Neli päeva Kabulis

Anna Tell

:

neli paeva kabulis

Anna Tell

:

neli paeva kabulis Inglise keelest tĂľlkinud Eve RĂźtel

Originaali tiitel: Anna Tell Fyra dagar I Kabul Wahlstrom & Widstrand Sverige, 2017 © Anna Tell Published by agreement with Hedlund Agency AB. Toimetanud Kadri Põdra Kujundanud Villu Tammer Tõlge inglise keelest © Eve Rütel ja Tammerraamat, 2018 ISBN 978-9949-616-26-8 Trükikoda Greif www.tammerraamat.ee

PĂźhendatud kĂľigile Mossabys, mu armastatud Johanile ja mu kahele inglile.

1 Ööpimedus oli eelseisvaks ettevõtmiseks hädavajalik. Kõik olid oma rolliks valmistunud ning kogu operatsiooni sammhaaval läbi harjutanud. Enamik patrullsalga liikmeid oli seda teinud varemgi.

Mõne jaoks oli see esimene kord, tema jaoks aga lihtsalt järjekordne tööpäev.

Farouk oli käskluse andnud.

Kinni võtta ja arreteerida. Keegi ei tohtinud surma saada, olukorrast olenemata.

Tema munder oli juba läbi ligunenud.

Ta püüdis käekella tulemusteta kuivaks nühkida.

03:58.

Ta kuulas, kuidas vihm vastu maapinda trummeldab. Lõhnas kopituse järele, kui muda ta mundrile pritsis. Õhk oli raske ja läpatanud. Higi nirises mööda selgroogu alla ja valgus rindade vahele.

Viimane sõõm vett.

Ta asetas käe Farouki õlale ja näitas talle kellaaega. Mees noogutas ja küünitas raadiot võtma, valmis rünnakuks käsklust andma. Majale lähenemine pidi toimuma kiiresti.

Ta nägi pimeduses üksnes selle ähmaseid piirjooni. Ainult üks korrus.

Uks paiknes hoone keskel. Nad pidid lähenema ida poolt. Ühtki sammu ei tohtinud teha rutakalt; kõik oli varem üksikasjalikult kavandatud.

Siis kuulsid nad kuulipildujatule raginat.

Pagan!

7

Hetk hiljem hakkasid automaatrelvad tema ees tulistama, mitmest asukohast korraga. Ta viskus Farouki kõrvale kõhuli. Mees suunas püssitoru üle nende ees laiuva lageda välja. „Sa pead käskluse andma.”

Ta hääl kuhtus nende patrullsalga vastutule kärinasse. Šrapnell vihises läbi õhu ja nende ees paiskus muda valingutena üles.

Nad olid oma võimaluse käest lasknud.

Ta müksas Farouki ja signaliseeris ühe käega „taganeda”. „Anna taganemiskäsk!” „Aga me saame nad kinni võtta.” „Neid on liiga palju. Taganeda! Kohe!”

Mitu sekundit läks mööda. Siis kostis raadiost Farouki hääl. „Siksakitades taganeda!”

Muda ja vee maitse ajas ta öögatama, kui nad joostes tagasi tõmbusid. „Me peame varjuma ja vastu tulistama!” karjus ta.

Raadiost kostis uuesti Farouki hääl: „Tulistamispositsioonidele!”

Ta hoomas agentide liikumist, kui nad pikali viskusid, kuulipildujad haarasid ja tulistama hakkasid.

Veel üks kurdistav valang.

Kuid tema ees ja temast vasakul jäi kõik vaikseks.

Naine roomas küünarnukkidel edasi. Ta rinnus pitsitas; raske oli hingata. Ta hingas suu kaudu. Higi ja vihmavesi segunesid ta keelel. „Atmar, jumala pärast, tagane!”

Ei mingit vastust.

Ta vedas end viimased meetrid läbi muda ja haaras mehe jalast. „Atmar! Kas sa kuuled mind!”

Farouki väikevend ei liigutanud. Tema kuulipilduja, mis teistele veel hetk tagasi katet pakkus, lebas maapinnal. Verd uhkas ta peast või näost, naine ei saanud aru, kust täpselt.

Verd pulseeris ka ühest jalast.

Atmar põrnitses talle otsa. Ta neelatas ja avas suu. „Tss!“ ütles naine ja pani sõrme huultele. Mehel tuli jõudu säästa. „Ära … jäta mind … siia.”

