Nõukogude aeg ja eesti inimene

N천ukogude aeg ja eesti inimene

N천ukogude aeg ja eesti inimene KOOSTANUD ENNO TAMMER

Allikmaterjalid ja fotod: Eesti Rahva Muuseum, Riigiarhiiv, Rahvusraamatukogu, Eesti Entsüklopeedia, Eesti Filmiarhiiv, Tartu Mänguasjamuuseum, Viktor Salmre kogu/ERM, Eesti NSV ajakirjandus, Aivo Aia, Aldo Luud, Lembit Michelson, Villu Tammer, erakogud. Anekdoodid Ivar Kallioni kogust.

Kujundanud Villu Koskaru Toimetanud Tiina Tammer © Enno Tammer © Tammerraamat 2012 ISBN -978-9949-482-54-2 Trükitud OÜ Greif trükikojas www.tammerraamat.ee

Miks „Nõukogude aeg ja eesti inimene”?

Käisin lugejatega kohtumas Tallinna keskraamatukogus ning selle puhul oli välja pandud ka näiteid minu kirjutatud-koostatud raamatutest.

Täiesti kapsaks loetud raamatuna torkas teiste hulgas silma 2004. aastal ilmunud „Nõukogude aeg ja inimene”. Ühtpidi kahtlemata kõditas „kapsa” nägemine meeldivalt enesetunnet, et selline n-ö kollektiivmälu kogumik osutus lugejate jaoks köitvalt vajalikuks. Teisalt aga süvendas juba mõnda aega varem tekkinud veendumust, et peaks tegema uue, täiendatud trüki.

Sellise veendumuse tekkimise aluseks oli tõdemus, et tiraaž müüdi hoogsalt läbi ning mida aasta edasi, seda sagedamini päritakse, kas uustrükk tuleb.

Huvitaval kombel tundsid uustrüki vastu huvi ka välismaal elavad eestlased.

Raamatust „Nõukogude aeg ja inimene” uue, täiendatud trüki tegemine kaheksa aastat hiljem on vajalik seepärastki, et vahepeal on Eesti Vabariigis suuremaks sirgunud palju tüdrukuid-poisse, kes ehk võiksid lähiajaloolise lugemisrännaku raames huvituda elust-olust Eesti Nõukogude Sotsialistlikus Vabariigis (lühendatult: Eesti NSV või ENSV).

Pärast raamatut „Nõukogude aeg ja inimene” olen koostanud ja avaldanud veel kolm nõuka-aega avavat, selge teemapiiritlusega raamatut „Nõukogude kool ja õpilane” (2006), „Nõukogude piir ja lukus elu” (2008) ning „Nõukogude armee ja eesti mees” (2010).

Kõik need neli raamatut põhinevad Postimehes välja kuulutatud kahele üleskutsele saata mälestusi Eesti NSV ajast. Esimese avaliku üleskutse nõuka-aja mälestuste kogumiseks tegime 2004. aasta algul ning nende põhjal sündiski „Nõukogude aeg ja inimene”.

2005. aasta algul kordasime ja täpsustasime üleskutset, sest koostades-kirjutades jätsin teadlikult ning ka mahu piiramise huvides mitMõeldud 7. novembri, Suure Sotsialistliku Oktoobri- med suured teemad esimesest nõuka-aja raamatust välja. Need teemad leidsid kajastust järgmistes selle sarja raamatutes. revolutsiooni aastapäeva tähistamiseks.

Senini polnud ma leidnud sobilikku väljundit nõuka-aja pühade S prazdnikom! Häid pühi! teemale, mille koostamist-kirjutamist alustasin kaheksa aastat tagasi.

Slava oktjabru! Au oktoobrile!

Aivo Aia erakogust.

Nüüd on selles raamatus nõuka-aja pühad omaette peatükis.

6

NÕUKOGUDE AEG JA EESTI INIMENE

Kuidas sündis esimene nõuka-aja raamat Kui peas hakkas kumisema mõte erinevate mälestuskildude kogumina üles ehitatud nõuka-aja raamatust, eeldasin, et ehk paljude teistegi Eesti NSV-s elanud inimestega on nii nagu enda ja oma tutvuskonnaga.

Nii mõnigi kord seltskondlikel üritustel kohtudes hüppab me jutu- ja mõttelõng vopsti kuhugi 1970. või 1980. aastatesse ning me meenutame selle aja asju, hetki, nähtusi, sündmusi. Seda aega mitteteadvale võõrale võime oma juttudega mõjuda ilmselt koomiliselt ja uskumatultki. Me räägime ju märksõnastikus, mida vaid ise teame.

Me ise aga... Me mäletame, et oli jah väga veider aeg, et mitte öelda räigemate sõnadega, mida see pikk punane surutis vaieldamatult vääriks. Kuid täna ja praegu suudame paljude meenuvate üksikasjade üle muiata ja naerdagi. Ka seepärast, et mida aasta edasi, seda enam süveneb kindlustunne: see aeg ei tule tagasi.

Nõuka-ajast rääkimine ei ole selle aja taganutmine ega idealiseerimine, vaid inimlikult loomulik. See aeg oli meie lapsepõlv, õpingud koolis ja ülikoolis, töö- ja pereinimese elu algus. Tahame või ei, on see aeg meie elu osa. Olematuks ei saa seda muuta. Iseküsimus, kuidas see aeg meid mõjutas, kuidas meisse ladestus.

