Maailm on lõputa

Kujundanud Irina Tammis Toimetanud Kristiina Ainelo Tekst ja fotod © Inga Kuusik © Tammerraamat, 2015 ISBN 978-9949-526-74-1 Trükikoda Greif www.tammerraamat.ee

Inga Kuusik

244 p채evaga 체mber maakera

PROLOOG See on nüüd siis tehtud ja isiklikult veendutud, et maailm on ümmargune ning maailma lõppu (mida ju visalt ikka ja jälle ennustatakse) ei paista kusagil. Maailm on üldiselt rõõmsameelne ja endaga üsna rahul.

Ning tegelikult üllatavalt väike... Et siis see ongi kõik, mis miljarditel inimestel kamba peale on?! Mul kulus küll kokku 244 päeva ehk kaheksa kuud, et sellele seisukohale jõuda, kuid üldiselt oleks saanud ka tunduvalt kiiremini. Nagu ka tunduvalt aeglasemalt – enamik ümbermaailmareisijaid, keda teel kohtasin, kulutab 12 kuud, ja mõni veelgi kauem. Tegelikult ei kohanudki ma kedagi, kes oleks seda kiiremini teinud. Eks see väsitab ka – Woody Saksamaalt, keda kohtasin algul Myanmaris ja hiljem Laoses, plaanis teel olla kolm aastat. Ent pärast 15 kuud ja 36 riiki – seejuures ainult Aasias ja Aafrikas – pöördus ta Berliini tagasi. Puhkama, nagu ta ütles.

Selline paljude meelest üsna hull mõte – võtta kott selga ja minna teadmatusse – tiksus mu peas juba aastaid. Algul üsna üldisel kujul, et näe, mida ka tehakse. Siis edasi järjest konkreetsemalt – et ehk ka mina? Ja siis juba – et kas nüüd või mitte kunagi. Julgust nõuab see omajagu, eriti alustamine. Alles reisi teises pooles hakkasin jutuajamistel teel kohatud teiste ränduritega tunnistama, et olen ümbermaailmareisil. Seni rääkisin vaid lähimatest tegemistest – sest polnud kindel, kas ikka saan selle seiklusega hakkama... Kuigi olin ka enne palju reisinud (kokku umbes 70 riiki), olid need kõik n-ö tavareisid pikkusega kuni kolm nädalat, kus plaan oli juba ette suhteliselt täpselt paigas ja ka tagasisõidupilet olemas.

Kindel otsus, et teen ümbermaailmareisi teoks, tuli, kui jõudsin tagasi oma 50. sünnipäevale pühendatud reisilt Mehhikosse, Belize’i (NB, hääldatakse erinevalt meie tavahääldusest „beliiz”) ja Guatemalasse. Selle reisi kohta võib öelda, et pagesin oma vanuse eest. Ei tahtnud sel päeval kodus olla, ei tahtnud oma vanust niimoodi tajuda, ja pidasin 5

juubelit hoopis Guatemalas vulkaani otsa ronides. Päriselt see ikka ei aidanud – aja tiksumise tunne jäi. Just seda leevendama ma oma uue projektiga asusingi, ja seekord pigem edukalt. „Keskeakriis” jäi seljataha, ja tunnen end taas – noh, kui mitte noorena, siis nooruslikuna igatahes.

Just nagu omal ajal Tartus, Miina Härma nimelises koolis käies, kui pinginaaber Merikesega igal võimalikul juhul teele asusime. Tol ajal oli meie lemmiksihtkoht Moskva, kus elu kihas hoopis teisel moel kui meie pisikeses Tartus.

Linnadele keskendus mu reisikirg ka kogu Tallinna Polütehnilise Instituudi aja (kus õppisin tööstuse juhtimist ja planeerimist). Lisaks suunati mu abikaasa Nõukogude ohvitseriks – ja mina läksin kaasa. Lendasin Jerevani, kui mu poeg Ivar oli just neljakuuseks saanud. Elasime Jerevanis aasta, siis suunati meid teiseks aastaks Tbilisisse. Oli äärmiselt maailmaavardav kogemus, ja ohvitseriproua elu meeldis mulle ka.

