Maailma keskpunkt

Maailma keskpunkt

Ma ei ole unustanud. Igatsus ei ole kadunud.

Aga ma olen lasknud elul endas elada ja selles on olnud kõike: rõõmu, kurbust, täiusehetki ja niisama hetki. Mul pole lihtsalt olnud enam aega küsida. Või vajadustki. Niikuinii ma ei looda juba ammu enam vastust. Olen aastate jooksul saanud teada igasuguseid asju, aga mõnes mõttes pole ma täna targem kui neljaselt või neljateistkümneselt. Kõige põhilisemas on mu teadmatus sama suur. Ma tunnistan seda, aga see pole takistanud mind elamast.

Tiia Toomet

Maailma keskpunkt

Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital.

Kujundanud Piret Niinepuu-Kiik Toimetanud Mari Tuuling © Tiia Toomet © Tammerraamat, 2018 ISBN 978-9949-616-13-8 Trükikoda Greif www.tammerraamat.ee

Iru linnamägi Iru linnamägi asub Pirita jõe käärus. Enne kui puulinnus üheteistkümnendal sajandil pKr lõplikult maha põletati, oli sellel maalapil järjepanu elatud poolteist tuhat aastat.

Mõtlen vahel neile, kes seal elasid. Kes nad olid? Kuidas möödusid nende päevad, kuidas kulusid nende aastad?

Tundsid nad end hästi omas ajas ja eemalt vaadates nii kitsukeses ruumis, olid nad õnnelikumad kui meie? Või igatsesid nemadki ära, mõnda teise paika ja aega, teise kehasse, olematusse?

Ja ikka pöördub mu pilk Irust lõpuks sinna, kus metsa taga peaks asuma Toompea kõrgendik: kas paistab juba puude kohal suitsuvine, kas elab sealgi juba keegi?

Tegelikult olen ma Iru linnamäel ainult üks kord käinud. See juhtus 1957. aasta alguses, õppisin siis kolmandas klassis. Mõni aeg tagasi oli tulnud kiri sõja ajal Rootsi pagenud tädilt, kellest suguvõsa polnud üle kümne aasta midagi kuulnud. Kirjale järgnes üsna varsti pakk, iga asi 5

värviliste piltidega läikivasse jõulupaberisse keeratud, saaja nimi peal. Minule oli pakis sinise-valgetriibuline pika sabaga sukkmüts. Meil tollal niisuguseid mütse ei kantud, sellest hoolimata panin mütsi pähe ja läksin sellega kooli. Mind pandi kohe tähele, poisid narrisid ja sikutasid sabast, tüdrukud imetlesid ja võõristasid. Tähelepanu oli mulle ebamugav, aga mütsist ma ei loobunud.

Veidrast väljanägemisest hoolimata müts meeldis mulle.

Tema pikas seljal tilbendavas sabas oli midagi rõõmsalt põhjamaist, midagi Nils Holgerssonist ja muinasjuttudest, võib-olla koguni aimdus tulevastest Hamsuni ja Undseti lugemistest.

Igatahes kui klassiõde Kersti mind pühapäeval suusatama kutsus, panin ma mütsi pähe. Ma ei arva, et Kersti mind ainult mütsi pärast kutsus, aga ta oleks võinud kutsuda ükskõik keda. Kõigil meil olid ühesugused tumesinised kottis põlvedega dressipüksid ja veninud kaelusega dressipluusid. Ainult Kerstil endal oli ruudulisest villasest riidest õmmeldud suusajakk kampsuni peal. Kersti elas Kosel, neil oli seal oma maja. Maja oli lameda katusega, suurte akendega ja ümmarguste valgete laternatega trepi kõrval. Sarnaseid laternaid olin pildi peal näinud vanu Mareteid sirvides. Maja taga oli suur aed: viljapuud, männid, kuused, tol talvepäeval üleni lumised.

Kersti oli hea suusataja, ta tundis kõiki ümbruskonna mägesid. Alguses laskusimegi mägedelt, enamasti jäime püsti, vahel ka kukkusime. Metsa all oli teisigi suusatajaid, lapsi ja suuri. Pikkamööda liikusime Kerstiga edasi 6

metsast välja ja inimesi jäi vähemaks. Lõpuks olime ainult kahekesi. Suusarajadki lõppesid otsa. „Me oleme Iru linnamäel,” ütles Kersti.

