Valve Raudnask - Kõik, mis on juhtunud

Va l v e Raudnask

Va l v e Raudnask Kõik, mis on juhtunud

Kujundanud Andres Tali Toimetanud Meelike Saarna

Fotod erakogust

© Valve Raudnask © Tammerraamat, 2011

ISBN 978-9949-482-21-4

Trükitud OÜ Greif trükikojas

www.tammerraamat.ee

Sisukord

Sissejuhatus. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 7 KRANTSI. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 9 ... . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 11 Talu. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 14 Elsa. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 21 Kolja. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 25 Vassili. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 29 Hans Vall. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 31 Küüditamine . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 35 Raasikul . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 40 Hüvastijätud . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 45 ... . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 51 NOORE KULDARI LUGU . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 57 Kooliaeg. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 59 Tappev sõjavägi. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 70 Unes, pronksis, raamatus. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 85 Hädas leitud sõbrad. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 96 Suure Kuldari saatus . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 104 Koidu. Tüdrukud ja poisid . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 108

5

6

Va l v e R a u d n a s k

AEG JA AJALEHT. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 123 ... . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 125 Aga mina ise?. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 129 Peatoimetajad. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 139 Kolleegid. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 146 Hruštšovi aeg. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .158 Komsomolilood. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 161 Eestiaegsed kommud. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 165 Argipäev. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 170 Kalmistuteema. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 176 TOOMPEAL. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 189 Pööre . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 191 Valimised . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 197 Loss . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 201 Lauluväljakult Toompeale. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 204 Esimesed ehmatused. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 209 Püha pank ja paha põllumajandus. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 217 Inimesed nagu inimesed ikka. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 229 Meel ja keel. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 237 .... . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 246 Midagi jääb pooleli. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 251

Sissejuhatus

S i ss e j u h a t u s Öeldakse, et seni, kuni inimene loodab, pole kõik kadunud.

Mis on olnud minu elu suuremad lootused?

Lapsepõlves lootsin, et mu vanemad elavad kaua. Olin vanade vanemate laps ja mul oli kooliajal väga suur, aga sügavale peidetud hirm, et nad kaovad.

Vanemad elasid kaua.

Tahtsin saada ülikooli ja leida töö, mis mulle sobib ja meeldib. Sain Tartu Ülikooli ja ajakirjanikutöö läks minu kärsitu loomusega kokku.

Lootsin leida targa mehe. Mida hakata peale mehega, kellel pole pead otsas! Kuldar Raudnask oligi minust targem ja mõistlikum. Sai naljast aru ja tegi ise nalja. Nii argielus kui ka ajalehes.

Noor Kuldar sündis meile aastal 1965. Olen ahastanud ja palunud, et mu poeg tuleks tagasi. See lootus on katki ega lähe iial täide. Mõnikord taban end mõttelt: see kõik pole juhtunud minuga. Ma ei kannataks sellist elu ju välja! Olen see ikka mina, kes edasi elab?

Pärast poja hukkumist Nõukogude armees olengi katkine inimene. See ei paista iga päev ja igas olukorras välja, aga see on nii.

7

8

Va l v e R a u d n a s k

See oli teine katkiminek. Esimene elupurustaja oli küüditamine. Eriti üks kevadpäev pärast märtsiküüditamist. Saime põgenema ja läksin mõni nädal hiljem salaja tühja kodutallu oma riideid võtma. Keegi oli mind märganud ja varsti sõitis Laheda valla miilitsavolinik jalgrattal kohale. Panin üle põllu jooksu. Ta tulistas mulle järele. Kindlasti õhku. Aga ma olin siis ainult 12-aastane.

Kas ma praegu ka millelegi loodan? Jaa, sellele, et mul jätkuks jõudu ja vaimu see raamat valmis kirjutada.

Samuti sellele, millele loodavad kõik vanad inimesed – äraminekule, mis ei piina mind ega tee tüli teistele.

Ma ei tahtnud teha paksu raamatut. Sellist, kus viimane kui asi, mis hinge taga on ja meelde tuleb, saab kirja pandud. Avameelsus on ju tore, aga ainult sellest ei piisa. Midagi peab ka öelda olema. Pealegi arvan ma, et kui eluloojutustaja striptiisi teeb, end päris paljaks kisub, hakkab tal endal ehk kergem, aga lugejal võib-olla hoopis piinlik. Miks arvata, et tõde tahab päris alasti olla?

Sisuliselt on siin raamatus neli esseed elust, mitte eluloojutt.

Hea, kui sinust jääb järele raamat.

Kurb, kui ainult raamat.

Tunnistan: see on üsna suure süüdlase tunne, kui sinu endaga suguvõsaharu lõpebki.

Krantsi

Krantsi

...

Ma ei olegi Tallinna kevadega ära harjunud. Maikuus püüab meri oma talvekülmusest lahti saada ja rõskus tungib linna. Võrumaal on maikuus noor suvi. Just maikuus tulimegi pärast 1949. aasta küüditamise eest põgenemist Tallinna kanti elama. Niigi oli õudne olla, ja siis veel see külm merine kevad. Samas hakkas meri ise mulle esimest pilgust peale meeldima. Vaade merele on nagu vaade igavikku.