Matkamisest – ja seega loodusest – hoidsin hoolega kõrvale. See tundus nii ääretult ebahügieeniline – mulle, kel olid tol ajal eraldi seebid jalgade ja näo pesemiseks. Soostusin matkale minema alles 28-aastaselt, ja vaid seetõttu, et minek oli Kamtšatkale. Mis kõlas nii romantiliselt, et tühja kah selle hügieeniga. Sellega avanes täiesti uus maailm, kuhu linnainimene üldse ligi ei pääse. Juba järgmisel aastal olin jälle matkal, seekord Kuriilidel. Ja sealt edasi: Fani mäestik, Turkmeenia kõrbed, Baikal, Koola poolsaar, Põhja-Uuralid, piiride avanedes Tatrad, Sloveenia, Bulgaaria, Rumeenia, Püreneed, Kreeka, Maroko...

Hoopis uued dimensioonid avanesid, kui poolkogemata esimest korda Dominikaanis käisime. Siis sai maailma mitmekesisuse kogemise soov valdavaks, ja unelmate sihtkohad asusid üha kaugemal ja kaugemal. Ka võimalused reisida avardusid, sest karjäär edenes päris hästi. Õigel ajal võtsin vastu Procter & Gamble’i pakkumise töötada accounting manager’ina1 nende Baltikumi ja Valgevene regiooni peakorteris Riias.

See polnud kerge otsus, sest mul oli selleks ajaks juba kolm last, neist 1 Accounting manager – raamatupidamisjuht (ingl).

6

noorim vaevu kaheaastane. Ja kerge niisugune elu ka ei olnud. Imestan tagantjärele ka ise, kuidas see kõik üldse toimida sai. Saadud kogemus oli igatahes maailmaklassist, ning Riiat ja lätlasi armastan sellest ajast saadik siiralt.

Karjäär ja seiklushimu viisid mu 2003. aastal rohkem kui kolmeks aastaks elama ja tööle Kõrgõzstani – Imperial Tobacco Kesk-Aasia regiooni finantsdirektoriks. Seiklust oli tõesti omajagu – kahel korral evakueerusime revolutsiooni eest, sain tuttavaks Tšingiz Aitmatoviga, õppisin ratsutama ja mäesuusatama (Biškekist umbes poole tunni autosõidu kaugusel on suurepärased suusamäed). Ja õppisin koos töötama väga erinevate rahvustega, mu alluvate hulgas oli peale kirgiiside ja venelaste korealasi, usbekke ja uiguure, ning juhtkonnas sakslasi, austerlasi, britte, sloveene...

Mu parim kohalik sõbranna oli venelanna Olga. Koos matkasime Pakistanis – käisime K2 baaslaagris. Pakistani saadik, mu hea tuttav, niimoodi viisa peale kirjutaski: „K2.” Selline unikaalne viisa siis.

Eesti sõbrad käisid ikka külas ka, vahel. Näitasin neile kohalikke mägesid ja kirgiiside traditsioonilist karjakasvatajaelu. Kõrgõzstan on nimelt äärmiselt mägine kant: kui rääkisin, et minu kodumaa ja kogu Baltikumi kõrgeim tipp on 318 meetrit üle merepinna, siis vastati ikka, et neil pole kogu riigis üldse nii madalat kohta. Isegi pealinn Biškek, mis asub madalikul, on 700 meetri kõrgusel. Umbes poole tunniga saab päris mägedesse, nii umbes 2400 meetri kõrgusele, juba päris mägede vahele. Ja siis muudkui roni – tipud on seal kandis umbes 4000–5000 meetri kõrgused. Kohalike (venelaste; kirgiisidest alpiniste ei õnnestunud kohata) hulgas on väga populaarne iga aasta 1. mail ettevõetav retk Komsomoletsi tippu, mis tähendab 2000 meetrit vertikaali üles ronida ja alla ka tulla. Tegin selle korra kaasa, alustades päikesetõusuga ja jõudes tagasi loojangu ajal. Oli nii karm, et jalad olid pärast seda täies pikkuses valutavad tombud. Noored vene kitsed teevad seda joostes, kulutades kokku paar tundi...

7

Eesti sõpru vaimustas mu elulaad, ja see oli tõesti uhke. Mul oli autojuht-turvamees, koristaja, aednik, sekretär, mul käis kodus maniküürija jne. Selline ehe vanaaegne expat’i2 elu, mis on maailmas tegelikult juba välja suremas.