Vaatasin ringi. Ainult puhas lumi, ainult valendus. Ei midagi enam, ei taevast, ei maad, kõik oli kadunud. Siis kadus Kerstigi, lihtsalt haihtus, jättes endast järele pahvaku sädelevat lumetolmu.

Jäin ihuüksinda tühja maailma. Ma ei tundnud üllatust ega hirmu. Kõik oli nii, nagu olema pidi. Oli kahekümnenda sajandi keskpaik, oli pühapäev. Ma olin elus, olin olemas selles pühapäevas, selles hetkes, siin, praegu. Mu põsed kuumasid, käed märgades labakinnastes surisesid ja süda tuksus. Ometi olin ma juba samahästi kui möödas.

Ma lihtsalt ootasin oma järge. Ma teadsin: aastatuhandeid enne mind oli selles paigas elatud, Iru linnamägi oli kõik endasse neelanud: inimesed, loomad, ehitised. Polnud mingit kahtlust, et ta saab ka minuga hakkama. Ja siis on jälle ainult valge lumi, palju-palju talvi.

Tegin paar kohmakat sammu, põhi kadus alt ja ma vajusingi üleni valgesse. Kaua see kestis, ma ei tea, vahel tundub mulle, nagu langeksin siiani. Järsku kuulsin enda kõrvalt naeru, keegi ukerdas sealsamas. Silmad hakkasid aegamööda seletama, see oli Kersti. Olime kogemata sattunud linnamäe täistuisanud veerele. Võib ka olla, et Kersti juhtis meid meelega sinna. Igal juhul olime vajunud läbi hange alla, suud, silmad ja kraevahed lund täis, minul sukkmüts peast ära. Sellest hoolimata olime kogenud midagi, mis pani meid vaimustusest hõiskama. Kogusime 7

kiiruga oma pudenenud hilbud, kinnitasime suusaklambrid ja sumpasime ringiga üles, otsima uut hange, uut lendu ja langemist, uut unustust ja ärkamist.

Kui kaua me seal niiviisi rabelesime ja kuidas me lõpuks välja rabelesime, ma enam ei mäleta. Kui me lõpuks Kersti koju tagasi jõudsime, pani Kersti ema me märjad riided ahjule kuivama ja naeris meie seiklusi. Kersti ema oli noor ja ilus, aga mulle tundus, et ta naerus oli terake kurbust.

Aasta pärast läks ta Kersti isast lahku, sõitis teise linna ja ma pole teda enam kunagi näinud. Tollel talvisel pärastlõunal oli ta aga veel täiesti olemas ja andis meile kuuma teed ning kompotti oma aia kirssidest. Kompott klaaskaussides oli tumepunane, peaaegu mustjas, sellest jäi suhu mõrkjalt magus maik.

Koju jõudsin juba hämaras. „Mis seal Irus ka on?” päris ema. „Ma pole kunagi Iru linnamäel käinud.” „Seal polegi midagi,” ütlesin mina. „Iru linnamäel on ainult lumi, ainult valge lumi.”

8

Arhitektuurimälestis XV sajandist Nii nad alati rääkisid: see on halb korter. Külm, niiske, pime, mugavusteta. Küllap oli vigu veelgi. Ja küllap oli suurtel inimestel õigus. Aga meie, lapsed, kes me hullasime selles kõrges poolhämaras toas, mida valgustas nii päeval kui õhtul üksainus laest rippuv lambipirn, ei märganud tookord mitte neid asju.

Neli trepiastet viisid kitsast köögist üles tuppa ja toast jälle alla teise tuppa, kus täiskasvanud sünnipäevakohvi jõid ja juttu ajasid. Meist nad ei hoolinud ja meie ei hoolinud neist ega nende juttudest. Meie keksisime treppidel ja sosistasime toanurkades, me lükkasime lambi pöörlema ja vaatasime, kuidas vari krohvitud seina mööda kihutas.

Pikkamööda andis kokkusaamiselevus järele, akende taga tihenes hämarus ja olemine muutus imelikuks.

