Mitte kaotada!

MITTE KAOTADA! Ühe tüdruku päevik

Viiu-Marie Fürstenberg

MITTE KAOTADA! Ühe tüdruku päevik

Pildid joonistanud Maria Viidalepp

Eile sai suvi läbi. Me jõudsime maakodust tagasi linna ja ülehomme algab kool. Ma olen seal üksi.

Mul on praegu vist ainult üks sõber. Tõnis. Aga ta on kaugel, nii et põhimõtteliselt ei ole ühtegi. Tõnis on maal mu naabripoiss. Ta joonistab kogu aeg igale poole, sest tahab kunagi kuhugi kaugele kolida ja tattoo-kunstnikuks saada. Ükspäev just tegi veekindla markeriga mu käsivarrele hästi ilusa lendava kure. Tõnis on praegu kindlasti kõige normaalsem inimene, keda ma tean.

7

Mina mängin viiulit, aga mitte piisavalt hästi, nii et mind visati kevadel mu vanast koolist välja. Seal õpitakse muusikuks ja ma ei olnud selle kevadeni kunagi peaaegu midagi muud teinudki, kui kogu aeg viiulit harjutanud ja kontsertidel käinud. Aga nüüd suve jooksul ei mänginud ma enam ühtegi korda. Mul on sellest kõigest täiesti kõrini. Oli juba ammu selge, et minust ei saa nagunii muusikut. Ma ei osanud nii hästi, kui teised, ega tahtnud ka. Aga välja langeda oli ikkagi väga nõme.

Mu vanad sõbrad on seal koolis edasi ja neil ei ole oma muusika kõrvalt millekski muuks aega. Mina olen nende jaoks nüüd mingi outsider. Ja uues koolis tunnevad teised omavahel juba viis aastat. Vist veel rohkemgi; nad käisid lasteaias ka kindlasti koos. Mina ei tunne kedagi.

8

1. september Täna oli esimene koolipäev. Nagu arvata võis, oli see kohutav. Või ei – see oli veel kohutavam, kui ma arvanud oleksin. Mu kõht hakkab valutama, kui mõtlen, et see oli alles kõige esimene päev ja terve aasta on veel ees. Lähen vist jääkülma vanni ja külmetan seal ennast haigeks.

Mu eelmises koolis oli esimene päev alati hästi pidulik. Kõigil olid udupeened riided seljas – ülikonnad, kleidid. Me pidime ju pidevalt oma pillidega esinema ka, nii et pidulikud riided olid tavaline asi. Oma koolialguse lillekimbud andsime õpetajale pihku ja üldse oli kõik eriti uhke.

9

Täna hommikul läksin uude kooli, valge volangidega pluus ja must seelik seljas. Emps aitas juuksed kergelt lokki keerata. Kui pärast aktust oma klassi üles leidsin, olid kõik juba kohal, õpetaja ka. Andsin talle viisakalt head kooliaastat soovides lilled ja tema ütles: „Oi, kui tore, sulle ka ilusat kooliaastat! Teised jätsid oma lilled lihtsalt mulle lauale, ei andnudki seekord käest kätte.

Ma panen sinu omad ka esialgu sinna vett ja vaasi ootama. Aitäh sulle!”

Ma pidin maa alla vajuma. Nii piinlik.

Ja siis edasi: „6.b klass, see on meie uus tüdruk Reena Ulm. Kellest tema pinginaaber saab?”

Kas ta tõesti arvas, et keegi oleks valmis oma vana pinginaabri rõõmuga maha jätma ja heast peast minuga istuma hakkama? Kõik vahetasid omavahel pilke ja olid vait. Ma seisin seal klassi ees oma lokkide ja puhvis valge pluusiga nagu ehtne lammas. Keegi teine ei olnud end niiviisi üles löönud ja loomulikult ei tahtnud ükski neist mind oma pinginaabriks.

Siis saatis õpetaja mind kõige tagumisse pinki, kus ühe tüdruku kõrval oli koht vaba. Selle peale, kui mina maha istusin, tõmbas tema oma asjad teise lauanurka, ja kui ma ta nime küsisin, siis ainult põrnitses mind altkulmu.

Tüdrukud meie ees passisid üle õla ja itsitasid.

