Ch r istof fer Carlsson
N Ä H TA M AT U
MEES SA LEMIST Rootsi keelest tõlkinud Allar Sooneste
Originaali tiitel: Christoffer Carlsson Den osynlige mannen från Salem Piratförlagets, 2013 Sverige © Christoffer Carlsson 2013 Published by agreement with Ahlander Agency Toimetanud Kadri Põdra Kujundanud Villu Tammer Tõlge rootsi keelest © Allar Sooneste ja Tammerraamat, 2015 ISBN 978-9949-526-89-5 Trükikoda Greif www.tammerraamat.ee
Karlile, Martinile ja Tobiasele
Strange highs and strange lows, Strangelove, That’s how my love goes DEPECHE MODE
Ma uitan su ukse taga, täpselt samamoodi nagu vanasti. Aga see ei ole sinu uks – ei, sind ei ole siin. Sind ei ole siin kaua olnud. Ma tean, sest jälitan sind. Siin olen üksnes mina. Ja õigupoolest ei ole siin mindki. Sa ei tunne mind. Mind ei tunne enam mitte keegi. Keegi ei tea, kes ma olen. Sa tajud, et miski on valesti, et midagi on juhtumas. Sa mäletad aega, millest see jutt käib, kuid otsustad mälestused endas alla suruda. Või mis? Ma tean seda, sest olen täpselt samasugune nagu sina. Need harvad korrad, kui möödanik end argipäevas meenutab, tunned sa ära. Sa tunned need ära, kuid kõhkled, mis sellest oli tõsi ja mis mitte, sest aeg hägustab kõike. Ma kirjutan seda selleks, et öelda sulle, et kõik, mida arvad, on tõsi, aga sugugi mitte sel moel, nagu sina ette kujutad. Ma teen seda selleks, et sulle kogu lugu ära rääkida.
I ROOTSI PEAB SUREMA. Need sõnad on suurte rasvaste trükitähtedega kirjutatud tunneliseinale ja mingist lähedasest kauplusest kostab muusikat, keegi laulab don’t make me bring you back to the start, väljaspool tunnelit särab kuum ja ere päike, kuid siin sees on jahe ja vaikne. Mööda sörgib keegi kõrvaklappide ja hobusesabaga naine. Saadan teda pilguga, kuni ta kaob. Kusagilt tunneli sügavusest tõttab lähemale laps, õhupallinöör käes. Õhupall lendab ebaühtlaselt nööri otsas laperdades järel, kuni puutub vastu midagi teravat tunnelilaes ja läheb katki. Poisike paistab olevat ehmunud ja puhkeb nutma, võib-olla valju heli pärast, aga oletatavasti siiski mitte. Ta vaatab otsivalt ringi, kuid seal ei ole kedagi. Olen Stockholmi äärelinnas Salemis, esimest korda üle pika aja. On suve lõpp. Tõusen tunnelis pingilt, möödun lapsest ja väljun hämarusest kirkasse päikesevalgusse.