Kempsus kohises ja miski oli seinte sees, aga seda ei saanud valjusti välja öelda. Sellest ei tohtinud isegi mõelda. Me peitsime end sügavatesse aknaorvadesse ja hõikasime üksteist. Me hüppasime mürtsuga põrandale ja naersime liiga 9

valjusti. Mida muud me oleksime võinudki teha? Maja välisukse kõrval oli silt: ARHITEKTUURIMÄLESTIS ELAMU XV SAJANDIST ON RIIKLIKU KAITSE ALL

See oli naeruväärne! Me tagusime rusikatega vastu kiviseinu – tulge ja kaitske! Kes iganes siin ka viieteistkümnendal, kuueteistkümnendal või seitsmeteistkümnendal sajandil elas, teda ei olnud enam. Tema keha oli lagunenud, tema nimi oli ununenud, tema hingeõhk oli hajunud. Praegu olime siin meie. Meie silmad vaatasid, meie sõrmed puutusid, süda lõi ja veri voolas soontes. Me olime elusad, me olime uhiuued, meil oli õigus kõigeks.

Ja ometi ei saanud me midagi maja vastu ja oma sisimas me teadsime seda. Maja elas iseendas, oma mäletamistes, ta ei vajanud meid. Meie kell tiksus kiiresti, meie aeg sai ruttu otsa. Maja aeg kulges teises mõõtmes, tema elu jäi meile haaramatuks, tema olemine mõistmatuks.

Juba see tohutu eeskoda kohe välisukse taga, läbi kahe korruse – milleks see? Joosta, jalgu trampida, kulli mängida, hõigata, et hääl vastu kajab? Armetu puutrepp, mis ülakorrusele viis, liibus tihedalt vastu tagumist kojaseina – mida ta kartis? Eeskoja mõttetu avaruse kõrval oli kõik muu majas väike ja kokkusurutud. Võlvitud ukseava kaudu pääses eeskojast kangi alla ja sealt edasi kitsasse puuvirnu täis laotud hoovi maja ja paekivist müüri vahel.

10

Ühest hoovinurgast viis redel üles müürile. Müürilt vaadates sai aru, et maja asus tegelikult mäe otsas, teisel pool laskus maapind astmeliselt. Mäeküljel kasvas hõredat rohtu ja üksik vana vahtrapuu, tükk maad madalamal laius suur sopiline hoov, kust paar kivitrepiastet viisid alla järgmisesse hoovi ja edasi läbi kangialuse munakivisillutisega tänavale.

Hoove piirasid mõlemast küljest majad, ülemised poolenisti alumiste kukil. Läbisegi punased katuseviilud, kitsad aknad, uksed, vihmaveetorud, massiivsed korstnad. Kiviseintest pungitusid välja veidrad juurdeehitised, välistrepid, poollagunenud paemüürid. Müüride vastas lösutasid puuvirnad ja prügikastid, õitsesid üksikud lillepuhmad, hoovi kohale tõmmatud nööridel laperdas pesu.

Siin-seal põlesid akendes tuled, paljastades kõledaid hämaraid tube, halbu kortereid. Ninad vastu klaasi, vahtisid välja vanakesed ja lapsenäod, nende selja taga avasid varjukujud kapiuksi, kiskusid kleite seljast, nihutasid toole paigast, kergitasid potikaasi, tõstsid lusikaid suu juurde.

Korstnad suitsesid, kassid kräunusid, lapsed nutsid, naisehääled kilasid ja terve maailma kohal hõljus prügikastide ja praetud peki vänge hõng. Saladuslik võõra elu tagahoov näitas end kogu oma lopsakas alastuses ja seda sai kokku liiga palju. Kui ma müürilt maha ronisin, mu jalad värisesid ja müüritagune maailm tundus unenäoliselt ebatõeline.

Praegu, kui ma seda lugu kirjutan, on aeg kakskümmend viis aastat edasi läinud, maailmas ja minu enda elus on nende aastate jooksul mõndagi juhtunud, aga selle 11

müüri peal pole ma enam istunud. Need, kes seal majas elasid, kolisid uude ja paremasse korterisse, vanniga ja radiaatoritega seina ääres, käin seal vahel külas, aga mingit hoovi neil uues elukohas ei ole, müürist rääkimata. Vana maja ise on muidugi alles, väliselt peaaegu samasugune kui enne, ainult fassaad on vahepeal üle värvitud ja silt ukse kõrvalt millegipärast maha võetud. Ometi on mul vahel tunne, et see kõik oligi ainult unenägu, et tegelikult ei ole ma selles majas kunagi olnud.

