Mis on insult ja kuidas sellega toime tulla

Mis on insult ja kuidas sellega toime tulla

Mis on insult ja kuidas sellega toime tulla Dr Keith Souter I S I K L I K T E R V I S E T E AT M I K 

Originaali tiitel: UNDERSTANDING AND DEALING WITH STROKE Keith Souter Summersdale Publishers Ltd 46 West Street Chichester West Sussex PO19 1 RP, UK Copyright © Keith Souter, 2013 Published by arrangement with Summersdale Publishers Ltd. Toimetanud Riste Uuesoo Kujundanud Villu Tammer Tõlge eesti keelde © Kadri Põdra ja Tammerraamat, 2016 ISBN 978-9949-565-23-8 Trükikoda Printon www.tammerraamat.ee Kogu käesolevas raamatus leiduv informatsioon on raamatu avaldamise ajal olnud täpne ja ajakohane. Kirjastaja ja autor ei vastuta mis tahes tervisliku, rahalise ega muu kahju eest, mille võib põhjustada raamatus oleva informatsiooni õige või väär kasutamine. Ükski raamatus esitatud arvamus ega soovitus ei ole mõeldud asendama meditsiinilist arvamust. Kui teil on oma tervise suhtes kahtlusi, siis palun pöörduge arsti poole. Ühtki käesoleva raamatu osa ei ole lubatud ilma kirjastaja sellekohase kirjaliku loata mis tahes viisil reprodutseerida, edastada ega tõlkida.

P체hendatud minu naise천ele Maryle.

Tänusõnad Tänan oma agenti Isabel Athertoni ja tema ettevõtet Creative Authors, kelleta see raamat poleks ilmunud.

Suur aitäh ka raamatu tellijale Claire Plimmerile ja toimetajale Chris Turtonile heade soovituste ja põhjaliku toimetajatöö eest.

Samuti tänan keeletoimetajat Rachel Wilkiet, kes aitas käsikirja lihvida. Teiega oli väga meeldiv koostööd teha.

Tuhat tänu veel neuroloogile ja insuldialaste teoste kaasautorile dr John Bamfordile, kes hoolimata tihedast ajakavast leidis mahti minu käsikiri üle lugeda ja sellele eessõna kirjutada.

Keith Souter

SISUKORD Eessõna......................................................................................... 10 Sissejuhatus.................................................................................. 11 1. OSA. MIS ON INSULT?............................................................... 15 1. peatükk. Aju ülesehitus ja funktsioonid ............................... 17 Närvisüsteem Iidsed teadmised aju kohta Anatoomia sünd Aju ülesehitus Mõistus ja aju Aju meditsiiniline käsitlus

2. peatükk. Mis inimesega insuldi ajal juhtub?......................... 39 Insult on väga tõsine haigus Vereringe Insuldi põhjused Insuldi tagajärjed Tüsistused

3. peatükk. Insuldi liigid.............................................................. 56 Kumb pool siis ikkagi?

Domineeriv ajupoolkera Parema ajupoolkera insult Vasaku ajupoolkera insult Väikeaju insult Ajutüve insult Miniinsult

4. peatükk. Insuldi riskitegurid ja nende vältimine .................66 Vältimatud riskid Välditavad riskid Teised haigused

5. peatükk. Mida insuldi korral teha? ........................................ 83 FAST-test Miniinsuldi ravi olulisus Insuldi sümptomid Esialgne diagnoos Haiglaravi Millest sõltub ravimeetodi valik?

2. OSA. KUIDAS INSULDIGA TOIME TULLA?............................. 105 6. peatük. Insuldist paranemine ja taastumine ...................... 108 Haiglaravi kestus Insuldiüksus Võimalikud probleemid Insuldiüksuse spetsialistid Raviplaanid Haige seisundi jälgimine ning sotsiaalhoolekanne pärast haiglaravi Hoolekandeasutused

7. peatükk. Ravimid.................................................................... 133 Esmatasandi ravis kasutatavad ravimid Suhkurtõve ravi Muud haigused Ravijärgsetest arsti ettekirjutustest kinnipidamine

8. peatükk. Insuldiga kaasnevad komplikatsioonid.............. 141 Depressioon Meeleolu muutused Iseloomu ja käitumise muutused Seksuaalhäired Epilepsia Nägemishäired Infektsioon Valu Venoosne trombemboolia

