Lunastuse garnison

Lunastuse garnison

Margus Pikhof

Lunastuse garnison

Kujundanud Villu Tammer Toimetanud Kadri Põdra © Margus Pikof © Tammerraamat, 2017 ISBN 978-9949-565-88-7 Trükikoda Greif www.tammerraamat.ee

Vabastage vange, oma kannatuste läbi on nad jumala palge ees lunastusele lähemal kui tavainimesed.

Grigori Rasputin

Esimene osa

Märts 2012, Carson City, Nevada Aleksander Brjantsev istus väikelinna raamatukogus nr 2.

Tema ees laual oli avatud sülearvuti ja noormees sõlmis bitcoin’i-tehinguid. Ta kontrollis sissetulnud ülekandeid, luges ja saatis sõnumeid. Tavaline rutiin. Juba ligi kolm aastat ilmus ta hommikuti siia vaiksesse, hommikutundidel peaaegu tühja raamatukokku ja istus samas nurgalauas, kust avanes ideaalne vaade lugemissaalile. Teadmata põhjusel oli ta täna hommikul ärgates olnud ärritunud tujus, kõhuõõnes valitses pentsik halb eelaimus ja pea valutas tugevalt.

Aleks lahustas aspiriinitableti veeklaasis ja tõstis pilgu.

Temast möödus pilkupüüdvalt ilus ja sihvakas naine. Kõige rohkem kakskümmend kaheksa. Tumedad moekalt lõigatud lokid palistasid tugevalt päevitunud nägu, mandlikujulistest pähkelpruunidest silmadest kiirgas hoomatavat intelligentsi ja vaevuhoomatavat ametlikkust, huuled olid õhukesed, sõbralikult paokil. Helesinise elegantse kleidi dekoltee joonistas naise rindade vahele sügavalõikelise kolmnurga.

Aleks jälgis kaunitari uudishimulikult altkulmu. Kust ta võis pärit olla? Mandariin, arvatavasti Filipiinidelt või Malaisiast. Selliseid naisi oli ta näinud televiisorist Oscarite galal ja Beverly Hillsi kõrgklassi pidudel, tavaliselt filmitähtede käevangus punasel vaibal või ka arrogantsete räpparite saatjatena. Päriselus aga mitte kunagi kirikus või näiteks … raamatukogus. Aleks tundis seletamatut rahutust. Miski selle 9

naise juures saatis ta selgroogu ebalusvärina, tekitades ootamatu ohutunde.

Naine oli endast kiirgava suurejoonelisusega lihtsalt sedavõrd vastuolus ümbritsevaga, vana raamatukogu peamiselt mustadest üliõpilastest ja vanuritest koosneva külastajaskonnaga, et pani Aleksi tahes-tahtmata imestama, mida selline glamuuritar siit otsib. Naine märkas Aleksi uurivat pilku ja lennutas talle heatahtliku naeratuse. „Kaunist hommikut!” „Teile samuti.”

Naine võttis istet kõrvallauas, asetas enda ette lauale kohvikruusi ja mustvalge kaanefotoga modelliagentuuri kataloogi ning süvenes selle lehitsemisse, tehes aeg-ajalt telefoni märkmeid. Aleks rahunes. Selge pilt, tegu oli läbilöönud modellihakatisega, kes kujutas endale ette, et on moeikoon.

Ta süvenes uuesti arvutisse. Viimastel kuudel olid tehingud läinud järjest priskemaks. Ojaa. Aleksi krüpteeritud elektroonilise raha kontoseis oleks paistnud tavainimesele ebareaalne, lausa muinasjutuline. Igapäevane üle mitmesaja tuhande dollariline tulu oli saanud nüüd normiks. Maksuvaba puhaskasu, millega ta ei harju vist kunagi päriselt ära. Kuidas ta võinukski? Aleks heitis endamisi nalja, et kui ta oleks vaid tahtnud, ei oleks ta enam kunagi pidanud külastama tualetti või pühkima tagumikku. Ta oleks ainult maksnud ja see delikaatne protseduur oleks tema eest korda aetud. Piisas vaid tõeliselt tahta ja ta oleks ostnud endale sellesama mandli­ silmse kaunitari, kinkinud talle kalleid ehteid, Bentley või Maybachi luksusauto ja lennutanud romantilisele Anguilla saarele puhkama ning too ei oleks suutnud talle vastu panna.