Elu oli mõnus tõesti, puudust tundsin eelkõige sugulastest-sõpradest ja kultuurist. Ooperiteater oli küll olemas, kuid tase oli üsna algeline, etendused algasid kell 17 ja publik saalis (niipalju kui teda üldse oli) pidas end üleval nagu piknikul – söödi-joodi ja aeti juttu end üsna vabalt tundes. Noorem poeg Anton oli mul kaasas ja käis kohalikus rahvusvahelises koolis. Unistasin vaikselt, et järgmiseks töökohaks võiks mul olla näiteks Madagaskar, kuni ta mulle teatas, et siis tema enam eestikeelsesse kooli ei lähe. Ja eesti keelega olid lood juba üsna kehvad – kui ta meie „evakueerimise” ajal mõnda aega jälle Eestis koolis käis, andis ta anekdootliku vastuse looduslooõpetaja küsimusele, mis juhtub ainega temperatuuri langedes: „Aine muutub solid’iks.”3 See oli ka peamine põhjus, mis mu sobival võimalusel Eestisse tagasi tõi.

Ja see sobiv võimalus oli tõesti tore – tulin tagasi juhtima meie oma armsa Saku õlletehase finantse. Mu õeke arvas küll, et suitsule vahelduseks oleks hea tegeleda millegi tervislikuma, näiteks piimaga, aga ega mul endal ei ole õlle vastu küll kunagi midagi olnud. Saku aeg, mis tõi peale professionaalse arengu kaasa oluliselt rafineerituma õllemaitse, oli kulda väärt. Ja seal siis – pärast nelja tööaastat – saabuski mu elus see oluline verstapost, kui sain 50 ja hakkasin end rahutult tundma...

PLANEERIMISEST Minu reis kulges läbi 30 riigi: Põhja-Ameerikas USA ja Kanada, Keskja Lõuna-Ameerikas Costa Rica, Panama, Colombia, Ecuador, Peruu, Boliivia, Tšiili, Argentina, Uruguai, Paraguai, Okeaanias Lihavõttesaar 2 Expat (ingl), lühend sõnast expatriate – välismaalasest tippspetsialist.

3 Solid – tahke aine (ingl).

8

(kuulub Tšiilile), Prantsuse Polüneesia, Uus-Meremaa, Austraalia, Kagu-Aasias Indoneesia, Brunei, Malaisia, Tai, Myanmar, Kambodža, Vietnam, Laos, Aafrikas Sambia, Zimbabwe, Botswana, Namiibia ja lisaks vahepeatused Euroopas – Taani ja Saksamaa.

Reisi üldplaan seisnes kontinentidevaheliste lendude paikasaamises. Selleks tegin põhimõttelise ajaplaani kontinendi kohta, et kus ma umbes tahaksin käia ja kui palju see umbes aega võiks võtta. Seda edasi täpsustades said lühemad lennud paika. Mängu tulid ka sellised tegurid nagu: kas on vaja viisasid, kust neid saab (sageli vaid lennujaamast, kui piiril üldse antakse), kas maapiir on kergelt ületatav, kui palju maksab lendamine võrreldes muu transpordiga (ilma naljata – näiteks Austraalias selgus, et siselend on kordades odavam kui bussireis). Ja kui lennud paigas, hakkasin juba päevi planeerima – mida näha ja teha, kuidas liikuda, kus ööbida.

Kui kohalejõudmise aeg oli üsna kindel, valisin ja broneerisin ööbimise ette (enamasti Hostelworldis). Kui mitte, lootsin „Lonely Planeti” ööbimissoovitustele. Lageda taeva alla ei jäänud kordagi. Eelistasin Hostelworldi, sest seal sai paremini toetuda teiste rändurite kogemustele, mis olid värsked ja üllatavalt objektiivsed. Ent kõige määravamaks kriteeriumiks pean ööbimispaiga valikul siiski asukohta – et oleks mugav saabuda, ringi liikuda ja lahkuda.

See pidev planeerimisharjutus muudab lõpuks ka mõtteviisi, et üks päev (või ka üks tund) muutub justkui palju pikemaks, see saab „tihendatud”, mida igapäevaelus suhteliselt harva kohtab. Ühe päevaga võib justkui möödaminnes mõne riigi ära näha, ja tunniga teha üsna korraliku linnaekskursiooni.

Oma põhimõttelist plaani muutsin küll vaid ühe korra – olin poolteist kuud kauem Lõuna-Ameerikas, kuna seal oli just suvi ning seega parim võimalik aastaaeg, sest Okeaanias, kuhu oli plaan edasi minna, oli vihmaperiood. Tänu sellele muudatusele lisandusid mu elamuste hulka Iguazu joastik Argentinas, Uruguai ja Paraguai, Buenos Aires 9

oma tangomaailmaga, Patagoonia, Antarktika... Ja kui lõpuks Okeaaniasse jõudsin, hakkas seal vihmaperiood lõppema, mis oli juba täiesti talutav. Nii et see muudatus õnnestus hästi, kuigi tuli lõppkokkuvõttes Aafrika arvelt.