9
II Kui ärkan, on pime ja ma saan aru, et midagi on juhtunud. Näen silmanurgast mingit sähvatust. Teisel pool tänavat kumavad majaseintel tugevad sinised valgusevälgatused. Tõusen voodist ja lähen kööginurka, joon klaasi vett ja asetan keelele oksasepaamitableti. Olin näinud und Viktorist ja Samist. Tühi klaas käes, astun rõduukse juurde ja avan selle. Tuul on soe, kuid niiske ja paneb mind võdisema, heidan pilgu all ootavale maailmale. Kiirabiauto ja kaks politseiautot on poolkaares sissepääsu ette parkinud. Keegi tõmbab kahe laternaposti vahele sinivalget piirdelinti. Kuulen summutatud hääli ja politseiraadio raginat, näen politseiautode vilkurite tummi sähvatusi. Taustal on miljonite inimeste vaikne sumin, põgusaks hetkeks suikunud suurlinna heli. Lähen tuppa tagasi, tõmban jalga teksased, nööbin särgi kinni ja vean käega läbi juuste. Trepikojast kostab kusagil seina taga surisev ventilaator, rõivaste diskreetne kahin, vaikselt pomisev hääl. Keegi käivitab vana lifti ja see hakkab nagisedes liikuma, pannes liftišahti vibreerima. „Kas keegi ei võiks selle kuradi lifti välja lülitada?” turtsub keegi. Liftimüra summutab minu sammude kaja, kui ümber šahti tiirutavast spiraaltrepist laskun. Peatun teisel korrusel ja kuulatan. Minu all, esimesel korrusel on midagi juhtunud. See ei ole esimene kord, kui seal midagi juhtub. 10
Mõni aasta tagasi ostis üks mittetulundusühing esimese korruse suure korteri, nad said annetuse kelleltki, kellel oli rohkem raha, kui ta ise vajas. Ühing ehitas korterist heidikute ja hälvetega inimeste varjupaiga ning ristis selle Chapmansgårdeniks. Neid käiakse kontrollimas vähemalt kord nädalas, enamasti on need sotsiaalhoolekandeameti tüdinud bürokraadid, aga tihti ka politsei. Varjupaika peab endine sotsiaaltöötaja, Matilda või Martina, ma ei mäleta ta nime. Ta on vana, kuid sisendab rohkem austust kui enamik politseinikke. Nõjatun trepipiirdele ja näen, et varjupaiga raske puituks on lahti. Sees on süüdatud valgus. Närvilist mehehäält rahustab teine, leebem hääl, mis kuulub naisele. Lift möödub alla liikudes minust ja ma järgnen sellele, laskude esimesele korrusele ja varjates end liftikabiini taha. Kaks politseinikku, kes seal seisavad, kangestuvad mind märgates. Nad on noored, minust palju nooremad. Lift peatub all ja otsekohe tekib täielik vaikus. „Ettevaatust,” lausub naispolitseinik. „Pane lint üles!” sirutab meespolitseinik välja sinivalge piirdelindi rulli. Naine põrnitseb talle otsa. „Pane ise lint üles, ma tegelen temaga.” Naine on mütsi peast võtnud ja hoiab seda käes, ta juuksed on seotud sirgeks hobusesabaks, mis muudab ta näo piklikuks. Mehel on neljakandiline lõug ja lahked silmad, kuid mulle paistavad mõlemad üpris närvilised, sest heidavad alatasa pilku käekellale. Vormiriietuse õlakutel on vaid üksildased kuldkroonid, triipe ei ole. Assistendid. Mees liigub trepi poole, rull käes. Üritan naeratada. „Asi on selles, et siin on midagi juhtunud,” räägib naine. „Olge kena ja jääge majja.” „Ma ei lähe välja.” „Mida te siis siin all teete?” Heidan pilgu suurde trepikoja aknasse, millest paistab vastasmaja. See kumab endiselt sinise valguse käes. „Mul läks uni ära.” „Te ärkasite vilkurite valguse peale?” 11
N Ä H TA M AT U M E E S S A L E M I S T