Selles oli ta kuradima kindel.

Raekoja platsi tornikell lõi üheksandat hommikutundi.

Mandlisilm tõusis. Noorte pilgud kohtusid ja hetkeks näis Aleksile, et naise silmades välgatas ärevus, justkui pisuke 10

hirmuhelk, aga see pidi olema meelepete. Naeratus naise näol oli aval ja sugugi mitte pingutatud. „Vabandage, kas tohiksin paluda teie arvamust …”

Naine tippis lähemale, avatud raamat näppude vahel. Ta kummardus laua kohale. Sel hetkel varises maailm Aleksi jaoks kokku. Kulminatsioon toimus kiiresti ja otsustavalt, aega hirmu tunda, rääkimata reageerimisest, ei jäänud. Naine viskus kogu keharaskusega arvutiekraanile, takistades tal niiviisi selle sulgemist. Aleks püüdis naist eemale tirida, rebis teda riietest ja koguni tõukas, ent tunnelnägemisest ahenenud vaatevälja nurkadesse ilmusid mustad varjud ning tugev nuudihoop vastu kaela paiskas nooruki peaga vastu seina. Silmist purskusid sädemed ja järgnenud pimedus jättis Aleksi meelemärkusetult lamama.

Silmi avades lebas ta kõhuli põrandal. Tema käed olid selja taga kindlalt raudus. Avanenud suust vallandunud oiet saatis põrgulik tuikav valu kaelas, pea tudises ja oli hell, justkui oleks sellega jalgpalli mängitud. „Ahaa, sajandi küberaju ongi ärkvel …”

Kellegi tugevad käed tõstsid Aleksi jalgele. Lugemissaalis sagis suur hulk politseinikke, teiste seas paar ülikondades ja tõsiste nägudega ametnikku ja kohalik šerif ning kohal oli isegi politseikoer. Ei, siiski, politseinike tumesiniste jakkide seljalt võis lugeda kolme tähte: FBI. Föderaalne juurdlusbüroo. Ukse juures turvasid kolm maskides eriüksuslast, käes automaadid ja pumppüssid, kuulivestide seljal kurjakuulutav kiri SWAT*.

Aleksi ette, keda hoidsid kahelt poolt õhus eriüksuslased, astus võimuka moega mustanahaline naine. Tolle rastapatsidega palistatud nägu läbistav muie näis talle kuidagi tuttav. Ta oli naist kusagil näinud või kohanud, aga kus? Siis talle meenus. „Hommikust, Aleksander! Pean ütlema, et ma pole kogu oma pika teenistusaja vältel kohanud kedagi, keda oleks olnud * Eriüksus (Special Weapons and Tactics) – ingl. (Toim.)

11

sedavõrd keeruline tabada. Te olete väljapaistev arvutigeenius, lausa ekspert valejälgedele juhtimises. Büroo oli de facto koguni loobumise äärel, aga tänu visale tööle, uudsele lähenemisele ja heale õnnele õnnestus meil siiski teha läbimurre.”

Naine kummardus ja lähendas suu Aleksi kõrvale. „Mitte keegi pole veel Josephine Tannist solvanud ja karistuseta pääsenud. Ja mitte keegi pole seadustest kõrgemal. Te ei ole Harry Houdini, David Copperfield ega ka Fantoom, ehkki teile võis selline ekslik mulje jääda. Panen mängu kõik oma trumbid ja hoolitsen selle eest, et lähete elu lõpuni trellide taha, Aleksander. Ma loen nüüd ette teie õigused. Teil on õigus advokaadile, kõike, mida ütlete, võidakse kasutada teie vastu kohtus …”

Oktoober, 2013 Prokurör oli oma sõiduvees. Hiilgav esitus tõepoolest. See hilistes neljakümnendates, kuivetunud, vesiste silmadega mees tegi karjääri juba üheksakümnendate lõpul, kui mängis noore süüdistajana otsustavat rolli viimase Cosa Nostra doni süüdimõistmisel, omandades meediakuulsuse ja tekitades ulatuslikku furoori ühes raadiointervjuus tehtud apsaka tõttu.

