Mauno saladuslik kadumine
Ilmar Tomusk
Mauno saladuslik kadumine V채ga kriminaalne lugu
Illustreerinud Urmas Nemvalts
Kujundanud Villu Tammer Illustreerinud Urmas Nemvalts Toimetanud Moonika Kuusk Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital. © Ilmar Tomusk © Tammerraamat, 2013 ISBN 978-9949-482-94-8 Trükitud OÜ Greif trükikojas www.tammerraamat.ee
SISUKORD 1. peatükk Mauno Koslep . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 7 2. peatükk Jaagup ja Andreas. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 13 3. peatükk Mauno saladuslik kadumine. . . . . . . . . . . . . . . . . . 19 4. peatükk Mis toimub raamatukogus?. . . . . . . . . . . . . . . . . . . 25 5. peatükk Täielik katastroof. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 31 6. peatükk Katastroof jätkub. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 37 7. peatükk Pilt muutub selgemaks . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 43 8. peatükk Konstaabel Petersoni pöörane hüpotees . . . . . . . . 49 9. peatükk Elu digimaailmas. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 55 10. peatükk Tubli arst leiab digiviiruse antikehad. . . . . . . . . . 61 11. peatükk Ravi hakkab mõjuma . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 67 12. peatükk Mauno saab jälle inimeseks. . . . . . . . . . . . . . . . . . 72
1. peatükk
Mauno Koslep Mauno Koslep on viiekümne kolme aastane muheda olemisega tüse ning heatahtlik härrasmees. Sõna härrasmees kasutab ta enda kohta küll ainult ise. Tuttavad hüüavad teda lihtsalt Maunoks, võõrad aga ei leia tavaliselt tema nimetamiseks ühtegi sobivat sõna või ütlevad lihtsalt, et eks ta üks ullike on. Kuid sellest pole lugu, sest suurema osa oma päevadest istub Mauno kodus ja mõtiskleb igasuguste põnevate asjade üle. See, mida võõrad temast arvavad, ei huvita teda mitte karvavõrdki. Teda huvitavad hoopis suuremad ja tähtsamad asjad. Maunot huvitavad keerulised maailma asjad ja see, kuidas maailm tehtud on. Enda arvates on Mauno üpris nutikas sell. Näiteks selle, miks vesi on tehtud veest ja kivid kivist, oli Mauno jõudnud juba siis välja mõtelda, kui ta veel noor oli. „Kui vesi ei oleks tehtud veest, vaid näiteks puust, siis poleks see ju mitte mingisugune vesi. Sellest ei saaks isegi teed keeta,” 7
oli Mauno veendunud. „Ja kui kivid ei oleks kivist, vaid näiteks pasteedist, siis ei saaks minusugune suur mees üldse kivi peale istuda.” Need olid asjad, millest Mauno aru sai ja mis teda iseenesestmõistetavalt õnnelikuks tegid. Maailmas oli aga tuhandeid ja tuhandeid asju, millest Mauno aru ei saanud. Näiteks ei saanud ta aru, miks talvel on külm ja suvel palav, kuigi päike paistab ka talvel. Või miks oskavad kured lennata, aga kanad ei oska, kuigi mõlemad on linnud. „Küll see maailm on imeline,” mõtles Mauno, „nii et isegi minusugune tark mees ei saa täpselt aru, kuidas see kõik koos seisab ja mismoodi see töötab.” Kindlasti oleks ta maailma asjadest palju paremini aru saanud, kui ta väiksena koolis oleks käinud või suurena mõne raamatu läbi lugenud. Aga koolis käia ta ei viitsinud ja raamatute lugemine oli tema arvates lihtsalt aja raiskamine. Kui taevas olid pilved, siis luges ta neid, öösiti aga luges ta tähti. Ja kui uni ei tulnud, luges ta lambaid. See oli tema arvates palju põnevam lugemine. Nii istuski ta päevad läbi kodus, vaatas aknast välja, luges pilvi ja mõtles oma tarku mõtteid. „Kuidas küll need pilved seal taevas püsivad,” ei saanud Mauno aru, „ja miks nad alla ei kuku? Ja kui Kuu on juustust, siis miks ei ole hiired seda veel ära söönud?” Maunol seisis juustutükk tavaliselt laual ja teinekord olid hiired sellest öö jooksul peaaegu poole nahka pistnud. 8