Dementsus Surm

9. peatükk. Abivahendid iseseisvaks toimetulekuks ............ 158 Seismine, kõndimine ja liikumine Igapäevased abivahendid Kaasaskantav alarmseade

10. peatükk. Elu pärast insulti .................................................. 162 Kodu kohandamine Muud olulised teemad Autojuhtimine Sotsiaalabi

11. peatükk. Hooldajaks hakkamine ....................................... 166 Igapäevarutiini kujundamine Koostöö taastusravispetsialistidega Enda eest hoolitsemine Päevahooldekeskused ja ajutine hooldus Insuldihaigete ja omastehooldajate tugigrupid Lähisuhete muutumine Abi läheb alati tarvis

12. peatükk. Insuldiga leppimine elutsükli mudeli abil......... 172 Elutsükli mudel Krooniline valu Positiivne mõtlemine Logoteraapia Oodatud ärevus ja paradoksaalse kavatsuse tehnika Jooga Kõik pole sugugi kadunud

Sõnastik....................................................................................... 189 Viited........................................................................................... 195

Eessõna Ma ei karda tormi, sest õpin oma laeva juhtima.

Louisa May Alcott Insult ja miniinsult on haigused, mis mõjuvad ühtmoodi hirmuäratavalt nii haigele kui ka tema lähedastele. Kui insuldi tuntumad sümptomid halvatus ja kõnevõime kaotamine on niigi rasked taluda, siis mitmed teised tagajärjed, nagu isiksuse- ja tajuhäired, võivad põhjustada veelgi suuremat stressi.

Loomulikult tekib kohe hulk küsimusi, miks sellised asjad juhtuvad, ning lihtsate ja loogiliste vastuste leidmine võib olla hoolimata kõikvõimsast internetist vägagi keeruline. Infot on aga vaja hädas­ olijal endal ja ka tema pereliikmetel, et selle keerulise haiguse erinevate etappidega paremini toime tulla.

Dr Keith Souteri raamat võimaldab lugejal leida just talle vajalikke infokilde või soovi korral tutvuda insulditemaatikaga põhjalikumalt.

Raamat on praktilise ülesehitusega ja esitab erinevatest teemadest tervikliku käsitluse. Autor lahkab ka selliseid küsimusi, millest pahatihti ei räägita, ent mida insuldihaiged ja nende hooldajad peaksid teadma. Parem arusaam insuldist ei paranda küll haiguse tagajärjel tekkinud kehalisi vaegusi, kuid aitab ennetada ja leevendada emotsionaalset ja psühholoogilist stressi, mis on selle haiguse käes kannatajate seas paraku vägagi levinud. Usun, et käesolev raamat on neile suureks abiks.

Dr John Bamford, MD, FRCP, neuroloog-konsultant ja Suurbritannia insuldiliidu usaldusosanik

10

Sissejuhatus Sõna rabandus, sest seda insult just on – ajurabandus –, pärineb iidsetest aegadest, kui meditsiiniteadus oli alles lapsekingades. Seda sõna kasutati inimese puhul, kes äsja näis olevat täie tervise juures, kuid kel järgmisel hetkel lakkas mõni või mitu kehaosa äkitselt töötamast või siis tabas teda ootamatult surm. Näis, nagu oleks jumal ise ta jalust maha rabanud.

Varem oli insuldi ehk ajurabanduse meditsiinilise terminina kasutusel ka tserebrovaskulaarne trauma, kuid sellest nimetusest loobuti, sest insuldi tekkepõhjuseks ei ole trauma, vaid verevarustuse häire või veresoone lõhkemine peaajus.

Insult võib lõppeda surmaga ja ka jäädavate kahjustustega, kuid osa inimesi võib sellest pärast pikka taastusprotsessi ka paraneda.

On neidki, keda insult tabab ajutiselt ning kes toibuvad vähem kui 24 tunni jooksul. Sellisel juhul on tegu transitoorse ehk mööduva isheemilise atakiga – lühidalt miniinsuldiga. Miniinsuldi ohtlikkust ei maksa siiski alahinnata – igasugune insult on tõsine haigus, mille korral tuleb võimalikult kiiresti abi otsida, et vähendada ja ennetada edasist ajukahjustust.