Tal oli jätkunud nimelt rumalust tsiteerida Stalini omaaegset peaprokuröri Võšinskit, kes oli väitnud: „Kõik kahtlustatavad on süüdi, kuni pole tõestatud vastupidist … Süü kui säärane pole peaaegu kunagi absoluutne, vaid on tihti subjektiivne, raskesti tõlgendatav, süütõendid ebaselged, tunnistajad ei mäleta detaile või valetavad, süüdistatav vassib ja nii edasi. Kahtlustatavad tuleb lugeda automaatselt süüdi või kuidas nad muidu üldse vahi alla sattusid?!”

Paraku ei hävitanud isegi nii jabur mõtteavaldus kireva karjääriga prokuröri. Süsteemil oli hädasti tarvis inimest, kes tooks teatud komplitseeritud olukordades kastanid tulest 12

välja ja kelle otsustusvõimet ei piiraks ilmtingimata südametunnistus ja seaduse punktuaalne tõlgendamine.

Nüüd viibiti föderaalkohtus nr 141. Aleksi ette süüdistatavate pingi vastu paigutatud kaksteist tuimade nägudega vandekohtunikku olid enamjaolt afroameeriklased, keskealised daamid ja härrad. Kohtuistungi oli vanem mustanahaline kohtunikuproua kuulutanud kinniseks ja seetõttu viibisid istungisaalis peale tunnistajate vaid Aleksi murest murtud isa, ema, vanavanemad ja kaks õde. Protsess kestis teist nädalat ja Aleks oli emotsionaalselt kurnatud. Saatuslikuks kujunenud arreteerimispäevast, tollest valusast fiaskost, oli möödas poolteist aastat. Lõpuks ometi jõudis toimik kohtus arutusele.

Kuidas midagi sellist oli üldse saanud juhtuda? Täiesti jabur kõrbemine. Miks ta ometi oli olnud sedavõrd põikpäine ja enesekindel? Põrandaalune darknet’i* rüütel.

Püüdmatu fantoom. Kuraditki! Ja miks ta ei olnud katastroofi ärahoidmiseks midagi ette võtnud? Väga lihtsal põhjusel. Ta oli olnud surmkindel, et tema tabamine on välistatud. Seda oli ta väitnud ka CNNile antud anonüümses intervjuus: „Märksõnad on darknet, Silk Road** ja krüpteeritud raha revolutsioon. Arvutikuriteod on tänu anonüümsust võimaldavale darknet’ile ja uutele häkkimisprogrammidele muutunud sedavõrd lollikindlaks, et FBI on sõja minuga juba ette kaotanud.”

Milline eneseusk! Ta oli alandanud bürood ja mõnitanud toda töönarkomaanist küberkuritegude talituse juhti Josephine Tannist. Nüüd oli naine talle kätte maksnud, astudes üleolevalt muiates tunnistajapinki ja lausudes kuivalt meeldejäävad sõnad: „Geniaalsuse ja idiootsuse piir on teadagi üliõhuke. Härra Brjantsev on selle ehe näide. Noormees oli oma karistamatuses * Pime veeb ehk ebaseaduslik internetivõrk. (Toim.) ** Ebaseaduslikke kaupu, eelkõige narkootikume vahendanud veebikeskkond. (Toim.)

13

sedavõrd veendunud, et hoidis narkoärist teenitud üle saja miljoni USA dollari väärtuses bitcoin’e kaasaskantavas arvutis, vaevumata neid isegi peitma. Ta oli küll disaininud programmi, mis pidi hävitama kompromiteeriva materjali, juhul kui arvuti suletakse ilma koodi sisestamata, kuid õnneks suutis meie agent teda õigel ajal takistada.”