10

„Tema nimi on Marta,” ütles õpetaja. „Marta, sõid sa liimi, et suu enam lahti ei tule? Näita Reenale palun pärast, kus raamatukogu on, et ta oma õpikud ära saaks tuua.”

Marta noogutas. Kui õps klassi ette tagasi läks, võttis Marta pliiatsi ja tõmbas laua keskele kriipsu. „Ära nüüd arva, pugejas, et meist sõbrad saavad. ­Sellest joonest sa üle ei tule ja kui sa mulle midagi öelda tahad, siis kirjutad selle paberi peale ja viskad minu poolele,” sosistas ta. Ta küüned olid mustaks värvitud. „Okei,” vastasin mina ja mõtlesin omaette, et no jumal küll. Ma lolli peaga muidugi ei öelnud talle, et sama kehtib siis ka vastupidi – juhul, kui tema minust midagi peaks tahtma. Järgmisel hetkel krabas ta ilma, et üldse midagi küsinud oleks, minu lauapoolelt minu pinali. Ma tegin selle ükskord ise, väiksed klaaspärlid on peale õmmeldud. Arvasin, et Marta hakkab kindlasti mõnitama ja viskab mu pinali kuhugi laiali. Aga ei visanud. „See on isegi päris äge!” ütles ta hoopis, piidles mind uurivalt ja andis pinali tagasi. „Aga raamatukogu võid ise üles otsida. See on siinsamas teisel korrusel. Mul pole aega.” „Jah,” olin nõus. Ma poleks tahtnudki temaga koos minna.

Siis sai tund läbi ja Marta jalutas oma mustade plat11

vormkingade otsas minema. Selliseid kingi polnud seal klassis ühelgi teisel.

Aga emps ja paps olid pärast armsad. Käisime kõik koos kohvikus ja kõige ägedam oli, et emps ütles: „Mul olid ka kunagi sellised kingad, raudselt veel kõrgema platvormiga, kui sellel Martal. Nii et kui tahad, otsin need sulle üles.” „Ei, aitäh!” vastasin ma talle, aga tuju läks sellest pakkumisest paremaks.

9. september Ma ikka ei läinud külma vanni. Nagunii ei pääse sellest koolist, pole mõtet haigeks jääda. Aga igal hommikul on küll selline tunne, et tahaks kuhugi ära joosta. Või minna tagasi vanasse kooli ja põlvili paluda: „Pliii-iiiz, võtke mind tagasi. Ma mängin kasvõi kaheksa tundi päevas viiulit, kui te tahate.” Nad ei võtaks. Sest isegi, kui ma 24/7 harjutaks, ei oleks ma nende jaoks ikkagi piisavalt hea.

Mu uues klassis on nii palju rahvast, et ma siiamaani ei saa aru, kes seal on ja mis värk nendega on. Kes kellega jne. Martast ei ole mingit kasu, ta ei seleta mulle midagi.

Ma arvan, et ta ise ka ei tea, sest ta käib seal ainult tundi12

des kohal. Ta on kaks korda istuma jäänud. Selles klassis on ta küll ühe aasta juba käinud, aga need ei huvita teda seal üldse. Iga vahetund kaob ta minema oma esimese klassi juurde.

Täna oli ta ühel korral isegi päris nunnu. Mul olid lühikesed varrukad ja Tõnise joonistatud kurg oli näha.

See hakkab juba ära kuluma, aga kui ma seda kohta ei pese, peab veel natuke vastu. Marta ütles mulle nii: „Sa näed muidu päris mõttetu välja, aga see sul seal käe peal on küll stiilne. Kes tegi?” „Üks kutt.” „Ooo-ooo… Nojah,” noogutas ta vist isegi natuke heakskiitvalt.

Tänu Martale ja Tõnise kurele tekkis mul juba tunne, et see on ju päris hea päev, aga siis läks jamasti. Läksin pärast kooli koju ja kui pargist mööda kõndisin, tulid teiselt poolt teed ühest hoovist poisid välja. Neid oli neli, käivad vist minu paralleelklassis. Aga ma arvan, et vähemalt üks neist on ka istuma jäänud – ta on nii pikk ja mehe häälega. Nad vilistasid ja karjusid mulle, et ma ootaks. Mina proovisin kiiruga edasi minna, et äkki saan koduni enne, kui nad mulle järele jõuavad. Sealt pargist on koduni ainult kolm maja. Aga üks hakkas jooksma ja lükkas mind pargi põõsahekki pikali: 13

„Kuulge, see on ju see, kes siin pidevalt viiulikesega kõnnib!”