Aafrika oligi mu plaanides kõige segasem osa. Tahtsin esialgu läbida mandri Etioopiast Senegalini, aga ilmnes, et teel on palju riike, mida meie välisministeerium soovitas vältida. Küsisin siis neilt nõu, kuhu üldse minna, ja soovitati hoida lõuna poole. Mida ka tegin, ja nii sai käidud Sambias, Zimbabwes, Botswanas ja Namiibias. Nõnda jäidki ekstreemsused nägemata, ja seda kogu reisil. Ei kohanud ühegi röövlit ega varast – kohati kuulsin neist siiski teistelt ränduritelt.

PILETITEST Lennupiletid olid mul teele asudes võetud vaid kuuks ajaks – kuni Kesk-Ameerikani. Ostsin neid siis sedamööda, kuidas mu plaan kristalliseerus, ja ega nii vist ei tulnudki kokkuvõttes kallim kui ümbermaailmapiletiga reisimine (mis aga seob teatud lennufirmadega, ning võib juhtuda, et mõnes maailmajaos nad ei lendagi). Odavaimad ümbermaailmapiletid maksavad umbes 2500 eurot. Mul kulus tegelikult topelt nii palju, aga see-eest tegin kokku 24 lendu (loen üheks lennuks ka sihtkohta jõudmise ümberistumisega).

Enamasti ostsin pileteid internetist, aga paaril korral tuli pöörduda ka nii Eesti kui ka kohalike turismifirmade poole. On pileteid, mis on üle mõistuse kallid, nagu näiteks Santiagost Lihavõttesaarele ja edasi Prantsuse Polüneesiasse, kuid näiteks Air Asia lennutab Aasias poolmuidu, mis on suisa uskumatu. Neil olid vanasti lennud ka Londonisse ja Pariisi, aga kahjuks lõpetati need ära põhjusel, et Euroopa-reisid on lennujaamamaksude jms pärast liiga kallid, et nende odavusekontseptsiooniga sobida.

10

RAHAST Ja muidugi raha. Maailmarahaks on USA dollar ning selles käis ka minu mõtlemine. Üldine plaan lubas kulutada kuni 80 dollarit päevas, aga see varieerus suurel määral. Austraalia, mis on ilmselt kõige kallim (muidugi kui just seal raha ei teeni – mida paljud ka ju teevad), tekitab tublisti suuremaid kulutusi. Ja Kagu-Aasia aitab keskmise taas alla viia.

Kogu reisi keskmine päevakulu tuligi 80 dollari kanti, aga ilmselgelt oleks toime tulnud ka vähemaga, kui oleksin pühendanud rohkem aega odavamate variantide otsimisele (mis muidugi oleks tähendanud pikemat reisi). Ega ma elamuste (nii toidu-joogi kui ka tegevuste ja vaatamiste) pealt kokku ei hoidnud, sest milleks siis üldse nii kaugele minna?!

Alguses oli mul kaasas üsna korralik patakas dollareid, kui see otsa sai, võtsin sularaha automaadist krediitkaardiga.

KAASAVÕETAVAST KRAAMIST See oli mul põhjalikult läbi mõeldud ja üldjoontes jäin oma pagasiga rahule: olin valmis külmaks, vihmaks, palavuseks, matkadeks, snorgeldamiseks, haigusteks (mida õnneks ette ei tulnud, aga meditsiinikotikese asjatu kaasaskandmine siiski pigem rõõmustas). Pluss päris suur kogus raamatuid, enamasti „Lonely Planet” (nende kvaliteet oli tegelikult üsna kõikuv – kui Lõuna-Ameerika oma oli tõesti nagu piibel, siis Aafrika-teemaline oli suhteliselt mõttetu). Viiel korral saatsin asju, mis olid kas suveniiridena kogunenud või lihtsalt osutusid edaspidi ebavajalikuks, postipakkidega koju (kõik jõudsid ka kohale). Ja osa asju jätsin lihtsalt kohalikele. Vaesemates piirkondades on see väga tänuväärne.

Kõige suurem möödalask oli otsus mitte kaasa võtta pisikest arvutit, sest arvasin, et saan seda kasutada ehk kolmandiku reisist. Kuid maailm osutus palju arenenumaks: wifi on pigem reegel kui erand. Seetõttu sai kannatada ka fotode kvaliteet. Valisin nende säilitamisviisiks Picasasse

11

üleslaadimise, milleks ostsin sinna 25 gigabaiti mahtu. Pärast selgus aga, et Picasa on pildid pisikeseks nudinud. Fotokatega ei vedanud samuti – kõigepealt kahjustas vesi lõplikult mu veekindla Olympose, ning sama juhtus ka uue Olymposega, mille Austraalias asemele ostsin. Vahepeal pidin suisa moblaga pilte tegema.