Prokurör sättis näpitsprillid ninale ja alustas lugemist. „Aleksander Brjantsevit süüdistatakse kokku kolmekümne üheksas kuriteoparagrahvis, muu hulgas rohketes küber- ja majanduskuritegudes, narkoainete vahenduses ja müügis suures ulatuses, kolmes mõrvakatses ja tapmisele õhutamises, altkäemaksu andmises ja konspiratsioonis.”

Prokuröri lõpukõnes kõlasid järgmised hinnangud: „Ambitsioonikas programmist, IT-spetsialist, kes tegi FBIst naerualuse, küüniline kurjategija, kelle tegevuse mastaapi ja motiive on keeruline hoomata. Psühhopaat, kelle jaoks elu on vaid arvutimäng – inimelu ei maksa talle rohkem kui vaid mõnekümne tuhande eest elektroonilist raha. Kui Brjantsev juhtuks elama Ladina-Ameerikas, siis nimetaksime teda kartellijuhiks.

Lugupeetud kohtunik ja vandekohus. Vaadake hoolikalt, teie ees istub piinatud geenius, noor mees, kellest oleks võinud saada austatud ühiskonnaliige. Tema aga valis selle asemel … Ma tahan öelda, et Brjantsev pärineb laitmatust ja majanduslikult heal järjel olevast kodust. Tema vanemad ei ole alkohoolikud ega narkomaanid, ta ei kasvanud üles tänavatel, ta ei olnud sunnitud pidama võitlusi gängidega ega tegelema kuritegevusega, et end ära toita. Vastupidi. Härra Brjantsev lõpetas kõrgema tehnikaülikooli cum laude. Väljapaistev IT-bakalaureus. Tema ees olid kõik teed valla. Ometi valis ta kuritegudega saavutatud kerge raha, sülitades ühiskonnanormidele ja headele tavadele. Ta läks koguni nii kaugele, et tellis kolme inimese palgamõrva, mida õnnestus ära hoida ainult läbi ime ja büroo sekkumise.”

14

Aleksile ei jõudnud räägitust kuigi palju kohale. Ta viibis justkui unenäos, millest on võimatu ärgata ja kus kajasid läbi uduloori sõnad, mille tähendust polnud võimalik aduda. Ainus, mis talle kohale jõudis, südant pitsitas ja tõeliselt korda läks, olid ema ja isa pisarais näod. Isa näis korraga nii vana, silmaalused magamatusest punsunud, nägu südamlik, ent samas nii pettunud. Isa ei loonud endale illusioone.

Kuid ema? Emake, kes keeldus kategooriliselt Aleksi süüd uskumast ja koguni kaitses teda tabloididele antud intervjuudes: „Minu poeg Aleks ja kurjategija? Narkootikumidega kaubitseja ja tapja? Võimatu! Ljoša ei teeks kärbselegi liiga.

Ljošinka on kõige rahuarmastavam ja parema iseloomuga inimene üldse. Ta aitab alati kõiki, ohverdab ennast teiste heaolu eest. Tegeleb heategevusega. Lõi noortele tasuta tantsuklubi, et neid gängidest ja tänavatelt eemal hoida. Ljošat ei huvita raha. Tegu on inkrimineerimise ja korruptsiooniga kõige kõrgemal tasemel. Büroo on minu poja näol leidnud endale patuoina. Otsigu tõelist süüdlast.”

Aleksit kaitsesid kaks advokaati: keskealine mees ja noor naine. Karismaatiline Steven Kline, kuulus küber- ja majanduskuritegudele spetsialiseerunud vandeadvokaat, pakkus Brjantsevitele oma teeneid tasuta. See oli ideaalne moodus meediareklaami saada, mida advokaadid kasutasid tihti ära.

Oli ju Aleksi kohtusaaga peaaegu iga väljaande ja sotsiaalmeediakanali teema number üks. „Narkomagnaat osutus arvutinohikuks”, „Aleksander Suure kuues meel vedas teda alt”, „Prokurör nõuab netifantoomile karmi karistust”, „Brjantsevi perekond külastab psühholoogi”, „Mr. Müsteerium ei tunnista end süüdi!” pasundasid pealkirjad.

