Nalja-nobelid

Nalja-Nobelid

Nalja-Nobelid Igasugune juhe l채heb alati s천lme ja teisedki avastused

Koostanud Allan Espenberg

Toimetanud Mare Nurmoja Kujundanud Villu Koskaru © Allan Espenberg © Tammerraamat, 2013 ISBN 978-9949-482-96-2 Trükitud OÜ Greif trükikojas www.tammerraamat.ee

Sisukord

Eessõna: Ig Nobeli preemia ehk nalja-Nobel 8 Preemia asutamine Nimetus Auhindade määramine Esimesed preemiad Tseremoonia Nalja-Nobelid 2008 19 Vöölased muudavad ajalugu (arheoloogia) Koerakirbud on kassikirpudest sportlikumad (bioloogia) Igasugune juhe läheb alati sõlme (füüsika) Kokakoola ei päästa rasestumisest (keemia) Värdjaid tuleb värdjalikult kohelda (kirjandus) Hallitus võib tegutseda väga targalt (kognitiivteadus) Menstruatsiooniperiood pole majanduslikult kasulik (majandus) Mida kallim ravim, seda kiiremini patsient terveneb (meditsiin) Isegi taimedel on väärikus (rahu) Krõmpsuv toit maitseb paremini (toitumine)

5

Nalja-Nobelid 2009 57 Toidujäätmete vastu aitab pandasitt (bioloogia) Miks rasedad kõhuli ei kuku? (füüsika) Tequila’st saab edukalt valmistada teemante (keemia) Auhinna sai pan Prawo Jazdy (kirjandus) Tunnustati pangajuhtide geniaalsust (majandus) Keskpanga pealik õpetas inimestele rehkendust (matemaatika) Sõrmeliigeste naksutamine pole tervisele kahjulik (meditsiin) Tühi pudel on täis pudelist ohtlikum (rahu) Rinnahoidja võib päästa elu (tervishoid) Õnnelikud lehmad annavad rohkem piima (veterinaaria) Nalja-Nobelid 2010 93 Nahkhiirte suuseks üllatas teadlasi (bioloogia) Talvesaabastele sokid otsa (füüsika) Edu pant seisneb viletsate töötajate edutamises (haldusjuhtimine) Avastati, et nafta seguneb veega (keemia) Premeeriti majanduskriisi algatajaid (majandus) Lõbustuspargis saab astmast võitu (meditsiin) Valuvaigistina võib kasutada vägisõnu (rahu) Helikopter kogub vaalatatti (tehnika) Habemikteadlased kannavad pisikuid edasi (tervishoid) Hallitusseened oskavad rajada metroosid (transport) Nalja-Nobelid 2011 127 Mardika seks õllepudeliga (bioloogia) Kilpkonna haigutamine ei ole nakkav (füsioloogia) Kettaheitjatel käib pea ringi (füüsika) Tulekahju puhul aitab vürtsikas maitseaine (keemia) Kuidas hoiduda tegelemisest ülitähtsate asjadega (kirjandus) Maailmalõpp on visa saabuma (matemaatika)

6

Punnis põiega langetatakse nii lolle kui tarku otsuseid (meditsiin) Kuidas autot ohutult juhtida (ohutustehnika) Miks inimesed iga päev ohkavad (psühholoogia) Soomukiga rahu toomas (rahu) Nalja-Nobelid 2012 169 Seadeldis pläralõugade rahustamiseks (akustika) Šimpansid tunnevad oma liigikaaslaste tagumikke (anatoomia) Miks hobusesaba liigub? (füüsika) Miks kohv tassist maha loksub? (hüdrodünaamika) Duši all käimine lõpeb rohelise peaga (keemia) Kuidas raporteerida raportitest? (kirjandus) Kuidas hoiduda patsientide plahvatamisest? (meditsiin) Külmutatud ja surnud lõhe aju töötab (neuroteadus) Kehaasend muudab kõik objektid väiksemaks või suuremaks (psühholoogia) Vanad relvad sünteesitakse teemantideks (rahu) Nalja-Nobelid 1991–2007 197 Võidu toonud teadustööde teemad ja võidu kokkuvõtlik kirjeldus

Eessõna: Ig Nobeli preemia ehk nalja-Nobel

Iga aasta septembri lõpus, vahetult enne Nobeli teaduspreemiate määramist, kuulutatakse Ameerika Ühendriikides välja nalja-Nobeli auhindade saajad, keda tunnustatakse hindamatu panuse eest teadus­ lukku. Preemiad naljakate, absurdsete, mõttetute, naeruväärsete, tobedate teadussaavutuste eest võidavad iga aastaga populaarsust juurde ning 2012. aastal määrati neid juba 22. korda.