Ma olin seda gängi ka varem näinud.

Siis jõudsid teised minuni ja see suur ütles: „Noh, luuser, sa nüüd arvad, et käid siin mööda meie tänavat ja tuled meie kooli pugema? Kuhu sa oma viiuli panid?”

Ma proovisin ennast püsti ajada, et läbi põõsaste minema joosta, aga nad irvitasid ja tõukasid mind tagasi maha. Kusjuures autod sõitsid ju mööda, aga mitte keegi ei jäänud seisma. Ma ei teadnud, mida teha, ja hakkasin niisama vastu karjuma: „Laske mind parem lahti, mu isa on politseinik! Ma tean, kus te elate, ja keeran veel jama teile kaela!”

Jaa, okei, ma sain ise ka aru, et see oli naeruväärne, aga no mida ma tegema pidin seal põõsas pikali. Nemad muidugi ainult hirnusid naerda. „On ta jaa ment! Eks mine siis koju oma viiulikese ja issi juurde, aga mööda seda tänavat ära parem rohkem kõnni!”

Kodus ei rääkinud ma sellest sõnagi.

Meil on siin linnas elutoas lillelaud, täis igasuguseid lillepotte ja kivististega kive ja teokarpe, mille emps noorena oma kaugetelt reisidelt kaasa on toonud. Mulle meeldib neid vaadata ja kuulata empsi lugusid, kust ja 14

15

kuidas ta ühe või teise neist leidis. Aga kui ma väiksemana õhtuti voodisse und läksin ootama, tuli mul alati kohutav hirm peale. Ma mõtlesin kõigist nendest loomakestest, kelle kivistised nendest kividest paistavad.

Sellest, kuidas nad kunagi elasid ja nüüd surnud on. Ja sellest, et mina suren ka ükskord ära. Ma hakkasin hirmust ja kurbusest nutma ja emps tormas õhtust õhtusse vaatama, mis minuga lahti on. Aga mina ei rääkinud talle. Valetasin, et pea valutab.

See, mis nüüd tänaval juhtus, on samasugune asi. Ma ei tea miks, aga ma ei saa sellest rääkida. Õnneks saan ma teist teed mööda ka kooli minna. Küll väikse ringiga.

16

22. september Varsti tuleb mu uuel koolil 75. aastapäev ja praegu on käimas igasugused ettevalmistused kontserdiks, peoks ja näituseks. Üldiselt ei midagi erilist, sellised asjad on kõikides koolides vist peaaegu ühtemoodi.

Aga üks mõte oli siin cool. Koolimaja on selline tavaline karp, mille katus ei ole üldse kaldu. Katusel ei tohi tavaliselt muidugi käia, kuigi sinna on isegi mingi ohutusäär igale poole ette ehitatud. Selleks vist, et kojamees täis peaga alla ei lendaks, kui talvel katust lumest puhtaks lükkab. Nüüd tehti ükspäev aga selline asi, et kõigepealt pidas dire meile väga karmi loengu, kuidas katusel käituma peab, ja siis ronisid kõik kooli õpilased ja õpetajad ja muud töötajad korraga katusele ja heitsid seal pikali. Üks mees, kes on vist mu klassivenna isa, lennutas kõrgel kooli kõrval natuke aega drooni, millel oli kaamera küljes, ja filmis meid. Sellest tuli reklaamvideo ja fotod koolimeenete peale. Ja mingi vilistlase firma annetas koolile raha, nii et ühest pildist tehakse veel maast laeni fototapeet ja pannakse kooli fuajeesse üle terve seina. Sellel on kirjud kased, koolimaja ja kogu rahvas katusel pikali lehvitamas.

See on ju lahe?! Esimene asi, mis mulle siin päriselt meeldib. Kui me seda tegime, tundsin ma korraks, et ei igatsegi enam nii kohutavalt oma vana kooli ja sõpru. Minul ei ole siin 17

küll kedagi, aga kuidagi tundub, et siin hoitakse rohkem kokku. Vanas koolis ajas igaüks oma asja ja kuigi muusika pidi meid ühendama, ei olnud seda tegelikult kuskilt poolt märgata.