Atmar ägas ja haaras ta käsivarrest. Vesi värvis mehe beeži mundri tumedaks.

8

„Ma kavatsen meid siit välja viia. Aga kui sa mind lahti ei lase, sureme mõlemad siin mudas!”

Ta karjus mehele otse kõrva. Kerge noogutus ütles talle, et mees sai aru. Ta surus ühe põlve vastu mehe selga ja sikutas teda tahapoole.

Ta lohistab mehe välja. Tulistamine ja manööverdamine, see oli kõik, mis praegu luges. „Kas sa mu relvaga saad hakkama?”

Atmar noogutas ja liigutas käsivart. „Võta mu Glock ja mina võtan su vintpüssi. Ära tulista enne, kui meie pihta tulistatakse. Said aru?”

Mees ajas verise pöidla enda ees püsti. Tal läks tarvis mõlemat kätt, et lohistada mees tahapoole, lagedalt ära. Siis keeras ta oma relva rihma ümber kaela ja sättis AK-47 nii, et see jäi ta parema reie kohale rippu.

Ta avas Atmari vööl oleva laskemoonapauna, tõmbas välja uue magasini, väljutas tühja ja surus uue kiiresti sisse. Pani seejärel kaitseriivi peale, et relv oleks ohutu.

Ta asetas oma Glocki Atmari peopesale ja surus mehe pihud selle ümber kokku. Mehe käsivarred lebasid rinnal. „Oled kindel, et tuled sellega toime?”

Mees sirutas käed välja, sihtides püstoliga eespool vilksatavaid tulukesi. „Hästi.”

Teised salgaliikmed olid jätkanud taganemist. Tema ja Atmar leidsid end omade ja vaenlaste vahelt. Kui salk oleks aru saanud, mida ta neile oli õpetanud, kataksid nad teda senikaua, kui ta liigub. Ta vajutas raadio saatenupule. „Farouk! Kata meid! Atmar on haavatud!”

Keegi karjus nende taga dari keeles.

Ta lootis, et see oli nõusolek.

Ta küürutas Atmari selja taha, haaras tal kaenla alt kinni ja tõusis püsti. Mees ei kaalunud kuigi palju. Nii kiiresti kui ta suutis, lohistas ta Atmari tahapoole. Nad olid nähtaval ja kaitsetud. Ent siis kuulis ta enda taga kahe kuulipilduja hakkivaid valanguid.

Et mitte libiseda, surus ta saapad igal sammul sügavale mutta.

Kalašnikov kolksus vastu põlve.

9

Raadiost kostis läbisegi rääkivate häälte lärm. Veri kohises kõrvus.

Higi tilkus silmadesse ja pani need kipitama. Atmar ägas. „Enam pole palju jäänud.” Äkki rabisesid kuulid otse Atmari jalge ees mutta.

Ta nägi silmanurgast vilksamisi liikumist.

Lasud tulid lähedalt.

Atmar oli seda samuti märganud. Ta tõstis viivitamatult püstoli ja hakkas tulistama, samal ajal kui naine lohistas teda kivi taha varju.

Naine haaras kiiresti kuulipilduja, laskus kumarasse ja toetas end vasakule põlvele. Atmar vajus maapinnale kägarasse, sihtides püstoliga endiselt tulistaja poole.

Relvakaba tugevasti vastu õlga surudes vajutas naine päästikule.

Ta vabises. Veel üks laskude valing raksatas ta kõrval mutta.

Siis, sähvatus toruotsast!

Ta tulistas kaks lasku, korrigeeris sihikut ja tulistas uuesti. Seejärel vallandas ta päästiku ja viskus kõhuli. Nimetissõrm uuesti päästikule, vajuta. Veel kaks lasku. Vabasta, vajuta uuesti. Ta kõrvad kumisesid.

Ta nägi, et Atmar püüab Glocki kasutada. See oli hea märk.

Tulistaja asukohast kostis hüüatus ja oie.

Kuulirahe lõppes.

Ta tulistas veel ühe valangu. Endiselt vaikus.

Kivi kaitsvas varjus lebades vahetas ta mõlema relva magasinid.

Nad ei olnud veel väljaspool ohtu.

Ta tõmbas lahinguvesti taskust kähku välja sidemerulli ja keris selle tihkelt ümber Atmari puusa. Naise sõrmed töötasid pimeduses nobedalt.