Preemia asutamine Iroonia ja satiiriga immutatud Ig Nobeli preemiat antakse kõige idiootlikumate, jaburamate ja tarbetumate teadusuuringute ning totrate või ogarate saavutuste ja edusammude eest muudes valdkondades.

Preemiat annab välja USA-s ilmuv humoorikate teadustööde tutvustamisele pühendunud ajakiri Annals of Improbable Research (AIR, tõlkes: Uskumatu Teaduse Annaalid) ning auhindade algatajaks oli ajakirja toimetaja Marc Abrahams. Esijoones peetakse auhinna vääriliseks mainekates teadusajakirjades ilmunud teadustöid, tehtud leiutisi ja avastusi, ebaharilikke ideid või lihtsalt omapäraseid tegevusi, mis ajavad inimesi kõigepealt naerma ning alles seejärel panevad mõistma, et nimetatud teadussaavutused võivad

8

meie kõigi jaoks olla mingil määral isegi olulised, kasulikud või õpetlikud.

Preemia sündimisest rääkis matemaatiku haridusega Abrahams järgmist: „Kahekümne aasta eest olin ma teadusajakirja Annals of Improbable Research toimetaja ning alatihti sattusin lugema huvitavaid, kuid täiesti pööraseid teaduslikke artikleid. Samas oli selge, et enamik neist ei saa mitte kunagi mingit tunnustust. Nii ma otsustasin neid teadlasi veidi aidata ning sündis mõte korraldada kõige hullumeelsemate teadlaste autasustamine ja teha sellest vaatemäng.”

Marc Abrahams formuleeris preemia määramise kaks peakriteeriumit kõige lakoonilisemalt ja selgemalt: „Neid antakse saavutuste eest, mis esiotsa ajavad naerma, kuid siis panevad mõtlema.” Enne selle hüüdlause kehtestamist, Ig Nobeli algusaastatel, oli auhindade jagamise põhimõte veidi erinev: noil aegadel anti auhindu „saavutuste eest, mida pole võimalik korrata või mida pole mõtet taasluua”. „Suurema osa ajast tegelevad teadlased sellega, et püüavad mõista seda, millest keegi teine ei suuda aru saada. See tähendab, et nende töösse on sisse kirjutatud pettumine ning mõnikord on nad valmis pead vastu seina taguma. Siin tulebki appi huumor,” on öelnud Abrahams.

Nimetus Nimetus Ig Nobel Prize põhineb ingliskeelsel sõnademängul. Lisaks sellele, et sõnaga „nobel” võib tähistada kuulsat Rootsi teadlast, on see sõna väga sarnane ingliskeelse sõnaga „noble”, mida võib tõlkida „suursuguseks”, „üllaks”, „imestusväärseks”, kuid liitega sõna „ignoble” tähendab „labast”, „häbistavat”, „autut”, „teotavat”, „mitteauväärset”, „vulgaarset”, „madalat”. Ning „Ig Nobel” kõlabki nagu „ignoble”.

9

Inglise keeles on preemia nimeks Ig Nobel, kuid eesti keeles võib auhinda nimetada enam kui kümmekonna nimega: liba-Nobel pila-Nobel nalja-Nobel paroodia-Nobel anti-Nobel huumori-Nobel vale-Nobel võlts-Nobel alternatiiv-Nobel iroonia-Nobel vari-Nobel satiiri-Nobel pulli-Nobel krutski-Nobel antipoodi-Nobel häbi-Nobel negatiiv-Nobel eba-Nobel (ebanoobel) äraspidi-Nobel

Auhindade määramine Igal aastal kandideerib auhinnale 5000–7000 nominenti, kelle seast žürii peab laureaadid välja valima. Kandidaate seavad üles lugejad, kuid enda kandidatuuri võivad üles seada ka teadlased ise. Eelnevalt on Marc Abrahamsi ajakirjas aasta jooksul tutvustatud ebaharilikke, naljakaid või isegi rumalaid teadusuuringuid ja -sündmusi, mille vahel valiku tegemine on üsna keeruline. „Meie preemiat võita pole sugugi lihtne. Mõne riigi valitsus on koguni palunud meil anda auhind nende riigi teadlastele, sest võitjatele langeb osaks palju reklaami kogu maailmas,” jutustas Abrahams.