Sest üks asi mu mäletamistes ei klapi. Müüritaguses maailmas oli alati sügis. Tean seda kindlasti, sest iga kord, kui ma müüri pealt alla vaatasin, märkasin kõigepealt vana vahtra helekollast lehekuhilat. Tuulehoog liigutas oksi, üks leht pääses lahti, seejärel teine, kolmas – ja liugles rohule.

Näen neid praegugi selgesti: säravkollased sakilised vahtralehed rohelisel rohul. Siis alles liikus mu pilk allapoole ja ma ahmisin hoovist tõusvaid hääli, värve ja lõhnu, kuni sain neist kõrini täis, tüdinesin, ronisin müürilt maha ja läksin tagasi tuppa.

Tuba oli endiselt hämar, see üks lamp ei suutnud teda iial päriselt valgeks teha, suurte inimeste jutusumin kostis ikka veel tagaruumist ja mu meel läks miskipärast kurvaks.

Ma ei hoolinud enam teistega mängimisest, ronisin üksi aknaorva, tõmbasin põlved lõua alla, põimisin käed ümber jalgade ja vaatasin välja.

Ka sellest aknast paistis alati üks ja sama. Tänavalaternad olid juba süüdatud ja nende kollakas valguses keerlesid klaasi taga suured lumeräitsakad. All tänaval ajasid 12

tuisuiilid üksteist taga, hanged majaseinte ääres kerkisid esimese korruse akendeni ja ma mõtlesin, kuidas me varsti läbi tuisuöö koju läheme, tuulest kummargil, silmad veekalkvel, aga sisimas elevil, sisimas põlemas igatsus – kuhu, mille järele, jumal küll, mille järele?

13

Agul Tallinnas Paldiski maantee alguses raudteeviadukti kõrval oli omal ajal pisikene kino nimega Partisan. Nüüd, kus kino seal enam ammu ei ole, voorib Paldiski maanteed mööda kogu Mustamäe tee ja Õismäe liiklus, autod, bussid ja trollid, aga tookord oli see kant veel üsna vaikne. Ja selles väikeses kõrvalises kinos näidati ühel kaugel kevadpäeval Ameerika kaheseerialist värvilist muusikafilmi „Aida”.

Me tulime kinno otse koolist, panime pungil portfellid algul sülle, siis jalge ette maha. Kinosaal oli madal ja umbne, klapptoolid ebamugavalt kõvad, ekraanil kõrgus aga Vana-Egiptuse sügavsinine taevas, säras muistne ornament oma lapselikus värvirõõmus, möllasid kired oma ürgses jõus. Värvifilme oli tookord veel vähe, võib-olla sellepärast tundusid kõik toonid nii üleloomulikult kirkad ja puhtad, Verdi muusika nii ebamaiselt kaunis, et meie kevadväsimusest uimastesse meeltesse jõudis arusaamine maailma vapustavast ilust.

14

Siis film lõppes, valgus saalis süttis ja me tõusime, et minna koju. Väljas lirtsus ja vulises, räästad tilkusid, siinseal lösutasid tahmased lumehunnikud. Ma läksin üle Paldiski maantee Ristiku tänavale ja sealt mööda Telliskivi tänavat kodu poole, mu kingad lasid vett läbi ja jalad said märjaks. Mõlemal pool tänavat seisid luitunud kahekorruselised puumajad, sekka mõni kivist trepikojaga kolmekorruseline. Hele kevadpäev tõi nähtavale kogu nende armetuse: värvijäänused seinalt koorumas, trepiastmed viltu, vihmaveetorud katki. Tänavarentslis vedelesid bussipiletid, konid, paberinutsakud. Keegi oli piimapudeli katki pillanud, valge nire voolas sulaveega kaasa. Õlistes tunkedes mees läks mööda ja sülitas porilompi. Vanamutike komberdas üle tee, päevinäinud kandekotist paistmas kapsapea ja poolik leivapäts. Hooviväraval kõõlus poriste pükstega poisiklutt ja näitas mulle keelt.

