Ninatark muna by Tammerraamat

ENO RAUD NINATARK MUNA

ENO RAUD

Pildid joonistanud Edgar Valter

Küljendanud Endla Toots © Eno Raud Autoriõiguste pärija Aino Pervik © Edgar Valter Autoriõiguste pärija Külli Leppik © Tammerraamat, 2018 ISBN 978-9949-616-40-4 Trükikoda Printon www.tammerraamat.ee Esmatrükk: Eesti Raamat, 1980

Kana ja muna

Kord läks kana laudalakka oma pesale, et muna muneda. Ta istus seal tõsiselt ja vaikselt ja peaaegu ei liigutanudki ennast. Ning kogu aeg mõtles ta ainult munale, mida ta muneda tahtis. Läks aega mis läks, aga lõpuks oli muna valmis. See oli päris tavaline muna – sile ja valge, ühest otsast natuke peenem ja teisest otsast jälle natuke jämedam. Kuid ikkagi oli kanal oma muna üle väga hea meel, nii et ta suure rõõmu pärast isegi kaagutama hakkas. „Mispärast sa ometi nii kangesti kaagutad?” küsis äkki muna kana käest. „Kas sul midagi targemat teha ei ole?” Kana vaatas imestunult muna poole ja jättis kaagutamise katki. „Ma kaagutan rõõmu pärast,” seletas ta siis. „Ma olen rõõmus, et su valmis munesin.” Kuid muna mühatas põlglikult. „Sa ei taha ometi öelda, et ma olen sinu munetud?” ütles ta. „Mina küll niisugust asja ei mäleta!”

„Sina ehk tõesti ei mäleta,” naeratas kana. „Aga minul on see igatahes väga hästi meeles. Just praegu sa siia pessa mul ilmusidki.” „Võib-olla sa arvad, et ka päike taevas on sinu munetud,” nähvas muna. „Päike on ju peaaegu niisama hele ja ümmargune kui mina, ainult natuke kollasem.” Nüüd kadus naeratus kana nokast ning ta ütles ohates: „Küll sa oled ikka ninatark!” „Ah ninatark!” muigas muna üleolevalt. „Mul pole ju ninagi, kuidas ma siis ninatark saaksin olla! Ma olen täiesti sile, ilma igasuguse ninata!” Kana muutus muna pärast juba üsna murelikuks. „Küll sa oled ikka ennast täis!” vangutas ta pead ja ohkas veelgi raskemalt kui enne. Kana mure ei läinud aga munale põrmugi korda. „Muidugi olen ma ennast täis!” kilkas ta. „Keda ma siis veel peaksin täis olema kui mitte ennast! Ma olen ju algusest lõpuni muna!” „Ja tahad olla targem kui kana,” lisas kana manitsevalt. „Niisugust muna ei ole mul veel enne olnud.” Selle peale aga muna ainult turtsatas ja veeretas siis ennast suure hooga pesast välja. „Kuhu? Kuhu?” kaagutas kana. „Kähku pessa tagasi! Kähku pessa tagasi!” „Vaat kus tuleb kamandama!” hüüdis muna. „Eks istu ise oma pesal, kui see sulle meeldib. Aga mina olen nii sile ja ilus ja tark, et mul lihtsalt ei sobigi mingisuguses kanapesas kopitada.” Ning seda öelnud, hakkas ta jälle veerema. „Kuhu? Kuhu?” kaagutas kana kohkunult ja jooksis munale järele. „Ei tea, mis koht siis sinule peaks sobima?”

„Minule sobib mõni kõrgem koht,” kuulutas muna, ise üha kiiremini edasi veeredes. „Minule sobib niisugune koht, kust ma korralikult välja paistan.” Nüüd jõudis muna õuele ja veeres väledasti üle õuemuru, kaagutav kana kogu aeg kannul. Loomad, kes õue peal aega viitsid, olid muna veeremist märgates õige imestunud. „Mää-mää!” määgis lammas. „Näe, näe!” „Nurr-nurr!” nurrus kass. „Veerleb nagu vurr!” Ning kukk kires: „Kikerikii! Pea kinni-ii!” Koer tegi muna poole isegi paar hüpet, just nagu tahaks ta munaga hakata muna mängima, kuid juba jõudis muna õuevärava alt läbi lipsata ja veeres edasi metsa poole. Kana kaagutas veel natuke aega, rahunes lõpuks siiski ja läks tagasi pesa peale, et mõistlikumat muna muneda. Muna aga veeres üle rohelise aasa ikka kaugemale ja kaugemale ning ta oli iseendaga ja oma veeremisega hirmus hästi rahul.

Konn mätta otsas

Muna veeres edasi. Ümberringi lendasid liblikad ja õitsesid lilled ning muna munakollane süda lausa laulis sees. Nüüd ta enam nii väga ei kiirustanud, vaid veeres rahulikult ja õndsalt. Tal polnudki ju kuskile ruttu. Ta oli kana käest minema pääsenud ja võis segamatult mõne kõrgema koha järele ringi vaadata. Rohukõrred kõditasid teda ergutavalt, ta tundis mõnu lillelõhnast ja päikesekiirte soojusest ning mõtles vaimustusega sellele, kui ilus ja sile ja tark ta ikka õigupoolest on. Korraga aga muna peatus – otse tema teel seisis kõrge roheline murumätas ja krooksus. Muna meelest oli see krooksumine kaunis kole ja mättale igatahes täiesti sobimatu. „Mis sa krooksud, mätas!” käratas muna sõjakalt. „Ma löön su mättasse, kui sa kohe vait ei jää!” Vastuseks kostis mätta otsast krooksuv naer. „Ega siis mätas krooksuda ei mõista!” hüüdis keegi lõbusalt. „See olen ju hoopis mina!”