Insult mõjutab kindlasti ka kannatanu pereliikmeid, sest insuldi üleelanu võib invaliidistuda ning vajada pidevat abi ja hoolt. Ega ilmaasjata öelda, et insult tekib hetkega, kuid võib kesta kogu elu.

Selle raamatu eesmärk on valgustada insuldi põhjuseid ja tagajärgi, et paremini aru saada, kuidas see haigus inimest ja tema lähedasi mõjutab. Samuti tuleb juttu sellest, kuidas endal või oma lähedastel ära tunda insuldi riskitegureid, et insulti või selle kordumist ära hoida.

Raamat koosneb kahest osast. Esimeses osas vaatleme mõningaid teemasid, millega tuleks kursis olla: insuldi sümptomeid ja 11

INSULT

komplikatsioonidena tekkida võivaid puudeid. Teine osa hõlmab insuldiga toimetulemist ja selle mõju elukvaliteedile.

Raamat sisaldab ka mõningaid fakte ja näitajaid, mis aitavad lugejal käsitletavat teemat laiemalt mõtestada. Näiteks esimesest peatükist leiab statistikat, mis selgitab aju ülesehitust ja seda, kuidas aju suurus elu jooksul muutub. Teises peatükis on esitatud andmeid eri liiki insuldi esinemissageduse kohta.

Lugejate infovajadus on erinev: mõni soovib saada põhjalikku teavet, teine jälle vajab vaid üldisemaid teadmisi. Selles raamatus olen mõelnud mõlemale lugejale. Esimene peatükk, „Aju ülesehitus ja funktsioonid”, sisaldab ohtralt infot aju, meie kõige keerulisema organi kohta. Kes soovib, saab suure osa infot vahele jätta ja minna kohe põhifaktide juurde ning pärast otsustada, kas lugeda ka põhjalikumat kirjeldust. Ühtlasi on raamatus toodud põhifaktid esitatud kastides, et neid oleks lihtsam leida.

Alustuseks mõned üldised faktid ja näitajad insuldi kohta.

Maailma Terviseorganisatsiooni hinnangul suri 2005. aastal maailmas insuldi tagajärjel 5,7 miljonit inimest.* • Maailma Insuldiorganisatsiooni hinnangul sureb maailmas iga kuue sekundi tagant keegi insuldi tõttu. See haigus tabab iga kuuendat inimest.** • Suurbritannias tabab insult kedagi iga viie minuti tagant ning see on seal kolmas kõige levinum surma põhjus.

Aastas haigestub insulti esimest korda ligi 110 000 inimest ja mitmendat korda ligi 30 000 inimest.*** • Insult on üks peamisi invaliidsuse põhjustajaid. * Allikas: www.who.int/chp/steps/stroke/en/index.html. ** Allikas: www.world-stroke.org. *** Eestis haigestub aastas insulti üle 4500 inimese, mida on teiste arenenud riikidega võrreldes suhteliselt palju. Allikas: ERR, 29.5.2013. (Tlk.)

12

SISSEJUHATUS

Lisaks mõni üldine oluline fakt.

• Insuldil ei ole midagi pistmist südamerabanduse ehk infarktiga; insult on ajurabandus.

• Insulti on võimalik ära hoida.

• Insult vajab kiiret ravi – ei ole aega oodata ega vaadata, mis edasi saab.

• Insult võib tabada igas eas inimest, see ei ole ainult vanemate inimeste haigus.

• Insuldist taastumine toimub kogu ülejäänud elu. See on aeglane, ent pidev protsess.

13

1. osa

Mis on insult?

Aju väärib lugupidavat kohtlemist Inimaju on üks ütlemata keeruline organ, kuid nagu enamikku oma siseorganeid kipume ka aju võtma kui midagi iseenesestmõistetavat – kuni sellega juhtub midagi halba. Kahjuks on siis juba enamasti liiga hilja midagi ette võtta.

Aju on kogu keha kontrollkeskus. See on nagu arvuti, mis juhib valdavat osa keha tegevusest, töötleb kogu sissetulevat informatsiooni ja otsustab, mida sellega peale hakata.

Insult võib järsult katkestada paljud eluliselt tähtsad funktsioonid.

Kui insult inimest tabab, tekitab see suurt segadust, sest kõik toimub nii kiiresti ja ette hoiatamata, ilma valuta ja tundub, et ka ilma halastuseta.

