Militaarsed miniatuurid by Tammerraamat

priit p천hjala

militaarsed miniatuurid

Kujundanud Andres Tali

Sisukord

Akrostihhon 9 Arstid ja sõdurid 11 Šlangiiniepideemia 13 Vassides ja valetades 14 Sinililled silma peal 16 Kätetu juhib pimedaid 18 Eeskujuliku spartalase unelm 19 Keelte kokkupõrge 20 Väeosa esionaneerija 22 Sõduritarkusi 23 Kahuriliha 24 Üks alam, sada ülemat 26 Duhhist dembliks 28 Rudolf Steineri õudusunenägu 29 Vale vastus! 30 Mõlgid kapiustel 31 Tunde ja päevi lugedes 32 Kohustuslik kirjandus 34 Rasputin, Miki Hiir ja teised 36 Riietumine – raketiteadus 38 Vihatud vooditegu 40 Vöörihmast 41 Militaarfrisuur 42 Kroonukeigarid 44 Kolm kirja koju 46 Ettevalmistused näljalaagriks 48 Palee palmimetsas 50 5

Sõdurielu romantikast 51 Värbamisreklaame 52 Puutöökoda 54 Krooniline väsimus 55 Lihtsad väikesed asjad 56 Õnnis teadmatus 57 Kiri kodust 59 Elu toenglamangus 60 Ebameeldiv vaheldus 62 Viis kuud vale nimega 64 Kollektiivne karistus 66 Stentorlik hääl 68 Keeleharjutusi sõdurile 69 Täpne, selge, lühike ja kindel 70 Linnaluba ja mundriau 71 Naised ja relvad 73 Vanarauaga vaenlase vastu 75 Ebaülesanded 76 Distsipliini otsimas 77 Pyrrhose võidud 79 Varustuse inventuur (oskuskeelne) 80 Varustuse inventuur (kõnekeelne) 81 Lugejate arvamusi 82 Sõna otseses mõttes 84 Unenägu 85 Militaarseid vellerisme 87 Telefonimäng 88 Kiriklik ja sõjaväeline käsuahel 90 Nanseni stiil 91 Jalaväelase ilm 93 Tolmurulli matus 95 Kemmergukultuur 97 Lehekülg rahu ja vaikust 99 Mourut en pissant 100 Leitnant õppusest 101 Reamees õppusest 103 6

Sündmatust keelekasutusest 104 Sõjavalmidusest 105 Homo ridens 108 Vabasurm 109 Veksillofiilia 110 Kuulipilduri lühike elu 112 Hemofoobist meedik ja küündimatu kokk 113 Müüdid ja tõelus 115 Müüdid ja tõelus 117 Zoosemiootika 119 Sõbrad vaenlased 121 Pot-pourri militaire 122 Söögilauareeglid 124 Lapileitnandid ja mikromajorid 126 Stiilinõu ohvitserile 127 Kindral kõnetleb reameest 129 Taktsammu marss! 131 Laused, mida sõjaväes ei kuule 133 Vahemäng klaveril 134 Hümni surm 136 Keeleline kamuflaaž 138 Oksüümoronides 139 Kõrvalepõige vanglasse 140 Kõrvalepõige lasteaeda 141 Karneval 143 Kaelani võlgades 144 Kummardus jalaväele 146 Miles hercules 148 Sõduriparfüümid 149 Pühaba 1926 151 Väärtkirjandus 153 Militaarseim miniatuur 155 Prominendid sõjatandril 156 Make love, not war 157 Viis haikut kolmest sõdurist 158 Vähem möla, pikem samm 159 7

Akrost i h h on

Valmis oldagu mehekohust algama, kui kroonu nõuab, lööma kulpi, mööda ohust vaatama, pidades lõuad, eidest kasvama isaseks, letaalseks ja vihaseks !

Arsti d ja sõdu ri d

Kui ma saaksin sõjaväkke kaasa võtta kolm inimest, siis võtaksin pikemalt mõtlemata oma vanemad ja oma naise. Ema, sest ta on suurepärane arst. Isa, sest tal on kadestusväärne tehniline taip. Ja naise ... noh, teadagi mispärast. Kuniks emasid ja isasid ja abikaasasid sõjaväkke kaasa võtta ei saa, peab sõdur lootma oma tervisele ja tulema toime oma pea ja oma käega. Alternatiivi enamasti ei ole. Võtame kas või arstiabi. Just siin, sõjaväes, vajab inimene igakülgset ja asjatundlikku meditsiinilist tähelepanu – röntgenoloogi, ortopeedi, hambaarsti, psühhiaatrit ... Ja õudusega avastab ta, et just siin, sõjaväes, on lähim vaste arstile velsker, kes ravib kõiki vaevusi ühe ja sama salviga, mille nime ja päritolu keegi ei tea. Sõduri usk arstiabisse võib kaduda juba enne sõjaväge, kutsealusena arstlikul läbivaatusel. Kutsealuseid läbi vaatama komandeeritud arstid on järsusõnalised ja pealiskaudsed, nii et see, kelle nad sõjaväekõlbmatuks tunnistavad, on küll juba surmale võlgu. Ilmselt on arstide kehvas etteastes vähemalt osaliselt süüdi stseeni lavastaja. Kulissid on närused (kõle barakk haigla tagahoovis, et mitte häirida tööd peahoones), laval on korraga liiga palju tegelasi (lisaks arstidele sajad kutsealused), tegevustik on 11