Ta vajutas saatmisnupule. „Üks vaenlane maas! Jätkame liikumist, katke meid!”

Farouki hääl vastas viivituseta. „Selge!”

Farouk vastutas ülejäänud salga eest. Taas kord rebestas nende taga õhku kuulipildujatuli. Ta haaras Atmaril kaenla alt ja hakkas teda uuesti lohistama.

Naine heitis pilgu üle õla. Kivimüür hakkas kuju võtma. See polnud küll päris määrustekohane, kuid ta kavatses teha kõik mis võimalik, et iga rühmaliige taas koju tuua.

10

Polnud tema ülesanne? Ta vilistas selle peale.

Selleks ajaks, kui ta müürini jõudis, olid ta käsivarred tuimaks muutunud.

Aga nüüd olid nad ohutsoonist välja jõudnud. Nad olid täpselt sama kaitstud kui iga teinegi siin Dowlatābādis vaenlase territooriumil, kell pool viis hommikul.

Haavatud või langenud kaaslaste mahajätmine ei tulnud kõne alla.

Ta oli seda neisse tampinud üha ja uuesti, päev päeva järel.

Taganemiseks oli kulunud palju aega. Sekunditest olid saanud minutid.

Nüüd pidid meedikud valmis olema. Vastasel juhul jäänuks Atmar jalast ilma. „Saada kohale meedik ja tõlk,” lõõtsutas ta dari keeles.

Kuigi ta suutis end arusaadavaks teha nii dari kui ka puštu keeles, tahtis ta olla kindel, et ei tekiks ühtki vääritimõistmist. „Tulevad,” kuulis ta enda kõrval häält.

Ta toetas Atmari müüri najale ja hoidis oma veepudelit mehe suul, kallutades ettevaatlikult. Mees köhis, kuid suutis siiski lonks lonksu järel neelata. Ta tiris ära mehe mundripükste jäänused, mis räbalatena säärte ümber rippusid. Oli tunda vere ja püssirohu lõhna.

Ta istus risti mehe vastu, koos tõlgiga, ja tõstis Atmari haavatud jala oma õlale. Seejärel pühkis ta vere mehe näolt ja uuris ta kätt. „Ära muretse. Sul on kõigest pindmine veresoon läbi lõigatud.

Morfiin, tilguti ja esmaklassiline ravi teevad imet,” ütles ta inglise keeles, püüdes pisaraid häälest tagasi hoida.

Tõlk edastas ta sõnad dari keeles.

Jõuetu naeratusega patsutas ta Atmari õlale ja neelatas raskelt.

Kurgus pitsitas ja rind täitus lämmatavast raskusest. Ta jättis mehe meediku hoole alla, kes asus otsekohe pealambi valguses otsima veeni, kuhu torgata nõel.

Ta leidis Farouki ülejäänud salgaliikmeid ergutamas.

Mees peatus ja vaatas talle tükk aega otsa. „Aitäh, Amanda, ta poleks ilma sinuta sellest välja tulnud.”

Naine naeratas. Viimane asi, mida ta praegu teha tahtis, oli seista seal Balkhi põhjapiirkonna mudas ja hakata tönnima. Ta nühkis käekella.

11

04:32.

Keegi ei tahtnud enam kauem aega viita. Vaenlane võis ümber grupeeruda või hakata iga hetk nende pihta rakette tulistama.

Rinnus valutas. Naine sulges silmad ja surus pisarad jõuga tagasi.

Ta oli elus, ja ta oli päästnud Farouki väikevenna kindlast surmast.

Miski muu praegu ei lugenud.

Kaks minutit hiljem veeresid kolm sõidukit minema. Kõik olid kohal ja nad võisid suunduda otse baasi tagasi.

Naine asutas end tagaistmele Farouki kõrvale. Ta lootis, et mees ei kavatse kohe operatsiooni läbi arutama hakata. Ta igatses duši alla ja kanget kohvi. Omaette olekut. Sellest oli hulk aega möödas.

Ta võttis vesti rinnataskust telefoni. See oli vahepeal mitu korda vibreerinud.

Kolm vastamata kõnet, helistajaks „Bill tööl”.

Miks ta just praegu helistas? Kodus, Stockholmis, oli kell kaks öösel.

