Nuustik
Ilmar Tomusk
Pildid joonistanud Urmas Nemvalts
Kujundanud Angelika Schneider Toimetanud Kadri Põdra © Ilmar Tomusk Illustratsioonid © Urmas Nemvalts © Tammerraamat, 2014 ISBN 978-9949-526-69-7 Trükikoda Printon www.tammerraamat.ee
Sisukord 9 14 19 25 30 35 41 47 53 58 64 70 75 81 87 93 99
Hannes on suur poiss Hannes tahab väikest venda Ema ja Hannes ostavad sokke Hannes teab, kuidas väikevennaga mängida Habemega onu Arbuus jõuab koju Arbuusi sees on üllatus Nuustik Ema saab nuustikuga tuttavaks Nuustik nimega Grigori Ema, Hannes ja Grigori käivad jalutamas Grigori läheb lasteaeda Kasvataja Leelo suur äpardus Mõistatus saab lahenduse Mida nad suvel teevad? Grigori tööd ja tegemised Suured saladused
105 110 116 123 129
Grigori läheb tööle Kingitused kuuse all Veel üks jõulukingitus Hannese suurim soov täitub Munapuder
Kallis väike lugeja!
Kui mina olin nii väike nagu sina praegu, uskusin ma nii jõuluvanasse kui ka päkapikkudesse. Jõuluvanasse uskusin, sest igal jõuluõhtul, parasjagu sel ajal, kui isa kodust ära läks, koputas meie uksele jõuluvana. Lugesime talle luuletusi ja tema andis meile kingitusi. Hiljem sain aru, et jõuluvana üksi ei jõuaks kõikide maailma laste juures käia ning seepärast on tal abilised, kes endale jõuluõhtul jõuluvana riided selga panevad ning tema asemel lastele kingitusi jagavad. Päkapikkudesse uskusin, sest mõnikord ei saanud jõuluvana või tema abilised meile tulla, aga keegi oli kingitused märkamatult jõulukuuse alla pannud. Olin kindel, et see oli päkapikkude töö. Nüüd olen ammu suur inimene, kuid pole siiani sotti saanud, kas nad siis on olemas või ei ole. Oma silmaga ma
7
neid näinud ei ole, kuid paljud minu tuttavad on veendunud, et nad on kindlasti olemas. Ühel päeval kuulsin lugu, mis räägib viieaastasest Hannesest ja tema emast ning ühest väga kummalisest tegelasest, kellele üle kõige maitsevad pannkoogid ploomimoosiga. Panin selle loo sinu jaoks kirja. Kui oled selle läbi lugenud, võid ise otsustada, on see siis muinasjutt või hoopis päris jutt.
8
Hannes on suur poiss
Hannes istus köögilaua taga ja tema ees oli aurav pudrutaldrik. Poiss lükkas taldriku eemale, toetas põse lauale ning pani silmad kinni. Tema silmalaud olid nii rasked, et ta oleks hea meelega kas või sealsamas pudrutaldriku kõrval magama jäänud.Veel parema meelega oleks ta läinud oma pehmesse voodisse ja seal edasi maganud. Aga ta ei tohtinud, sest hommik oli käes ja kohe tuli hakata lasteaeda minema. Hommikuti keetis ema tavaliselt Hannesele putru, kuigi poisile see ei meeldinud. Palju parema meelega oleks ta söönud šokolaadi-pähklikreemiga saia või – mis veel parem – mõne korraliku šokolaadikommi. Kuid ema ei andnud järele. Ta selgitas, et väiksed poisid kasvavad suureks ainult siis, kui nad hommikuti korralikult putru söövad.
9
Hannes kuulas ema jutu ära, kuid ega ta seda õieti ei uskunud. Ta oli ükskord näinud televiisorist saadet maast, kus inimesed sõid ainult kala ja mingeid tooreid taimi. Ometi olid poisid ka seal suureks kasvanud. Ja kindlasti kasvasid poisid suureks siis, kui putru, supipotti ega elektripliiti ei olnud veel leiutatud ja inimesed sõid seeni, marju, juurikaid, putukaid ja mammuteid. Pealegi polnud Hannesel enam kuskile kasvada, sest ta oli juba suur. Ema oli talle seda ise öelnud. Hannes mäletas väga hästi seda aega, kui ta oli olnud väike. Siis mahtus ta vabalt köögilaua alt läbi jooksma. Ning selleks, et ta laua taga istudes putru süüa saaks, pidi ema talle tagumiku alla panema suure diivanipadja. Ühel õhtul pärast lasteaeda, kui ema Hannesega mööda korterit ringi joostes tagaajamise mängu mängis, tahtis poiss taas laua alt läbi lipsata, nagu ta seda väiksena oli teinud. Sellest aga ei tulnud midagi välja, sest ta lõi pea hirmsa mürtsuga vastu lauaplaati ära ja kukkus laua kõrvale pikali. Poisi pähe tekkis otsekohe suur ümmargune muhk. Ema läks kiiresti külmkapi juurde, võttis sügavkülmikust paki külmutatud herneid, haaras Hannese sülle ning surus jääkülma hernepaki vastu tema otsaesist.
