Miks mitte? Pourquoi pas?

Ene R채mmeld MIKS MITTE? POURQUOI PAS?

Kaanefoto: Schutterstock Fotod erakogust.

Kujundanud Angelika Schneider Toimetanud Helle Raidla © Ene Rämmeld © Tammerraamat, 2014 ISBN 978-9949-526-42-0 Trükikoda Greif www.tammerraamat.ee

4

Sünnipäevahommik Jaanuarikuine reedene varahommik aastal kaks tuhat kaksteist.

Avasin oma silmad tavatult vara ja teatud pahameelega, sest oleksin veel väga tahtnud edasi magada, et karmi reaalsuse eest põgeneda. Mu varajaseks ülesäratajaks oli ere valguskiir, mis piilus läbi akna ees olevatest paksudest punastest kardinatest. Olin öösel neid ette tirides kerges veiniuimas ega osanud aimatagi, et valgus nende vahelt suudab tuppa tungida.

See hommik ei olnud tavaline. Teadsin seda kohe ärgates.

5

••• Olen iseseisev naine. Mul ei ole oma maja, korterit ega autot, mul pole isegi enam jalg- ega tõukeratast, rulluiskudest rääkimata. Tavalise inimese jaoks, kes tahab silma paista, olen arvatavasti kõige äpum inimene, sest mu ainuke vara on suure ekraaniga televiisor (mis ka enam hästi ei tööta) ja sülearvuti (mis vahel teadmata ajaks kinni blokeerub). Needki asuvad ühes üsna tavalises Pariisi üürikorteris, kus mööbliesemed on peaaegu kõik tänavalt korjatud.

Tõtt öeldes ei huvita mind enam ammu teiste inimeste arvamus. Olen loobunud hiilgavast võimalusest elada pool elu võlgades, eriti just pankadele, mis teevad ahvatlevaid pakkumisi, et inimesi oma lõa otsa saada. Võtta pangalaenu selleks, et meeldida teistele inimestele ja anda neile mõista, et olen nendesarnane? Olla pankadest sõltuv, samal ajal vireleda ja laenu ning protsente tagasi maksta? Ei, ei, ja veel kord ei! Õnneks on prantslastel täiesti ükskõik, kuidas ma elan, hakkama saan ja oma arveid klaarin. Nende suhtumine sõltub sellest, milline inimene ja isiksus sa oled. Võõralt oodatakse midagi uut ja tundmatut, mida võiksid endaga kaasa tuua ja teistele edasi anda. Näiteks minu puhul olid Pariisi algusaastatel selleks lõputud jutud Nõukogude Liidust ja Eestist, sest koolis polnud prantslased meie ajaloost midagi kuulnud.

Kuna ajakirjanikud on siin põhiliselt sotsialistid, siis võis ka leheveergudelt lugeda ainult kiitust selle suure riigi

Sünnipäevahommik

6

kohta. Mul võttis aastaid aega, et inimesi ümber veenda, et ma pole venelane, kuigi tulen suurest Nõukogude Liidust. Õnneks ei hinnata Prantsusmaal sind varanduse järgi nagu Ameerikas, kus kohe tutvuse alguses küsitakse: „Mitu tuhat dollarit sa aastas teenid?” Ja kui vastad, et sul on väike sissetulek, kaob küsijal kohe su vastu huvi.

Ka Eestis on viimasel ajal naabrite ja tuttavate ees oma rikkusega hooplemine erakordselt tähtsaks muutunud.

Ehk on see tulnud sellest, et liiga paljud uusrikkad uuesti Tammsaaret üle lugedes ja naabrimeeste kaklusi eeskujuks võttes hoolega „ärapanijat” mängivad? Üks ärapanemine käib Eestis ka õdede ja vendade vahel, kus isa või ema lohistatakse ühe lapse poolt kiiresti notari juurde, et vanainimese korter või maja endale ahnitseda. Eesti seadused ja notarid ei kavatsegi süveneda, mida arvavad sellest teised lapsed. Kuidas saab Eesti notar eirata teisi õdesid-vendi, kellel on samuti seaduslik õigus vanemate pärandusele ja kinnitada kinkelepingu ühe lapse kasuks, tuues põhjenduseks tema lähedust vanemaga?