Raamatu esimeses osas vaatame, kuidas aju on üles ehitatud ning püüame mõista, kuidas see töötab. Seejärel tuleb juttu eri liiki insuldist ning sümptomitest ja tagajärgedest. Parem arusaam patoloogiast aitab mõista ka insuldiravi eesmärke ja taastumise kulgu, millest tuleb juttu raamatu teises osas.

16

1. peatükk

Aju ülesehitus ja funktsioonid Peaaju on inimorganismi kõige tähtsam osa. See kontrollib liigutusi ning töötleb meeleelundite (nägemis-, kuulmis-, tasakaalu-, maitsmis-, haistmis- ja kompimiselundid) kaudu tulevat informatsiooni.

Aju on ka koht, kuhu jõuavad valuaistingud. Põhimõtteliselt võib väita, et ajus väljendub indiviidi olemus, sest just ajus tekivad meie mõtteprotsessid ja emotsioonid. Võib ka öelda, et mõistus troonib ajus. Filosoofid ja teadlased on selle viimase mõtte üle alates inimteadvuse algusest palju arutlenud. Tuleme selle juurde veidi hiljem tagasi, sest see on aju mõistmise seisukohalt tähtis.

Joonis 1

17

INSULT

Põhifakte peaaju kohta • Täiskasvanud inimese aju kaalub keskmiselt 1380 grammi.

• Aju mass on sültjas.

• Ajus on umbes sada miljardit närvirakku.

• Ligikaudu veerand iga südamelöögiga väljapumbatud verest läheb aju verevarustuseks.

• Aju kasutab ligikaudu 20% kehas leiduvast hapnikust.

• Aju vajab hapnikku pidevalt. Juba paar minutit ilma hapnikuta võib tekitada jäädavaid ajukahjustusi.

• Aju mass on kortsuline ning meenutab kooritud Kreeka pähklit. Neid kortse nimetatakse ajukäärudeks ning seal toimub mõtlemisprotsess.

Närvisüsteem Närvisüsteem

on

keha

peamine

kommunikatsioonisüsteem.

Tavaliselt räägitakse närvisüsteemi puhul kahest osast: kesknärvisüsteem, kuhu kuuluvad peaaju ja seljaaju, ning perifeerne närvisüsteem, mis koosneb ülejäänud närvidest ja närvirakkude kogumikest väljaspool kesknärvisüsteemi.

Närvisüsteem kontrollib keha kõiki funktsioone, sealhulgas iseeneslikke protsesse, nagu hingamine, ja tahtlikke protsesse ehk liikumist. Peaaju toimib sealjuures kui keskarvuti, mis võtab vastu kogu tundenärvide kaudu tuleva info, genereerib mõtteid ja tundeid ning annab motoorsete närvirakkude kaudu närviimpulsside abil lihastele käsklusi.

18

AJU ÜLESEHITUS

Järgmine alapeatükk käsitleb aju olemust veidi põhjalikumalt ning näitab muu hulgas, kuidas inimese arusaam ajust on sajandite vältel kujunenud. Kui soovite saada kiiret ülevaadet aju põhistruktuurist, siis võite selle teema vahele jätta ja jätkata alapeatükiga „Aju meditsiiniline käsitlus”.

Iidsed teadmised aju kohta Meie esivanemad arvatavasti teadsid, et paljud haigused tekivad peas. Vanadel aegadel, kui usuti, et jumalad kontrollivad kogu universumit, arvati loomulikult ka seda, et inimene jäi haigeks siis, kui teda tabas jumalate viha või kui ta oli kurjadest vaimudest vaevatud.

Arheoloogiliste leidude põhjal on meile teada, et vanades hõimuühiskondades kasutati sellist võtet nagu trepanatsioon ehk kolju avamine. Nimelt usuti, et koljusse puuritud augu kaudu saavad deemonid inimese kehast lahkuda. Sel viisil avatud koljuluude uurimine on näidanud, et puuriaugu ümber olev luu paranes üldjuhul kenasti, mis tähendab, et sellised operatsioonid olid enamasti edukad. Veelgi huvitavam on see, et tol ajal kasutati kolme selgelt eristatavat meetodit: lõikamist, kraapimist ja puurimist.