Kuid jah, me meenutame ja muigame. Ning vahel ka vaidleme pisiasjade üle stiilis: kas müügil oli ainult Pomorini hambapasta või ka mingi muu nimetus. Vaidlused pisiasjade ja seikade üle näitavad ilmekalt, et igal sel ajal sündinud ja kasvanud inimesel on oma emotsionaalne side, oma mälestus. Paljude mälestuste liitmisel võib aga tekkida võimas, panoraamne üldistus.

See raamat ongi pooldokumentaalne katse kollektiivse mälu abil korrastada ja sõeluda seda va punast aega. Et see pentsik ja totter aeg ei vajuks enne tõsiteaduslikke käsitlusi (ja millal need üldse tulevad?) teadmatuse paksu tolmukihi alla.

Ning ehk võib sel viisil sündinud tagasi- ja ülevaade aidata tänastel noortelgi mõista, mis ajas nende emad-isad, vanaemad-vanaisad elasid ja tegutsesid. Nii tekkiski mõte välja kuulutada nõuka-aja mälestuste kogumine.

Mida ootasime?

Püüdes väheke suunata meenutamist ja mõtlemist eluolule Eesti NSV-s, pakkusin mälestuste esilekutsumiseks ja üleskirjutamiseks ette mõne suuna.

Et aru saada selle raamatu sünnilugu, kordan 2004. aasta algul Postimehes ilmunud üleskutset. Iseenesest on seegi juba kui väike teejuht nõuka-aega.

7

NÕUKOGUDE AEG JA EESTI INIMENE

Asjad ja esemed. Ainuüksi juba nimetusedki on väärt, et püüda neid üheskoos meenutada nii palju kui võimalik.

Mis meil olid?! Teler Rekord, raadio VEF, pesumasin Riga, elektripliit Lõsva, fotoaparaat Smena, auto Zaporožets, Kommunaari kingad jne. Kuid iga konkreetse asja või esemega seondub kindlasti mõni isiklik mälestuskild: kuidas saadud, palju maksis, kuidas töötas, kvaliteet, kaua vastu pidas vms.

Defitsiit. Oi, mida kõike meil ei olnud! Ometigi elasime ja ka peolauad olid vahel heast-paremast lookas, vaatamata sellele, et korralikku suitsuvorsti poes ei olnud. Kuidas me defitsiiti hankisime?

Minu esimene. Minu esimesed teksad, minu esimene närimiskumm, minu esimene välismaa seep, minu esimene välismaa plaat, minu esimese banaani maik, minu esimene auto, minu esimene oma elamispind, minu esimene välismaale sõit jne.

Trikid ja nipid. Olime leidlikud. Eriti leidlikud pidid olema neiud ja naised, kel kindlasti oli kümneid ja kümneid erinippe. Näiteks kuidas kinnitada lokke juukselakita või kuidas lappida sukkpükse. Või ehk mäletate, et kunagi käisime pastapliiatsite tuube täitmas. Millistest komponentidest andis ise valmistada majoneesi?

Reageeringud. Nõuka-aeg kubises suurtest riiklikest poliitkampaaniatest ja kui väliselt pidime kramplikult jälgima kehtestatud punareeglistikku, siis sisimas kas kobrutasime vihast või muigasime pealesurutava ideoloogilise nõmeduse üle. Vahel lõid sisemised tundmused ka välja ning juhtus nii mõndagi.

Meenutage: mai- ja oktoobriparaadid, valimised, partei- ja komsomolikoosolekud, viisaastaku plaanid. Aga ka näiteks riigijuhtide surm.

Kas tuli muie suule, kui surid Stalin, Brežnev, Tšernenko, Antropov?

Lääne värk. Vaatamata sellele, et me ei tohtinud teada kapitalistliku ja vereimejaliku Lääne elust midagi, imbus kapitalistliku ja vereimejaliku Lääne elu ka meie nõuka-aja ellu. Mis sest, et hilinemisega. Muusika, rockpundid, diskod, pikad juuksed, laiad püksid vms. Mis veel? Kuidas see oli võimalik?!

Nähtused. Totrad keelud ja käsud. Punanurk koolis. Oktoobrilapseks, komsomoliks, parteilaseks sundimine. Pioneerilaager. Vanapaberi kogumine. Löökehitised. Õige ajaloo varjamine. Monumendid.

Laulud. Õpilasmalev, üliõpilasmalev. Ameerika Hääle (ja üldse välismaiste jaamade ) kuulamine. Nõukalik jagamissüsteem (poed parteilastele, toidupakid töökohas). Valuutapoed.

Korterijärjekord. Telefonijärjekord. Kirja- ja pakivahetus välismaailmaga. Tsensuur. Vene kroonu. Salaja jõulude pidamine. Salaja Eesti Vabariigi sünnipäeva pidamine.

Sõnad ja väljendid. Seltsimehed, räägime nagu kommunist kommunistiga. Kas enne oli Karla katedraal või Valge maja? Seltsimehed, kas komsomolkused pidasid letutškat või lineikat?