Vanainimese ähvardamine ja „moosimine” käib nii oma laste kui võhivõõraste poolt, kes vanuri paljaks varastavad, jättes ta isegi aastaid kogutud matuserahast ilma. Lõpuks maetaksegi inimene maha nagu tõeline vallasant, sest Eestis ei kaitse teda mitte keegi. Ikka kes ees, see mees.

Prantsusmaal ei lähe säärased asjad enam läbi, sest seaduse ees on kõik lapsed võrdsed pärijad. Isegi siis, kui ühte last teisele eelistatakse, jagatakse kõik pooleks kuni

7

kahvlite ja nugadeni välja. Suurriigis on muidugi ka tõeliselt suured varandused, alates suguvõsa vanadest lossidest, suurtest farmidest ja uhketest korteritest. „Verevalamise” vältimiseks võttiski valitsus omal ajal vastu seaduse, mille kohaselt pärivad kõik lapsed võrdselt, olenemata vanemate tahtmistest või eelistustest.

Nii peaks see ka Eestis olema, kui me kord juba Euroopa Liidus oleme. Eestis on aga esialgu väga tähtis igasuguste vähetähtsate pisiseaduste täitmine, mis Brüsselist tulevad ja tõeliste, inimesi igapäevaselt puudutavate probleemide lahendamiseni pole ikka veel jõutud. Inimesed peavad ise hakkama saama, nii hästi-halvasti, kuidas keegi ise suudab ja heaks arvab. Ses mõttes on Eesti täna Metsik Lääs.

Mina ei kuulu nende edukate naiste hulka, kes Eestist kunagi midagi päriks, sest olen elanud pillavat liblikaelu ja ikka mõelnud teistele ning pigem aidanud viimaste sentide eest endast abitumaid. Nii ongi mu lähedased Eestis taibanud, et mina isiklikult ei taha ega vaja oma eluks neilt mitte midagi. Olgu siis nii... Pean hakkama selle olukorraga harjuma.

Seda teades ei saa ma ju täna, täpselt oma sünnipäeval, hakata ennast muutma, kui juba 65 aastat olen suutnud endast mulje jätta kui alati igas olukorras hakkamasaavast naisest. Ilmselt tuleb samamoodi kuni lõpuni edasi minna.

Midagi pole teha.

Sünnipäevahommik

8

••• Täna hommikul tõusid mul perele mõeldes siiski pisarad silma. Mul oli väga harmooniline ja muretu lapsepõlv, ent peale ema surma on meie pere lagunenud. Minu isa on juba aastaid vanadekodus, kus ta mind alati pisarsilmi ja naerusui vastu võtab. Mu vend aga varastas mu paljaks, sest mina elan ju Pariisis ega vaja Eestist midagi…

Ma ei kuulu ka nende naiste hulka, kes jätaks endast maha salajase roosa intiimpäeviku, kus oleksid kirjas väga kuulsad mehed, kellega olen oma elu jooksul maganud.

Sest minusuguse vaese, kuulsusetu ja saamatu naise juurde kuulsad ja rikkad mehed kahjuks ei kipu – neid huvitab sära, bluff ja glamuur. Minul aga pole neile mitte midagi pakkuda, kuigi mul on üle saja paari kingi, neist vähemalt kakskümmend paari kõrge kontsaga, nii igaks juhuks – no kui tutvuksin mingi eriti tähtsa mehega, kes tahaks mind oma uue Mercedesega kuhugi uhkesse Pariisi restorani õhtusöögile kutsuda. Mingi tavamehega ma neid kõrgekontsalisi kingi niikuinii ei kanna – pole mõtet, sest tema ei vali mind enda kõrvale mu riietuse järgi, vaid lootuses avastada minus üht kummalist ja omanäolist naist, keda ta pole veel siiani oma eluteel kohanud.

Uhkusega võin öelda, et need vähesed mehed, kes erinevatel eluetappidel on aeg-ajalt mu kõrvale eksinud, pole seda kahetsenud. Usun, et olen neile kõigile meelde jäänud. Ja see on minu eneseuhkuse jaoks juba omaette väärtus! Sest lapsi mul pole, aga erinevaid mehi küll,

9

kellega teed põimunud ja ristunud, et siis jälle oma teed minna...

••• Sel hommikul oli mul iseendaga väga tõsiseid, lausa mäesuurusi probleeme kõige lihtlabasema koristamisega. Tegevus, mis iga teise naise jaoks on väga lihtne, on mulle nagu veskikivi kaelas. Miks see nii on?

