Nupukas Nora

Inga Lunge

u k p a u s N

N o ra Pildid joonistanud Kreeta Käeri

Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital.

Illustreerinud Kreeta Käeri Kujundanud Villu Tammer Toimetanud Kadri Põdra © Inga Lunge © Tammerraamat, 2018 ISBN 978-9949-616-37-4 Trükikoda Printon www.tammerraamat.ee

Kingitus „Ära kõnni nii kõvasti,” sosistas ema elutoas. „Ma pean ju kuidagi kõndima, kuidas ma muidu vetsu lähen?” torises isa.

Tualettruumi uks käis pauguga kinni. „Vaiksemalt! No kuidas sa ometi aru ei saa, ta ärkab ju üles!”

Päike piilus kardina tagant tuppa. Nora tõmbas pisikesed paljad varbad teki alla ja püüdis silmi kinni hoida. Oli sünnipäevahommik. Kui tavaliselt ärkas Nora hommikul emast ja isast varem, siis täna püüdis ta teeselda magamist veel viimase hetkeni. Ta ei mäletanud, kas kõigil sünnipäeva hommikutel olid isa ja ema ta lauluga üles ajanud. Päris esimesed aastad olid juba meelest läinud, aga igatahes eelmisel aastal oli see nii olnud.

Nüüd ootas Nora kannatamatult, et isa ja ema tuleksid. „Huvitav, kas nad kingivad mulle tõukeratta või hoopis legomaja,” arutles Nora endamisi silmi ikka veel kinni hoides.

Elutoast oli kuulda ema hiilimist ja seda, kuidas ta vaikselt nõusid lauale asetas. Toa uks oli veel kinni. Nora libistas varbad uuesti teki alt välja ja keeras end teisele küljele. Raske on magada, kui und ei ole enam. Isa lasi vetsus vett, pesi käsi ja läks ukse paukudes elutuppa. „No kas sa pidid seda vett laskma? Nüüd soliseb veel tükk aega. Sa ajad lapse niimoodi üles,” pahandas ema.

3

Isa vastust ei olnud kuulda. Võibolla ta krimpsutas ainult nina ja see ei saanud ju ometi Nora tuppa kosta. Elutoas tundus kõik olevat vaikseks jäänud.

Nora ajas end voodis istukile ja püüdis kuulata terasemalt. Ikka ei midagi. Ta kummardus ettepoole, justkui soovides, et kõrvad kasvaksid pikaks nagu jänesel, aga sellestki polnud abi. Polnud kuulda ainsatki heli. Ta oli valmis juba voodist välja ronima, kui ukselink vajus vaikselt alla. Tekk käis kiiresti üle pea ja Nora teeskles norskamist. Isa ju norskas magades. „Meil on vist tiiger majja hiilinud,” ütles ema kavala häälega. „No siis on tiigril sünnipäev. Kellelgi ju ometi peab täna sünnipäev olema,” arvas isa.

Noral tuli seda juttu kuulates naer peale. Ta puges teki alt välja ja sättis end voodiservale istuma. Isa ja ema laulsid ning tegid talle kalli ja musi. „Nüüd oled sa viieaastane. Palju õnne, Nora! Sa oled juba suur tüdruk.

Meie väikene pesamuna,” ütlesid ema ja isa läbisegi. „Palju õnne!” kostis ukse pealt.

Suur vend oli end samuti üles ajanud ja seisis nüüd unisena ukselävel. „Kas kooki ka saab?”

Isa ja ema ees, vend järel, mindi elutoa laua äärde. Kingitust ei paistnud kusagil. „Huvitav, kas nad on kingituse ära unustanud,” mõtles Nora endamisi.

Tavaliselt oli kingitus toodud kohe voodi juurde ja ta oli saanud pakki paberist lahti harutada, nüüd aga ei olnud midagi. Mitte kui midagi.

Ema tõstis kõigile tüki kooki ja valas tassidesse jooki: isale kohvi, vennale kakaod ja pisikesele Norale piima. „Eks me õhtul saame veidi rohkem koos olla, praegu peame sind lasteaiaks valmis sättima,” teatas ema.