8

NÕUKOGUDE AEG JA EESTI INIMENE

Fotod, illustratsioonid ja dokumendid. Need on ajastu kõige kujukamad illustreerijad ja märgistajad.

Tulemus Üleskutses etteantud suunad leidsid mälestusliku katte. Ja enamgi veel.

Inimeste poolt saadetud mälestuste ja asjade hulk ületas ootused. Saadud kirjade, meilide ja Postimehe kodulehekülje kommentaaride tulemusel sündiski see raamat, milles on inimeste mälestused jagatud väiksemate teemade kaupa suurematesse üldistatud pealkirjaga peatükkidesse.

Saadetud materjali väiksemate alateemade kaupa koondades ja korrastades püüdsin mälestuskillud loetavuse ja rütmi huvides jätta lühikesteks.

Varustades raamatus olevad meenutused pealkirjadega lootsin ühtlasi tekitada tunnet, et iga kild on kui omapärane eluline novellike. Neid novellikesi järjestades ei seadnudki ma endale eesmärgiks kronoloogilist lähenemist, vaid ühest meenutusest kasvas välja järgmine, ühest alateemast teine.

Võimaluse korral olen täpsustanud mälestuskildude saatja ees- ja perekonnanime ning sünniaasta. Kui sünniaega ei olnud võimalik täpsustada, püüdsin vähemalt mälestuskillu tekstis piiritleda meenutuse ajalise tausta. On mälestuskilde, mille saatja palus oma nime mitte avaldada.

Postimehe kodulehekülje kommentaarides oli väga palju usutavaid ajastu- ja olukirjeldusi. Raamatus kasutatud kommentaaride puhul püüdsin nii palju kui võimalik teada saada kirjutaja nime ja vanust. Kui see ei õnnestunud, andsin koduleheküljel kirjutanutele ise nimed, pidades oluliseks edastatavat sõnumit.

Mis jäi vaevama

Kasvatuslikku luulet 1962. aastal välja antud lugemikust II klassile.

Aivo Aia erakogust.

Püüdes väheke suunata meenutamist ja mõtlemist Eesti NSV-le, tekitas ehk kõige suuremat kõhedust ajatelg. Eesti NSV aeg, nõuka-aeg, N aeg, sovetieg, puna-aeg, Vene aeg, kommude aeg või mis iganes nimi kehtestas end vägisi valitsema suvel 1940.

Sõda ja sakslased lõikasid sellesse aega kolme-aastase augu. Sügisel 1944 aga viidi „vabastamine” edukalt lõpuni ja olime tagasi suure kodumaa vennalikus rüpes. Nõuka meie ümber õilmitses täiega. Millalgi 1980ndate lõpust algas üks teine ja hoopis eriline aeg. Aeg, mis ei olnud enam päris nõuka-aeg, kuid kindlasti mitte ka Eesti Vabariigi aeg. Kuid see on juba teine teema.

Nii või teisiti, inimkonna pika ajaloo seisukohalt on terve nõuka-aeg viivuga võrreldav ajaetapp, inimese elu mõõtkavas aga piisavalt suur ajalahmakas. Ajalahmakas, kuhu mahub Eesti okupeerimine, sõda, vabastamise sildi all teine okupeerimine, kaks suurküüditamist, kollekti-

9

Kasvatuslikku luulet 1974. aastal välja antud lugemisõpikust I klassile.

Aivo Aia erakogust.

NÕUKOGUDE AEG JA EESTI INIMENE

viseerimine, venestamine, isake Stalin ja teised talle järgnenud isakesed. Selles ajas on ängi, alandusi, muret ja valu.

Isegi nii palju, et lugedes vanemate inimeste mälestusi, võpatan ja küsin endalt, kuidas inimesed üldse suutsid vastu pidada. Kuid suudeti. Ja elati.

Kui kavandasin mälestuskildude kogumist elust-olust Eesti NSV-s, mõtlesin, et raamatu koostamise võimalik võti peitub eelkõige teadmises, kuidas me täna suudame nõuka-ajale tagasi vaadata kerge muigega.

Suudame naerda paljude toonaste pentsikuste üle.

Vaieldamatult on see väga piiratud mõte, sest põhineb isiklikul kogemuslikul mälul, mis ulatub tagasi kuhugi 1964.–1965. aastasse. Jah, suudan tagasi vaadates tõesti muiata ja naerda.

Kuid minu meenutuste alguse aeg oli hoopis midagi muud, kui näiteks aastad 1940 või 1945 või 1950 või ka veel isegi 1955. Külmavärinad ronivad mööda selga, mitte naeratus huulile, kui loed Eestis juba ilmunud mälestusi punavägivallast 1940–1955. Öine koputus. Tund asjade pakkimiseks. Loomavagun. Siber.

Edasi elada pidid suutma need, kes rebiti kodumullalt kui ka need, kes äng ja raev hinges kobrutamas, nägid pealt seda rebimist. Mälestuskillud, millest ei pääse üle ega ümber nõuka-ajale tagasi vaadates. Ei tohigi pääseda.