Ta hoidis telefoni põse ja õla vahel. Mees vastas esimesele kutsungile. „Lõpuks ometi! Ma helistasin sulle mitu korda.” „Ma nägin jah. Oletan, et midagi olulist?” „Ma vajan sind läbirääkijaks, kohe praegu. Kas ma saan sulle turvaliinil tagasi helistada?”

Ta tundis, kuidas sisemus tõmbus õõnsaks. Tema kõige olulisem töö Afganistanis oli riikliku rakkerühma rajamine, mitte läbirääkimiste pidamine. „Ma jõuan poole tunni pärast tagasi baasi,” vastas Amanda, lisades lühikese selgituse juhtunust.

Ta kuulis, kuidas Bill teisel pool ohkas. „Oled sa ikka ühes tükis?” „Jaa. Aga ma arvan, et ma … ma vist … tapsin kellegi.” „Amanda, sul on pikaajaline kohustus olla afgaanide patrullsalga ülema nõustaja, sul ei ole ette nähtud lahingus osaleda!”

Ta hingas nina kaudu sisse ja sulges silmad. Need kipitasid. „Siin on pime, vihma kallab, me ukerdame kusagil mudasel põllul Dowlatābādis ja meie pihta tulistavad vastupanujõud, kelle 12

me peaksime kinni võtma. Nõustaja või mitte, hädaolukord on hädaolukord.” „Ma saan aru. Aga Amanda, paki oma asjad ja ole minekuks valmis niipea, kui me oleme turvaliinil rääkinud.” „Kui kauaks ma lähen?” „Pole teada. Kiirusta. See on tähtis.”

2 Pakk kaalus kaks kilo. Mees hoidis seda ühes käes, tajudes selle raskust. Pakk oli õhukindlalt suletud. Kahes kilekotis ja mitu kihti toruteipi ümber. Kõik paksus pruunis mullikilest ümbrikus.

Ta oli seda enne uuesti kinniteipimist nuusutanud. Tema üllatuseks ei lõhnanud see mitte millegi järele. Ta pani vastu kiusatusele sõrm suus märjaks teha ja kotti torgata, nagu filmides tehakse.

Ta ei söandanud.

Ta asetas paki lauale ja silmitses seda. Võttis siis diivanil istet, sõrmed kukla taga ristatud, ja hingas raskelt. Ühel suurvarbal hakkas endast märku andma sissekasvanud küüs.

Ta tiris niiske soki jalast ja piidles küünt. Tüüpiline. Selle varba küüs kasvas tal pidevalt sisse.

Ta pilk maandus hiljuti ostetud maalil, mis kujutas dramaatilist võitlust rebase ja röövlinnu vahel. Kohutav pilt. Teisel maalil oli kotkas, kes hakkas parajasti küüsi kabuhirmus põgenevasse parti lööma.

Loomad lähikontaktis loodusega – keegi ei suutnud seda teemat kujutada nii hästi nagu Bruno Liljefors. Nii vastati talle Rootsi kunstinõukogust, kui ta nende motiivi ja kunstniku valikut küsitavaks pidas.

Samas olid nad teda kahtlemata sõna-sõnalt võtnud, kui ta oli tahtnud saada midagi niisugust, mis oleks seotud loodusega, eelistatavalt koos veega, midagi elavat ja tegevust tulvil. Kuid ta oli silmas pidanud midagi hoopis kergemat, õlitehnikas, kunstnikuks Anders Zorn või Carl Larsson. Tüüpilist Rootsi suvemotiivi.

Väljas oli pime. Tänavamüra oli vaibunud ja aknast sisse imbuv õhk tundus värskendav.

14

Ta ei tohiks seda teha.

Ta tĂľesti ei tohiks seda teha.

Aga kas tal oli valikut? Valik on alati olemas. Ta oli endale ikka nii Ăśelnud. Olgu mis tahes.

Kuid millise hinna eest?

3 Raadio hakkas tööle. Väike must ekraan lõi helendama. Oskar teadis ette, et see kõne tuleb nagunii talle. Stureplani ümbruses oli olnud lärmakas õhtu. Ainus, mida ta tõesti teha tahtis, oli aeglaselt üle Västeri silla sõita, et päikesetõusu nautida, ja siis auto garaaži ära panna. „Tsoon ühele kolm-nullilt. 31-9110, vastuvõtt.”

