Oktoober on kõige külmem kuu

OKTOOBER ON KÕIGE KÜLMEM KUU

CHRISTOFFER CARLSSON

OKTOOBER ON KÕIGE KÜLMEM KUU

Rootsi keelest tõlkinud Allar Sooneste

Originaali tiitel: Christoffer Carlsson Oktober är den kallaste månaden Pirat Förlaget, 2016 Sverige

© Christoffer Carlsson 2016 Published by agreement with Ahlander Agency Toimetanud Kadri Põdra Kujundanud Villu Tammer Tõlge rootsi keelest © Allar Sooneste ja Tammerraamat, 2017 ISBN 978-9949-616-14-5 Trükikoda Greif www.tammerraamat.ee

Muusikapalad raamatus: lk 7 „Magic”, Bruce Springsteen lk 61 „Rave On”, Buddy Holly lk 84 „Mykonos”, Fleet Foxes lk 167 „Nebraska”, Bruce Springsteen

minu vennale

remember, when you tell those little white lies, that the night has a thousand eyes BOBBY VEE

Möödas võis olla oma kolm päeva, enne kui sain olukorra tõsidusest päriselt aru.

Metsaservas vajus sügisene udu pikkamisi alla, kattes kõik õhukese valge kihina. Läksin tol pärastlõunal koju, kõrvaklappides mängimas muusika – kähe hääl, mis laulis carry only what you fear. Olin just vannis käinud, et külmast võitu saada, kui helises uksekell.

Ta seisis vormiriietuses meie väiksel kivitrepil ja ütles, et ta nimi on Viktor Franzén. Ta ei meeldinud mulle.

Ta küsis, kas ema on kodus. „Ei.” „Kas sa tead, kus ta on?” „Ei.” „Kas sa tead, millal ta koju tuleb?” Ütlesin kolmandat korda ei ja seadsin käed rinnal risti. „Kui vana sa oled?” küsis ta. „Mis siis?”

7

„Kas sa võiksid küsimusele vastata?” „Ma olen kuusteist. Milles asi?” „Sinu vennas Jakobis.” „Mis temaga on?” „Millal sa teda viimati nägid?” „Ei mäleta.”

Viktor Franzén rääkis Smålandi murrakut, aga ta ei olnud siit pärit, seda oli kuulda. Tal olid teravad ja kitsad kulmud ning kui ta neid kergitas, nägid need välja nagu kuri M. Nüüd võttis ta rinnataskust, millel oli politseiinspektori märk, märkmiku ja klõpsutas pastapliiatsit. „Sa ei mäleta, millal oma venda viimati nägid?” „Ei.” „Nagu ma olen aru saanud, on teie suhted üpris lähedased.” „Mille järgi sellest aru võib saada?”

Ta ohkas.

Minus tekkis kihk tuua haavlipüss, aga see oli köögiakna juures ja kui ma sinna läinuksin, tekkinuks inspektor Franzénil võimalus esikusse pääseda ning seda ma ei tahtnud. „Me tahame kuulda Jakobi selgitusi.” „Mille kohta?” „Sellest ei saa ma sinuga rääkida. Kas sa tõesti ei tea, kus ema on?”

Mu käed olid endiselt rinnal risti. See oli hea, sest küllap oleks ta muidu näinud, kuidas need värisesid. Nõjatusin vastu uksepiita, oodates, millal inspektor lõpetab. Kui see lõpuks juhtus, otsis ta välja väikse visiitkaardi. „Siin on mu telefoninumber. Niipea kui ema või venda näed, palu neil mulle helistada. See on tähtis.”

8

Kui Franzén kivitrepilt lahkus, läksin kööki ja jäin seal seisma, saates teda pilguga, kuni ta oma sinivalge Volvo juurde jõudis, kruusateele välja sõitis ja puude vahele kadus. Kapotile, küljele ja tagaluugile oli kirjutatud „POLITSEI”. Häirekellad mu peas hakkasid tööle ja mul oli raske hingata. Viskasin kaardi Franzéni numbriga minema.

Varsti hakkas hämarduma. Et mitte mõelda sellest, mida inspektor Franzéni külaskäik võis tähendada, pesin nõud ja asusin siis riideid meie vanasse pesumasinasse toppima. Võtsin tolmuimejaga tolmu ning sorteerisin asju sahtlitesse ja riiulitesse.

Kui olin lõpetanud, kontrollisin, kas haavlipüss on laetud. Siis tõmbasin vana fliisjope endale ümber, läksin välja, istusin kivitrepile ja suitsetasin külma käes ühe sigareti.

Kui vaadata Varvetit kaardilt, on näha, et kõik majad on üksteisest mõnesaja meetri või umbes kilomeetri kaugusel, vähemasti need, mis on kaardile märgitud. Justnagu oleks Jumal pihutäie maju, garaaže, lautu, talle ja aitasid oma vägevasse kätte võtnud ning lasknud neil maapinnale hõljuda, külmade ja üksildastena nagu lumehelbed, iseäralikult hajutatuna. Siinne loodus ja mets on nii vana ja põline, et sunnib isegi päevasel ajal teedele ja radadele hoiduma. Suvi on alati kuumusest lõkendav, sügisel ja talvel on õhk niiske, toores.

Kuulsin taamal mingit lindu karjumas, kusagil läheduses sumisesid uimased putukad, kes olid senise külma üle elanud.

10

Hõõguvast sigaretiotsast tõusis suitsu. Istusin ja mõtlesin ning mida rohkem ma mõtlesin, seda närvilisemaks läksin.