Mind aga vaevas, et kuidas ja kas üldse sedalaadi valus-veretavaid mälestusi antud raamatu raamistikus kasutada. Mälestused öisest koputusest, tunnist asjade pakkimiseks, loomavagunist, Siberist peaksid olema eraldi omaette kogumikes. Kui selged näited punavägivallast. Nii nagu neid on ka tehtud ning nii nagu neid peaks veel tegema. Vapustavalt eredaid näiteid punavägivallast leiab ju näiteks „Eesti rahva elulugude” kahe esimese köite lugudest.

Sestap otsustasin, et sellised valusalt suured teemad nagu juuniküüditamine, sõja-aeg, punakorra esimeste aastate terror, märtsiküüditamine vms on juba avaldatud mitmetes mälestustekogumikes ning jätsin need eraldi teemadena antud raamatust välja.

Loomulikult jäi see otsus mind vaevama. Võib ju tekkida arusaam, et esitatav ülevaade nõuka-ajast on liialt kerglane või justkui nostalgitsev ihalus. Nii see aga kindlasti ei ole. Usun, et loete ja mõistate sama.

Tänan kõiki, kes oma mälestusi saatsid. Mõnigi neist puhkab nüüd igavikuriigis. Elu pöördumatu kulg.

Mälestuste saatjad, kes kohtavad selles raamatus oma nime esimest korda, võtke ühendust.

Head meenutamist.

Pinevat avastamist.

Enno Tammer Sügis 2004, kevad 2012

Sisukord Miks „Nõukogude aeg ja eesti inimene”?

5

Eesti NSV kroonika 1940–1991

11

Aeg ja nähtused

17

Pühad

149

Olme

249

Tooted ja tootmine

303

Defitsiit

325

Minu esimene

385

Mood

413

Eesti NSV kroonika 1940 –1991

1940 21. juuni. Nõukogude sõjaväelaste osalusel korraldatakse kommunistlikke miitinguid ja demonstratsioone. President Konstantin Päts annab võimu Nõukogude Liidu määratud nukuvalitsusele, nn rahvavalitsusele, mille peaministriks saab Johannes Vares-Barbarus.

21. juuli. Kuulutatakse välja Eesti Nõukogude Sotsialistlik Vabariik.

22. juuli. Eesti NSV Riigivolikogu esitab palve võtta riik NSV Liidu koosseisu.

23. juuli. Maa kuulutatakse kogu rahva omandiks, pangad ja suurtööstusettevõtted riigi omandiks.

6. august. NSV Liidu Ülemnõukogu kinnitab Eesti NSV vastuvõtmise NSV Liidu koosseisu.

Sügise ja talve jooksul pannakse Eestis kehtima üleliidulised seadused, järjest natsionaliseeritakse ettevõtteid, omanikelt võõrandatakse maid ja hooneid. Taludele kehtestatakse põllumajandussaaduste sundmüügi kohustus riigi määratud madalate hindadega ja põllumajandusmaks.

Hoogustub kodanikuühiskonna lammutamine, suletakse enamik iseseisvuseaegseid seltse ja ühinguid. Suletakse mittekommunistlik ajakirjandus, kehtestatakse range poliitiline tsensuur. Alustatakse mittesoovitava kirjanduse ja mälestusmärkide hävitamist. Ainsaks lubatud ideoloogiaks saab marksismi-leninismi stalinlik tõlgendus. Võimud võivad vajadusel igaüht kuulutada rahvavaenlaseks.

24. november. Eesti kroon asendatakse rublaga (vahetuskurss 1 kroon = 1,25 rubla).

12

NÕUKOGUDE AEG JA EESTI INIMENE

1941 15. jaanuar. Pangahoiused natsionaliseeritakse.

14. juuni. Esimene suurküüditamine, Siberisse saadetakse umbes 10 000 inimest, kellest suurem osa on naised, lapsed ja vanurid.

22. juuni. Saksamaa alustab sõda NSV Liidu vastu.

30. juuni. Eestis kuulutatakse välja kutsealuste meeste mobilisatsioon Punaarmeesse.

Hoogustub metsavendade tegevus Lõuna-Eestis, juuli algul jõuavad Saksa väed Eestisse.

28. august. Saksa väed vallutavad Tallinna, saartel kestavad lahingud oktoobri keskpaigani. Algab Saksa okupatsiooni periood.

1944 Jaanuaris algab Punaarmee pealetung, lahingud jõuavad taas Eesti alale.

6. märts. Nõukogude õhurünnakus hävib peaaegu kogu Narva linn. Kolm päeva hiljem on suur Tallinna pommitamine, nn märtsipommitamise tagajärjel hukkub umbes 500 inimest.

Juulist augustini toimuvad Sinimägedes ohvriterohkeimad lahingud Eesti ajaloos, mõlemal rindel osalevad eestlased.

Samal ajal hoogustub põgenemine üle mere välismaale, lahkub umbes 70 000 inimest.

22. september. Punaarmee vallutab Tallinna, novembri lõpuks on Nõukogude okupatsioon haaranud taas kogu Eesti territooriumi. Novembris ja detsembris muudetakse senist piirijoont, Narva jõe tagused alad ja Petseri maakond lähevad Vene NFSV koosseisu. Puhkeb uus arreteerimiste laine.