10

2011. aasta preemiate määramisest rääkis Marc Abrahams aga näiteks nii: „Oli kuratlikult keeruline aeg, kui me valisime laureaate. Mul tuli koguni sekkuda ja meenutada komisjonile, millist preemiat me välja anname.” Žüriisse kuuluvad ajakirja Annals of Improbable Research toimetajad, professionaalsed teadlased (sealhulgas õige Nobeli preemia laureaadid), ajakirjanikud ja muud asjast huvitatud isikud erinevatest riikidest. Žürii ei tule täies koosseisus kunagi kokku, suhtlemine toimub elektronposti kaudu. Siiski langetavad lõpliku otsuse AIR-i toimetusse kogunenud žüriiliikmed elava hääletuse teel. Objektiivsuse tagamiseks kutsutakse žüriisse otse tänavalt suvaline inimene, kes saab samuti hääleõiguse.

Reegliks on kujunenud, et igal aastal määratakse 10 nalja-Nobelit (1993. aastal anti välja 11 preemiat). Enamik teaduskategooriaid kordub aastast aastasse ja klassikalisteks nominatsioonideks on kujunenud füüsika, keemia, meditsiin, füsioloogia, kirjandus, majandus ja rahu.

Lisaks nendele moodustab nalja-Nobeli komitee igal aastal eriti originaalsete ja auhinna vääriliste teadustööde jaoks spetsiaalseid kategooriaid (mittealalised nominatsioonid) ja nii võivad ka mõne kitsama eriala esindajad tunnustust leida. Nii on üksikuid preemiaid välja antud lennunduse, akustika, astrofüüsika, arheoloogia, lingvistika, kognitoloogia, keskkonnakaitse, sotsioloogia, meteoroloogia, entomoloogia, ornitoloogia, põllumajanduse, pedagoogika, dietoloogia, kunstiteaduse ja psühholoogia alal ning muudeski valdkondades.

Kui esialgu püüdsid organisaatorid premeerida viimase 12 kuu jooksul ilmunud teadustöid või tehtud leiutisi, siis tänapäeval sellest reeglist enam rangelt kinni ei peeta, mistõttu auhinna võivad saada paari aasta, kümne aasta või isegi poole sajandi eest sooritatud teadus­avastused.

Paljudel juhtudel piisab võitjaks saamiseks naljaka või tobeda pealkirjaga teadustöö publitseerimisest ning uurimuse sisusse žürii eriti ei süvene. Mõnikord tekitab preemia andmine ka erinevate

11

ametkondade või üksikute teadlaste pahameelt ja kriitikat. Nii juhtus näiteks Kansase ja Colorado osariikide haridusosakondade tunnustamisega nende seisukohtade eest evolutsiooniteooria õpetamise asjus või homöopaatiaalaste uuringute premeerimisega.

Teaduslike standardite seisukohast on auhinnatud uurimused korrektsed ja laitmatud. Need on avaldatud rahvusvahelistes tunnustatud teadusajakirjades, mis on preemiaandjate poolt kehtestatud kohustuslik nõue. „Me soovime, et teadus oleks lõbus ja ei seonduks ainult dünamiidi leiutaja Nobeli nimega. Auhindadega tunnustatakse ebatavalisi saavutusi ja need utsitavad inimeste huvi teaduse, meditsiini ja tehnoloogia vastu,” on öelnud preemiajagamise korraldajad.

Ka suurem osa nalja-Nobelite laureaatidest on tõsiste teadustööde autorid, kellest nii mõnigi on solvunud taolise preemia saamise pärast. Preemia ei vähenda sugugi nende teeneid teaduse ees, kuid tõmbab rohkesti tähelepanu ebaharilikele ja ebatraditsioonilistele teadusuuringutele. Just tänu nendele auhindadele saavad vastavad teadustööd ja mitmesuguste katsetega mässanud teadlased üsnagi suurt tunnustust ja kuulsust. Sellele vaatamata palus Suurbritannia valitsuse teadusnõunik sir Robert May 1995. aastal, et korraldajad ei annaks enam nalja-Nobeli preemiaid inglastele, kuna selle tõttu satuvad tõelised teadustööd naerualusteks. Suurem osa Inglise teadlastest pole selle avaldusega nõus.