Noogutan, taipamata, mida ta mõtleb. Naine näib olevat üllatunud. Tunnen kirbet lõhna ja panen alles nüüd tähele, kui kahvatu ta on ja et ta silmad punetavad. Ta on hiljuti oksendanud. Naine kallutab kergelt, peaaegu märkamatult pead ja kibrutab kulmu. „Kas me oleme varem kohtunud?” „Vaevalt küll.” „Olete kindel?” „Ma olen politseinik,” üritan selgitada, “kuid ei ... ei, ma ei usu, et oleme kohtunud.” Naine vaatab mulle kaua otsa, võtab siis rinnataskust märkmiku ja lehitseb seda, teeb pastapliiatsiga klõpsu, kirjutab midagi üles. Minu selja taga krabistab tema kolleeg saamatult piirdelindiga ja see ärritab mind. Silmitsen ust naise selja taga. Ei mingeid märke, et seda oleks lõhutud. „Mul ei ole andmeid selle kohta, et siin elab politseinik. Mis teie nimi on?” „Leo,” vastan ma. „Leo Junker. Mis on juhtunud?” „Millises osakonnas te töötate?” jätkab naine toonil, mis paljastab, et ta ei ole minu sõnade tõesuses sugugi veendunud. „SK-s.” „SK-s?” „Sisekontr...” „Ma tean, mida see tähendab. Kas võin teie töötõendit näha?” „See on mu jopetaskus, üleval korteris,” teatan ma ja naise pilk liigub üle mu õla justnagu kolleegiga silmsidet otsides. „Kas teate, kes see naine on?” teen katset jätkata. „Ohver.” „Ma ...” alustab ta. „Te teate niisiis, mis juhtus?” Ma ei ole hea vaatleja, aga seda varjupaika külastavad harva mehed. Neil on muidki kohti, kuhu minna. Naistel seevastu ei ole varjupaikade vahel palju valida, sest enamik sääraseid ulualuseid võtavad vastu kas ainult narkomaane või prostituute. Naistel on lubatud olla üks neist, kuid mitte mõlemad korraga. Häda on vaid selles, et enamik neist on mõlemat. Chapmansgården on erand ja sellepärast tulevad paljud naised siia. Varjupaika 12
II
pääsemiseks tuleb täita vaid üht reeglit: ei tohi kanda relva. Muid tingimusi ei ole. Nii et oletatavasti on tegemist naisega ja tekkinud mürgli järgi otsustades ei ole ta enam elus. „Kas tohin ...?” küsin ma ja astun sammu naispolitseinikule lähemale. „Me ootame tehnikut,” kuulen ta kolleegi häält selja tagant. „Kas Martina on seal?” „Kes?” küsib naispolitseinik hämmeldunult ja heidab pilgu oma märkmikusse. „Varjupaiga perenaine,” täpsustan. „Me oleme sõbrad.” Naise nägu on skeptiline. „Te mõtlete Matildat?” „Jah. Just.” Võtan kingad jalast ja haaran need näppu ning möödun naisest, sisenedes varjupaika. „Halloo!” lausub too teravalt ja haarab tugevalt mu käest. „Te jääte siia.” „Ma tahan vaid näha, kuidas mu sõbraga lood on,” seletan ma. „Te ei tea ju tema nimegi.” „Ma tean, kuidas tuleb kuriteokohal liikuda. Ma tahan lihtsalt näha, kas Matildaga on kõik korras.” „See ei loe. Te ei tohi siseneda.” „Kaks minutit.” Politseinik vahib mulle kaua otsa, vabastab siis mu käe haardest ja heidab taas pilgu käekellale. Keegi prõmmib välisuksele valjult ja tugevalt. Naine otsib pilguga kolleegi, too on trepist üles läinud ega paista enam. „Oodake siin,” lausub ta. Noogutan ja naeratan, püüdes siiras välja näha. Chapmansgårdenis tundub maailm olevat tontlikult vaikne. Lagi on madal, põrandal on inetu ja kriimuline parkett. Varjupaigas on suur esik, kohvituba ja köök, tualett ja dušš, kabinet ja tagapool miski, mis meenutab magamisruumi. Lõhn sarnaneb sellega, mida 13
N Ä H TA M AT U M E E S S A L E M I S T