Kook oli väga hea ja maitsev, aga natuke ärevaks tegi istumise see, et keegi isegi mitte ei kiirustanud kingitust tooma. Nora piilus laua alla ja püüdis küünitada end toolilt esiku poole, kuid kusagil ei paistnud ühtegi roosat kotti ega lehviga pakikest. Olid küll õhupallid, mis olid seotud

4

kardinapuu külge, kuid neid ei saanud ju ometi kingituseks pidada. Või äkki sai? Võibolla õhupallid olidki ainsad kingitused?

Nora vaatas neid nüüd natuke teise pilguga. Viis suurt õhupalli, kolm roosat ja kaks valget. Tegelikult olid need päris ilusad ja tegid tuju paremaks küll. „Kas ma võin ühe kaasa võtta?” küsis Nora. „Mille?” imestas isa. „Ühe õhupalli. Need on väga ilusad, aitäh!” „Muidugi võid,” naeratas ema kavalalt. Paistis, nagu ta oleks tüdruku murest aru saanud.

Kõik panid riidesse, Nora võttis kätte ühe roosa õhupalli ja nad hakkasid trepist alla minema. „Tegelikult on mul ikkagi maailma parimad ema ja isa,” mõtles Nora trepist alla minnes, õhupall uhkelt kaasa lendlemas. Ja võibolla on neil õhtul midagi põnevat plaanis.

Vend lonkis tema kannul, suur ja raske koolikott seljas. Temal näiteks ei olnud õhupalli, mida oma klassi lastele näidata. Üleüldse oli õhupalle kodus harva, viimati vist suvel, kui Nora oli laadalt endale heeliumiga täidetud õhupalli saanud. See seisis veel tükk aega kodus kapinurgas ja oli ilus vaadata. „Õhupall on selline kingitus mida peab eriti hoolega hoidma,” arutles Nora endamisi. Võib ju juhtuda, et see läheb mõne terava asja vastu ja siis ei saakski seda lasteaias sõpradele näidata. „Mis sa arvad, mis meil ukse juures on?” küsis vend. „Ma ei tea,” ütles Nora. „Võibolla on elevant,” pakkus isa. „Elevandid ei saa meie juures elada,” teadis Nora paremini.

Ta sai aru, et küsimus ei olnud esitatud asjata. Võibolla tõesti ootas ukse juures miski. Kas see miski võis olla kingitus? „Pane nüüd silmad kinni,” palus ema.

Nora surus silmad kõvasti-kõvasti kinni ning astus isa ja venna abiga üle välisukse lävepaku.

5

PaariskĂźlje pilt Pereliikmed

6

7

„Võid lahti teha!”

Ja seal see oli – maailma kõige ilusam roosade lintidega tõukeratas.

Noral jäi suu imestusest lahti. „See on nii ilus! See on kõige ilusam maailmas! Emme, kuidas sa teadsid, et ma just täpselt sellist endale tahan?” „No võibolla olen ma selgeltnägija,” naeris ema.

Isa sättis tõukeratta tähtsalt enda ette, nagu sooviks sellega ise sõitma hakata, ja vend kinnitas Nora õhupalli lenkstangi külge. Nüüd oli ratas veelgi uhkem. „Hüppa peale,” kutsus isa. „Ettevaatlikult, eks,” muretses ema. „Pane vasak jalg peale ja hakka paremaga tõukama,” soovitas vend tähtsalt, kuna ta oli ikkagi suurem ja teadis selliseid asju paremini.

Päike paistis soojalt, ema seisis sireli all, vend ja isa olid teine teisel pool ratast. Kõik kolm ootasid kingituse esimest sõitu lasteaeda. Nora seisis oma uuel tõukerattal ja nägi korraga läbi rõõmupisarate väga selgelt, et tal on maailma kõige parem kingitus ja maailma kõige parem perekond.

Jesper Lasteaias oli täna isemoodi päev. Juba uksel tervitas õpetaja Norat kallistusega ja soovis õnne. Noral oli vedanud, sest nende rühma olid sattunud eriti toredad ja vahvad lapsed.

Kõige põnevamaid mänge mängis ta tavaliselt ikka tüdrukutega, kuid vahel oli selliseid päevi, kui ka poisse mängu kutsuti. Üks neist oli Jesper. Tal olid ilusad valged lokkis juuksed ja taevasinised silmad. Vahel võis ta tüdrukute mängus olla koer või isa, vastavalt sellele, mida parasjagu tarvis oli.