Mul igatahes tuli seal katusel kananahk peale, kui keegi kuskil hakkas Smilersit laulma: „Käime katuseid mööda, lähme kolame pööningute peal…” ♪♪♪ 1 Alustasid ainult üks või kaks, aga lõpuks laulsid peaaegu kõik kaasa, kes vähegi seda laulu teadsid. Sõnad olid vahepeal täiesti sassis, aga see oli nii ilus. Külmavärinad tulevad praegugi veel peale.

18

6. oktoober Nüüd on mulle lõpuks meelde jäänud, kellel mis nimi on. Ja tean enam-vähem, kes kelle sõber on. Suurem osa on vist üsna normaalsed tegelikult, aga neil on kõigil omad kindlad suhted ja mind ei ole juurde vaja. Kui ma ise midagi küsin või rääkima lähen, siis nad vastavad küll ja mõnikord tahavad minu käest ka midagi teada.

Aga nad ei kutsu mind kunagi kuhugi ja üldiselt võiksin ma nende poolest kõik vahetunnid kuskil üksi seista.

Nad muide tunnevadki üksteist lasteaiast saati, mul oli õigus. Osadel olid isegi vanemad juba omavahel klassikaaslased olnud, siin piirkonnas on see üsna tavaline.

Mõni siin on vastik ka. Üks tüdruk istub klassis minust üle vahekäigu ja kui tunni alguses püsti peame tõusma, vehib ta oma käega meelega nii, et ajab mu laualt midagi maha. Ja mina pean siis seal pidevalt ukerdama oma asju jälle üles võtta. Või seisab mu kõrval ja näpistab mind salaja selja tagant.

Keskmises reas kõige ees on üks hästi ilus tüdruk, Mari. Tema käib ka muusikakoolis ja klassijuss kuidagi arvab, et meist võiks sõbrad saada. Aga iga kord, kui ma tunnis midagi vastama pean, keerab Mari end kogu täiega oma pingis ümber ja vaatab eriti ülbelt, et mis ma 19

20

ütlen ja kas ma oskan. Ta ise on tark ja tubli, aga mina olen ju ka tegelikult. Ma ei tea, miks, aga ta hoiab minust järjekindlalt eemale, kuigi klassijuhataja üritab meid igal võimalusel kokku ajada.

Viimati tahtis klassijuss, et mina mängiksin kooli aastapäeva aktusel viiulit ja Mari saadaks mind klaveril.

Seekord oleks Mari isegi nõus olnud, aga mina ei tahtnud, sest ma kardan neid paralleelklassi kutte, kes mulle kallale tulid. Pärast seda lugu ei kavatse ma päris kindlasti kunagi koolis viiulit mängida. Sellepärast pidi Mari üksinda esinema ja on võib-olla nüüd mu peale vihane.

Tavalises muusikakoolis käin ma ju nüüd ka õhtuti.

Algul ei meeldinud mulle see koht üldse ja ma nagunii ei tahtnudki enam viiulit mängida. Aga emps ja paps käskisid, et vähemalt ühe aasta pean seal proovima. „Sellel majal on nii rõve oranž katus, kuidas saaks selline koht üldse normaalne olla?!” mõtlesin mina.

Aga tegelikult ei olegi seal nii hull, kui arvasin. Mu viiuliõps tundus mulle küll algul täitsa napakas. Vanas koolis sain ma kogu aeg pähe, et ma midagi ei oska. Või vaatas õpetaja mind lihtsalt niisama sellise lootusetu näoga, et „no mida ma sinuga ometi tegema pean?”. Aga see õps siin on hoopis teistmoodi. Ma harjutan palju vähem, aga millegi eest saan ikkagi peaaegu iga tund kiita.

21

Kujundanud Catherine Zarip Toimetanud Keit Lipp Pildid joonistanud © Maria Viidalepp © Viiu-Marie Fürstenberg © Tammerraamat, 2016

ISBN 978-9949-565-24-5

Trükikoda Greif www.tammerraamat.ee