Otse loomulikult tuli see talle. Polnud mingit võimalust sellest kõrvale vingerdada. „31-9110, Västeri sild. Vastuvõtt.” „Helistab üks naine, kes on hommikusel jalutuskäigul Norr Mälarstrandil Mälari paviljoni juures. Ta ütleb, et seal põõsastes lamab keegi.” „Joodik?”

Oskar vaatas käekella, märkis aja 05:07 märkmikku ja ohkas. Kes on see luuser maakonna dispetšerteenistuses, kes saadab seersandi joodikut kontrollima? „Pole kindel, aga tundub tõenäoline. Naine ei taha lähemale minna, aga jääb kohale, kuni sa sinna jõuad.”

Ta tahtis küsida, miks naine endale tüli teeb, kuid sai õigel ajal pidama. Mõelda vaid, et ikka veel on inimesi, kes on nõus ootama, kuni politsei saabub. Mingi joodiku pärast. „Selge, oleme teel.”

Norr Mälarstrand oli inimtühi, kui mitte arvestada spordidressis naist, kes parkimisplatsilt lehvitas. Stockholmi kesklinnas oli liiklus 16

alles suhteliselt hõre, olgugi et puhkuste aeg oli juba läbi. Oskar keris akna alla. „Kas ta on seal all?” „Jah, põõsas, ainult jalad paistavad.” „Siis leiame ta oma jõududega üles. Aitäh abi eest.”

Ta keris akna tagasi üles ja tõstis lehvituseks käe, andmaks naisele märku, et teda ei läinud enam tarvis. Sel kellaajal polnud tal energiat avalikkusega suhelda, kui see polnud just hädavajalik.

Võibolla see polnudki lõppkokkuvõttes nii halb, joodiku eest hoolt kanda – ta võib sellega ehk vahetuse lõpuni venitada. Siis saaks koju minna, duši all käia ja end voodis välja sirutada, kuni järgmise vahetuse aeg kätte jõuab.

Seal see oligi, ta märkas kahte jalga. Kaks kondist paljast säärt, mis lõppesid valgete riidest kingadega. Keha lamas kõhuli. Põõsast vilksatas roosa särgisiil. Valgeid šortse täiendas kitsas vöö. Pesueht lilla. Oskar kükitas ja tõmbas kindad kätte. Ära kunagi tee joodikuga tegemist ilma kinnasteta. Vahet pole, on ta kodutu või aadlisoost. „Hea küll, su iluuni on läbi. Aeg üles ärgata. Siin politsei.”

Ta näpistas ühte säärt.

See oli külm ja kõva. Mitte pehme ja lõtv nagu kellelgi, kes on sügavas unes. Oskar võttis mõlemast jalast kinni ja lohistas õblukese keha välja seda samal ajal teistpidi pöörates. „Pagan!”

Ta põrkas sedamaid tagasi.

Vaatepilt oli jube.

Isegi Rootsi pealinna karastunud politseiniku jaoks.

Keha ülaosa oli kaetud vere, mulla ja muu põõsaaluse kõduga.

Nägu paistis olevat grimassiks kõverdunud ja naha külge oli kleepunud märga mulda. Suu oli lahti, nagu oleks mees selges õuduses karjunud, mõistes, et peab surema. „Rickard, jeerum küll! Tule siia! See on laip!”

Kollanokast paarimees sörkis kohale ja kummardus vaatama. Ta nägu tõmbus kahvatuks. „Jumal küll! Kas ta … on ta tõesti surnud?”

17

„Ilma mingi kahtluseta. Näib, et vennikest on pussitatud. Vaata seda!”

Oskar tõmbas särgi ettevaatlikult kõrvale. Ta noppis ära suured rohelised lehed, mis olid kleepunud kuivanud vere külge. Lõhnas läpatavalt. Veri ja märg muld. Kollanokk oli sammu tagasi astunud ja kükitas. „Need näevad tõesti välja nagu noahaavad … nüüd kui sa ütled …” „Piira praegu suur ala lindiga ja ma vaatan, kas saan lisajõude kutsuda.”