võib tunda vana mehe riidekapis. Seespool välisust seisab põrandal suur korv ja selle kõrval käsitsi kirjutatud silt: SOOJAD RIIDED. Kapuutsiga jaki alt paistab paar kindaid ja ma tõmban need välja. Suurest esikust paremale jääb korralik ja koristatud köök, seal on nelinurkne puitlaud ja paar varbtooli. Köögilaua ääres istub Matilda, lindu meenutav vana naine, tal on terav profiil ja käharad hõbedalokilised juuksed. Tema vastas istub politseivormis mees. Paistab, et Matilda vastab küsimustele, ta hääl on vaikne ja tasakaalukas. Nad tõstavad pilgu, kui neist möödun, ja ma noogutan Matildale. „Kas te olete vägivaldsete juhtumite osakonnast?” küsib mees. „Jah.” Ta kõõritab kindaid mu käes ja ma langetan pilgu põrandale, kus eristuvad selged jalajäljed. Neid ei ole jätnud king, pigem mingisugune spordijalats. Asetan jälje kõrvale oma kinga ja näen, et minu jalad on sama suured nagu jälgede omanikul. „Kus teised naised on?” „Ta oli siin üksi,” vastab Matilda. „Kas te tunnete teda?” „Ta käis siin suvel mitu korda. Minu meelest on ta nimi Rebecca.” „Ck-ga?” „Ei tea, aga ma arvan, et cc-ga.” „Ja perekonnanimi?” Naine raputab pead. „Nagu ma ütlesin, siis ma ei tea isegi seda, kuidas ta oma eesnime kirjutab.” Liigun läbi eesruumi edasi ja sisenen magamisruumi. Seinad on luitunud kollast värvi, neil ripuvad maalid. Aken on paokil, augustiöine jahedus on sisse tunginud ja toa väga külmaks teinud. Ruumis on kaheksa piki külgseinu paigutatud voodit. Tekke on igasuguseid, osa neist lillelised nagu seinad seitsmekümnendate aastate korteris, osa ühevärvilised, tugevas sinises, rohelises või oranžis toonis, osa aga inetu ja mittemidagiütleva mustriga. Iga voodi on tähistatud hooletult puidule kirjutatud numbriga. Voodis number seitse, peaaegu ruumi lõpus, lamab külili 14
II
inimkeha, seljaga minu poole, tal on jalas heledad teksased ja seljas kootud kampsun. Aimamisi on näha hoolitsemata tumedad juuksed. Asetan oma kingad ühele voodile ja tõmban kindad kätte. Inimesed tulistavad, torkavad, löövad, peksavad, tükeldavad, uputavad, söövitavad, lämmatavad üksteist ja sõidavad üksteisest üle ning tulemus jääb tavaliselt kuhugi kahe äärmuse vahele – see võib olla kas diskreetne ja tõhus nagu kirurgi töö või mäkerdis nagu keskaegne hukkamine. Seekord oli elu lõppenud äkiliselt ja puhtalt, peaaegu märkamatult. Kui ei oleks väikest punakaspruuni õit, mis ehib tema oimukohta, võiks arvata, et ta magab. Ta on noor, kahekümne ja kahekümne viie vahel, võib-olla ka viis aastat vanem, kuid raske elu on näkku jätnud oma jälje. Ma kummardun naise kohale, et saada parem pilt kuuli sisenemisavast. See on pisut suurem kui nööpnõelapea, ohvri laubale on pritsinud veri ja lasust tekkinud tahma täpid. Keegi on seisnud väiksekaliibrilise püstoliga ta selja taga. Uurin ta taskuid. Need paistavad olevat tühjad. Riideid ei ole nähtavasti puututud, kootud kampsuni all vilksatab aluspesu, kuid miski ei anna märku, et keegi oleks ta läbi otsinud. Asetan käed ettevaatlikult vastu keha ning katsun naise külge, õlgu ja selga lootuses leida midagi, mida ei peaks seal olema. Kampsunivarrukat üles käärides märkan käsivarres narkosüstide jälgi, kuid need näevad välja korralikumad kui tavaliselt, justkui oleks ta sportlikust hasardist püüdnud end süstida nii täpselt kui võimalik. Kuulen selja taga Matilda samme. Ta peatub ukseaval, otsekui kartes siseneda. „Aken,” lausun ma. „Kas see on alati lahti?” „Ei. Me hoiame seda tavaliselt kinni. See oli suletud, kui ma tulin.” „Kas ta tegeles müügiga?” „Ma arvan küll. Ta tuli mõni tund tagasi ja ütles, et tal on vaja kusagil magada. Enamik naistest tuleb siia vaid korraks.” „Kas tal oli midagi kaasas? Riideid, kott?” „Mitte midagi peale selle, mis seljas.” „Kas need on ta enda riided?” 15