Arvatavasti oli see protseduur teatud peavigastuste ja muude haiguste korral tõhus seetõttu, et leevendas aju turset, mida peavigastused tavaliselt tekitavad, põhjustades ajusisest verejooksu. Paraku võib ka arvata, et nendele, kel ajuturset ei tekkinud, võis trepanatsioon hoopis kahju teha.

Vanadel egiptlastel oli olemas küllaltki arenenud meditsiinisüsteem ja kirurgia, samuti kindlate kehaosade ravimisele

19

INSULT

spetsialiseerunud arstid, näiteks silma- ja kõhuarstid ja isegi peakirurgid. Umbes 1500. aastast eKr pärit Edwin Smithi papüürus on vanim teadaolev kirurgiline uurimus, kus muu hulgas kirjeldatakse operatsiooniinstrumente ja -tehnikaid ning 48 haigusjuhtu, sealhulgas peavigastusi.

Soome kirjaniku Mika Waltari 1945. aastal kirjutatud ajalooline romaan „Sinuhe, egiptlane”, millest sai rahvusvaheline bestseller ja mille põhjal vändati 1954. aastal Hollywoodi kassahitt, sisaldab üht Vana-Egiptuses sooritatud operatsiooni põnevat kirjeldust.

Romaani peategelane Sinuhe, kellest hiljem saab vaarao Ehnatoni arst, satub kolbapuurija Ptahori õpilaseks. Ptahor õpetab Sinuhele, kuidas patsienti läbi vaadata ja diagnoosida, millises kohas peas võib probleem olla, lähtudes patsiendi teadvelolekust ja jäsemete liikumisest. Seejärel näitab ta, kuidas eemaldada tükikest koljuluust, et asendada see hõbeplaadiga, mis seotakse sidemega kinni selleks ajaks, kui patsient operatsioonist toibub.

Vanadele kreeklastele oli mõte anatoomilisest lahkamisest jälestusväärne. Sestap põhines enamik nende teooriaid aju funktsioonide kohta pelgal vaatlemisel. Suur filosoof ja teadlane Aristoteles levitas väärõpetust, et mõtteid ja tundeid kontrollib hoopis süda.

Tema arvates oli enamik suure ja tugeva ülakehaga inimesi aeglase mõtlemisega, mis oli tingitud kurnatud südamest.

Kreeka arst Hippokrates, keda peetakse meditsiini isaks, kirjeldas umbes 450. aastal eKr insuldilaadset seisundit, nimetades seda apopleksiaks, mis sõna-sõnalt tähendab vägivaldselt mahamurdmist. See arhailine termin oli kasutusel kuni 20. sajandini.

20

AJU ÜLESEHITUS

Anatoomia sünd Teisel sajandil sooritas kreeka arst Galenos Pergamonist (u 130–200) loomade lahkamisi. Selle põhjal kirjeldas ta väga täpselt erinevaid siseorganeid ja närvisüsteemi tööd ning uuris silma, kõrva, kõri ja suguelundite ehitust. Galenos rikastas meditsiiniteadust õpetusega sellest, kuidas kehavedelikud ja gaasid voolavad läbi kogu keha ajuvatsakestesse, mis teeb võimalikuks vaimsete funktsioonide arengu.

Pärast seda keelustas kirik anatoomilise lahkamise, mille tagajärjel aju ehituse uurimine peatus sajanditeks. Nii juhtuski, et järgmised teadmised aju kohta tekkisid alles 16. sajandil, kui flaami anatoomi Andreas Vesalius (1514–1564) tõestas, et Galenos ja teised varased anatoomid olid teinud aju kohta ekslikke järeldusi. Vesaliuse sulest ilmus 1543. aastal esimene täielik ja illustreeritud, anatoomiat õigesti käsitlev meditsiiniõpik „De humani corporis fabrica” („Inimkeha ehitusest”).

Kuningas Charles II õukonna üks ihuarste Thomas Willis (1621– 1675) oli samuti anatoom, kes keskendus keha verevarustusele. Ta avaldas 1660ndatel mitu raamatut, muu hulgas käsitluse aju kohta.