Mulle hakkab üha enam tunduma, et eelmises elus polnud ma kindlasti mitte vaene naine, vaid mul oli suur maja koos mitme majateenijaga, kes mul selles rikkuses korda aitasid luua. Ilmselt olen kunagi ammu olnud väga materiaalne naine, rõhunud aule, kuulsusele, väljanägemisele ja oma rikkuses väga kinni olnud, valvates hoolikalt iga hõbelusika, kuldehte ja teemandi järele suures hirmus, et keegi need minult ära varastab. Kõik see on mu eelnevat elu väga ahistanud, sest ma ei tundnud sellest rikkusest suurt rõõmu, kuna see piiras mu vabadust ja ma elasin alatises hirmus seda kõike ühel päeval kaotada.

••• Sel tähendusrikkal reedehommikul vaatasin mingi erilise, sõnulseletamatu rahutuse ja ärevusega oma toalage nagu otsiks pingsalt vastust mingile väga piinavale küsimusele,

Sünnipäevahommik

10

sest ma polnud sellistele asjadele veel kordagi oma elus varem mõelnud. Lihtsalt polnud aega.

Silmad libisesid kõrgel asetsevale raamaturiiulile, kus olid juba aastaid esiplaanil vanad, ilusasti köidetud Prantsusmaa ajaloo alased teosed, mida aastaid tagasi kiiruga ühel hommikul enne tööleminekut oma maja eest ära korjasin, kus need olid olnud tänaval hunnikus, segamini vanade fotoalbumite ja sealt vahelt väljalibisenud rohkete perekonnapiltidega. Mis oli märgiks, et jälle oli keegi majaelanikest kaugematele „jahimaadele” liikunud, jättes maha kogu oma maise vara, mis aga osutus pärast tema surma teistele tarbetuks.

Täpselt sama juhtus Eestis mu ristiemaga, kes on täna õnneks veel hea tervise juures vanadekodus, aga kellele kodumaja vastas elav „hoolitsev” naabrinaine suutis selgeks teha, et tädi enam midagi oma elus ei vaja. Kuna tädil lapsi polnud, müüdi ta maja võileivahinna eest kiiruga maha ja soetati talle tilluke ühetoaline korter, kust ta õige pea tahtis juba ise vanadekodusse minna, sest „kenad” naabrid oskasid selgeks teha, et raha tema pangakontol ei oma tema jaoks enam mitte mingit tähendust. Sel naabrinaisel oli kaval lapselaps, kelle hobiks kallid koerad ja nii leitigi ristiema rahale kohe uued oskuslikud kasutajad.

Lihtsalt uskumatu, et valla sotsiaaltöötajad ja hooldekodu direktorid ei suuda aru saada ja usaldavad pimesi sääraseid isehakanud „abistajaid”, kes oma sõnul pole üldse huvitatud vanainimese rahast, vaid lihtsalt „armastuse ja

11

suure hoolitsusega” teevad eakast, kel raha ja kena kodu, enne surma sisuliselt vallasandi.

Eestis on lastekaitse ja loomakaitse, aga kas poleks viimane aeg teha ka vanade inimeste kaitse, et vanad võiks rahulikult vanaduspõlve nautida ja väärikalt surra?

Me häbistame neid, kes varastavad kauplustes ja korterites, näitame näpuga neile, kes toidupoes vargsi oma tühja kõhtu täidavad. Ent miks me isegi ei räägi neist tuhandetest vanainimestest Eestis, kes enne surma paljaks varastatakse? Kui suur võiks olla nende arv? Ei kujuta ette, sest selle kohta statistikat ei peeta. Oma elu lõpusirgel olijatest ei hooli enam riik ega ahne naabrinaine.

Iseasi on, et nii Prantsusmaal kui Eestis juhtub seda, et lapsed otsustavad pärast ema või isa surma kõik nende asjad ära visata, sest mida ikka teha vanade mälestustega, mis kedagi otseselt enam ei puuduta. Nii juhtubki, et vanem põlvkond läheb hauda koos oma saladustega, jagamata seda isegi kõige lähedasematega.