Isale polnud Steven Kline’i seltskonnalõvi ja meediafiguuri kuulsus mokkamööda. Ta palkas tollele lisaks Phaedra Livingstoni, afroameeriklanna, kes oli töönarkomaan ja tuntud oma no nonsense * suhtumise poolest.

* Ei mingeid lollusi – ingl. (Toim.)

15

Mõlemad kaitsjad olid kohtus tasemel. Nad saavutasid mitme vandekohtuniku väljavahetuse põhjusel, et nood ei olnud ristküsitlusel „piisavalt tolerantsed”. Advokaadid väitsid, et vandekohus kaldub rassismi ja on eelarvamustega.

Tunnistajapinki kutsuti terve rida Aleksi sugulasi ja tuttavaid, endisi õpetajaid ja koolikaaslasi, kes kõik kinnitasid nagu ühest suust, et nad ei kujuta noormeest süüdlasena üldse ette. Aleks olevat heatahtlik, vaikne, vastutulelik ja absoluutselt kahjutu. Toetab vabatahtlikuna noorterühmituste tööd.

Kline ilmutas professionaalset veenmisoskust. Ta näitas dokumentide ja tunnistajate vasturääkivuste ning hulgaliste prokuröri ja politsei vigade loetlemise ja protseduurireeglite rikkumiste avastamisega, et tapmiste tellimine ja narkokuriteod olid ligilähedaltki tõestamata ning kogu süüdistus põhines enamjaolt spekulatsioonidel ja lausvaledel, olles prokuratuuril sulepeast välja imetud.

Phaedra Livingston pani mängu kogu oma argumenteerimisoskuse ja veetleva naiseliku sarmi. Ta koputas vandekohtunike südametunnistusele, rõhutades, kui noore inimesega oli tegu, alles lapsega, kes mängis tikkudega ja keda tulnuks hoopiski suunata, mitte saata aastakümneteks vangi ega võtta talt tulevikulootused, jätmata noorele mehele võimalustki muutuda.

Vandekohtunike nägusid oli keeruline tõlgendada. Kui sealt võis üldse midagi välja lugeda, siis ehk vaid seda, et nad olid kahenädalasest kohtukarussellist väsinud. Erilist sümpaatiat polnud nad igatahes Aleksandri vastu üles näidanud.

Eriti siis, kui ta oma lühikeses lõpukõnes ei võtnud vastutust ja veeretas süü riigiaparatuurile, et nood liiga aeglaselt reageerisid, suutmata lõpetada tegevust, mille ebaseaduslikkusest polevat tal olnud aimugi.

Kohtunik saatis vandekohtu puhkepausile. Süüdimõistev kohtuotsus kuulutati välja veel samal pärastlõunal. Karistus tuli kuu aega hiljem.

16

Juuni, 2015 Aleks oli pahviks löödud. „Kas see peab olema mingi nali?”

Advokaadid säilitasid tõsiduse. Phaedra asetas Aleksi ette lauale mõned dokumendid. „Aga palun,” nookas ta peaga, „tutvu brošüüriga. See pakkumine paistab meilegi täiesti pretsedenditu. Tegu on uue seadusesättega, rahvusvahelise kokkuleppega, mis võimaldab ülemaailmset vangidevahetust ja mis astus alles hiljuti jõusse.

Venelaste eksperimentaalprogramm on just sind välja valinud.

Nad tahavad, et teeksid otsuse kolmekümne päeva jooksul.”

Aleks luges paberilt hämmastusega: „Kinnipidamisasutus – Lunastuse garnison. Venemaa Föderatsiooni innovatiivne pilootprojekt. Kinnipeetavatele tagatakse hädavajalikud olmetingimused ja minimaalne turvalisus ning aidatakse leida lunastust. Välismaailmaga sidet hoida neile ei võimaldata. Lepingu järgi pakub Venemaa vanglast vabanenutele vajaduse korral kodakondsust.”