Täna saabus Jesper lasteaeda hiljem. Kell oli juba kaugelt üle üheksa, kui Jesper koos isaga rühmauksest sisse astus. „Palun tee kiiremini,” torises Jesperi isa riidekappide juures.

Nora piilus mängunurgast koridori poole. „Ma jään tööle hiljaks, pane sandaalid jalga ja jookse rühma teiste juurde mängima,” palus mees kiirustades.

Jesper vantsis rühma ja läks vaikselt laua taha istuma. „Tere, Jesper,” ütles õpetaja sõbralikult. „Tere,” vastas Jesper vaikselt, silmi tõstmata.

Ta võttis riiulist pusle. Karbitäis mängutükke veeres lauale. Jesper võttis ühe tükikese ja hakkas seda vaikselt piki lauaserva vedama.

Teised lapsed mängisid eemal, kes kodu, kes kohvikut. Nora oli ette võtnud mängutriikraua ja triikis pisikest nukupluusi.

9

Kui õue mängima mindi, hoidis Jesper jälle omaette. Kõik teised rühma lapsed korraldasid õpetaja eestvedamisel võistluse. Õpetaja võttis stopperiga aega ja lapsed kõndisid kordamööda ringiratast mööda liivakasti äärt. Äär oli kitsas ja sellel oli päris raske tasakaalu hoida. Kui mõni laps ääre peal ei püsinud ja kõrvale astus, siis tema katse ei lugenud. „Jesper, tule proovi ka, kas saad hakkama!” kutsus õpetaja.

Jesper ei vastanud. Ta istus vaikselt põõsa kõrval kummirõngal ja rebis muruliblet väikesteks tükkideks. Kui üks murulible oli juba päris pisikeseks hakitud, võttis ta maast uue ja kõik kordus samamoodi.

Kaarel, kes oli just liivakasti ääre läbimises päris hea aja saanud, tormas hingeldades Jesperi juurde. „Tule nüüd, sa pead ka raja läbi tegema,” kutsus Kaarel. „Mkm,” mõmises Jesper.

Kaarlile selline vastus ei meeldinud. Ta võttis Jesperil käest ja hakkas teda liivakasti poole vedama. Nora nägi eemalt, kuidas Jesper kogu hingest vastu punnis ja kuidas Kaarel naeris ning rühmakaaslast ometi enda järel vedas. „Ma ei taha!” ütles Jesper üpris pahaselt, võttis kogu jõu kokku ja äigas vasaku käega Kaarlile vastu õlga, nii et too valu pärast maha kukkus ja nutma hakkas. Õpetaja pööras ringi ja jooksis nutvat Kaarlit nähes kiiresti poiste juurde. „Kuidas nii tohib! Mis teil siin toimub?” pahandas õpetaja. „Mitte kedagi ei tohi lüüa, ainult pahad poisid teevad nii!”

Jesper ei tahtnud silmi tõsta, ta seisis vaikselt nutva Kaarli ja õpetaja vahel. „Palu nüüd andeks,” ütles õpetaja ja kükitas Jesperi juurde maha. „Palun vabandust,” sisises Jesper läbi hammaste.

Kui tuppa tagasi hakati minema, lonkis poiss teistest eraldi. Nora jättis mängukaaslased ja jooksis Jesperi kõrvale. Ta ei öelnud ainsatki sõna, lihtsalt kõndis poisi kõrval.

Ukseni jõudes ütles tüdruk: „Ma sain täna kingituseks tõukeratta. Kui tahad, siis võid peale lõunaund sellega sõita, kui me jälle õue tuleme!”

10

pilt Külje suurune pilt mõõdus 170*240mm Lisada 5mm bleed ehk mõõt 180x250mm

Lasteaed

11

Poiss ei vastanud midagi.

Kui lapsed olid oma voodites, pidas Kaarel vajalikuks kõigile üle korrata, et Jesper on halb poiss ja et tema käsi on nüüd nii valus, et ilmselt tuleb sinna kreemi peale panna. „Minu emal on selline kreem, mis teeb kohe terveks,” teatas poiss võidukalt.