Kuigi mõnele teadlasele või nalja-Nobeli laureaadile tundub see preemia mõnitusena nii tema enda kui kogu teaduse suhtes, on naljaNobel muutunud ülipopulaarseks ja selle kaudu on märkimisväärselt palju ka teadust populariseeritud – teadusest on hakanud saama tähtis asi tavainimeste elus. Nii pole ebatavaliste avastuste hulk aastate jooksul vähenenud, vaid pigem suurenenud.

AIR pole ainus organisatsioon, mis tegeleb Ig Nobeli auhindade väljaandmise ja auhinnatseremoonia korraldamisega. Ajakirjanikke aitavad Harvard-Radcliffe Science Fiction Association, Harvard-Radcliffe Society of Physics Students ja Harvard Computer Society.

12

Esimesed preemiad Esimest korda jagati nalja-Nobeleid 1991. aastal ning sellest ajast alates on seda alati tehtud Harvardi ülikooli kaasabil ja toetusel. Preemia algatajate eesmärgiks oli juhtida üldsuse tähelepanu ka sellistele (enamasti vähetuntud) teadustöödele, mille teema on mingis mõttes naljakas või ajab vähemalt muhelema ning mis tõenäoliselt mitte kunagi tõelist Nobeli auhinda ei saa (seda reeglit on siiski rikutud).

Mõnikord nimetatakse nalja-Nobeli auhinnaga pärjatud teadustöid ka vaieldavateks või küsitavateks teadussaavutusteks ja prestiižse rahvusvahelise auhinna, Nobeli preemia paroodiaks. Teinekord nimetatakse nalja-Nobeleid ka „äpardunud teadlaste hirmuks”.

Kui esimestel aastatel oli nalja-Nobelite jagamine Harvardi ülikooli sisene projekt, siis üsna pea muutus see tänu huvitavatele ja oma­pärastele üritustele ääretult populaarseks nii USA-s kui mujal maailmas.

Ka Eesti ajakirjandus tutvustab auhinnatud töid regulaarselt.

Samas ei antud esimesi preemiaid laureaatidele kätte mitte Harvardis, vaid vastavad tseremooniad toimusid hoopis Massachusettsi tehnoloogiainstituudis.

Auhinnad antakse alati reaalsete uuringute ja ilmunud publikatsioonide põhjal – vaid 1991. aastal anti välja kolm kaheldava väärtusega preemiat ning 1994. aastal määrati üks preemia väärinformatsioonile tuginedes. Need neli preemiat on tänaseks ametlike võitjate nimekirjast kustutatud.

Esimeseks inimeseks, kes pärjati nii Nobeli kui nalja-Nobeli preemiaga, oli hollandlane Bart Knols, kes 2006. aastal sai nalja-Nobeli bioloogiapreemia. Aasta varem oli ta kaudselt (mitte eraldi võetud teadlasena) saanud ka Nobeli rahupreemia, kui see auhind määrati Rahvusvahelisele Aatomienergia Agentuurile, mille koosseisuline töötaja Knols tol ajal oli.

Esimeseks inimeseks, kes personaalselt sai mõlemad auhinnad, oli Nõukogude Liidus 1958. aastal sündinud ja hiljem Hollandi kodakondsuse võtnud Andre Geim (Andrei Geim). Koos inglase

13

Michael Berryga võitis ta 2000. aastal nalja-Nobeli füüsikapreemia ning 2010. aastal jagas koos Vene päritolu inglase Konstantin Novoselovi ja ameeriklase Saul Perlmutteriga grafeenialaste uurimistööde eest Nobeli füüsikaauhinda. „Head saavutused võivad olla samas veidrad, naljakad ja isegi absurdsed. Sama kehtib ka halbade saavutuste kohta. Paljusid häid teadussaavutusi rünnatakse nende absurdsuse pärast. Paljusid halbu teadussaavutusi kiidetakse vaatamata nende absurdsusele,” on öelnud tseremoonia korraldajad.