10
Poiss ei saanud alguses üldse aru, mis temaga oli juhtunud. Kõigepealt oli valus, siis hakkas külm ja lõpuks tundis ta, kuidas ema tal pead silitab ja kõrva sisse sosistab: „Küll sa oled meil suureks kasvanud, ära enam laua alt läbi jookse.” „Suureks,” kordas Hannes pead raputades omaette. „Kas ma olen nüüd suur?” küsis ta seejärel imestunult ema poole vaadates. „Oled küll, kulla poiss, oled küll suur,” kinnitas ema. Hannes oli väga üllatunud, et see suureks kasvamine just niimoodi käib. Oleks ta seda varem teadnud, oleks ta juba ammu oma pea vastu lauda ära löönud. Sest kui sa oled peaaegu viieaastane, siis pole ju midagi tähtsamat, kui suureks kasvada. Kui poisi pea enam ei valutanud, palus ta emal ennast mõõdulindiga ära mõõta. Ema pani ta uksepiida kõrvale seisma ja tegi Hannese pea kohal pliiatsiga uksepiidale väikse musta kriipsu. „Üks meeter ja seitse sentimeetrit,” teatas ema. „Koos muhuga. Aga isegi siis, kui see ära läheb, oled sa ülemeetrimees.” Selle üle oli Hannesel väga hea meel. Muhk, mis alguses oli punane, seejärel sinine, siis lilla ja lõpuks kollakasroheline, kadus paari nädala pärast täiesti ära.
12
Aga asi oli seda väärt, sest nüüd oli ta päriselt suur poiss. Sellest õhtust, kui Hannes oli suureks kasvanud, oli juba mitu kuud möödas. Nüüd oli ta viis aastat täis.Ta istus köögilaua taga ning vaatas uniste silmadega suureks kasvamise putru. See oli oma auramise ära auranud ja ära jahtunud. Kell oli pool seitse hommikul ja puder ei tahtnud üldse suhu minna.Või kes seda teab, võib-olla puder ise oleks soovinud, aga Hannes ei tahtnud, et puder talle suhu läheb. Ema tuli vannitoast. „Sa ei olegi veel sööma hakanud,” imestas ta, „me peame kümne minuti pärast uksest välja astuma, et ma kella kaheksaks tööle jõuaksin. Ole nüüd tubli poiss ja söö oma puder ära, ega sa muidu suureks ei kasva.” Hannes ohkas, võttis lusika ning sõi paar väikest ampsu. Jahtunud puder oli vastik ja vahepeal tundus talle, et ärasöödud puder tahab taldrikule tagasi minna. „Olgu pealegi,” lausus ema, kui oli aru saanud, et tänasest pudrusöömisest ei tule mitte midagi välja. „Pese ruttu hambad puhtaks ja hakkame minema. Aga vaata, et sa siis lasteaias ilusasti kõik ära sööd. Ja kindlasti võta supi juurde leiba, siis saab kõht korralikult täis.”
13
Hannes tahab väikest venda
Hannese ema töötas poes, mis tehakse lahti juba kell kaheksa hommikul. Just sellepärast pidigi poiss nii vara üles ärkama, et ema jõuaks ta enne tööd lasteaeda viia. Emal tuleb tegelikult juba natuke enne kaheksat kohal olla, et triibuline põll ette panna ja kassalindi taha istuda. Peale tema töötab poes veel kaks kassapidajat. Kui kell saab kaheksa, teeb kaupluse juhataja uksed lahti, et inimesed saaksid ostma tulla. Hannes, kes oleks hommikuti hea meelega kauem maganud, ei saanud aru, miks inimesed tahavad nii vara hommikul poodi minna. „Nad võiksid hommikul kauem magada ja õhtul poodi minna,” ütles ta emale, „siis poleks sul vaja vara tööle minna ja mina saaksin rohkem magada.”
14
Ema oli sellega nõus, sest nii vara käis poes vaid mõni üksik inimene. Kõik kolm kassapidajat, kes hommikul kella kaheksaks tööle läksid, istusid peaaegu tund aega niisama oma kassaaparaadi taga ja haigutasid. Kuid midagi polnud teha, ema tööpäev algas kell kaheksa ning selleks ajaks pidi ta kohal olema. Õnneks lõppes tal töö juba kell neli. Tavaliselt ostis ta kogu vajaliku toidukraami oma poest, sõitis siis bussiga lasteaeda ning viis Hannese koju. Sellistel päevadel jõudsid nad koju kell viis. Siis tegi ema süüa, pärast sööki mängis Hannesega või vaatas televiisorit. Mõnikord, kui ta oli väga väsinud, ronis ta kohe pärast koju jõudmist voodisse ja kutsus Hannese oma kaissu. Nii nohiseti üheskoos paari tundi. See oli väga mõnus, aga tegelikult väga halb, sest siis polnud poisil õhtul und ja hommikul oli veel raskem tõusta kui tavaliselt. Täna aga otsustas ema, et kuna tema väikses poekeses kõiki tarvilikke asju ei müüda, tuleb käia suures supermarketis. Sinna otsustas ta minna koos Hannesega, kellele ta kohe pärast tööd lasteaeda järele läks. „Nii vara,” rõõmustas poiss ema nähes, „kas me lähme kuskile?”
15