KEELTEST Enam-vähem piisab inglise keelest. Suur erand on sealjuures Lõuna-Ameerika, kus peetakse loomulikuks, et rändur oskab hispaania keelt. Ja tõepoolest suur enamik välismaalasi oskabki, olles spetsiaalselt kas kodus või siis sageli ka kohapeal kursustel käinud. Aga kuna rändureid on seal nii palju, leiab enamasti üsna kergelt kaaslase, kes vajadusel tõlgina toimetab. Ka hakkab keel pikapeale külge – oma umbes kolmekuulise sealviibimise lõpus julgesin juba osaleda ka hispaaniakeelsetel ekskursioonidel, saades vähemalt põhimõtteliselt aru, mida räägitakse. Oli väga naljakas, kui maandusin hispaaniakeelsest elust Prantsuse Polüneesiasse – ükskõik, mida üritasin prantsuse keeles öelda, tuli välja hispaaniakeelsena... Sama hästi oleks võinud eesti keeles rääkida.

ÜKSI REISIMISEST Enamik maailmast on selleks vägagi sobilik. Maailm on seljakotireisijaid täis, ja seltsi on täpselt nii palju, kui parajasti on soovi. Samuti tekib hulk uusi sõpru, kellega mingi osa teest koos läbitud saab. Siiski olen väga tänulik oma sõpradele, kes olid mulle toeks ja turvaks nendes maailma paikades, kus üksi reisimine võiks olla emotsionaalselt kurnav. Kõigepealt Kalvi, Aigi ja Kadri, kes jagasid minuga kahte kuud Kesk-Ameerikas ja Lõuna-Ameerika põhjapoolses osas ehk siis Costa Ricas, Panamas, Colombias, Ecuadoris ja Peruus. Pimeduse saabudes seal üksi väljas ei käida ja neljakesi on ikka palju toekam. Lugusid 12

röövlitest jutustatakse seal kandis üpris ohtralt ja pidevalt hoiatatakse, et teatud kohtadesse on parem üldse mitte minna. Ja mu armas sõbranna Ita, kes Aafrikas oma heleda näokesega keset mustanahalist kohalikku elanikkonda mu silma rõõmustas. Need kaks kanti ongi sellised, kus üksi on ehk pisut riskantsem ja kõhedam reisida kui mujal.

Ega ma eestlasi maailmas kuigi palju kohanudki. Enamikus kohtades öeldi mulle, et olen esimene eestlane, keda nad elus on näinud.

Kui Ushuaias (Argentina Patagoonia, Antarktika-reiside alguspunkt) end hostelis sisse kirjutasin, olin taas sääraseks vastuseks valmis – kuid öeldi hoopis, et „üks eestlane meil siin juba on”, mis oli imetore.

See oli Peep, kelle Lõuna-Ameerika reis oli pikemgi kui kogu minu ümbermaailmareis. Võtsime koos vastu uue aasta.

Järgmisel korral kuulsin eesti keelt Malaisias Georgetownis. Need olid Julia ja Tanel, palju reisinud Kagu-Aasia fännid. Veetsime koos toreda muretu (toidu)naudinguterohke päeva. Kagu-Aasia on oma hinna ja kvaliteedi suhtelt, toitude maitsvuselt ja mitmekesisuselt, turvalisuselt, eksootilisuselt jne tõesti ilmselt maailma kõige tänuväärsem reisipiirkond.

Siis olid veel eestlased Baganis (Myanmaris, endises Birmas). Oli kohe terve grupp ja nende reis sarnanes väga mu seniste reisidega – lühike ja täpselt paika pandud.

Ja veel pea kohalikud (aastaid seal elanud) kaksikvennad Vietnamis, Saigonis. Eesti keelt rääkida oli iga kord väga-väga vahva. Sai taas arendada meie omapärast sarkastilist huumorit, millest vist maailmas keegi teine peale meie aru ei saa.