Aga alustagem lugu ikka algusest, Võrumaalt ja lapsepõlvest.

Mihkel Mutt on küll kord arvanud, et mälestusi tuleks hakata kirjutama 30. leheküljelt, sealt, kus lapsepõlvejutud lõpevad. Ise ta pole oma sõnade järgi käinud, aga mina kavatsesin algul tõesti lapsepõlvelood kirjutamata jätta. Ometi ei saa seda teha.

Inimene pole ilma lapsepõlveta arusaadav.

Esimesed kümme eluaastat arvasin, et Võrumaa on maailma keskpunkt, et kuidas keegi üldse tahab kuskil mujal elada. Ühes juudi anekdoodis on see kodukoha kesksus hästi tabatud. Nimelt küsib Odessa juut teiselt, kaugel Pariis on. Teine vastab, et mitu tuhat kilomeetrit Odessast. “Õudne kolgas!” hüüab selle peale esimene.

Mõistagi ei arva ma enam, et Võrumaa ja minu Krantsi kodutalu on maailma keskpunkt, aga minu maailma kujunemise

11

12

Va l v e R a u d n a s k

keskpunkt küll. Nii heas kui ka halvas, nii sügavuses kui ka piiratuses.

Suurt vaeva nõudis maalapsest linnainimeseks saamine. Kui sa maal oma kandis kedagi tundsid, siis sa nägid teda ikka ja jälle. Klassi- ja ülikoolikaaslaste puhul teadsid ka, et aeg-ajalt saad nendega kokku. Aga pärast esimest välisreisi haaras mind paanika. Praeguste globaalsete hetkesuhete taustal, kus inimesed tulevad ja lähevad läbi üksteise elu, on mu ärevusest vist võimatu aru saada.

Ometi on see tunne mul tänini meeles. Meie turismigrupp oli Poolas hästi läbi saanud, maailmast ja endast üksteisele palju rääkinud. Aga siis olime Tallinnas tagasi, ütlesime Balti jaamas “head aega”, ja oligi kõik. Ma ei suutnud leppida, et kuidas võib nii olla: inimesed tulevad sinu maailma, me elame ühel ja samal ajal edasi, aga tõenäoliselt ei kohtu enam kunagi ning unustame üksteise nime ja näo. Maalaps minus küsis: kuidas on see võimalik, et elus inimesed muutuvad üksteise jaoks olematuks? Selline maailm oli mulle mõistatus.

Ka nõudis kõva õppimist see, et linnas võib kõike teha, aga asjadest nii rääkida, nagu nad on, eriti ei maksa. Ega ma olegi seda kunsti tänaseni päris selgeks saanud. Küll olen tähele pannud, et ümbernurgajutu või vaikimise taga ei ole iga kord viisakus ega tasu sealt ka midagi kavalat või keerulist otsida. Mõni inimene ei pea viisi, teisel jälle puudub isiklik arvamus.

Kultuurišoki sain Moskvas, aga mitte Moskvast. Hruštšovi ajal tekkisid raudsesse eesriidesse pilud. Rohkem saadi välismaale sõita, rohkem tuli välismaad siia. Puhkusereisi ajal Moskvasse trügisime mehega ka esimesele suurele Ameerika olme-elektroonika näitusele. Lauad näituse sissepääsu ees olid pilkupüüdvaid

Krantsi

värvilisi reklaamvoldikuid täis, kõik haarasid neid. Sissepääsu juures seisid kaunid blondiinid, kes iga külastaja lähenedes keep smilingu näkku manasid. See võõra inimese kõrvuni ulatuv naeratus ehmatas mind niivõrd, et kangestusin ja pillasin kõik reklaamvoldikud laias kaares põrandale. Ma polnud kunagi elus näinud nii suurt ja nii tühja naeratust.

Selle ehmatava kogemuse tõttu ei lähe mulle korda lääneeestlaste soovitused, et kodueestlased peaksid hoopis rohkem naeratama. Kuulakem üksteist, vaadakem silma, olgem sõbralikud, aga suud kõrvuni kiskuda küll ei pruugiks. Ma ei saa sinna midagi parata, et keep smiling on minu jaoks lõhnata kunstlill.

Küllap on oma mõju sellelgi, et Võrumaal oli laialt käibel väljend “naerust tunned narri”.

13

Ajakirjandusmaja, kus n端端d vist enam 端htegi toimetust ei ole.

Kõik inimesed siin fotol on kunagi Noorte Hääles töötanud. Pilt on tehtud 1970. aastate alguses Noorte Hääle aastapäeva puhul. Fotol paremalt esimene on tollane peatoimetaja Karl Helemäe, vasakult esimene Ellen Lindström. Tema kõrval Agnes Randorg ehk Sassa-mamma, elupõline toimetuse sekretär.

Noorte Hääles vahetusid 1981. aastal peatoimetajad. Ago Ustal (vasakul) läheb, Enn Siimer (paremal) tuleb.

See foto minust on tehtud Edasi rubriigi “Lugejaga vestleb� jaoks 1976. aasta paiku.