1945 Aasta alguses elab Eesti alal 854 000 elanikku, neist 97,3 protsenti on eestlased.

Ametlikult süveneb Stalini isikukultus. Algava ajajärgu märksõnad on industrialiseerimine, põllumajanduse kollektiviseerimine ning kultuurirevolutsioon.

1945 – 1949 Siberisse viidud eestlaste asemel tuuakse sisse 200 000 immigranti, kes põhiliselt suunduvad Kirde-Eestisse industrialiseerimist arendama. Kestab metsavendade vastuseis, mis järk-järgult raugeb.

Aeg ja n채htused

Aeg ja nähtused

Spikker nõuka-aega sisenemiseks Enno Tammer (sünd 1960): Inimese elu märgistav at ribuutika iseloomustab ka aega. Või vastupidi, kui ta hate. Ot sisin välja ka oma nõuka-aja asjad.

Diplomid pioneerilaagrist. Meenub pioneerilaag ri kohustuslik zar jadka (hommikvõimlemine) ja lineika (rivistus) lipuplat sil. Öösel aeg-ajalt kor raldati pioneeride valvsuse testimiseks mingeid häireid ning va hel kedagi pasteeriti, st mökerdati magaja nägu hambapastaga kok ku.

Diplom fanfaa ri pu huva pioneeriga on aga kunstilis-kujunduslikult aja le nii iseloomu lik, et mällu kerkis hoopis pu na ne kaelarätt.

Pu na narts, kalts, või kuidas keegi seda kut sus. Kaelarätt pidi olema pu has, triigitud ja õige sõlmega kaela seotud. Seda kont rolliti. Milline rõõm oli pä rast tunde pu nast kaelarätikut kä kerdada ja taskusse pista.

Tihtilugu ku lusid va hetunnid ja tunnike enne või pä rast kooli marsisammu har juta misele. Pioneerisalkade va hel käis ju igavene võist lus. Marssimises. Va napaberi kogu mises. Protestilau lude esitamises. Har jutasime ka valju ja selge hää lega noore leninlase igavest tõotust: „A lati valmis!” Alasti vannis, alati vannis, alasti valmis – meenuvad kolm tõotuse edasia rendust.

Aukir jad. Neid ik ka jagati. Ühe olen saa nud koolideva heliselt aja loo olümpiaadilt 1978. aastal. Raa mat anti ka, Eesti NSV Ministrite Nõukogu esimehe Valter Klaussoni nime all üllitatud Eesti NSV ülesehita misele pühendatud fotodega illust reeritud teos „Loomeaastad”. Mida me aga tegelikult teadsime aja loost?

Voennõi bilet ofitsera zapasa. Nõukogude ar mee reser vohvitseri pilet. Kui õudusu nenägu põletab see näppe praegugi. Ülikool päästis Vene sõjaväk ke minekust, kuid tegi sinust reser vohvit seri. Ülikooliha riduse omanda misest tubli kuuendik (iga esmaspäev)

19

AEG JA NÄHTUSED

Huumori- ja satiiriajakirja Pikker esikaas jaanuarist 1959. Esikaanel loomulikult selge sõnum: seitsme penikoorma saabastega.

ku lus Nõukogude ohvit seriks õppimisele. Eriti tore oli pä rast ülikoolidiplomi saa mist lihvida Nõukogude ohvit serile vaja lik ke oskusi kolm kuud kusagil sõjaväelaag ris Leedu maal Telšai lä histel. Õnneks Leedu ei ole Siber. Julgemad käisid hüppes ja autostopiga kodus. /Tähed tae vas, mina maas/ Selline enda meelest geniaalne haiku sündis mul öösel Leedu ava rustes neljandat tundi mõne auto peatu mist oodates.

Leedus müüdi vabalt Itaa lia ver muteid. Ja Tiina saatis Rak veres villitud kirsikompotist kirsid, mis olid üle va latud selge piiritusega.

Tõeline maiuspa la: algul viskad meestega hinge alla kompotivedeliku ning pä rast hau kad kirsse pea le.

Sõjaväelaagri võis veel üle elada. Tõeline õudus algas hiljem. Siis, kui sättisid end pereelu elama, aga Nõukogude armee pommitas ja

20

NÕUKOGUDE AEG JA EESTI INIMENE

pommitas kordusõppuste kutsetega. Töökohtades ja kodudes tähendas see noortele meestele valmisolekut number üks: ära ava iga kellehelina peale ust; kui helistatakse sõjakomissariaadist, ära ütle, et see oled sina; kui sulle tuuakse allkirjastamiseks kutse, ütle, et see pole sulle; igaks juhuks otsi üles tuttav arst.

Va hel pet temanööver õnnestus, va hel mit te. Kord, kui segastel asjaoludel suutis komissa riaadi esindaja mind tabada ja olin sunnitud andma allkir ja kut sele ilmuda koha le, kasutasin viimase hädaabinõuna lapsi. Rabasin oma kaks alla kolmest poisipäta kat kaasa, ronisin Tallinnas Ma neeži tä nava sõja komissa riaadi vastavasse kabinet ti ja teatasin, et siin me nüüd oleme. Et poiste ema on haige ja mina pean isa na kõigega hak ka ma saa ma. Saan ka, kinnitasin vaevatud näoga. Kui vaja, võtan poisidki sinna, ku hu mind saadetak se. Ha lastati. Ei saadetud.