talumatult tormakas (nad kõik tuleb läbi vaadata päevade, mitte nädalatega), suflööri pole raatsitud palgata (keegi neist ei tea päris täpselt, kus parajasti olla või kelle poole pöörduda) ja osa näitlejate motiveeritus jätab soovida (sugugi mitte kõik tulevased sõdurid ei ole tulevased sõdurid vabatahtlikult). Kutsealustega tegeleval arstil on tavaliselt kannatajailme, nagu oleks teda millegi eest karistatud. Võibolla ongi. Samamoodi nagu õpetaja kutsub tahvli juurde koolipoisid, kes mängisid matavihikus laevade pommitamist, saadab peaarst kutsealuseid kontrollima alluvad, kes tagusid uriiniproovidega hiina kabet.

Šl angi i ni epi de e mia

Hulk sõdurikeele sõnu on pärandus Vene kroonu ajast. Näiteks “šlang” – simulandist sõdur, kes teeskleb mingit ihuhäda, et pääseda kätekõverdustest või vetsupottide küürimisest. On imekspandav, kui palju šlang on valmis pingutama, et võimalikult vähe pingutada. Palavik ja köhahood ja nuuskamine ja kõhuvalu ja värisevad käed ja lombakus – seda kõike simuleerida on tublisti raskem, kui teha ära töö, millest pääsemiseks kogu näitemäng on ette võetud. Sõduril, kes pidevalt šlangib, võib kahtlustada šlangiini. Üksikute šlangiinijuhtude kõrval esineb sõjaväes ka ulatuslikke šlangiiniepideemiaid – ühe või kahe sõduri asemel köhib ja nuuskab ja väriseb ja lonkab viis, kuus, kümme, sada sõdurit. Tavaliselt puhkevad šlangiiniepideemiad vahetult enne pikka rännakut või talvist metsalaagrit või laupäevast suurpuhastust. Õnneks mitte kunagi enne kollektiivset puhkust või linnaluba. Parim šlangiiniravi on füüsiline tegevus värskes õhus. Šlangid tuleb saata sügavasse metsa kaevikuid kaevama, samamoodi nagu tuberkuloosihaiged saadetakse sanatooriumi päikesevanne võtma.

Vassi des ja val etade s

Vanakreeka kirjanik Aischylos täheldas, et esimene langenu sõjas on tõde. Tegelikult tehakse tõele kiire ots juba rahuaja sõjaväes, kus sõdurid eri põhjustel lakkamatult vassivad ja valetavad. Terve sõdur, kes tahab pääseda hommikuvõimlemisest, valetab end haigeks. Haige sõdur, kes tahab pääseda velskri ja tema kahtlase salvi meelevallast, valetab end terveks. Sõdur, kellel on suitsu, valetab sõdurile, kellel ei ole suitsu, et ka temal ei ole suitsu. Sõdur, kellel ei ole suitsu, valetab sõdurile, kellel on suitsu, et ka temal on suitsu, aga teiste pükste taskus, nii et kui sõdur, kellel päriselt ongi suitsu, laenaks ühe, saaks ta selle hiljem kasarmus tagasi, ausõna. Linnaloale minnes valetab sõdur korrapidajaohvitserile. Ta ütleb, et käitub distsiplineeritult ega kuku pudelisse. Ka linnaloalt tulles valetab sõdur korrapidajaohvitserile. Neli õlut joonud sõdur valetab, et jõi ainult kaks, kuus õlut joonud sõdur valetab, et jõi ainult kolm, ja kümme õlut joonud sõdur valetab, et jõi ainult viis. Omade ees kiitleb sõdur, et jõi vähemalt nelikümmend õlut. Muidugi on ka see vale.