EESTIST Kõige sagedamini küsiti minult pärast tagasijõudmist, et kus siis oleks kõige parem elada. Kurioosne küll, aga mu vastus oli, et... Eestis. Ja tegelikult ka – kui kogeda, et maailma levinuim puu on palm ja levinuim jalanõu plätud ning jahedus on enamikule maailmast luksus, siis alles oskab tõeliselt hinnata seda meie pisikest rahvuslikku oaasi siin 13

Põhjamaal. Oleme tõesti privilegeeritud, et meil on oma rahvusriik (mis elanike arvult ei anna ju isegi ühe suurlinna linnaosa välja...), puutumatu loodus ja oma keel. Enamik maailma inimesi ei ole kunagi oma ihusilmaga lund näinud (jõukamad unistavad, et sõidavad seda kuhugi vaatama), ja kujutelm, et vee peal võib talvel autoga sõita (kui rääkisin meie jääteedest), ei mahu inimeste ettekujutusse...

Tagasi jõudes nautisin kogu hingest ka meie rahvuslikku iseloomu – ikka seda, et eestlane tavaliselt viriseb, ja kui tuju on hea, siis mõnitab. Ei ole kusagil teist nii lahedat rahvust kui meie.

Ja nüüd siis minu ümbermaailmareisi TOP 10 – igaüks neist vääriks kindlasti eraldi reisi.

ÜMBERMAAILMAREISI TOP 10 ❶ Antarktika. See on midagi, mis on kõige-kõige mitmes mõttes. Ei kuulu mitte kellelegi (kogu meie kümnepäevase reisi jooksul ei väljunud me tehniliselt Argentinast). On asustamata ja metsik. Jäämäed.

Liustikud. Vaalad. Miljonid pingviinid. Hülged. Kohalesõit üle alati tormise mere võtab Ushuaiast kaks päeva. Mulle oli see üsna spontaanne ja eelarveväline otsus, ajendatuna asjaolust, et Torres del Paine

14

rahvuspark, kuhu plaani järgi edasi pidin minema, põles ja oli suletud, ja Antarktika oli kogu linnas väga selgelt teema (sadamas on silt „Antarktika 1000 km” – enam lähemalt startida ei ole võimalik). Võtsin kõige lühema ja odavama reisi – maksin 5400 USA dollarit. ❷ Lihavõttesaar. Selle külastamine ajas reisi hinna kõvasti üles, sest sinna lendab ainult LAN Chile, ja sealt edasi saab ainult Prantsuse Polüneesiasse,

ikka sellesama LAN-iga. Aga see on uskumatu saareke keset Vaikset ookeani, eheda polüneesia kultuuriga, kuigi kuulub Tšiilile. Pildilt on vast igaüks näinud neid kuulsaid mütsidega kujusid, ent saarel on veel ka palju muud huvitavat, nagu matkavõimalused kustunud Oruro vulkaani juurde, kus kraatris järv ja kaljunukil „kujude perioodile” järgnenud „linnumeheperioodi” pühapaigad. Ja lisaks kohalike „ballett” ehk rahvamuusika ja -tantsu etendused. Olin seal kolm päeva ja pidevas vaimustuses. ❸ Galápagose saared Ecuadoris. Darwini poolt kuulsaks tehtud erakordselt põneva loomastikuga, kes inimestest eriti välja ei tee. Oma seitsmepäevase kruiisi jooksul tegime saarele korraliku tiiru peale ning snorgeldasime merilõvide, kilpkonnade ja pingviinidega, astusime kaldajalutuskäikudel üle kõikjal lesivatest iguaanidest, nägime ära Lonely Geor-

ge’i ehk Galápagose suurima ja vanima kilpkonna (pluss muidugi tema sajad suguvennad), tutvusime rikkaliku linnuriigiga. ❹ Myanmar, endine Birma – Kagu-Aasia pärl, mis on oma pika suletuse tõttu eriti ehedana säilinud. Mehed seelikutes, mungad oranžides rüüdes jm rahvuslikud elemendid on tänavaelus tavalised. Baganis on üle kahe tuhande templi ja stuupa nii kompaktselt koos, et renditud jalgrattaga neid pidi sõita on täiesti mõistlik mõte.

Turiste on veel suhteliselt vähe.

Maksmiseks on võimalik kasutada ainult tuttuusi, ilma kortsude ja kriipsudeta dollareid, pangaautomaadid ja kaardimaksed puuduvad täielikult. ❺ Indoneesia, kus maandusin Bali saarel edasiteel Austraaliast, ja kus hindade madalus lühikese lennu järel meeldivalt üllatas. Bali hinduistlik kultuur ja igaõhtused tantsuetendused ning templitseremooniad Ubudis, jalutuskäigud riisipõldude