Oli sügis 1986. Tapikor ras aeti Tšer nobõlisse uut (või jär jekordset?) va hetust.

Sojuz Žur na listov SSSR. Ehk siis: NSV Liidu Ajakirjanike Liit, mille liikmeks 1988. aastal astusin. Nii ilus, puna ne ja kõva kaa neline dokument, et meenub kohe mõne va nema kolleegi asja lik soovitus, kuidas selle punase tõendiga osavalt vehkides võib pääseda look levast jär jekor rast mööda ja kõrt si uksest sisse. Veel räägiti, kuidas liidu kaudu võib saada loomingulisi tuusikuid sots- ja isegi kapmaadessse (tä na nii pent sikult mõjuvad väljendid). Va hel saadigi.

Ma ei tasu nud pä rast 1988. aastat enam liik memak su.

Sberegatelnaja knižka. Hoiu raa mat, mille teadliku noore pereisa na avasin 1986. aastal. Ei mingit Internet ti. Läk sid Siim Kallase ju hitavasse hoiu kassasse, seisid jär jekorda ning ei läinud tundigi, kui su knižka topiti mingisse imelisse apa raati. Apa raat tok sis knižkasse numbrid.

Profsojuznõi bilet. Nõukogude Liidu Ametiühingute Liidu liikmepilet. Millegipä rast meenub tot ter lause, kuidas ametiühingud on kommu nismi kool. Mida see lause tä hendab, ei tea ma senini. Õnneks ei pea enam oma aju selle mõtesta misega vaeva ma. Ametiühingut oli kaht lemata vaja: see kor raldas pidusid, jagas toidupak ke. Õnnelikumad said ka autosid, vä lismaa- ja sa natooriu mituusikuid ning lapse suveks laag risse.

EKP KK Mark sismi ja Leninismi Ülikooli diplom. Selgub, et olen mingitel teadlik kust tõst vatel loengutel käinud, neid kuu la nud, edu kalt läbinud. Üldse ei mä leta. Aga sellised teadlik kust tõst vad loengud kuu lusid la huta matu osa na pu nase aja juurde. Nõukogude inimene ju arendas ennast pidevalt.

Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi aukiri. See on mu isikliku kollektsiooni pärl 1982. aasta märtsist.

21

AEG JA NÄHTUSED

Au kir ja allkir jastas ja andis Kadriorus, ik ka sealsa mas presidendilossis, üle Eesti NSV Ülemnõukogu presiidiu mi aseesimees Meta Vannas. Mä letan, et meist tehti ka pilti. Pildil olid tublid Eesti NSV tööinimesed ning Meta Vannas ja Vik tor Vaht. Kes oli Vik tor Vaht, on praegu raske seletada.

Miks ma selle au kir ja sain? See oli toona 21-aastase tudenginaga jaoks nii üllatus kui ka mõistatus. Paar eelnevat suve olin olnud Eesti Üliõpilaste Ehitusma leva (EÜE) rühma komandör. Ning eneselegi oota matult jää nud kellelegi silma. Igasuguse tunnusta mise pu hul loomu likult jälgiti pingsalt nii inimese tausta kui jaga mise üldisemaid proport sioone. Ilmselt sobis mõnikord tunnustada ka ak tiivse elu hoia kuga üliõpilasi, kommu nist lik ke noori.

See pu na ne au kiri oleks kindlasti olnud hea karjää risillutaja. Kui olek sin taht nud. Aga ei taht nud.

Tööraa mat. Pool tööraa matut on täidetud ja kuudi keeles, sest esimene kir jutati mulle välja Tšuktšimaal Bilibinos. 1982. aasta suvel ehitasime seal üliõpilasma levas (15 tudengit Eestist ja 15 Novosibirskist) keset tundrat Bilibino lastele pioneerilaag rit. Hak kasin seal suit seta ma. Bulgaa ria siga ret tide (vist TU-134) tirimine oli vaat et ainus va heldus töörüga misele paigas, kust asustatud punk tini oli ligi 30 kilomeet rit.

Asustatud punk tis ei olnud tä navaid, olid paa rikümne sentimeetri kõrgusele igikelt sa ja mudasse rajatud puit teed. Need viisid majast maja ni. Asustatud punk tis võis kohata eht said tsˇuktsˇe, kui need tundrast ja oma põhjapõtrade juu rest tu lid kauba ja viina jä rele. Tsˇuktsˇ oli tava liselt „tongis”.

Bilibino põhilised ela nikud olid kas pa rema õnne ot sijad, kes millalgi saabu nud aatomielekt rijaa ma ehita ma või selles kandis kriminaalka ristuse kandnud uue elu alustajad. Paljudel neist sätendasid suus kuldhambad, ku na lä hikonnas tegut ses kulla kaevandus.

Bilibino poodides rippusid nõukogude pla katikunsti pärlid 1950. aastatest. Kor ra lik ku söögipoolist letilt leida ei olnud. Küll aga oli magusat kondenspiima ja Bulgaa ria veine. Õlut ja viina ka. Vene üliõpilasma leva reeglite kohaselt kehtis range kuiv seadus. Asustatud punktist hangitud Bulgaa ria veini joomiseks vant sisime tundrasse var ju.