Tseremoonia 2011. aasta pidulik ja naljakas, kirev ja mõnus auhinnatseremoonia, mida nimetatakse „tõsise Nobeli” ametliku protokolli paroodiaks, peeti maha 29. septembri õhtul Harvardi ülikooli Sandersi teatris Cambridge’i linnas (Cambridge moodustab koos Charlesi jõe teisel kaldal asuva Bostoniga kaksiklinna). Nalja-Nobelite auhinnatseremoonia toimub traditsiooniliselt mõjuka Nobeli auhinna väljakuulutamisele eelneva nädala neljapäeva öösel vastu reedet. 2012. aasta auhinnatseremoonia leidis aset 20. septembri õhtul. Ka seekord olid teatri kõik 1166 istekohta välja müüdud ning ükski inimene ei pidanud pettuma – tegemist oli tõelise etendusega.

Kõigil soovijatel on võimalik tseremooniast osa saada otseülekande vahendusel YouTube’is ja preemia koduleheküljel. Samuti kantakse tseremoonia üle USA televisioonis ja raadios ning seejuures mitmes keeles.

Tseremoonia programmis on kõik see, mis igal aastal: paberlennukite lennutamine, temaatiline muusikaline teos, laulmine ja tantsimine, eksperimentide korraldamine ning loomulikult kaheksa-aastane tüdruk, kes jultunult katkestab auhinnatud teadlaste pidulikke tänukõnesid.

Kõiki neid tegevusi saadavad rohked naljad ja suur naer, kuigi mõned isikud on seejuures hästi asjalikud ja tõsise näoga – see johtub vastavast reglemendist ja nende inimeste staatusest.

14

Traditsiooni kohaselt lasevad pealtvaatajad autasustamise ajal lava suunas üheaegselt teele sadu paberlennukeid, mille peab pärast tseremoonia lõppu kokku pühkima Harvardi ülikooli füüsikaprofessor Roy Jay Glauber, kes on nalja-Nobeli komitee ametlik „luuapoiss” ehk „luuavaht” (Keeper of the Broom), kelle ülesandeks ongi paberlennukite lavalt koristamine. 2005. aasta tseremoonial aga teda kohal polnud, sest tol aastal andis Rootsi Kuninglik Teaduste Akadeemia talle päris Nobeli füüsikapreemia optikaalaste saavutuste eest ja tal tuli viibida Stockholmis.

Paberlennukite lennutamisega peetakse silmas kergust ja sundimatust, mida on vaja tõelise teadusliku eesmärgini jõudmiseks.

Igal aastal valivad organisaatorid teema, mis annab tooni kogu tseremooniale. 2011. aastal oli märksõnaks „keemia”, kuna ÜRO oli 2011. aasta kuulutanud rahvusvaheliseks keemia-aastaks, mistõttu lõbustati vaatajaid erisuguste huvitavate keemiliste katsetega. Igal auhinnatseremoonial etendatakse ka temaatilist muusikateost. 2011. aastal oli selleks viievaatuseline miniooper „Keemik kohvipoes” („Chemist in a Coffee Shop”), milles keemik avastab, et kõik baristad on tegelikult keemiageeniused.

Vokaalpartiisid esitasid kaks ooperilauljannat, kuid kõrvale ei jäänud ka teadlased: humoristliku laulu kofeiinist esitas üks Harvardi ülikooli professoritest, saates iseennast akordionil, ning lõpuepisoodis laulsid oma võimete kohaselt solistidele kaasa ka preemia laureaadid. Vastavalt peoõhtu teemaga paluti näitlejast keemikul Daniel Rosenbergil ette valmistada reklaamvideo, mis köitis pealtvaatajaid täielikult.

2012. aasta tseremoonia märksõnaks oli „universum” ning publik sai näha maailmaesiettekandes neljavaatuselist miniooperit „Tark looja ja maailmaruum” („The Intelligent Designer and the Universe”), mis jutustas loo hullumeelsest ja rikkast mehest, kes pärandas oma tohutu varanduse astrofüüsikutele, et need looksid universumile korralikud riided. 2012. aasta tseremoonia peakõnelejaks oli Harvardi astrofüüsika­ professor Robert Paul Kirshner, kes oma esinemise ajal tegi katseid heeliumõhupallist sissehingamise ja kõrvitsakoogi tükeldamisega.