Praktikant jooksis sedamaid auto juurde. „Tänapäeva kollanokad on hädised nagu tited, nad ei suuda mitte millegagi hakkama saada,“ mõtles Oskar raadiot võttes, et maakonna dispetšerile helistada. „3-0, 31-9110, vastuvõtt.” „3-0, kas leidsite joodiku üles? Vastuvõtt.” „Leidsime üles jah, aga joodik on hoopis laip. Kolmekümnendates aastates mees, passi ega isikutunnistust ei ole. Pussitatud.” „Oeh, selge. Saadan tehnikud otsemaid välja. Mida teil veel vaja läheb?” „Palun paar patrullautot, et piirkond läbi kammida. Nuga võib olla kusagile ümbruskonda visatud, ei või iial teada.” „Kus see laip täpsemalt on?” „Mälari paviljoni ja Norr Mälarstrandi parkimisplatsi vahel põõsas. Tead küll, selles geide jõlkumiskohas, vikerkaares.” „Selge.” „Me tuleme läbi ja kirjutame raporti niipea, kui hommikune patrull on kohale jõudnud ja asja üle võtnud.”

Mitte et Oskar oleks kavatsenud ainsat ridagi kirjutada, aga „meie“ kõlas paremini. Polnud mingi saladus, et raporti kirjutamine langes osaks igale kollanokale, kellel oli õnne töötada koos Oskar Karlssoniga. Just nii politseinikuks olemise kunsti õpitigi. „Selge. Kas panen midagi veel kirja?” „Ainult seda, et ta oli jääkülm, kui me siia jõudsime. Tüüpiline röövmõrv, mõrvarelva pole, tunnistajaid samuti mitte. Rahakott on puudu.” „Arvata võib. Muid isiklikke esemeid?”

18

„iPhone, sisse lülitatud. Võib uurijatele peamurdmiseks veidi ainest pakkuda.”

Oli sulnis augustihommik ja eesootav päev tõotas kujuneda veel kaunimaks. „Mitte sellele tüübile või neile, kes ärkavad ja hakkavad ohvrit taga otsima, kuid meile ülejäänutele küll,“ mõtles Oskar kollast maakonnalt saadud haiglatekki lahti raputades.

See kattis surnukeha vaid napilt kinni. Vähemalt ei pea ta seal kõigi silme all katmata lamama, kui heatujulised hommikused turistid hakkavad mööda voorima.

4 Ta õlad valutasid. Need olid olnud liiga pikka aega ühes asendis, ilmselgelt liiga kaua, ja vajasid hädasti tugevat virgutavat massaaži.

Just seda tal vaja oligi. Ja võibolla ka suhuvõtmist, kui nüüd mõtlema hakata.

Ta surus puusad ette ja näppis rihmapannalt.

Seejärel vaatas ta käekella.

Aega veel oli.

Ta kiirustas ukse juurde ja keeras selle lukku. Ei mingeid üllatusi, palun. Kiiresti tagasi diivani juurde. Ta võttis kuueharulise vaskse küünlajala diivanilaualt ära. Mõttetu ese, vähemalt keset suve.

Küünlad läksid palavuses pehmeks ja võtsid sulades kõige pentsikumaid vorme; see ei näinud sugugi välja nagu Rootsi esmaklassiline kunstitaies. Õun helendas arvutikaanel. Ta avas selle ja guugeldas end PornHubi saidile.

Ta keris pilte hiirega allapoole ja klõpsas.

Miski ei tundunud päris õige.

Halb ühendus.

Madala kvaliteediga video.

Ta pilk liikus ekraanilt pakile ja pakilt tagasi ekraanile. Ta ei suutnud keskenduda.

Pornoklipp oli vene päritolu. Ta sulges selle ja valis uue.

Neetud pakk!

Kas ta tõesti kavatseb seda teha?

20

Mehed arvutiekraanil möögisid nagu loomad. Ta sirutas käe helinupu poole ja keeras vaiksemaks. Mitte just parim aeg, et keegi juhtuks kuulma, mis selle ukse taga toimub.

Ta pilk langes uuesti pakile.

Mida paganat ta peaks tegema?

Kaks kilo. Polnud mingit kahtlust, et see tähendas päris kopsakat summat.

Ta sulges arvuti ja möögimine lõppes. Ta rebis otsustavalt pruuni ümbriku pitseri lahti ja keeras ümbriku kummuli. Kilesse mähitud sisu kukkus põntsatusega diivanile. Ta lõikas paki ettevaatlikult lahti.

Kotid olid suletud punaste soonkinnistega. Veidi valget puudrit heljus marmorpõrandale. Ta kraapis selle ühe jalaga diivani alla.

Hoolikalt hoides viis ta ühe koti vannituppa. Käed olid higised ja ta kuulis iseenda katkendlikku hingamist, kuid … põrgusse kõik.