Jõime väikesel kõrgendikul veini ja eemal askeldasid ka rud. Tõmbusime oma pesapaika kiiruga tagasi.

Loot sime saada met sikut ra ha, sest kehtis polaar tingimustele vastav koefit sent. No et kui teenid rubla, kor rutatak se see ka hega. Suve lõpus tüngasid koha likud natsˇalnikud meid tööta suga, kuid ik ka gi oli rubla hun nik toona ses mõistes märki misväär selt suur. Vist ku ni 900 rubla. Piisav kilk peas, loopisi me Tum ma ga (sõbra hüüdni mi) rubla-

22

NÕUKOGUDE AEG JA EESTI INIMENE

sid ja ja ga si me ka hepea le teenitud ra ha hun ni ku pooleks... Eda sisest on targem vai kida.

Kõrgha ridust tõendav märk. Loomu likult lööb silme et te Tartu Riik liku Ülikooli au la. Rek tor Ar nold Koop peab kõnet, su rub kätt ning jagab diplomeid. Ning diplomile lisaks su rutak se see rombmärk mingi karbiga sulle kaasa. Kar pi on see jää nudki.

Nõukogude võimul oli eriline kihk oma inimesi märgistada. Või kas oli see ainult nõukogude võimu kihk?

Komsomolipilet. Pagan võtaks, aga seda ma ei leidnudki. Kuigi tean, et minema ka ei visa nud. Oli liht salt loll komme sedalaadi at ribuutika alles hoida.

Komsomoli astu mine käis nagu ik ka. Klassiju hataja pidas loengu: mu noored sõbrad, kui te ei ole komsomolis, pole teil lootust jät kata õpinguid meie kooli ühek sandas klassis; kui te ei ole komsomolis, ärge unistagegi ülikoolist ja kõrgha ridusest. Nii rää kis ena mik klassijuhatajaid. Ning ena mik nõukogude noori ot sustasid olla teadlikud. See tä hendas üldju hul 2-kopika list liik memak su. Kui just ei punnita nud olla eriti teadlik, nä hes komsomolitöös oma elu välja kut set.

Par teipilet. Ju ma la abiga seda ei ole mul olnudki. Ega olnud mõtteski hankida. Teadlik kuse arenda miseks mulle täiesti piisas komsomolist. See arendas mu nii teadlikuks, et ei näinud küll nagu erilist põhjust astuda järg misse orga nisat siooni. Ka mit te selleks, et seda seest poolt õõnestada. Mõni astus ja õõnestas. Mõni astus ja pidas seda ainuvõima likuks. Mõni astus, et kasutada kompar teilase piletiga kaasnevat eelisseisundit. Ei ole mina nende üle kohtumõist ja.

Pä rast ülikooli lõpeta mist toimetasin kolm aastat TPI aja lehte Tallinna Polütehnik. Ku na ma ei olnud kommu nist liku par tei liige, polnud mul õigus aja lehele enne trükkiminekut alla kir jutada. Alla kir jutas Gabriel Ha zak. Hea inimene, kes lubas, kui oskasid joonel kõndida, tudengilehes ka trik ke teha. Kord tulnud tal jutuks, et ehk võiks Tammer ise alla kir jutada, kui par teisse astub. TPI par teikomitee sek retär vastanud: „Par teisse ei astuda, par teisse kut sutak se.” Vaat nii.

Selle tudengilehe pä rast andis mulle TPI par teikomitee kord poole aasta jook sul piki päid-jalgu. Minu vää ra tegut semise näit likusta miseks telliti suisa analüüs nõukogude aja kir janduse eksperdilt. Analüüs ilmus Õhtu lehes ja tegi mulle kümnel erineval moel selgeks, et aja lehte Tallinna Polütehnik toimetades ei oska ma noori kasvatada kommu nist likus vaimus. Need oli mu esimesed aja kir janduslikud triibu lised.

23

AEG JA NÄHTUSED

Mäletan riiki Arno (sünd 1964): Mäletan riiki, kus lokkas valetamine, hämamine ja nõmedus.

Mäletan riiki, kus pool riiki oli juba lõunaks purjus ja õitses üleüldine tuim kroonuvargus.

Mäletan riiki, kus vasaku jala saapaid tootev liin pidas sotsialistlikku võistlust parema jala saapaid tootva liiniga.

Mäletan riiki, kus majad hakkasid lagunema juba enne valmimist.

Mäletan riiki, kus sööklad haisesid nõudepesukaltsu järele.

Mäletan riiki, kus suvekuudel ei antud sooja vett; kus ei teatud midagi hügieenisidemetest; kus suurem osa esmatarbekaupu oli pidevaks defitsiidiks ja müügilolev kaup oli kasutamiskõlbmatu praak.

Mäletan riiki, kus arstile tuli kindlasti ulatada kommikarpi pistetud soliidne summake, et doktor viitsiks sind läbi vaadata.

Mäletan riiki, kus taksojuhid ja kelnerid olid kuningad ning kaubatundjad ja kaugsõidusohvrid jumalad.

Mäletan riiki, kus valmistati „maailma suurimaid mikroarvuteid”, tehnikat kogu maailmale irvitamiseks.