15

Eelmiste aastate miniooperite pealkirjad: 2010: „The Bacterial Opera” 2009: „The Big Bank Opera” 2008: „Redundancy, Again” 2007: „Chicken Versus Egg” 2006: „Inertia Makes The World Go Around” 2005: „The Count of Infinity” 2004: „The Atkins Diet Opera” 2003: „Atom and Eve” 2002: „The Jargon Opera” 2001: „The Wedding Complex” 2000: „The Brain Food Opera” 1999: „The Seedy Opera” 1998: „La Forza Del Duct Tape” 1997: „Il Kaboom Grosso” 1996: „Lament Del Cockroach” Traditsiooniliseks on kujunenud ka akordionimängijate kontsert, millele 2011. aastal lisandus Nobeli laureaatidest koosnenud balletirühma esinemine. 2012. aastal sellist fantastilist koreograafilist lisanumbrit mingil põhjusel ei pakutud. Kuid 2012. aastal esines publikule konnakujuliste elektrooniliste pillidega Jaapani kerominiorkester.

(Kerominiks nimetatakse kummalist pilli, mis koosneb mängukonnast ja elektroonilisest muusikainstrumendist. – Toim) Traditsiooniks on kujunenud, et nalja-Nobeli preemiaga pärjatud teadlastele annavad auhinna kätte tõelise Nobeli preemia laureaadid, kes on selleks puhuks riietatud tobedatesse kostüümidesse ning varustatud võltsprillide ja -ninaga. Lisaks on neile pähe topitud totrad mütsid. 2011. aastal andsid nalja-Nobeleid oma vähemedukatele kolleegidele üle professorid Roy Jay Glauber (Nobeli füüsikapreemia 2005), Louis Ignarro (Nobeli füsioloogiaja meditsiinipreemia 1998), Dudley Rоbert Herschbach (Nobeli

16

keemiapreemia 1986) ja Peter Diamond (Nobeli majanduspreemia 2010).

2012. aastal oli kutsutud Ig Nobeli preemiaid üle andma Dudley Herschbach (Nobeli keemiapreemia 1986), Richard „Rich” John Roberts (Nobeli füsioloogia- või meditsiinipreemia 1993), Roy Glauber (Nobeli füüsikapreemia 2005), Jack William Szostak (Nobeli füsioloogia- või meditsiinipreemia 2009) ja Eric Stark Maskin (Nobeli majanduspreemia 2007).

Lisaks loositakse igal tseremoonial välja kohting mõne Nobeli preemia laureaadiga, loosimine ise kannab nimetust Win-a-Date-Witha-Nobel-Laureate Contest. 2011. aastal oli kohtingupartneriks Louis Ignarro ning 2012. aastal Eric Maskin.

Tseremoonia üheks tipphetkeks on loenguseeria „24/7 Lectures”. See tähendab, et kõik ettekandega esinevad teadlased peavad mahtuma formaati 24/7, mis kujutab neile tõelist väljakutset. Eri valdkondade teadlastel tuleb kõigepealt jutustada etteantud teemal 24 sekundi jooksul ja seejärel võtta oma loengu mõte kokku seitsme sõnaga. Nii muutus näiteks mahukas teaduslik uurimus inimese reaktsioonidest stressile iidseks tõeteraks: „See, mis ei tapa, teeb meid tugevaks.”

2012. aasta 24/7 loengute teemad olid erakordselt keerulised: „Maailmaruum”, „Mass-spektromeetria”, „Arseenipõhine elu” ja „Elektri­ šokirelv”. Rich Roberts võttis oma loengu kokku sõnadega: „Ainult sitapead usuvad, et arseen toetab elu.” („Only assholes believe arsenic can support life.”) Kuid kõige kehvemini sai hakkama Roy Glauber, kes ei suutnud maailmaruumist rääkides oma mõtet seitsme sõna sisse ära mahutada.

Kõigile premeeritutele ulatatakse diplom (nalja-Nobeli preemia määramist kinnitav sertifikaat) kolme päris Nobeli preemia laureaadi allkirjaga ning suveniirina mingi ese, mis iseloomustab vastava aasta temaatikat. Näiteks 2011. aastal oli kingituseks niinimetatud „perioodiline lauake”, mis kujutas endast miniatuurset puidust kohvilauda

17

keemiliste elementide perioodilisuse tabeli kujutisega, ja 2012. aastal universumit sümboliseeriv liivakell.

