Mailill ja Ülane

TI I A TOO ME T

MAILILL JA ÜLANE P I LD I D J OO NI S T A NUD V I I V E NO O R

3

Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital.

Kujundanud Angelika Schneider Toimetanud Kadri Põdra Pildid joonistanud © Viive Noor © Tiia Toomet © Tammerraamat, 2015 ISBN 978-9949-565-20-7 Trükikoda Printon www.tammerraamat.ee

K ES O N MA I LI L L J A ÜL A NE

Mailill ja Ülane on õed. Mailill on natuke vanem ja Ülane natuke noorem.

Nad elavad maal väikeses punase katusega majas. Maja ümber on aed lillede ja põõsastega, õue all vesiroosidega tiik ja aia tagant viib tee metsa.

Mailill ja Ülane elavad maal kevadel, suvel, sügisel ja talvel. Neil on alati hirmus palju tegemist ja palju sõpru, kellega mängida. Sellepärast pole neil mitte kunagi igav.

Mailille ja Ülase sõbrad on triibuline kass Põnts ja onupoeg Paul Peeter, kes käib neil vahel külas. Veel on Mailillel ja Ülasel toredaid tillukesi sõpru, kes elavad aias, metsas ja majas. Pööningul vanas kohvris on end näiteks sisse seadnud ...

Aga loe parem järgnevad lood läbi, siis saad ise kõigest teada.

5

6

7

MA I LI LL J A Ü L A NE ÄRATAVA D K EVA D L I LL I

Talv oli kestnud juba kohutavalt kaua. Mailill ja Ülane olid hullanud lumes, suusatanud ja kelgutanud. „Ma olen talvest tüdinud,” ütles Ülane ühel päeval Mailillele.

Seda kuulis soe kevadtuul. Ta kihutas kohale ja lõõtsus öö läbi kõvasti puhuda. Hommikul oli Ülase tehtud lumememm akna taga tublisti väiksemaks sulanud. Üle tema näo jooksid suured pisarad. „Ära kurvasta,” lohutas Ülane lumememme. „Tuleval aastal kohtume jälle.”

Järgmisel päeval olid lumememmest järel ainult kübar, porgand ja vitsaraag. Maja seina ääres kõigutasid lumest välja sulanud mullalappidel pead kollaste tähnikestega valged märtsikellukesed. „Märtsikellukesed on kevadekuulutajad,” ütles Mailill. „Nende helin äratab teised lilled ka üles.”

Varsti olidki lumikellukesed platsis. Nüüd oli terve ilm tilinat-talinat täis. Mailill ja Ülane jooksid igal hommikul õue vaatama, kas krookused ja nartsissid on ka juba pärale jõudnud, aga päev möödus päeva järel, ilma et ühtegi uut lille oleks olnud näha. Hakkas hoopis puhuma külm tuul, nagu tahaks talv tagasi tulla. Tüdrukud muutusid murelikuks. „Kevadlilled magavad tänavu liiga kaua,” ütles Mailill ühel õhtul. „See ei ole enam õige asi. Me peame neid äratama minema.”

8

„Kuidas me nende juurde pääseme?” küsis Ülane. „Ära selle pärast muretse,” ütles Mailill. „Jäta täna voodisse minnes päevariided selga ja jää ruttu magama, küll siis näed.” Ülane tegi, nagu Mailill ütles. Ta puges riietes teki alla, pani silmad kinni ja hakkas kohe und nägema.

Unes tuli Mailill, võttis Ülase käest kinni ja viis ta õue suure mutimullahunniku juurde. Mailill ja Ülane ronisid mutiaugust sisse ja läksid mööda käiku edasi. Küll seal oli pime ja külm! Õnneks olid tüdrukutel kampsunid seljas.

10

Käik pööras mitu korda, muutus siis laiemaks ja jõudis lõpuks suurde hämarasse maa-alusesse saali, mis oli ääreni täis magavaid kahvatukollaseid kevadlilli. Kõigil lilledel olid erksavärvilised õieriided asemete kõrvale valmis pandud: krookustel sinised ja kollased kleidikesed, nartsissidel valged satsiseelikud, hüatsintidel roosad pitspluusid, tulpidel punased rüüd.