N Ä H TA M AT U M E E S S A L E M I S T
„Vist küll.” Matilda nuuksatab. „Meie omad need igatahes ei ole.” „Kas tal kingad olid?” „Voodi kõrval.” Mustad Converse’i tennised valgete paeltega, mis on tenniste jaoks liiga paksud. Ta on need hiljem ostnud ja originaalpaelad välja vahetanud. Tennised on hooldamata ja pragunenud. Ta on neis tablette hoidnud. Tõstan ühe tennise üles ning uurin mittemidagiütlevat tumehalli talda, seejärel asetan selle ettevaatlikult tagasi. Otsin välja oma mobiiltelefoni ja suunan selle naise näole, teen foto ja silmapilguks muutub ta nahk telefoni kaameravälgu valguses valulikult valgeks. „Kuidas ta välja nägi, kui õhtul siia jõudis?” „Pilves ja väsinud, nii nagu kõik teised, kes siia tulevad. Ta ütles, et tal oli olnud halb õhtu, ja tahtis vaid magada.” „Kus sa olid, kui see juhtus?” küsin. „Ma pesin nõusid ja seisin seljaga ukse poole, ma ei näinud ega kuulnud midagi. Ma pesen sel ajal alati nõusid, muul ajal pole mul selleks aega.” „Kuidas sa avastasid, et ta surnud on?” „Ma läksin vaatama, kas ta on magama jäänud. Kui tahtsin akent kinni panna, siis nägingi, et ta ...” Matilda ei lõpeta lauset. Liigun laia kaarega ümber surnukeha ja jõuan akna juurde. See on üpris kõrgel, Chapmansgatani kõnniteele tuleb siit teha korralik hüpe. Silmitsen taas ohvrit ja tänavalaterna valguses sätendab miski tema käes, vist peenike kett. „Tal on midagi käes,” ütlen Matildale, kes vaatab mind küsival ilmel. Eesruumist kostab tuttav hääl. Heidan naisele viimase pilgu, võtan oma kingad ja väljun Matilda järel magamisruumist. Esikus kohtun Gabriel Birckiga. Ma ei ole teda ammu näinud, kuid ta ei ole üldse muutunud: nägu on päevitunud ja tumedad juuksed lühikeseks pügatud. Birckil on sedasorti juuksed, mida nähes tekib tahtmine endalgi šampooni vahetada, ja ta kannab tagasihoidlikku musta ülikonda, nagu oleks ta otse peolt saabunud. 16
II
„Leo?” üllatub ta. „Pagana pihta, mida sina siin teed?” „Ma ... ärkasin.” „Kas sind ei olegi teenistusest kõrvaldatud?” „Mul on ametipuhkus.” „Ametimärk, Leo,” sõnab ta ja pigistab suu kahvatuks kriipsuks. „Kui sul ametimärki kaasas ei ole, pead siit lahkuma.” „See on mu rahakotis, minu korteris.” „Too ära.” „Olingi just minekul,” vastan ja tõstan oma kingad üles. Birck jälgib mind tummal hallil pilgul. Asetan kindad tagasi, liigun ukse suunas ja väljun trepikotta, möödudes naispolitseinikust, kes paistab olevat üllatunud, kui mind näeb. „Kurat võtaks, kuidas ta siia sisse pääses?” kostab varjupaigast viimasena mu kõrvu. Ma ei lähe oma korterisse tagasi, vaid laskun ümber lifti tiirutavast trepist alla ning väljun tühjale ja pimedale siseõuele. Alles siis, taldade all külma maapinda tundes panen tähele, et hoian ikka veel kingi käes. Panen kingad jalga ja süütan sigareti. Minu kohal moodustub ümber taeva kõrgete majade seintest raam ja ma seisan viivu, vaheldumisi suitsetades ja pöidlaküünt närides. Kõnnin üle siseõue ja avan ukse, mille kaudu pääsen taas majja, kuid selle teise ossa. Siin on trepikoda väiksem ja vanem, soojem. Avan tänavapoolse ukse ja väljun Pontonjärgatanile. Tänapäeval ei tunne inimesed end võõraste seas turvaliselt. Kusagil läheduses pulseerivad valjud klubimuusika helid. Minu ees on inimtühi ja varje täis Pontonjäri park, kusagil eemal kriiksatavad autopidurid ja seejärel on kuulda, kuidas mootor välja lülitatakse. Ristmikul seisavad mees ja naine ning tülitsevad, enne liikvele asumist märkan veel, kuidas üks tõstab teist ähvardades käe. Mõtlen sellest, kuidas nad teineteisele haiget teevad, mõtlen surnud naisest voodis number seitse, väikesest esemest, mis ta käes vilksatas, sõnadest tunneliseinal, mida ma varem päeval nägin – et kellegi arvates peab Rootsi surema –, ja peast vilksatab läbi, et kes seda ka ei kirjutanud, tal võib isegi õigus olla. 17