Täna oma riiulil neid vanu, kunagi tänavale visatud raamatuid silmitsedes ja erakordset kurbust hinges tundes sain aru, et tookord neid raamatuid otsekui kalleid reliikviaid üles tuppa tirides lootsin salamisi, et üsna varsti hakkan neid ka ise uurima nagu oleksid need raamatud mu oma minevikust, aga võta näpust... Raamatud on juba aastaid puutumatult minu magamistoas (mis korteris ka salongi ülesannet täidab) hinnaliseks dekoratsiooniks, jättes loodetavasti külalistele minust

Sünnipäevahommik

12

mulje kui suurte ja laialdaste huvidega inimesest. Mis aga kahjuks pole tõsi.

••• Tean juba ammu, et mitmed kuulsused nagu madame de Pompadour, Simone de Beauvoir, Jack London, Jude Law, Leonid Brežnev, Marlene Dietrich, Franc Zappa, Konstantin Stanislavski, Hispaania kuningas Juan Carlos I, Umberto Eco jt on olnud fantastiliste elusaatustega maailmakuulsad Kaljukitsed, keda saatus ilmselt hellitas paljude üleslaulmistega sünnipäevahommikuti.

See teadmine aga, et nii paljud kuulsused on koos minuga Kaljukitsed ja mõnel neist on isegi minuga ühel päeval sünnipäev, ei puuduta mitte kuidagi minu elu, sest mina kui tundmatu, pisike, aga tragi Kaljukits olen täna oma voodis täiesti üksinda ja mitte keegi ei õnnitle mind ega laula sünnipäevaks äratuslaulu. Minu sündimine ei läinud mitte kellelegi korda peale ema. Rahu tema põrmule…

Täna, minuga ühel päeval on sünnipäev minu töökaaslasel Hubertil ja naaberkorteris elaval Vene päritoluga Georgil – mehel, kes sai tänavu 82-aastaseks ja on ikka veel hiilgavas vormis nagu oleks ta alles 66-aastane. Kümme aastat tagasi kaotas ta tulekahjus tütre, kes voodis suitsetades oli magama jäänud. Georgi jäi kasvatama tema poega, kellest tänu vanaisa heale kasvatusele on nüüd saamas tuntud bioloog.

13

Kolm aastat Jeaniga Täna on sünnipäev muidugi ka Jeanil, kes oli aastaid mu intiimsõber. Kuni hetkeni, mil ta ühel õhtusöögil õhates teatas, et kui me koos lapsi ei saa, siis võiksid meie teed lahku minna. Kuna ma lapsi temaga ei tahtnud (olin sel hetkel juba 42), oligi meie ilusal kooselul ja armastusel kiire lõpp.

Nüüd on Jeanil kena psühholoogist naine – kellega ta pole küll ikka veel abiellunud – ja kaks poega. Kokku said nad psühholoogi kabinetis, kuhu õnnetu ja minu poolt mahajäetud Jean pöördus. Nii leidis hingetohter endale

15

kena mehe otse oma kabinetist ilma igasuguse vaevata.

Sest Jean oli kahtlemata kena mees, armsa näoga, tumedate veidi lokkis juustega, kõhnapoolne ja umbes meeter kaheksakümmend pikk.

Meie lahkumineku ajal oli Jeanil käes võimas keskeakriis, aga mina elasin ikka veel nagu 20-aastane, kel elu ees ja valikuvõimalusi palju. Minu noorus oli ju möödunud Nõukogude Eestis. Tundsin suurt puudust vabadusest reisida ja osta poest, mida hing ihkab ja seepärast pidin nüüd kaotatud aastaid kiiruga tagasi tegema ega tahtnud alustada tõsist pereelu.

Jeaniga ei saanud ma tol ajal päriselt kokku jääda kas või juba sellepärast, et olin teda petnud tema parima sõbraga...

Jean töötas palju ja oli pidevalt kodust ära oma tööprojekte igasugustel konkurssidel kaitsmas. Konkurssidest võttis ta aktiivselt osa, et oma tulevast vanaduspõlve kindlustada, sest võit tähendanuks suurt raha.

Kuigi suhtusin Jeani kui väga heasse inimesesse suure heldimusega, ei olnud see minu jaoks tõeline armastus. Toona oli mul suur kartus üksiolemise ees. Kohtusime täiesti juhuslikult, kui ta külastas Grande Halle de la Villette’is üht näitust, kus ka tema tookord suurt elevust tekitanud installatsioon üleval oli ja kus mina sel ajal töötasin, lastes majja sisse näituse külastajaid.