Linnaloal olles, muide, valetas sõdur baaris tüdrukutele – reamees valetas, et ta on seersant, seersant valetas, et ta on veebel, veebel valetas, et ta on lipnik, ja lipnik valetas, et ta on leitnant. Tüdrukud ei uskunud kedagi, sest kes see purjus inimese juttu ikka usub. Valede spekter on sõjaväes lai, ulatudes lihtsast tõe varjamisest ja väikestest argivaledest meisterlike lausvalskuste ja münchhausenliku narratiivse luiskamiseni, mis kõik näitavad, et sõduritel on head väljavaated lüüa edasises elus läbi müügimeeste ja poliitikutena.

Si ni li ll e d si lma pe al

Kõige rohkem valetab sõdur iseendale, kasutades koledate asjade kohta ilusaid sõnu. Olgugi et sellised ilustavad peitesõnad on sageli irooniliselt kontrastsed, asetavad need sõdurit ümbritseva sünge tegelikkuse paremasse valgusse, loovad psüühiliselt soodsama õhkkonna ja aitavad raskustest üle olla. Seest ja väljast ühtviisi räämas kasarmut nimetab sõdur hotelliks ja mõlkis raudkappi voodi kõrval kummutiks. Kantiini, kus on harva muud meelelahutust peale kaardimängu, nimetab sõdur riigiteatriks ja kartserit, kus fajansspoti aset täidab auk põrandas, puhkekoduks. Hommikuvõimlemist, kus koreograafia on graatsiast sama kaugel kui reservi pääsemine noorsõdurist, nimetab sõdur “Luikede järveks” ja treeningut, gaasimaskid peas, maskiballiks. Päevnikukohustes sõdur nimetab ennast prügiliikumise ülemaks ja oma peamist ülesannet, vetsupottide küürimist, prillide puhastamiseks. Maitsmismeele surmani ära tüüdanud kartulit nimetab sõdur Liivimaa apelsiniks ja nendesamuste Liivimaa apelsinide koorimise toimkonda pärlivanniks.

Hirmuäratavat granaati, mis võib käes lõhkeda ja sõrmed väliköögi supikatlasse lennutada, nimetab sõdur käbiks ja külma relva soojalt pruudiks. Tripperit nimetab sõdur armuhaavadeks, süüfilise kohta aga ütleb “kindral ise”. Ja nii see sõdur muudkui valetab endale, maalides halli ja koledat tegelikkust sõna sõna haaval ilusamaks ja värvilisemaks ja naljakamaks. Kõige ilusamini ütleb sõdur kõige koledama asja kohta – surm, see on sinililled silma peal.

Kätetu j u h i b pi m e dai d

Sugugi mitte kõik noored mehed ei lähe sõjaväkke vabatahtlikult ja hea meelega. Mõni kardab sõjaväe elukorraldusega kaasnevaid ebamugavusi, mõni peab väeteenistust a priori mahavisatud ajaks, mõni leiab endas äkki patsifisti ja valib relva asemel siibri asendusteenistuses. Paljud on sõjaväest pääsemise nimel kõigeks valmis – depressiooni või vaimuhaigust teesklema, voodisse märgama, kanepit suitsetama ja ennast poolsurnuks jooma. Käivad jutud, et mõni on endal meeleheites ka jalaluu murdnud, käelaba küljest raiunud või koguni kiiresti lapse teinud. Sõja ajal, kui iga abikäsi on oluline, ei pruugi sellistest äärmuslikest abinõudest piisata. Räägitakse, et Teises maailmasõjas ei pääsenud teenistusest isegi mees, kellel puudusid mõlemad käed. Kui ta oma väeossa jõudis, saadeti ta esimese asjana appi kahele sõdurile, kes vett ämbritesse pumpasid. Tema ülesanne oli neile öelda, millal ämber täis saab – nood kaks olid nimelt pimedad.

Eesku j u l i k u spartal ase u n e l m

Kasarmuruum, kus sõdurid magavad, on barokiajastu sisearhitekti õudusunenägu ja eeskujuliku spartalase unelm. Ilmetute krohvseintega kandilises kuubikus pole midagi enamat kui prügikast, elektripirn laes, viis roostes raudkappi, viis kahekorruselist raudvoodit, kaks lihtsat taburetti iga voodi jalutsis ja paar viletsat radiaatorit. Akende ees pole kardinaidki, mis varjaksid päikese – neid ei lähe vaja, sest sõdur tõuseb enne ja läheb magama pärast päikest. Imelikul kombel ei tahagi sõdur midagi rohkemat. Asi on selles, et sõjaväes tähendab iga sisustuselement mitut lisareeglit ja ebameeldivust mugavuste asemel. Näiteks prügikast peab alati tühi olema. See tähendab, et kui sõdur midagi prügikasti viskabki, tuleb tal prügikast kohe kaenlasse võtta ja minna ja see kasarmu suurde prügikasti tühjendada. (Ka kasarmu suur prügikast peab alati tühi olema. Aga selle eest vastutab juba kasarmu päevnik.) Kasarmuruumis ei tohi kapiust irvakile jätta, voodis võib lesida ainult öörahu ajal, taburet peab olema otse, radiaatoril ei ole lubatud riideid kuivatada ja aknad tuleb lahti hoida ilmast hoolimata. Jah, kohas, kus iga sisustuselement tähendab mitut lisareeglit, on spartalikult kasinad tingimused teretulnud kergendus. 19