Maailmas oli sedavõrd palju asju, mille üle mõtiskleda, et Maunol lihtsalt ei olnud aega tühiste asjadega tegelemiseks. Kui aga kell sai viis, pesi Mauno näo puhtaks, pani pintsaku selga, lipsu kaela ja kingad jalga ning seadis sammud poe poole. Mitte et Mauno sealt midagi osta oleks tahtnud. Tal polnud poest midagi vaja, sest kartulid ja porgandid, kaalikad ja sibulad kasvatas ta ise, hoovi peal aga jooksid tal alatasa kanad ringi. Sellest, kui palju Maunol kanu oli, polnud mehel endal õrna aimugi. Et kanad munesid, tuli neid kogu aeg juurde, nii et rammus munapuder ja maitsev kanapraad oli Maunol alati laual. Nüüd seadis Mauno sammud taas poe poole, sest sõbrad, kelle tööpäev täpselt kell viis läbi sai, armastasid seal juttu puhuda. „No tere, Mauno!” hüüdsid sõbrad juba eemalt. „No tere-tere!” hüüdis Mauno vastu. Sõpradega oli huvitav juttu ajada. Kui Mauno oli mõne küsimuse üle väga kaua mõtelnud, kuid polnud suutnud vastust välja mõelda, küsis ta seda sõprade käest. Ning sõpradega oli tal vedanud, sest ta polnud iialgi jäänud ilma õige vastuseta. Mõnikord mõtles Mauno, et sõbrad on isegi targemad kui tema. „Mis te arvate, kas eeslid oskavad rääkida?” küsis Mauno nüüd nende käest. See oli küsimus, mis Maunot juba mitu päeva vaevanud oli. „Ikka oskavad,” vastas sõber Olev pikemalt mõtlemata. Olev teadis, et Maunole meeldib keeruliste asjade üle mõtiskleda ja sellepärast ütles ta mõnikord Maunole asju, mille üle oli 9
pärast hea naerda. Seda muidugi siis, kui Mauno ise oli juba koju läinud. „Aga eesti keelt nad ei oska, nad räägivad eesli keelt,” seletas Olev. Mauno vaatas talle suurte silmadega otsa. „Kas päriselt?” küsis ta imestunult. „No muidugi, Mauno, ega ma siis sulle siin mingit udujuttu ei aja,” vastas Olev täiesti tõsiselt. Mauno sõbrad rääkisid poe juures omavahel edasi, Mauno aga seadis sammud kodu poole, sest järjekordne tähtis küsimus oli vastuse saanud. „Küll see Olev on tark mees,” leidis Mauno koduteel, „ta teab ikka kõiki maailma asju.” Sõbrad aga naersid Mauno rumalust veel tükk aega. Neile meeldis Mauno üle naerda ja seetõttu oli neil hea meel, et too lihtsameelne mees neid oma parimateks sõpradeks pidas. Et oli septembri lõpp, hakkas väljas juba pimedaks minema. Mauno majakene asus paksu metsa sees ning sinna viis kitsas metsarada. Järsku mees võpatas. Ta jäi seisma, tõstis pilgu puulatvadele, kuid ei näinud seal midagi. Kuulda oli aga säärast vilinat, mida Mauno teada teeb lennukilt alla visatud pomm. Loomulikult ei olnud Mauno ise kunagi näinud, kuidas lennukilt pomme alla visatakse, sest ta oli selleks liiga noor ega olnud sõda oma silmaga näinud. See vilin oli Maunole tuttav sõjafilmidest. Ja just sellist sõjafilmide lennukipommi vilinat ta nüüd kuuliski. Aga ei lennukit ega pommi polnud näha. 10
11
Mõne hetke pärast juhtus midagi hoopis kentsakat. Puulatvade kohal oleks justkui ilutulestikku lastud. Värvilised sädemed lendasid hirmsa mürina saatel laias kaares üle kogu metsa, Mauno jalgade ette aga kukkus umbes kanamunasuurune hõõguv kivist kera.
2. peatükk
Jaagup ja Andreas Kui keegi küsis Jaagupi käest, mis on tema nimi, siis vastas Jaagup tavaliselt, et tema nimi on Jaagup. Mõni hakkas selle peale turtsuma, mõni lausa naerma, aga isegi need, kes suutsid naeru tagasi hoida ja tõsiseks jääda, ei uskunud, et ühe tavalise viienda klassi poisi nimi on Jaagup. „Jaagupid elasid eelmisel sajandil,” arvas näiteks kuuenda klassi poisi Kevin-Mällory isa, „ükski normaalne isa ei lase oma lapsele sellist nime panna.” Kevin-Mällory isa arvas nimelt, et ainult isad oskavad lastele korralikke nimesid panna. Tšätlini ema aga leidis, et kui sa oled kuulus, nagu seda on kuulus Terminaatori laulja Jaagup Kreem, võib sul küll selline nimi olla, aga tavalistel poistel peaks olema ikka korralik ja kaasaegne nimi. „Paides pidavat ühe kooli neljandas klassis õppima poiss, kelle nimi on Elmar,” sosistas Tšätlini ema ükskord lastevanemate koosolekul Kevin-Mällory isale. Mõlemad hakkasid itsitama. 13