Aknaluugid olid kõvasti kinni ja ruumis valitses sügav vaikus. Nurgas istus vana Mutieit ja kudus pikka salli. „Miks lilled ikka veel magavad?” nõudis Mailill Mutieidelt. „Väljas on juba kevad!”

11

„Kuhu neil kiiret,” torises Mutieit. „Ma mõtlesin, et koon salli rahus valmis, enne kui aknad lahti teen. Mu silmad ei kannata valgust. Aga, noh, eks ma või ju lõpetada.”

Mutieit pani kudumistöö kõrvale, tõusis püsti ja lükkas oma pika tugeva ninaga luugid valla. Silmapilk tungis ruumi hele päikesepaiste ja kellukeste vali tilin. Lilled hakkasid ringutama, ajasid end asemetel istukile ja vaatasid ringi.

12

„Kevad on käes!” hüüdsid nad läbisegi. „Ruttu! Riided selga! Õue!”

Mailill ja Ülane hiilisid tekkinud saginas tasakesi minema.

Hommikul, kui Ülane ärkas, oli Mailille voodi tühi. Ülane jooksis õue. Mailill kükitas peenra kõrval ja uuris mullast kerkivaid helerohelisi idusid, mis sirutusid lausa silmaga nähtavalt päikese poole, ajades lehti ja õiepungi. Kevad oli tõepoolest käes!

13

Keegi rabeles laternaaugus. Paul Peeter laskus põlvili ja tõmbas välja Päkapikk Pepe. „Kellele küll tuli mõte jõuluõhtuks õue peale lõks kaevata?” pahandas Pepe. „Vabandust!” hüüdis Mailill. „Loodan, et sa viga ei saanud. Tule nüüd tuppa ja maitse koos meiega piparkooke.” „Oot-oot,” leebus Pepe, „ma võtan kingikoti ka ühes.”

Paul Peeter aitas koti sisse tassida. Toas harutas Pepe kotisuu lahti. „Siin on teile rohelised kleidid ja punased päkapikumütsid,” ütles ta Mailillele ja Ülasele. „Nendega saate järgmisel suvel mulle Päkapikumaale külla tulla.”

60

Mailill ja Ülane rõõmustasid. Pepe jagas kingitusi edasi. Härra Karu sai purgi mett ja villased sokid, Isand Rotile oli ilus triibuline siidisall ning Baleriinile tilluke kuldne pross. Kass Põntsule õngitses Pepe kotist lihakonservi, Paul Peetrile ulatas aga läikiva vaskpasuna. Paul Peeter tõstis kohe pasuna suule ja puhus: „Tuut-tuut!” „Küll on kahju, et siin pole täna Maikellukese Printsessi, Maasikahaldjaid, Konnamoori ja teisi, keda me suvel kohtasime,” kahetses Ülane.

61

62

„Nemad magavad praegu sügavat talveund,” ütles päkapikk Pepe. „Ainult Tuuleprintsid tuiskavad endiselt ringi. Nad tantsivad nüüd koos Lumehelvestega. Ah, muide, Mailill, üks pikkade juustega Tuuleprints palus sulle tervitused edasi anda.”

Mailill punastas. „Hakkame nüüd kohvi jooma,” ütles ta ja pakkus maiustustetaldrikut ringi. „Järgmisel suvel tuleb mulle Inglismaalt tädipoeg külla,” teatas Härra Karu draakonikommi võttes. „Ma kavatsen korraldada aiapeo ja kutsuda kõik suvesõbrad kokku.”

Laua taga algas lõbus sumin. Kohv ja piparkoogid lõhnasid, tähekesed kuusel helkisid ja lumelatern akna all kumas.

Kass Põnts, kes pliidi ees konservikarbi kõrval tukkus, avas korraks silma, uuris hetke Isand Rotti ja nurrus siis mõnusalt edasi.

63