Keelte kok k u p õrge

Sõjaväes satuvad ühte ahtasse ruumi väga erinevad inimesed – skinhead ja punkar, kutseharidusega elektrik ja kõrgharidusega filoloog, homo- ja heteroseksuaal, täismees, kellel on juba lapsed, ja lapsed, kellest ei saa kunagi täismeest. Kuniks sõjaväe sulatusahi ei ole teinud oma tööd, muutes neid kõiki äravahetamiseni sarnasteks – ent seda ei juhtu päriselt kunagi –, on selline eripalgeline kooslus mõistagi soodus pinnas konfliktidele ja vägivallale. Paljud konfliktid johtuvad eri rahvuste ja keelte kohtumisest. Venelased väsivad sunduslikust eesti keele purssimisest ja vahetavad mõne sõna vene keeles. Eestlased kuulevad seda ja nimetavad venelasi punasteks ja tibladeks ja setudeks ja võõrkeelseteks ja idabloki meesteks. Venelased ei jää võlgu ja laulavad õhtusel rivistusel Eesti hümni sõnadega “Mu Venemaa, mu õnn ja rõõm”. Ja enne kui keegi arugi saab, on verbaalselt alanud riid kasvanud veriste ninade ja kasarmuarestidega lõppevaks massikakluseks eestlaste ja venelaste vahel. Et vene rahvusest sõdureid tõhusamalt lõimida, sütitades sealhulgas nende armastust eesti keele vastu, lahutatakse nad sageli väikesteks rühmadeks, millest igaüks antakse ühe suure rühma eestlaste meelevalda. On tavaline, et jagu koosneb kahest vene integreeritavast kaheksa eesti integreerija vastu. 20

Selline mõnus keelekümblus pole midagi võrreldes keeleõppega Prantsuse võõrleegionis. Seal lihtsalt klobitakse umbkeelset sõdurit seni, kuni ta hakkab prantsuse keelest aru saama. Tõsijutt, just armastuse, luule ja diplomaatia keelt õpetatakse sõjaväes kõige ebaarmastusväärsemal, ebaluulelisemal ja ebadiplomaatilisemal moel.

Väeosa esi onane e ri ja

Sõjaväeline keeleõpe on vahel vägivaldne nagu Prantsuse võõrleegionis, kuid vahel humoorikas, nagu näitab ka järgnev juhtum venelasest noorsõduriga, kelle eesti keele oskust iseloomustati sõnadega “parem kui meduusil, aga halvem kui šimpansil”. Kord oli tal vaja ühe põlvehädaga velskri juurde minna ja ta küsis teistelt noorsõduritelt, kuidas häda velskrile eesti keeles selgitada – väeosa ülem oli vene keele kasutamise laatsaretis nagu igal pool mujalgi rangelt keelanud. Teised noorsõdurid käskisid öelda, et “noku valutab”. Velskri juures kordas sõdur neid sõnu, näidates samal ajal näpuga allapoole. Velsker tõmbas kummikindad kätte ja segaduses sõduri püksid maha. Kiire ülevaatuse järel pani ta diagnoosi – hõõrdumine. Ja määras ka ravi, mis, tõsi küll, tundub terake vastukäiv – kaks korda päevas salviga määrida ja vähem onaneerida. Pärast seda vahejuhtumit sai noorsõdur väeosa esi onaneerija aunimetuse ja asus varasemast usinamalt eesti keelt õppima.

Sõdu ri tark u si

Noorsõduri elust: “Jaoülem ei hüüa tulles.” Snaipriametist: “Üheksa korda sihi, üks kord lase.” Demineerimisest (1): “Hoolikale jäävad näpud.” Demineerimisest (2): “Hooletus ees, puujalg taga.” Pioneeriväelastest: “Kes teisele auku kaevab, see on sapöör.” Raskest teenistusest suurtükiväes: “Suurtükk ajab suu lõhki.” Kartmatusest: “Julge hundi rind on haavleid täis.” Eesliinil sõdimisest: “Kes ees, see pees.” Sõjaväe rahastamise olulisusest: “Hea relvastus võidab võõra väe.” Sõjavangide võtmisest: “Parem reamees peos kui kindral katusel.”