15

vahel, ahvid, spaad, rannad jne väärivad vaatamata äraleierdatusele siiski kohta maailma esikümnes. Balilt edasi rändasin läbi Jaava saare Jakartani, nautides teel päikesetõusu Gunung Bromo vulkaanil ning Yogyakarta linna koos selle iidse kultuuri, käsitööliste, sultani, toidu ja meluga. ❻ Iguazu joastik Argentina ja Brasiilia piiril. Brasiilia tahtis eestlastelt viisat, nii jäi teisel pool käimata, kuid uskumatult vinge oli see elamus niigi. Millise show on loodus korraldanud – lausa hinge võtab kinni, eriti kui paadiga otse joa alla sõita. Lisaks selle rahvuspargi loomad. Ja argentiinlased oskavad ikka tõeliselt hästi grillida – nende lammas on nii hõrk, et küsisin seda restoranis juurde. ❼ Boliivia – Lõuna-Ameerika pärl, kus 60% elanikest on põlisasukate järeltulijad.

Odav, turvaline, vaheldusrikas.

Maailmakuulsatele (ja põhjusega) Titicaca järvele ja Uyuni soolaväljadele lisaks vulkaa-

16

nid, Potosi keskaegse tehnoloogiaga hõbedakaevandused, maitsvad toidud ja palju muud. ❽ Must Aafrika. Tegelikult ei olegi vist väga tähtis, kus konkreetselt seda nautida – eksootilised turud, hõimud, muusika, loomarohkus, dramaatilised päikeseloojangud ja imeline puutumatu loodus iseloomustavad peaaegu kogu seda kanti.

Peamine, et oleks rahulik... ❾ Edela-Kanada, st Kaljumäestik, Vancouver ja Vancouveri saar. Loodus ja loomad. Kuumaveeallikad. Matkad, muuseumid. Parim õlu (India Pale Ale), mida kogu reisi jooksul jõin. Vancouveris kuulasin Rahmaninovi 3. klaverikontserti – tegemist on ikkagi suure kultuurikeskusega. ❿ Vietnam, kus kogu elu toimub tänavatel plasttoolidel (nii söömine-joomine kui ka näiteks juuksuriskäimine) ja põhiliseks liiklusvahendiks on mootorratas. Tänavatel on eraldatud mootorratturitele oma rajad ning kiivrid moodustavad

moepildist olulise osa (naiste omadel on näiteks taga auk, kuhu paigutub hobusesaba).

Elu kihab – avastasin oma üllatuseks, et tegemist on suuruselt Saksamaaga täiesti võr-

reldava riigiga. Tänavate ületamine nõuab oskust, nimelt tuleb rahulikus tempos üle tee „nihkuda”, nii et motikad end kõrvalt mööda manööverdada suudaksid.

Lisaks palju muud põnevat – ei olnudki kohta, kuhu minekut tagantjärele kahetseksin. Ja see pidev teeloleku tunne, mida saab kogeda ainult pikal reisil. See tundus lõputu – alles kaks kuud enne reisi lõppu hakkasin tundma, et siiski juba ka lõpp paistab. Koju jõudes oli siiski raske uskuda, et ei peagi enam, kott seljas, edasi panema, ja võibki oma pere keskel, hommikuti oma kohvi juues, oma voodis magades Eestimaast rõõmu tunda. Ja endaga rahul olles, justkui oleksin maratoni ära jooksnud. Kas läheksin veel? Maailmas on ikka palju nägemata, selles mõttes kindlasti. Aga nii pikalt vist ikkagi mitte – kaks kuud ühes piirkonnas oleks palju mugavam. Ka kott kaaluks ju palju vähem...

Nüüd, seda lugu kirja pannes, on kogu seiklus seljataga ja olen paljude kogemuste ning tarkuste võrra rikkam. Oleks kuidagi ebaaus kirjutada lihtsalt päevikuvormis ning teeselda, et olen taas see algaja ümbermaailmareisija, kes olin teele minnes. Seetõttu üritan kasutada segavormi – kasutan küll päevikut alusmaterjalina, kuid täiendan seda oma pärastiste teadmiste ja kogemustega.

17

USA

KANADA Jasper Vancouver Toronto

San Francisco

USA

Chicago

PÕHJA-AMEERIKA CHICAGO • TORONTO • JASPER • VANCOUVER • SAN FRANCISCO

Tallinn

START! 13. septembril 2011 üksi Tallinna lennujaamast, pagasikaaluga 23 kilo.