See oli agul.

Reaalsus, kus mul tuli elada.

Aga ma ei tahtnud. Kõik minus protesteeris selle vastu.

Ma tundsin, et mulle on tehtud ränka ülekohut. See vilets agul, kuhu ma olin kogemata sattunud, ähvardas mind ilma jätta ühest teisest, tõelisest ja ilusast elust, mis mulle tegelikult oli määratud. Mille tunnistähte ma äsja näha olin saanud. Ma ei kavatsenudki sellega leppida.

Oma südames ma salgasin aguli paljudeks aastateks ära.

Muidugi polnud sellest algul mingit kasu.

Ja hiljem, kui karistus agulile lõpuks kätte jõudis, 15

soovisin ma pigem, et see tast mööda läheks. Aga ma teadsin, et see polnud enam võimalik.

Agulist räägiti nüüd palju, sest vana aguli aeg oli otsa saamas. Agul hakkas meie juurest ära minema. Agulimajad olid omadega läbi. Nende puukehad olid pehkinud, nende torusisikonnad roostest söödud, nende mõtted olid minekul. Esimene tugevam tuulepuhang ähvardas nad maa pealt pühkida.

Ja ometi lehvis nendegi kohal kord värske puu ja suurte lootuste joovastav lõhn. Sajandialguse särav kevadtaevas, nikerdatud aknaraamid, päikesehelk vasksel uksekäepidemel – kes mäletas seda veel nüüd? Kes mäletas kõiki neid ilusaid õmblejapreilisid, ettevõtlikke vürtspoodnikke, matsakaid mammasid pikkades seelikutes hõikamas õhtu eel koju oma laialijooksnud lastekarja? Läinud olid nad kõik, läinud. Kaduvuse hõng hõljus tühjadel tänavatel, tuul ulus korstnas ja kolistas katkise katuseplekiga. Kõdurajoonid, käis õudne sosin suust suhu. „Lähme ruttu siit minema!” sikutas ehmunud laps ema käest ja ema kiirendas sammu.

Aga ootamatult selgus, et agulilgi olid omad sõbrad, kes unistasid tema vältimatust hukust päästmisest. Nad soovisid anda agulile uue keha, uue sisikonna, uue elumõtte.

Terveks ravitud agul, inimmõõtmeline ja inimsõbralik agul – see oleks koht, kus kõik tahaksid elada. Väikestes värvilistes puumajakestes süttiksid siis õhtuti aknasilmad, aedades sahiseksid puud, lõhnaksid sirelipõõsad ja lillepuhmad, vaiksetel sillutatud tänavatel mängiksid lapsed.

16

Sügaval maa sees voolaks aga torusid mööda vulinal kuum ja külm vesi, radiaatoritest tubades õhkuks sooja, elektripliidid hõõguksid, vannitoad auraksid. Parkettpõrandad, kaminad – otse loomulikult! Korterid läbi kahe korruse, katuseaknad, romantilised ärklitoad – iseenesest mõista, kõik on võimalik!

Ainult mitte agulis. Ma teadsin, et kui selline ümbersünd tõepoolest teoks saaks – ja ma soovisin kogu hingest, et saaks –, koliks agulivaim oma senisest elupaigast minema, põgeneks ülepeakaela. Õieti oligi ta juba jupphaaval läinud, asunud ümber uusagulitesse, kõigi mugavustega suurte hallide kivikarpide linnajagudesse. Seal tundis agulivaim end taas koduselt: sodis trepikodade seinu, reostas liftikabiine, kiskus eest ukselinke, murdis väikesi puukesi. Vanad agulid võisid surra või ümber sündida, aga agulivaim oli surematu. Ta vaid kohandas end uue aja järgi, vahetas elukohta, tõmbas selga moodsama riidetüki.

Aga vanad riided? Need kulusid nartsuks või pandi hoiule kohvrisse, mille avamisel lööb ninna kirbe naftaliinihais. Kes võõras oskaks veel aimata läbi selle kunagise ihusoojuse elavat lõhna? Mida teab vanast agulist see, kes pole elanud seal pikki elusid, kevadest sügisesse, sügisest kevadesse, kes pole päev päeva järel imenud endasse aguli joovastavaid lõhnu.

