temagi pärisosa.

Unenäoline ema meenus Tessale vahel üksnes unenäos, ühel korral siiski ka ilmsi, valu tegevalt. Siis, kui Tessaga enam-vähem samaealise kolleegi, muidu alati elurõõmsa ja hoolitsetud väljanägemisega Tiia silmade alla ilmusid mustad rõngad, ta pilk tuhmus ja silmadest vaatas vastu nii põhjatu kurbus, et Tessa ühel päeval, kui nad kohvinurka kahekesi jäid, küsis, mis mure Tiial südamel on.

Selgus, et Tiia hooldab juba mitmendat kuud oma voodihaiget ema.

Lühikese jutuajamise lõppedes oli Tiia tõstnud pilgu maast, vaadanud Tessale otse silma ja prahvatanud: „Sina!

Sina oled õnnega koos!” Naise pilgus sähvatas läbi kurbuse kummaline viha ja kadedus.

16

„Mina? Miks sa nii arvad?” ei saanud Tessa aru. „Sinu ema on surnud! Ta suri ÕIGEL ajal! Sa oled õnnelik inimene!”

Tessa sulges silmad. Tiia sõnad tabasid nii, nagu oleks teine teda näkku löönud. Ta pidi olema õnnelik, sest tema ema oli surnud! Nende kahe asjaolu seos tundus ülekohtuselt võigas. Kui Tessa kohvinurgast oma arvuti taha läks, istus ta seal tükk aega hingetult, enne kui suutis käed arvutiklahvidele panna ja pooleli jäänud aruannet jätkata. Tasapisi meenus peale Tiia veel mõnigi tuttav, kes oli voodihaige pereliikme hooldamise all nii kehaliselt kui ka hingeliselt kössi vajunud ja mõista andnud, kuigi mitte nii otseselt nagu äsja Tiia, et suurim õnn on surra õigel ajal. Õigel ajal. Millal on õige aeg? Kas on õige aeg maine elu maha jätta, ilma et oleks saanud oma silmaga näha ja maitsta inimelu kõiki aastaaegu, lapsepõlve kui kevadet, noorust kui suve ja vanadust kui sügist, mis hääbub talviseks lumiseks vaikuseks? Lasta hingel nautida seda üllast vaikust kui ülimat rahu, viibides otsekui taevaste tubade tüünes eesruumis. Kunagine jalutuskäik hilissügiseses linnapargis ajendas parki võrdlema inimelu sügisega: pargis oli kõik korras, viimased lehehunnikud ära veetud, lillepeenrad puhtaks riisutud. Aeg nagu seisis paigal, oodates talve 17