N Ä H TA M AT U M E E S S A L E M I S T
Pööran tagasi Chapmansgatanile ja süütan uue sigareti, mul on vaja kätele tegevust leida. Siniste vilkurite tumm valgus sähvatab seinal ja kaob, üha uuesti ja uuesti. Nüüd liigub ümber maja rohkem vormiriietuses politseinikke, nad sulgevad parajasti tänavaosa, suunates ümber autosid ja mööda kõnniteid liikuvaid jalakäijaid. Nad vehivad ägedalt ja närviliselt kätega. Suurte prožektorite eredad kiired valgustavad asfalti. Autost laaditakse maha suurt telki, et olla valmis juhuks, kui hakkab sadama. Chapmansgårdeni avatud aknad liiguvad kergelt tuule käes. Näen nende taga ringi liikuvaid päid: Gabriel Bircki, tehnik-kriminalisti ja Matildat. Akna all on kõnnitee ja ma tahaksin seda lähemalt uurida, kuid maja ees valitsev segadus varjab mu vaatevälja. Heidan hoopis pilgu mobiiltelefonile. Pool tundi tagasi algas uus ööpäev. Lähedal asuvast avatud akendega baarist kostab mürtsuvaid helisid, kõlab muusika, keegi laulab every time I see your face I get all choked up inside. Kustutan sigareti ja pööran Chapmansgatanile selja. Kitsas kahvatu asfaldiriba ühendab Kungsholmeni linnaosa kaht suuremat tänavat. Ma ei tea selle tänavajupi nime, kuid see on nii lühike, et kui anda pallile ühes otsas hoop, lendab see teise otsa välja. Ühel tänava ääres üksteise vastu ligistikku surutud majadest on veinipunane uks. Sellele on luitunud kollase värviga kirjutatud üksainus sõna: BAAR. Avan ukse ja näen vastu baariletti nõjatuvat blondi sasipead. Kui uks mu järel sulgub, kerkib pea aeglaselt, lokkis juuksed langevad näolt ja Anna tõstab pea, silmalaud poolenisti suletud. „Lõpuks ometi,” pomiseb ta ja tõmbab käega läbi juuste. „Kunde.” „Kas oled purjus?” „Tüdinud.” „Natuke reklaami uksel meelitaks siia rohkem rahvast.” „Peter ei taha reklaami. Ta ei taha muud, kui ainult sellest kohast lahti saada.” BAARi omanik on ükskõikne kolmekümnendates aastates ettevõtja, kelle isa ostis ruumid kaheksakümnendate alguses, 18
II
ehitas need baariks ja pidas seda kuni surmani. BAARi päris testamendiga endale Peter, kes isa soovi kohaselt ei tohtinud seda müüa varem kui viie aasta pärast. See oli neli ja pool aastat tagasi, nii et kui maailm nüüd just kokku ei varise, on Annal jäänud veel kuus kuud baarileti taga olla. BAAR on sedasorti koht, mille leiad vaid siis, kui niisugust otsid. Kõik siin sees on puidust: baarilett, põrand, lagi, tühjad lauad ja siia-sinna asetatud toolid. Valgustus on kollakas ja soe, selle paistel näib Anna nahk pruunim, kui see tegelikult on. Ta teeb paksu raamatusse ettevaatlikult hiirekõrva ja suleb selle, võtab kapist pudeli absinti, asetab letile klaasi ja valab sellesse koguse, mis minu oletust mööda peaks olema kaks sentiliitrit, kuid tegelikult on palju rohkem. Absindimüük on seadusega keelatud, kuid üpris palju sellest, mida baarides tehakse, kipub olema keelatud. „Siin on vaikne,” märgin. „Kas tahad, et panen muusika mängima? Ma lülitasin välja, see segas mind.” Ma ei tea, mida ma tahan. Ma istun hoopis baaritoolile ja