Varasematel aastatel on auhinnaks antud näiteks ka fooliumist medaleid või medaleid, millel on kujutatud lõgistavaid pealuid. Preemiaks on olnud ka ebaharilik kana koos munaga. Rahalist auhinda nalja-Nobeli laureaatidele ette nähtud pole ning ka auhinnatseremooniale peavad nad saabuma oma kulu ja kirjadega.

Igal võitjal on õigus pidada 60 sekundit vältav tänukõne ja mitte sekunditki rohkem. Kui kõneleja rikub ajapiirangut või hakkab rääkima mõistetamatute terminitega, ilmub lavale kaheksa-aastane tüdruk (Miss Sweetie Poo), kes valjult ja resoluutselt teatab: „Lõpetage, palun! Mul on igav!”

Tseremoonia lõpeb õhtujuhi Marc Abrahamsi traditsiooniliste sõnadega, mida ta kordab igal aastal: „Kui te ei võitnud sel aastal Ig Nobeli preemiat ning iseäranis siis, kui võitsite, ärge kurvastage – võib-olla veab teil tuleval aastal!”

Mõni päev pärast auhinnatseremooniat peetakse traditsiooniliselt niinimetatud „Nalja-Nobeli loengud” („Ig Informal Lectures”), kus äsja auhinnatud teadlastel tuleb selgitada oma uurimust ja põhjendada selle tähtsust.

Antud raamat tutvustab viie viimase aasta (2008–2012) naljaNobeleid ja nende võitjad pikemalt ning lisaks toob teieni aastail 1991–2007 nalja-Nobelite võidu toonud teadustööde teemad ja nende kokkuvõtliku kirjelduse. Lusti ja lõbu peaks jaguma mõlemast esmakordselt eesti keeles ilmuvast ülevaatest.

Koostaja

Nalja-Nobelid 2008

Vöölased muudavad ajalugu (arheoloogiaauhind 2008)

2008. aasta arheoloogiapreemia viisid Brasiiliasse São Paulo ülikooli teadlased Astolfo Gomes de Mello Araújo ja José Carlos Marcelino, kes uurisid loomade käitumist arheoloogiliste väljakaevamiste piirkonnas ning püüdsid välja selgitada, kui kiiresti hävitavad loomad arheoloogilisi leiukohti ja kas nad suudavad sel moel mõjutada inimese arusaamu ajaloost. Kui mõnikord on preemia antud ka leheküljelise teadusliku selgituse eest, siis brasiillaste avaldatud artikkel teadusajakirjas oli erakordselt pikk – ligi 30 lehekülge.

Brasiilia teadlased võtsid katsealusteks vöölased (vööloomad, armadillid) ning valisid nende paljude liikide hulgast eksperimenteerimiseks kuuevöödilise ehk kollase armadilli ehk kuuevöölase (Euphractus sexcinctus), kes kuulub napihambuliste (Xenarthra) seltsi, vöölaste (Dasypodidae) sugukonda, alamsugukonda Euphractinae ja perekonda Euphractus. Teatavasti katab vöölaste selga luukilbist rüü koos sarvkilbistega ning nad elavad troopilises ja subtroopilises Ameerikas, sealhulgas Argentinas, Boliivias, Uruguays ja Brasiilias.

Nende kohta on teada, et nad on ainsad loomad, kellele leepratõbi nakkab, mistõttu kasutatakse neid üsna sageli leepra teaduslikul uurimisel. Nüüd kasutasid brasiillased seda looma ka ajalooteaduse huvides. Brasiilias on selle loomaliigi nimeks tatu-peba, tatu-peludo, tatu-cascudo, tatu-de-cemitério, tatu-de-mão-amarela, tatu-de-seis-cintas või koguni papa-defunto.