Aleksi silme ees tantsisklesid rõngad. „Rääkige lähemalt, mida see programm endast kujutab?”

Phaedra silus ebamugavust tundes juukseid. „Kardan, et meil pole kuigi palju lisada, Aleksander.

Praegu teame vaid, et Venemaal avati hiljuti rahvusvaheline vangla eriti ohtlikele kurjategijatele. Inimestele, kel ei ole midagi kaotada. Avalikkusele ei tilgu sealt mingisugust infot, mis kinnipeetavatega toimub ja millised on olmetingimused, vangla ise asub salastatud kohas. Tuleb eeldada, et tegu on ohtliku paigaga. Lunastus, millest nad räägivad, tuleb kindlasti välja teenida ja tõenäoliselt mitte konventsionaalsel moel.” „Ja mille kuradi pärast peaksin ma tahtma sinna minna?” imestas Aleks. „Venemaale! Saan aru, et osavõtt on vabatahtlik?”

17

„Tõsi, programmist osavõtt on rangelt vabatahtlik, võid ka keelduda. Venelased lubavad siiski osavõtjatele kümne aasta jooksul vabanemist või vähemalt karistuse lühendamist. Nii on lepingus sõnastatud: „Kinnipeetavad, kes peavad vastu militaarse, ülirange režiimiga koloonias Lunastuse garnison kümme aastat, kuuluvad vabastamisele.” Osavõtjariikide ministeeriumid on sellele alla kirjutanud ja seega vastab info tõele. Senatis ja meedias käis alles hiljuti vaidlus, kas säärane programm vastab üldse konstitutsioonile. Kuidas näiteks tagatakse kurjategijate julgeolek ning kannatanute ja ühiskonna huvid? Need isikud, ohtlikud kurjategijad integreeritakse ju hiljem tagasi ühiskonda. Ka inimõiguslased tõstsid kära, sest vangla olmetingimustest pole midagi teada. Ja oh imet! Selgus, et juriidiliselt on kõik korrektne, vähemalt senikaua, kuni osavõtt on vabatahtlik. Programm võimaldab vanglasüsteemidel vähendada koormust ja, mis peamine, on majanduslikult õigustatud.”

Aleks kallutas pead. „Ja mis ajast ajab USA Venemaaga asju? Mina arvasin, et algas uus külm sõda.” „Ära ole naiivne, Aleksander,” sõnas Kline. „Vastab tõele, et mingist poliitilisest, sõjalisest või majanduslikust koostööst ei saa juttugi olla, aga miks peaks valitsust huvitama, kuhu suunatakse riigi – anna mulle andeks – inimkõnts? Tuleb tunnistada, et ideel on jumet. Paljud riigid, nii Venemaa, Prantsusmaa kui ka Ameerika, on läbi ajaloo saatnud oma ohtlikud kurjategijad saartele, et neid isoleerida. Võtame kasvõi Alcatrazi või Prantsuse Paradiisi saared. Vene Gulagil oli oma saartevõrgustik.”

Phaedra noogutas. „Statistilised faktid näitavad, et eluaegsete vangide ülalpidamiseks kulub märkimisväärne hulk eelarveraha ja see suureneb pidevalt. USAs kannab karistust üle kahe miljoni vangi. See on praegu peaaegu kakskümmend viis protsenti 18

kogu maailma vangide arvust. Venemaal on tulevikupotentsiaali kujuneda ebasoositud inimeste prügilaks.”

Aleks mõtles pingsalt. Kas üldsus oli aru kaotanud? Ta mõisteti äsja kolmesajaks aastaks vangi, pealegi ilma ennetähtaegse vabanemisõiguseta, ja nüüd pakuti talle sellist varianti? Saatuse keerdkäigud olid iroonilised. „Sinu kaitsjana tunnen ma vastutust ja soovitan tungivalt pakkumisest loobuda,” lisas Kline. „Venemaal ei tehta nalja, seal võid kergesti elu kaotada. Mitte keegi ei oska prognoosida, mida venelaste projekt endast tegelikult kujutab.”