Toredaks ajaviitekaaslaseks ja argielu pisiasjade nautimiseks sobis Jean mulle väga hästi. Tema oli oma karjääriredeli algastmel ning istus ööd kui päevad oma

Kolm aastat Jeaniga

16

tööprojektidega arvutites – jah, neid oli tal erinevatel laudadel korraga kohe mitu tükki – ja oli kõigest nii hõivatud, et vaevalt jätkuski aega ja silmi minu jaoks.

Kolme kooselatud aasta jooksul pidasime täpselt ühel päeval sünnipäeva, kutsudes alati kokku mitukümmend inimest. Jeanil oli kena kolmekordne maja, mille alumise korruse vaheseinad oli ta ise koos sõpradega maha lõhkunud. Nii et kogu esimene korrus oli seest tühi ja valgeks värvitud, mis tegi selle väga meeldivaks ja valgusküllaseks, lisaks oli lahedalt ruumi külalisi vastu võtta.

Maja alumine korrus oligi tal kujundatud arhitektibüroona, ta võttis pidevalt abiks noori tulevasi arhitekte, et oma plaane realiseerida. Tavaliselt olid need üliõpilased, kes rõõmuga end tulevaseks ametiks ette valmistasid, saades Jeani juurest kaasa tugeva praktika.

Jean oli suhteliselt boheemlaslik ja rahalugemine polnud kindlasti tema tugevaim külg (nagu minulgi!) ning nii mõnigi kord oli meie toidulaud päris kesine. Seda ei juhtunud küll kordagi, et meil poleks söögi ostmiseks raha olnud, turg oli lähedal ja kuna kaupmehed tahtsid oma saadustest lahti saada, müüsid nad enne päeva lõppu kaupu poole odavamalt. Seda momenti me siis passisimegi, sest neid, kes meie valmistatud toitu tahtsid õhtuti koos meiega nautida, oli palju. Nii hakkasimegi all köögis juba enne lõunat juurvilja ja liha keetma, minu roll oli hakkimine ja Jeani osaks jäi maitsestamine. Tema teadis alati täpselt, mis hetkel lihale millist juurvilja lisada, et lõpuks kõik koos maitsev oleks.

17

Kui aga peoks läks, korjasime arvutid kokku, lükkasime büroolauad nurka ja nii saime suure, üle 50-ruutmeetrise ruumi, kuhu välja panna söögid-joogid ja kus sai lõpuks ka tantsu vihtuda. Olime mõlemad ju alles neljakümnesed, elujõulised ning hea tervise juures. Tavaliselt võtsid külalised ka ise kaasa veini või puuvilja, seepärast oli neil pidudel alati süüa ja juua isegi liiga ohtrasti. Erilisi kingitusi ei teinud meile keegi peaaegu mitte kunagi, sest juba sõprade kohalolek oli meile kingitus, olid nad ju tulnud läbi suure Pariisi linna meie sünnipäevale.

Jeani maja asus linna põhjaosas, väga lähedal Prantsuse kommunistliku partei peahoonele, kus on käinud ka väga paljud Eesti kommunistid, aga kuhu mina pole siiani oma jalgu viinud, sest maja sarnaneb sõjaaegse Hitleri punkriga. Selles saaks end ilmselt hästi varjata oletatava vaenlase eest ja mis on ehk isegi ehitatud venelaste raha eest, kes tegid maksimaalselt kõik, et Prantsusmaa kommunistid hästi elaksid, külvates neid üle kingitustega ja ülistades neile paradiisielu Venemaal, mida paljud ka uskuma jäid.

Siinsed kommunistid ja sotsialistid on alati olnud intellektuaalid: ülikooliõppejõud, kirjanikud, kunstnikud ja muud kultuuritegelased. Tublimad neist käivad peale Nõukogude Liidu lagunemist kõikides endistes idabloki riikides ja isegi Eestis, ostes seal kokku maju ja kortereid, sest need on ikka kordi soodsama hinnaga kui Prantsusmaal.

Just sotsid olid need, kes Prantsusmaa uksed pärani lahti tegid, lastes siia sisse enneolematult palju inimesi,

Kolm aastat Jeaniga

18