Mäletan riiki, kus raadio hommikuprogramm algas ajalehe Pravda ülevaatega ning teleõhtu magusaima aja täitis propagandauudiste programm „Vremja”, mille järel näidati verest ja paatosest nõretavaid sõjafilme.

Mäletan riiki, kus ennasttäis sõjaveteranid ja ohvitseriprouad nähvasid, et nemad tõid eestlastele kirjaoskuse ja vabaduse.

Mäletan riiki, kus monstrum nimega „Nõukogude armee” reostas sadu ruutkilomeetreid maad kümneteks aastateks ja saatis mõnegi noore Eesti mehe koju tinakirstus.

Mäletan riiki, kus nuhiti ja koputati ning mõtlevaid inimesi „raviti” psühhiaatriahaiglates või sunnitöölaagrites.

Mäletan riiki, kus üleüldist bardakki nimetati „üksikuteks veel esinevateks puudusteks” ning kus iga inimene mõistis sõnapaari „Vene värk” tähendust.

Rohkem ei tahaks mäletada.

Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei tõde, ajaleht Pravda.

24

NÕUKOGUDE AEG JA EESTI INIMENE

ˇdanov rõõmustab Tallinnas Pikal tänaval Nõukogude Liidu saatkonna rõdul, tervitades Eestile 21. juuni 1940. Seltsimees Z ˇdanoviga rõõmustavad nõukogude võimu toonud „laiasid rahvahulki”. Suure juhi Stalini antud missioon on täidetud. Koos Z riigipöörajad Säre, Lauristin, Keerdo, Ruus, Botsˇkarjov. Erich Talve isiklikust arhiivist.

ÜHEL PÄEVAL SEE ALGAS Eesti linnad toodi Vene vägesid täis Ruth Rukki (sünd 1953) vahendusel tema vanaisa Mihkel Rukki (sünd 1890) päevaraamatust: 19. juuni 1940, kolmapäev Esmaspäeval toodi kõik Eesti linnad Vene vägesid, tanke ja autosid täis.

Meie endine valitsus lasti lahti. Põllumeeste leht Uus Eesti, mis oli valitsuse häälekandja, pannakse kinni. Nende häälekandja Rahva Hääl pannakse käima. Jumalateenistused raadio kaudu kaotati kohe ära. Kaitseliidu püssid võeti ära.

25. september 1940, kolmapäev Peru koolimajas oli planeerimise komisjoni istung, kus Vigala meeste Mihkel Rukki. Vägisi peale surutud kolhoosiaja alguses. kohad vähemaks kärbiti. Kui üle 30 hektari koht suur on, võetakse see Ruth Rukki isiklikust arhiivist. käest ära ja antakse teistele.

25. november 1940, esmaspäev Täna lasti Vene raha Eesti rahaga kõrvuti käiku. Vene raha on tšervoonets, rubla ja kopikas. Rahva seas sünnitab see paanikat. Kartes, et Eesti raha sootuks kaob, tormavad kõik poodidesse.

445

MOOD

Nõuka-aja ilunipid Juuste värvimine templivärviga. See oli üsna tavaline asi, sest juuksevärvi polnud saada, aga soov aeg-ajalt imagot muuta oli ikka. Kes oli tumedate juustega, see pidi templivärvi panema üsna palju, et midagi oleks üldse näha. Padi oli veel mitu nädalat lilla. Eriti sageli kasutasid templivärvi blondiinid, et anda blondile pisut hallikamat tooni, aga mõnikord oli tänaval näha erklillasid päid, sest värvi doseerimisega oli viltu läinud. Olen kuulnud, et pead värviti ka omaaegse kulmuvärviga.

Nõuka-ajal soovitasid spetsialistid rasvaseid juukseid harva pesta, igapäevane pesemine pidi kahjulik olema. Nii ongi sellest ajast meeles palju rasvaseid päid.

Juuste fikseerimine õllega oli tavaline asi. Seda tehti 1960–1970ndatel (õllepudelid olid lausa juuksuris) ja tehti ka 1980ndatel, et lokid püsiksid. Muide, õllega fikseeritud juuksed ei haisenud!

Kuna lauvärve ei olnud saada, müüsid mustlased „hõlma all” lauvärve, mis olid valmistatud kriidist. Nad jäljendasid kuulsaid Pollena kolme lauvärviga karpe.

Kui moes olid suured rõngakujulised kõrvarõngad, siis tehti neid ise metallist rõngastest – tangidega katki ja valmis, ei olnud kellelgi allergiat ega midagi. Ärgem unustagem ka valgete barettide tegemist. Kõigepealt kooti valmis villasest lõngast barett ning seejärel „tsentrifuugiti” seda pesumasinas Riga. Barett läks n-ö vildiks, ja oligi moeese valmis.

Kuluvaid teksaseid tehti nii, et hõõruti Sangari teksaseid telliskividega põlvede juurest.

1970ndate lõpul oli moes kaelavõru, mille otsas eriti moodne žilett või viisnurk. Kadriorus elas töömees, kes treis neid ja müüs kallilt, umbes 5 rubla tükk.

Alumiiniumipulbrit kasutati selleks, et saada sätendavat küünelakki ja lauvärvi.