Jesper ei ütelnud midagi. Tundus, nagu oleks ta ära nõiutud – ta ei rääkinud kellegagi, ei mänginud ega naeratanud. Nora vaatas teda ja oleks tahtnud talle teha pai või teda kallistada. „Jääge nüüd ilusti magama. Võibolla kui ärkate, on ka Jesperil parem tuju,” arvas õpetaja.

Jesper aga ei maganud. Ta vaatas enda ette üles lakke, silmitses akna taga varblaseid, kes põõsaokstel ringi keksisid, keeras end kord ühele, kord teisele küljele, kuid und ei tulnud. „Head lapsed peavad magama,” sosistas õpetaja ja läks kõrvaltuppa.

Kõik oli vaikne. Nora tõusis teistest veidi varem, veel enne, kui õpetaja tuli lapsi äratama. Kusagilt eemalt kostis vaikset sahinat. Nora keeras end külili, et paremini näha, kust sahin tuleb. Aknapoolses servas oli Jesperi voodi, mille tekk liikus vaikselt. Poissi ennast polnud näha, ta oli üleni teki all, isegi pea ei paistnud. „Mis sa teed?” sosistas Nora.

Jesper ei vastanud ja jäi teki all liikumatult lamama. Nora teadis, et Jesper ei ole halb poiss. Nad olid päris palju koos mänginud ja kindlasti oleks see juba varem välja tulnud. Midagi oli juhtunud, kuid Nora ei teadnud, mis see oli. Ta soovis kogu hingest, et võiks Jesperit lohutada, aga kuidas?

Võibolla oleks Jesper ka teda löönud, kui ta oleks talle lähemale läinud. Õpetaja tuli lapsi äratama. Kõik panid riidesse ja koristasid asemed. „Õpetaja, ma mõtlesin järele – Jesper ei ole halb poiss. Mis siis, et ta lõi, aga ikkagi ei ole halb,” ütles Nora õpetajale. Õpetaja naeratas, tegi tüdrukule pai ja ütles, et niimoodi võib tegelikult olla küll. Vahel teevad inimesed rumalaid asju, kuid see ei tähenda, et nad kohe halvad oleksid. Lihtsalt tegu ise on rumal.

12

Jesper istus laua taga ja toksis ühe pusletükiga teist. Nora istus tema kõrvale ja hakkas pilti kokku panema. „Tead, kõigepealt tuleb panna nurgad, mul venna õpetas niimoodi,” rääkis Nora peaaegu omaette.

Puslest pidi välja tulema pilt kolmest pisikesest hamstrist, kes magasid sinise punutud korvi sees. Tükke ei olnud väga palju ja Nora sai pildi üpris kiiresti kokku. „Anna nüüd see viimane tükk ka. Või tahad ise panna?” küsis Nora.

Jesper vaatas talle õnnetu näoga otsa. Pööras siis pilgu korraks pildi poole ja lükkas selle laua pealt maha. „Miks sa nii tegid?” pahandas õpetaja.

Nora oli segaduses. Ta teadis päris kindlasti, et Jesper ei olnud tema peale kuri, ta oli lihtsalt kurb. „Jesper on paha poiss!” hüüdis Kaarel üle toa. „Ei ole!” karjus Nora vastu. „Kes teisele nime annab, see ise on!”

Jesper hakkas nutma. Õpetaja võttis ta sülle ja viis teistest lastest eemale.

Nora nägi, kuidas õpetaja rääkis midagi poisile ja silitas tema pead, aga poiss ei vastanud midagi, ainult pühkis pisaraid.

Kui nad õhtupoole õue läksid, pakkus Nora oma uut ratast Jesperile sõitmiseks. Poiss võttis ratta ja sõitiski. Uue rattaga kihutamisest ei saanud ta ju ometi ära öelda, mis siis, et see oli roosa. Kui ta oli teinud paar tiiru ümber platsi, ilmus nurga tagant tema isa. „Tulin sulle varem järele!” hüüdis Jesperi isa juba eemalt.

Poiss tuli ratta seljast maha ja seisis liikumatult. „Lähme toome nüüd Siimu ka arsti juurest ära, temaga on kõik korras.

Väike toidumürgitus lihtsalt. Arst lubas, et meie kassiga saab kõik korda,” ütles isa Jesperile lähemale jõudes. „Ah siis selles oli asi. Jesper ise ei rääkinud midagi,” vangutas õpetaja pead. „Mul oli hommikul nii kiire, ma oleksin ise pidanud seda teile ütlema,” vabandas mees alandlikult.