rüüpan klaasist. Absint on ainus alkohol, mida ma talun. Joon harva, aga kui juba, siis seda, mis mulle meeldib. Leidsin selle koha suve algul koju minnes, olin pilves ja peatusin, et süüdata sigaret. Pidin nõjatuma vastu seina, et paigal püsida. Mind kiskus alatasa vasakule, pilku oli võimatu fikseerida ja kui see mul lõpuks õnnestus, siis märkasingi veinpunasel raskel uksel teisel pool tänavat sõna BAAR. Olin üsna kindel, et see on hallutsinatsioon, kuid tuigerdasin siiski üle tänava ja prõmmisin valjult vastu ust. Anna avas veidi aja pärast, pesapallikurikas käes. Ma ei tea, kui vana ta on. Ta võib olla kakskümmend. Tema vanematel on mingisugune talu Upplandis, Norrtäljest põhja pool. Viisteist aastat tagasi oskas Anna isa õiget aega ära kasutada ja käivitas internetifirma, mille ta müüs vahetult enne seda, kui mull lõhkes. Seejärel investeeris ta raha uude firmasse ja lasi sellel kasvada. Just niisuguste manöövritega saavad inimesed nüüdisajal rikkaks. Annat valdavad vaheldumisi suur tunnustusevajadus ja sügav põlgus isa vastu. Ta õpib psühholoogiks ja töötab lisaks 19
N Ä H TA M AT U M E E S S A L E M I S T
baaridaamina BAARis, kuid ma ei näe teda kunagi lugemas õppekirjandust, ta ei loe mitte midagi muud peale ebamääraste kaaneümbristega paksude raamatute. See on kõik, mida ma temast tean. Seda on peaaegu piisavalt, et teda sõbraks pidada. Vaatan ennast baarileti taga rippuvast peeglist. Rõivad mu seljas näevad välja, nagu oleksid need laenatud. Olen kaalust alla võtnud. Aastaaega arvestades olen kahvatu, see on märk sellest, et inimene on püüdnud hoiduda omaette. Anna asetab küünarnukid baariletile ja toetab pea kätele, ta sinised silmad jälgivad mind jahedalt. „Sa oled halvas tujus,” nendib ta. „Sul on terav pilk.” „Mul ei ole sugugi terav pilk. Sinust lihtsalt kiirgab seda.” Joon absinti. „Minu majas tulistati üht naist,” lausun ja asetan klaasi käest. „Selles on midagi, mis ... mind häirib.” Anna kergitab kulmu. „Sinu majas?” „Varjupaigas, esimesel korrusel. Ta suri.” „Keegi siis tappis ta või mis?” „Kui selles linnas leidub kedagi, kes kergesti surema kipuvad, siis on need narkarid ja hoorad.” Silmitsen klaasi enda ees. „Aga sageli on see üledoos või enesetapp. Need üksikud, kes surevad teiste käe läbi, on peaaegu alati mehed. See aga oli naine. Ja see on kummaline.” Sügan põske ja kuulen kriipivat heli. Peaksin ennast raseerima. „See nägi ... väga lihtne välja. Diskreetne ja puhas. See on veelgi kummalisem ja see häiribki mind kõige rohkem.” Minu maja siseõuel mängivad sageli lapsed, ilmselt on nad ühe pere lapsed. Nad jooksevad võidu üle õue, ühest servast teise. Valjult kilgates ja naerdes, nii et seinad vastu kajavad. Ma ei tea, miks ma sellest mõtlen, aga selles pildis – selles, kuidas nad jooksevad ja kilkavad –, on midagi minu jaoks tähenduslikku, see on pilt millestki kaotsiläinust. „See ei käi sinu osakonna alla,” sõnab Anna. „Surmaga lõppevate vägivallajuhtumite uurimine. Eks ole?” 20
II