Põrgusse kõik, ta oli otsusele jõudnud.

5 Nagu harilikult, tundus taktikaline vest liiga raske. Ta lasi sel põrandale langeda samal hetkel, kui ta Mazār-e Sharīfis üle barakiukse astus. Naise kuulikindel vest kleepus mundrijaki all ihu külge. Pärast mõnetunnist kasutamist haises see alati, vana ja uus higi segunenud.

Ta sikutas takjakinnise lahti ja sirutas selga, üks selgroolüli teise järel.

Selgroog raksus kuuldavalt. Ta vajas tõesti kiropraktikut, sama vana jutt pärast iga missiooni.

Number oli tal peas. Ta naaldus kontoritoolis tahapoole, sellal kui telefon turvaliini teises otsas helises. „Lõpuks ometi!” „Ma helistasin nii ruttu, kui sain.” „Kuidas sul lood on?” „Olen kindel, et parimas korras, kui olen kogu selle muda ja vere maha pesnud ja mõne tunni iluund saanud.”

Vihm akna taga oli muutunud paduvihmast kergeks sabinaks.

Ometi kord tundus õhk olevat hapnikku tulvil. Ta kuulis, kuidas Bill teises otsas pomises. „Mul on kahju, et pean su plaanid segi lööma.” „Sina oled boss, sina vastutad. Aga see peab vist tähtis asi olema, arvestades, et sinu jaoks on praegu sügav öö?”

Ta kuulis lusika kilksumist, kui Bill midagi tassis segas, sellele järgnes suur lonksatus. Arvatavasti oli see valge kruus, millel olid ta laste Elvira ja Emanueli portreed. Bill oli saanud kruusi aasta tagasi isadepäevaks ja kasutanud seda tollest ajast peale töö juures. Telefonist kostis sügav ohe.

22

„Kaks Rootsi diplomaati jäid Kabulis kadunuks.” „Mida?” „Nad on kadunud olnud seitse-kaheksa tundi. Nähtavasti lahkusid nad saatkonnast soomusautos, mida juhtis kohalik sohver. Keegi pole neid ja sohvrit näinud ega neist midagi kuulnud pärast seda, kui nad helistasid saatkonda ja teatasid oma asukoha ringtee lähedalt, mille nimi algab M-tähega, ja seejärel veel üks või kaks korda Kabuli põhjaosast.”

Ta veeris nime tähthaaval ette. „Kas sa räägid Masoodi ringteest?” „Ma arvan, et nii on siin kirjas jah. Kas sa tead seda?” „See on Ameerika saatkonna lähedal, seega asukoharaporti saatmiseks hea koht. Paraku ei ütle see meile kuigi palju, kuhu nad võisid suunduda. Või on teada, kuhu nad läksid?”

Röövitud? Vagaseks tehtud? Seda ta küll polnud oodanud, kui teenistuskoha Afganistanis vastu võttis. „See on sedasorti asi, mis tuleb sinul välja selgitada.” „Aga kui keegi on selle töö meile määranud, peab ju olema rohkem informatsiooni, mis?” „Tundub, et nii välisministeeriumis siin Stockholmis kui ka Kabuli saatkonnas valitseb kaos. Info, mida edasi-tagasi loksutatakse, on pehmelt öeldes segane. Ministeeriumil pole sedalaadi asja käsitlemiseks ressursse ja saatkonnal on kehvad turvameetmed, nagu neil kõigil. Nii et sul tuleb ilmselt palju asju klaariks teha.” „Mis kõige tõenäolisem tundub?” küsis ta riigi kaarti lahti voltides.

Ta järgis nimetissõrmega teid, mis kulgesid Masoodi ringteelt põhja poole. Seitsme-kaheksa tunniga võisid nad jõuda Mazār-e Sharīfi. Või lausa Pakistani välja. Ta lootis esimest varianti; Pakistani peaaegu seadusteta piirialad oleksid läbirääkijale paras pähkel. „Nad võisid õnnetul kombel sattuda piirkonda, kus oli mitu võimsat pommi, mis täna korraga plahvatasid. Või õigemini eelmisel ööl.

See on üks viimaste aastate rängemaid rünnakuid, CNNis oli päris jube vaatepilt. Taliban on võtnud vastutuse YouTube’i üles pandud videos. Aga mitte keegi saatkonnast ei tea rohkem midagi. Ainult seda, et rootslased on kadunud.”

23