Pakkimine ja kaasavõetavate asjade nimekirja koostamine oli paras pähkel – ühelt poolt teadmine, et kõike tuleb pidevalt kaasas tassida, ja teiselt poolt fakt, et ees seisab kaheksa kuud elu mitmesugustes klimaatilistes ja kultuurilistes tingimustes, sundisid kompromisse tegema. Lõppeks võtsin umbes kahe-kolme nädala jagu pesu ja riideid (arvestades sooje ilmaolusid), sandaalid, kõik matkamiseks vajaliku (saabaste asemel küll tossutüüpi jalanõud) – juba ette teades, et matkamine pakub igal pool kindlaid elamusi ja meeldib mulle igal juhul (sest olen seda ka enne päris palju teinud), ujumisriided ja snorgeldamiseks prillid ning toru, veekeetja ja toidunõud, arstipaunakese ning igasugust pudi-padi alates kombinatsioonlukust kuni veekindla dokumendikotini. Ja kogu asjassepuutuva raamatuvaru, mis koosnes põhiliselt „Lonely Planetitest”.

Kogu selle kraami ümber käis siis mu hea ja vastupidav kahelt poolt lukkudega avanev Haglöfsi seljakott, mille kanderihmadele sai lukkudega ümber tõmmata veel ühe ümbrise, nii et see kaadervärk lennu- või muu transpordi käigus kahjustada ei saaks. Selline kott on muuhulgas ka üpris soliidne – ja ka see tuleb kohati kasuks. Piire ületades, viisasid taotledes jne on nimelt hoopis kindlam, kui pisut soliidsem välja näha.

Selle Haglöfsi kotiga tekkis mul reisi jooksul väga lähedane suhe.

Vähe sellest, et pidin teda pidevalt seljas tassima ja tal silma peal hoidma – ta ju sisaldas kõike eluks vajalikku. Õnneks tundus, et meie sümpaatia oli vastastikune: ta jäi minust kogu selle aja jooksul ainult kaks korda maha, ning see teine kord oli Tallinnasse tagasi jõudes. Tegelikult oli mul teine kott ka, selline väike seljakott, millega igapäevaselt ringi käisin ja mis oli n-ö käekoti eest.

20

CHICAGO ... ja juba samal, 13. septembri õhtul olen Chicagos (ainult üks vahemaandumine – Kopenhaagen). Ning veedan õhtu kuulsas Buddy bluusibaaris, kuulan elavat muusikat ja joon õlut. Seda tänu kaheksatunnisele ajavahele. Lennujaamast linna saab Chicagos metrooga, ning Buddy asub mu hosteli vahetus läheduses. Astusin ju isegi Hostelling Internationali liikmeks, sest Põhja-Ameerikas on sellel jumet. Nii saan ka Buddysse poole hinnaga sisse, näiteks.

Chicago oma pilvelõhkujate, džässiklubide ja eheda ameerikalikkusega osutub ülitoredaks alguspunktiks.

Valisin alguse Põhja-Ameerikas, et tasapisi ja õrnalt reisimisega kohaneda – keel ikkagi arusaadav ja kultuur ka Euroopa omaga pigem sarnane. Marsruut oli planeeritud nii, et viibin kuu aega Põhja-Ameerikas, kaks kuud Kesk- ja Lõuna-Ameerikas, ühe kuu Austraalias ja Okeaanias, kaks kuud Kagu-Aasias ja kaks kuud Aafrikas.

Chicagos lähen elus esimest korda pesapalli vaatama, Chicago Sox mängib Detroidi Tigersiga US Cellular Fieldil, mis on spetsiaalselt pesapalli jaoks ehitatud suur staadion. Ega mingit erilist elamust ei tulnud, kui aus olla. Tagantjärele arvan, et olin mõttes vist hoopis ragbit ette kujutanud... Aga Ameerikas on kõik lapsena pesapalli mänginud ja fänne jagub. Nii kuulen metroos linna tagasi sõites rahvast arutamas, kui põnev mäng ikka oli. Tigers võitis napilt, igatahes.

Metroo kesklinnas asuv, vanaaegne osa kannab nime The Loop. See on tänavate kohale tõstetud ja kulgeb otse pilvelõhkujate vahel. Olevat ajale jalgu jäänud, aga ära lõhkuda ka ei raatsita, ja tõsi ta on – see nostalgia on kuidagi hingepugev. Pilvelõhkujate kuningas on Sears Tower, mis praegu kannab oma kõige suurema rentniku järgi nime Willis Tower.

Selle 103. korrusel on vaateplatvorm, ja veel selline, kus osa põrandast paistab läbi. Istud sinna maha (kui julged) ja lased end pildistada. Suures pildistamise edevuses lähevadki inimesed julgemaks: ega nad vist niisama ei söandakski seal tühjuse kohal istuda, aga no muidu ei saa ju pilti.

21