Piisab kui ükskõik kus, ükskõik kunas tunda vaid mõnda neist: trepikoja kassilehka, koridori praeräimevingu, ühispeldiku vennastavat aroomi, kevade hõngu lahtisest aknast, musta märja mulla lõhna, nurgapealse 17

poe magusat leivalõhna – ja juba avaneb, juba prahvatabki valla kadunud maailm kõigis oma üksikasjades.

Poisikesed kihutavad võrinal tõukeratastega auklikul kõnniteel, tüdrukud istuvad trepiastmetel, nukud süles.

Naabri kass tuleb oma ringiroitmistelt, istub pilguks tüdrukute kõrvale päikesesse, kissitab silmi, haigutab ja volksab siis läbi planguaugu hoovi. Vastasmaja uks avaneb, nähtavale ilmuvad riiakas kojameheeit ja tema ulakas poeg. Eit hakkab kilaval häälel sõimlema keldrikorteri mammiga, kes hoovis pesu riputab, poiss kritseldab sel ajal plangule rumala sõna.

Kips-kõps! toksivad kontsad vastu paekivisillutist – õuemaja mopsinäoga proua kiirustab linna poole, punaseks värvitud poisipea päikeses lõkendamas. Enne sõda kuulus prouale kolm üürimaja, nüüd elab ta koos mehe ja kahe pojaga kahes kitsukeses toas, vanni pole, kemmerg korruse peale ühine. Aga prouaks hüütakse teda endiselt ja pojadki on tal alati puhtalt riides ja kammitud, mitte nagu need järelevalveta jõmpsikad tänaval.

Proua järel tatsab jalgu lohistades kotivanamees, hall habemetüügas lõua otsas, hall võidunud presentmantel seljas, hallist riidest kott käes. Oh seda kotivanamehe kotti, kogu ümbruskonna laste pideva hirmu allikat! „Kui sa hea laps ei ole, paneb kotivanamees su kotti ja viib minema!” ähvardas nii mõnigi ema oma jonnivat järeltulijat ja see luristas ninaga ja jättiski igaks juhuks karjumise järele, sest mine sa tea. Räägiti veel ka, et kotivanamees püüab kasse, lööb nad surnuks ja pistab kotti. Kodus nülib kassid ära, 18

liha sööb ise, nahad müüb maha. Kellele? Üldse räägiti igasuguseid hirmujutte. Kaugelt Hundikuristikust leitud maa-alune vorstivabrik, selle tarvis püütavat linna pealt väikesi lapsi. Igaüks teadis: võõraga kaasa minna ei tohi, pakkugu või kommi.

Linn oli üldse ohtlik paik. Koduterritoorium lõppes raudteejaama juures, seal oli piir ees. Piiriks olid rööpad, algul trammitee, siis rongiraudtee. Piiri taga oli kõik teistmoodi. Tuttavad puumajad jäid siiapoole piiri, jäätiseputka, kus müüdi tuutujäätist, samuti. Teiselt poolt põrnitsesid hallidest kividest tornid ja müürid, justnagu muinasjuturaamatu pildil. Ometi olid tornidelgi aknad sees ja akendel pitskardinad, ju siis elas neis keegi – kas oli temagi muinasjutust? Teisal olid majad ehitatud päris taevasse, kõrge kivimüüri ääre peale – kuidas nad sealt alla ei kukkunud?

Kui mõnikord emaga läbi müürivärava pärislinna läksid, sagis seal alati kole palju inimesi, kõigil kurjad näod ees, kõik omavahel võõrad. Viru väravate juures passisid lõngused, juuksed krae peal, püksid kitsad kui torud, paksu tallaga „batad” jalas. Hirm oli neist möödagi minna.

Oli tõesti hea meel, kui lõpuks jälle õnnelikult oma tänaval tagasi olid. Leivapoe müüjatädi tuli vastu ja naeratas lahkelt, tüdrukud keksisid maja ees hüppenööriga, päike oli madalal, varjud pikad. Maailm oli turvaline, elurütm järjepidev.

Juhtugu mujal mis tahes, siin hakkas ikka varahommikul Kalinini tänava pool kolisema tramm, majade 19