21

Brasiillased suutsid katseliselt tõestada, et vöölased pööravad täielikult segi arheoloogilised leiukohad, hävitavad arheoloogilisi esemeid, tekitavad maa all täieliku kaose ning muudavad seeläbi ka inimeste arusaamist varasest ajaloost. Vöölased suudavad oma võimsate küünistega kaevuda pinnasesse ja veedavad seal suure osa oma elust, kaevates urgusid. Elu­

Arheoloogiaauhind 2008

tegevuse käigus aga

Auhinna saajad: • Astolfo Gomes de Mello Araújo • José Carlos Marcelino (mõlemad São Paulo ülikool, Brasiilia) Andmed uurimuse kohta: • Pealkiri: The Role of Armadillos in the Movement of Archaeological Materials: An Experimental Approach (Vöölaste roll arheoloogilise materjali liikumises: eksperimentaalne analüüs) • Autorid: Astolfo Gomes de Mello Araújo, José Carlos Marcelino • Ilmumiskoht: Geoarchaeology vol. 18, no. 4, pp. 433–460 • Ilmumisaeg: aprill 2003 • Uurimuse asukoht: http://usp-br.academia.edu/AstolfoAraujo/ Papers/180791/The_role_of_armadillos_in_the_ movement_of_archaeological_materials_an_experimental_approach http://infoscopio.files.wordpress.com/2008/10/ tatu.pdf

kannavad nad ühest pinnasekihist teise ka maa all asuva arheoloogilise materjali, millega tekitavad arheoloogiateadusele korvamatut kahju.

Eseme pisimgi liigutamine võib teadupärast tuua kaasa eksituse selle ajaloolisel dateerimisel. „Iga arheoloog on oma karjääri vältel tajunud, et vöölased on tõsiseks probleemiks,” rääkis Araújo. „Ma sain sellest aru, töötades Brasiilia

erinevates piirkondades. Eriti mäletan indiaaniaegadest pärit ilusaid ja suuri keraamikatükke, mille leidsime Xingus kaevamistöid tehes vöölase urust.”

Katseks valmistasid teadlased hoolikalt ette 5,9 x 4,2 meetri suuruse ellipsikujulise betoonpõranda ja -seintega maa-ala (umbkaudne pindala 16 ruutmeetrit) São Paulo loomaaia territooriumil, kuhu kaevasid hulgaliselt keraamikafragmente ja kivitükke – nelja sügavusse ja üksteisest piisavalt kaugele. Seejuures olid kõik peidetud esemed märgistatud nelja erineva värviga (puna-

22

ne, sinine, roheline, valge/kollane). Kõige sügavamale ehk otse betoon­põranda peale paigutati ühte ritta punased killud, neist 20 sentimeetrit kõrgemale rohelised, veel 20 sentimeetrit kõrgemale sinised ja päris maapinnale asetati valged/kollased kivi- ja savi­ tükid, kusjuures pisikeste kildude vahe ühel tasapinnal oli kuni 15 sentimeetrit. „See oli hullumeelne töö,” meenutasid arheoloogid. „Veetsime terve päeva kivide ja kildude servi lihvides, et loom end ei vigastaks.”

Seejärel lasti sellele alale lahti emane vöölane ning lubati tal seal ligi kaks kuud rahulikult tuhnida ja möllata. Kui eksperimendi algusest oli möödunud 53 päeva, viidi armadill katselapilt minema ja teadlased asusid savitükkide asukohti üle kontrollima. Hiljem laboris registreeritud artefakte oli ühtekokku 1406, mille hulka polnud arvestatud neid kilde, mida loom polnud liigutanud ja mis olid jäänud oma esialgsesse asukohta ning seetõttu ei olnud antud uurimuse eesmärgiks. Nagu võis oletada, ei ilmutanud vöölane mitte mingisugust austust stratigraafia vastu, leides suurema osa märgistatud esemetest üles ja paisates need segamini (sellist tegevust nimetatakse teadusringkondades bioturbatsiooniks).

Arheoloogid tegid oma katsest seesugused järeldused: 1) vöölased liigutavad maa-alust leiumaterjali vertikaalselt nii üles kui alla; 2) nad suudavad toimetada esemeid maa all nende esialgsest asukohast mitme meetri kaugusele; 3) nad suudavad segi pöörata üksteisest kuni 20 sentimeetri sügavusel asuvad kultuurkihid; 4) vööloomade tegevus jätab mulla alla teatud märke, mida on arheoloogilistel kaevamistel võimalik märgata; 5) arheoloogiliste esemete suurus, kuju, kaal või hulk ei oma vöölase silmis mingit tähtsust, ta teisaldab kõik ettejääva; 6) vöölased on arheoloogide looduslikud vaenlased.

23