Korraga meenusid Aleksile läbielatud hingepiinad ja muud ebameeldivused, mida ta oli hiljuti vanglas sunnitud kannatama, ja ta ei võinud parata, et temas tekkis asja vastu huvi. Äkki tõesti proovida … Mida tal nii väga oli kaotada? „Nojah, aga mis väljavaated on mul siia jäädes?” küsis ta. „Mädaneda kogu elu osariigi maksimumrežiimiga kongis, mis on sama suur nagu kingakarp, kärbuda olematuks ilma igasuguse lootuseta vabadusele? Tänan, ei. Venemaa on küll ohtlik, kuid samas võimaluste maa. Seal võib tulla kõne alla see, mis siinpool lompi oleks ennekuulmatu.” „Noormees, ära mitte mõtlegi,” lausus Kline. „Ma olen sel teemal kohtunud sinu vanematega ja nemad seisavad ideele kategooriliselt vastu. Kogu su suguvõsa on pannud mulle südamele, et veenaksin sind sellest hullumeelsest pakkumisest loobuma.

Ema juba kardabki, et võid midagi nii rumalat ette võtta.”

Aleksil tõusis kurku raske süüklomp. Kuidas vaene ema küll reageerib, kui kuuleb? Kuidas ta vastu peab? „Vanglas elatakse nagu teisel planeedil, lähedal, kuid ühtlasi nii kaugel, ja ollakse vabadusele justkui surnud,” nentis ta. „Need lühikesed perekohtumised läbi klaasi, mida vangla võimaldab, on mulle emotsionaalselt rasked. Vanematele samuti, kuigi nad seda ei tunnista. Ja nõustun ma kohtumistega vaid ema pärast, aga küll ta ajapikku harjub, tema saab mu hingesoppidest kõige paremini sotti.”

19

„Rumal on end nii varakult maha kanda,” vangutas Kline pead. „Ajad muutuvad ja seadused koos nendega. Ehk kunagi vaadatakse su karistus uuesti üle ja avaneb võimalus vabaneda.” „Ehk, ehk, ehk … Ma olen täiskasvanud mees ja teen ise oma otsuseid,” lõikas Aleks. „Ja pealegi, mis vahet sel on, kus ma füüsiliselt asun, kui eksisteerib ainukordne võimalus leida lunastus ja saada rehabiliteeritud. Ma lihtsalt pean seda tegema. Olen kindel, et mu pere aktsepteerib seda.” „Leida lunastus? Sa oled hull!” hüüatas Kline.

Phaedra aga mõistis teda. Nooruki jutus oli iva. Pealegi haistis kogenud ja heade instinktidega advokaat programmi juures midagi, mida oli keeruline seletada. Teda kiusas sisetunne, et Aleksit ei valitud programmi juhuslikult. Ja kui sellel aimusel oli alust, siis läks kellelgi tarvis noormehe oskusi, mitte surma. See aga toitis lootust. „Sa valdad ju vene keelt, eks?” küsis naine. „Kas hästi?”

Aleksi vanemad olid USAsse emigreerunud üheksakümnendate algul, venelaste suure emigratsioonilaine ajal. Siin oli ta sündinud ja elanud esimese põlve ameeriklasena, kodus aga kasutati isa survel suhtlemiseks traditsiooniliselt vaid vene keelt. Aleks noogutas. „Mu keeleoskus on pisut roostes, kuid usun, et saan hakkama.” „Väga hea,” sõnas Phaedra. „See annab sulle eelise.

Aleks, seda, mida ma sulle praegu ütlen, ei tohiks ma advokaadi eetikast lähtudes üldse teha, aga eelkõige olen inimene ja arvan, et sul on õigus. Venemaal ei oota sind tõenäoliselt midagi head, kuid Ameerikas pole sul üldse mingit vabanemisperspektiivi. Pealegi pole ka siinsed vanglad kaugeltki meelakkumine. Oled veel noor ja mu süda tilgub verd, kuid ma soovitan toimida nii, nagu oma sisimas tunned. Mitte keegi ei saa sind takistada. Tee nii, nagu õigeks pead.”

20