Raputan pead. „Mis osakonnas sa siis oled?” „Kas ma ei ole öelnud?” Anna naerab. Ta suu on sümmeetriline. „Sa ei ole eriti jutukas, kui siin käid. Aga pole viga,” lisab ta, „see sobib mulle.” „Ma töötan sisekontrollis.” Joon klaasist ja tunnen taas suitsunälga. „Sa kontrollid teisi politseinikke?” „Jah.” „Ma arvasin, et seda au pälvivad üksnes kuuekümneaastased härrad. Kui vana sina oled, kolmkümmend?” „Kolmkümmend kolm.” Anna silmitseb tumedat ja puhast baariletti, kibrutab kulmu, otsib välja lapi ja asub seda veelgi puhtamaks pühkima. „See on ebaharilik,” nõustun. „Et kolmekümnekolmesed SKs töötavad. Aga seda juhtub.” „Sa oled siis kindlasti tubli politseinik,” arvab Anna, paneb lapi käest ja nõjatub vastu baariletti. Annal on seljas must pluus, varrukad üles kääritud ja ülemised nööbid lahti. Kaelas, peene keti otsas ripub must ehe. Ma pööran pilgu ehtelt klaasile ja tuled vilksatavad. Siin ei ole aknaid. „Mitte just päris. Mul on teatud puudusi.” „Neid on meil kõigil,” vastab Anna. „Kas sa oled tegelikult ka kolmkümmend kolm?” „Jah.” „Ma arvasin, et oled noorem.” „Valetad.” Naine naeratab. „Jah. Võta seda kui komplimenti.” Silmitsen end taas peeglist ja aistin viivuks, kuidas mu kujutis lahustub, muutub läbipaistvaks. Olen liiga kaua olnud tsiviilis. Mind ei ole tegelikult siin. „Mispärast sai sinust politseinik?” „Mispärast sai sinust baaridaam?” 21
N Ä H TA M AT U M E E S S A L E M I S T
Anna näib aru pidavat, mida vastata. Mõtlen peenest ketist, mida nägin vilksamisi surnud naise käes, ja juurdlen, mis asi see olla võis. Amulett, mida ta vajas selleks, et uinuda? Võimalik, aga tõenäoliselt mitte. Tundus, nagu olnuks see sinna asetatud. Võtan välja oma mobiiltelefoni, otsin välja foto naise näost ja põrnitsen seda, justnagu võiksid ta silmad iga hetk avaneda. „Ma arvan, et igaüks peab millegagi tegelema, senikaua kuni jõuab selgusele, mis talle tegelikult südamelähedane on,” lausub Anna lõpuks. „Just nimelt.” Rüüpan klaasist, vaatan mobiiltelefonist pilti ja näitan seda Annale. „Kas tunned teda?” Anna uurib pilti. „Ei. Ma ei tunne teda.” „Ta nimi võib olla Rebecca.” „Ck-ga või cc-ga?” „Mis siis?” „Ma lihtsalt küsin.” „Ei tea täpselt, aga praegu arvan, et cc-ga.” Anna raputab pead. „Ma ei tunne teda.” „Olgu, ma vähemasti proovisin.” Lahkun Anna juurest, kui ta esimese tooli lauale tõstab. Vana valjult tiksuv seinakell näitab, et mõni minut puudub kolmest, ent kui mõelda sellele, mis tunde kõik muu BAARis tekitab, ei anna mitte miski märku sellest, et see ongi nii. „Sa võid mulle helistada, kas tead,” ütleb Anna, kui käe ukselingile asetan, ja ma pöördun ümber. „Mul ei ole su numbrit.” „Küll sa välja uurid.” Ta tõstab üles teise tooli ja puit koliseb valjult vastu puitu. „Või siis kohtume varsti kindlasti taas.” Tuled vilguvad jälle ja ma vajutan lingi alla ning lahkun BAARist. Mu pea õõtsub kergelt ja meeldivalt. Stockholmi öö on muutunud külmaks ja rõskeks. Kui kell Anna selja taga seinal näitas õiget aega, kestab pimedus veel mitu 22
JÄRELSÕNA Meie, kirjanikud, võtame endale vabadusi. Selles raamatus olen neid endale lubanud korduvalt: muu hulgas olen muutnud Salemi veetorni ja selle kujuga seonduvaid detaile. Olen paigutanud ümber mõne baari, mõne maja, andnud uue nime majadekolmikule ja nii edasi. Rääkimata kõigist neist tekstiridadest, mille olen oma vabadust kasutades juurde kirjutanud. Pean mõningatele inimestele tänu avaldama. Mela, ema, isa, väike vend, Karl, Martin, Tobias, Jack, Lotta, Jerzy, Tove, Fredrik ja kirjastuse Piratförlaget tulihingelised töötajad – te kõik olete ühel või teisel viisil aidanud kaasa sellele, et Leo Junker ja „Nähtamatu mees Salemist” ilmavalgust nägid. Jutustust kirjutada ei ole kunagi kerge, küllap aga on kirjutaja elukaaslane, sõber, vanem või kolleeg olla veelgi raskem. Te olete fantastilised. Christoffer Hagsätra, juuni 2013
288