13

„Nora meil sai kohe aru, et Jesper on kurb,” naeratas õpetaja.

Nora ei teinud seda juttu kuulmagi. Ta läks Jesperi juurde ja kallistas teda kõvasti hüvastijätuks.

Põgenik Nora sõitis oma uhke tuliuue tõukerattaga ja suur vend Karl kõndis ta kõrval. Kuna lasteaed oli kodule väga lähedal, siis juhtus ka selliseid päevi, kui ema ja isa asemel tuli hoopis vend talle järele. „Kuidas sul lasteaias läks?” uuris Karl.

Ta küsis ikka niimoodi, sest oli vist kuulnud täiskasvanuid sedasi tegevat. „Hästi,” vastas Nora.

Tegelikult vastasid mõlemad lapsed sellele küsimusele alati niimoodi.

Suured inimesed tahtsid enamasti veel teada, mis söögiks oli, kuid õhtuse kojumineku ajaks oli see tavaliselt juba ammu meelest läinud. Mitte muidugi neil kordadel, kui lauale oli pandud tõepoolest midagi erakordselt head. „Mul on ka kodus sulle kingitus,” teatas vend.

Nora silmad läksid suureks. Ta oli arvanud, et ratas ongi ainuke üllatus.

Pealegi näis see koos õhupalliga juba täitsa täiusliku kingitusena. „Mis see on?” uuris Nora uudishimulikult. „Kodus näed,” vastas Karl.

Nad jõudsid kodutänavale. Eemalt paistis suur lilla sirel, mis kasvas nende värava kõrval. Oli mõnusalt soe kevadõhtu ja vend hoidis oma jaki­ hõlmasid hooletult lahti. Tänaval sattus olema selline hetk, kui ei olnud näha ühtegi inimest. Nora lükkas jalaga hoogu ja vaatas hoolega enda ette.

15

„Kas sa nägid?” kilkas äkki tüdruk ja astus ratta pealt maha. „Mida?” imestas vend.

Nora sikutas teda jakivarrukast. „Seal on keegi.” „Kus?” ei taibanud vend ikka veel.

Nora hakkas hiilides maja poole liikuma, ühe käega hoidis ta ratast ja teisega venna käisest. Ta kummardus veidi allapoole, et paremini näha. „Seal põõsa all,” sosistas Nora ja näitas peaga maja poole.

Tõepoolest, midagi õige pisikest liigutas end põõsaokste all. „Mis see on?” uuris Nora. „Ma ei tea,” vastas Karl. „Ära igaks juhuks katsu.”

Nora ulatas ratta vennale ja kükitas tasakesi põõsa juurde. Lehtede vahel temast meetri jagu kaugemal oli peidus pisike pruunikas jänes. „Oi,” imestas Nora. „Vaata, ta on ära eksinud.” „Ilmselt on ta kellelgi ära kadunud,” arvas Karl.

Loomake püüdis olla täiesti liikumatult. Nora võttis eemalt rohu seest võilillelehe ja ulatas selle hirmunud küülikule. „Näe, sööbki,” sosistas tüdruk. „Nii armas jänes.” „See on küülik, mitte jänes. Ta on kellegi juurest ära jooksnud,” sõnas vend. „Kas me võime ta endale võtta?” nurus Nora.

Karl raputas pead. Tal oli meeles, kuidas ema oli kunagi öelnud, et võõraid loomi ei tohi puudutada. Neilt võis saada igasuguseid haiguseid ja pealegi võisid võõrad loomad olla kurjad ning inimest hammustada. „Võta jakk seljast ära,” palus Nora, „siis me saame ta tuppa viia. Mul on täna sünnipäev, ma ei taha, et üks pisike jänku on niimoodi üksinda põõsa all.” „Aga ...” alustas Karl, kuid sai siis ise ka aru, et ükski seletus ei oleks olukorda kuidagi lihtsamaks teinud.

Ta võttis jaki seljast ja kummardus nüüd ise küülikut põõsa alt üles korjama. Ju oli pisike tegelane nii hirmul, et ta ei teinud katsetki minema joosta. Õige tasa tõusis vend püsti. Nora viis kiiresti tõukeratta koridori ja

16