Willis kirjeldas selles teoses aju alaosas asuvat vereringet, mis koosneb suurtest arteritest, mis ulatuvad üles kaela eesosani ja ühinevad seal kaela tagaosast tulevate arteritega. Selle tulemusel moodustunud arteriaalse vereringe harude kaudu toimubki aju erinevate osade varustamine verega. Aju arteriaalset verevarustust nimetatakse ka Willise ringiks. Lähemalt vaatleme seda järgmises peatükis. Üks Willise kaasaegseid, Šveitsi arst Johann Jakob Wepfer (1620– 1695) avastas, et osal patsientidel, kes olid surnud ajurabandusse, oli toimunud ajuverejooks. Lisaks järeldas Wepfer, et ajurabanduse võib esile kutsuda ajuarteri ummistus. Ta avaldas 1658. aastal

21

INSULT

mahuka uurimuse „Historiae apoplecticorum” („Ajurabanduse ajalugu”), mis on läinud meditsiiniajalukku kui üks põhjalikumaid insuldialaseid raamatuid.

Teaduse tormiline areng 19. sajandil Viktoriaanlikul ajajärgul tegid kõik teadusharud, sealhulgas meditsiin, tormilise arenguhüppe. Tõsi, areng ei toimunud küll alati päris valutult ja sirgjooneliselt, nagu näitas ilmekalt frenoloogiaks nimetatud pseudoteaduse sünd. Frenoloogia rajas Austria arst Franz Joseph Gall (1758–1828), kes väitis, et aju koosneb eraldi organitest, millest igaüks mõjutab mõnd inimese isiksuseomadust ja emotsiooni. Frenoloogid uskusid niisiis, et kolju põhjal saab hinnata inimese vaimseid võimeid ja omadusi. Kui keegi tuli frenoloogi juurde konsultatsioonile, siis katsus frenoloog tema pead sõrmeotste ja peopesadega, pöörates erilist tähelepanu peas olevatele kühmudele ja mõhnadele. Sel viisil frenoloogide koostatud nii-öelda peakaarte võib leida tänapäevastes psühholoogiaõpikutes. Frenoloogia ise on küll ammu kõrvale heidetud, kuid mälestus sellest pseudoteadusest püsib.

Paraku uskusid frenoloogide väärarvamust paljud arstid ning see omakorda tekitas juurde aina uusi väärkontseptsioone aju ja vaimsete funktsioonide kohta. Tasapisi sai siiski selgeks, et kuigi teatud ajuosadel on täita spetsiifilised ülesanded, toimib aju üldjoontes siiski tervikliku organina, nii et kui mõni ajuosa saab viga, võtavad teised osad selle funktsioonid üle.

Järgnevalt räägime lähemalt kolmest suuremast ajuga seotud avastusest.

22

AJU ÜLESEHITUS

Kõnekeskus 19. sajandi keskpaiku tegi prantsuse kirurg ja antropoloog Pierre Paul Broca (1824–1880) avastuse, et aju vasak poolkera domineerib kõne produtseerimises. Ta suutis väga täpselt kindlaks määrata ka vastava piirkonna, mis asub dominantse ajupoolkera frontaal- ehk otsmikusagaras. Tema auks nimetatakse seda ala Broca piirkonnaks.

Kõne mõistmine Üsna varsti pärast Broca leidu avastas saksa anatoom ja psühhiaater Carl Wernicke (1848–1905) veel ühe ajupiirkonna, mis on seotud kõne mõistmise ja kirjutamisoskusega. Ka see paikneb dominantses ajupoolkeras, kuid temporaal- ehk oimusagara tagumises osas. Seda nimetatakse Wernicke piirkonnaks.

Mälu Vene psühhiaater Sergei Korsakov (1854–1900) uuris alkoholismi mõju inimorganismile. Ta avastas, et raskematel juhtudel tekitab see paranoiat ja mäluhäireid ning võib põhjustada ka teatud tasakaaluhäiret, mida nimetatakse ataksiaks. Selliste probleemidega patsientide aju anatoomiline uurimine näitas, et neil oli teatud toitainete puudus (hilisemate uuringutega tehti kindlaks, et tegu on B1-vitamiini ehk tiamiini puudusega), mis tekitas aju keskosas asetsevates piirkondades struktuurseid muutusi. Korsakov järeldas sellest, et need piirkonnad on seotud mäletamisvõimega. Tänu tema järeldusele teamegi nüüd, et mälu asub otsmikusagaras.

23