Alles nüüd märkas muna mätta otsas rohelist konna. Tal hakkas pisut piinlik, et oli konna krooksumist mätta omaks pidanud ning ta pomises pahaselt: „Vaata, kui tähtis!” „Konn mätta otsas peabki tähtis olema,” noogutas konn. „Kuidas siis muidu!” Selle peale ei osanud muna järsku enam midagi kosta. Ta hoopis veeres paar tiiru ümber mätta ja uuris seda natuke lähemalt. Lõpuks leidis ta, et mätas just ongi niisugune kõrgem koht, mis temale sobib. „Roni kohe mättalt maha!” käratas ta nüüd konnale. „Ma tahan ise mätta otsas tähtis olla!” Muna suust niisugust juttu kuuldes oli konn nõnda üllatunud, et ei taibanud esimese ähmiga isegi mitte vihastuda. „Mina olen roheline ja mätas on roheline,” rääkis ta rahulikult. „Sellepärast sa mind alguses ei märganudki. Aga sina oled valge ja paistad mätta otsast liiga kaugele välja.” „Ma just peangi liiga kaugele välja paistma!” karjus muna edasi. „Ma olen ju väga väljapaistev muna!” Konn vangutas pead. „Kui sa liiga kaugele välja paistad, võib vaenlane su kergesti kinni napsata,” selgitas ta munale. Kuid muna arvas, et konn räägib niiviisi paljast kadedusest. „Ma olen nii sile ja libe, et mind ei napsa keegi kinni!” hüüdis ta. „Ning kui sa mind heaga ei kuula, siis ajan ma su kurjaga mätta otsast minema!” Nüüd sai konna mõõt täis ja viha pärast muutus ta nägu roheliseks. „Tule aga tule, tibukene!” puhkis ta pahaselt ning võttis sisse ähvardava kaitseasendi.

See sõna – tibukene – kõlas muna kõrvus kuidagi kummaliselt ja tegi südame isemoodi õrnaks, nii et ta oleks tahtnud isegi piiksuda. Kuid muna ei lasknud oma lühikest õrnusehoogu välja paista ning hakkas otsustavalt mätta otsa ronima. Konn puhkis pahameelest edasi. „Tule aga tule!” kordas ta. „Küll ma sulle veel näitan, kuidas konn kogelmogelit teeb!” Kogelmogel – jälle üks iseäralik sõna, mida muna ei tundnud. Kuid õrnust see sõna ei tekitanud. Südamesse tekkis hoopis ebamugav ja õõnes tunne. „Mis asi see kogelmogel on?” küsis muna umb usklikult. Ta jäi korraks seisma, ning et ta oli tõesti väga sile ja libe, siis veeres ta nüüd mööda mäekallakut alla tagasi. „Kogelmogel on ainuke mõistlik asi, mida sinust võib saada!” krooksus konn. Muna ei taibanud, kas konn teda pilkab või ehk siiski tõemeeli kõneleb. Kogelmogel – mida see kurjakuulutava kõlaga sõna küll ometi võis tähendada? Kuid olgu kuidas oli – muna polnud niisugune muna, kes oma ettevõtmise mõne imeliku sõna pärast pooleli oleks jätnud. „Sa oled igavene täispuhutud konn!” hüüdis ta ägedalt ja võttis hoogu, et uuesti mättale veereda. Konn aga tõmbas ennast õhku täis ja hüüdis vastu: „Sa oled igavene täispuhutud muna!”

Hiirega kimpus

Muna oli parajasti mööda mättakülge täie hooga üles tormamas, kui äkki hakkas teiselt poolt mätast kostma peenike hääl. „Mina tahan ka täispuhutud muna näha!” rääkis see peenike hääl kiiresti. „Täispuhutud muna peaks ju täielik vaatamisväärsus olema!” „Muidugi olen ma täielik vaatamisväärsus!” hüüdis muna. Ta jäi üllatunult seisma, ning et hoog niiviisi jälle otsa lõppes, siis veeres ta uuesti alla tagasi. Samas ilmus mätta tagant nähtavale hiir. „Vaatamisväärsus või mitte!” ütles konn hiirele. „Kuid igatahes on täispuhutud muna hirmus tüütu. Ta tahab mind mätta otsast minema ajada.” Hiir vaatas nüüd munale uurivalt otsa ja vangutas pead. „Ah sedaviisi,” ütles ta viimaks. „Aga pole viga. Täispuhutud muna on võimalik ka tühjaks puhuda.” „Kuidas?” küsis muna huviga. „Mismoodi see tühjaks puhumine käib?”

Sisukord

Kana ja muna

Konn mätta otsas

Hiirega kimpus

Siil tuleb munale appi

Harakas, õnnetuselind

Õnnetus ongi käes

Siil ajab konna jõkke

Sündmused jões

Vähk tuleb kaldale

Nõupidamine kaldal

Muna päästmine

Jõgi suitseb!

Muna jätkab teekonda

Mäe otsas

Kukkumine

Tibu ja kana