Politsei otsis minu venda. Peale ema oli ta enam-vähem ainus, kellel oli minu jaoks mingit tähtsust, ja kui ta kinni võetakse, ei tea ma, mida teha ja kuidas toime tulla.

Kruusateelt kostev mootorimüra ja rehvide krudin valjenesid ja lähenesid, kuni ema sinine Ford pööras õue ja peatus. Tõusin ja läksin tuppa, olles kindlalt otsustanud emale edasi valetada, kui vaja.

„Kuidas täna koolis läks?” „Ei tea.” „Miks sa ei tea?” „Sellepärast, et ma ei käinud seal.” „Miks siis nii? Täna on ju esmaspäev.” „Meil on koolivaheaeg.” „Ah jah. Õige küll.” „Üks politseinik käis täna siin,” lipsas mul suust. „Ta küsis sinu järele.”

Ema seisis pliidi juures, teepakike käes, ja ootas, kuni vesi kastrulis kuumaks läheb. Selleks kulus alati ebaloomulikult palju aega. Nüüd pööras ta ümber ja nõjatus vastu köögi tööpinda. „Minu järele?” „Jah. Viktor Franzén.” „Mida ta must tahtis?” „Ma arvan, et ta tahtis Jakobi kohta küsida. Et kas sa tead, kus ta on.”

12

„Mul pole aimugi. Ütlesid sa talle?” „Ma ütlesin, et mina ei tea, kus Jakob on.” „Aga mina,” sõnas ema. „Kas sa ütlesid, et mina ka ei tea?” „Ei.” Ema surus alla ohke, ma nägin seda ta õlgadest. Vesi pliidil hakkas kohisema, ema pistis teepaki kastrulisse ja võttis kapist kruusi. „Ja sina?” küsis ta. „Mis mina?” „Kas sina ei tea, kus Jakob on?” „Ei tea, aga oletan, et kodus teda ei ole,” vastasin. „Muidu ei oleks politsei ju siia tulnud.” „Seda küll. Jah, sul on õigus,” nõustus ema ja näis pisut rahunevat. Tundsin kergendust.

Võib-olla ei olegi mul tarvis valetada.

Ema pidi tunni aja pärast tööle minema. Nii oli see kestnud juba mõnd aega: ta töötas laevatehase kõrtsis, kandes ette õlut ja viina neile viiele või kümnele, kes seal argipäeviti käisid, ja kahekümne viiele või kolmekümnele, kes nädalavahetustel kõrtsis aega veetsid. Kõrts suleti kell üks, siis jäi ema veel sinna ja jõi koos stammkundedega klaasi või kaks, vahel rohkem. Pärast seda kulus veel tund, et kassa üle lugeda, koristada ja järgmiseks päevaks valmistuda. Ta jõudis harva koju enne kella nelja hommikul ja magas tavaliselt kuni lõunani.

See oli hea töökoht, aga pere ringis rääkisime ometigi, et ta on hakanud konkurendi kasuks töötama. Teatud mõttes oli see tõsi.

Kui tee sai valmis, istus ta köögilaua äärde minu vastu. Emal olid sedasorti rohelised silmad, mis meenutasid vääriskive. Silmad 13

ja kõrged põsesarnad olin ma saanud emalt. Isalt olin pärinud paksud pigimustad juuksed ja virila naeratuse.

Jakob oli üheksateist, minust kolm aastat vanem, ja me olime sarnased, pärinud vanematelt samad näojooned. Aga kui tema oli üle meeter kaheksakümne viie pikk, siis mina ei küündinud kuidagi üle meeter kuuekümne, kuidas ma ka end ei sirutanud. „Sa oled nõusid pesnud,” märkis ema. „Jah.” „Kas sa võtsid tolmu ka?” „Jah.” „Tore.” Ta rüüpas teed. „Sa peaksid rohkem sööma. Rinnad ja kena pepu, mis sul kasvamas on, vajuvad jälle kokku, kui sa ei söö.”

Kui ema veidi aja pärast Fordiga ära sõitis, oli ta selga pannud helehalli flanellpluusi, mille ta sidus rindade alt kinni, ja lühikese musta seeliku. Mulle meeldis teda jälgida, kui ta peegli ees seisis ja end korda seadis, pikki pruune juukseid silus või lokkis, sukkpükse jalga tõmbas ja huuli värvis ning kontrollis, et riided seljas hästi istuksid. See oli kuidagi rahustav.

Vahel aga, kui ta peegli ees end üle vaatas, et aluspükste rant seelikust läbi ei paistaks, tavatses ta panna ühe käe oma tagumikule ja teise rinnale, pigistada neid, naerda ja öelda, et „need kohad peavad head välja nägema, sest need maksavad ära meie arved”.

See tekitas minus vastikust.

Ford sõitis mööda kruusateed minema. Võtsin uue sigareti ja istusin jälle trepile, vahtisin pimedust ja lootsin, et varjude vahelt ilmub välja Jakobi vana Volvo. Seda aga ei juhtunud, nii et ma istusin seal ja mõtlesin oma vennast, pidades aru, kus ta küll olla võis.

14

Varvetis pärandatakse maju, elukombeid, lojaalsust. Ajalugu on inimestel veres, tahavad nad seda või ei taha.

Näiteks Fällgrenide ja Adolfssonide suguvõsad tülitsesid kunagi talude vahel asuva maatüki üle, millel ei olnud pabereid. Riid algas sellest, et ühel kevadel põletasid kaks Fällgrenide sulast seal kulu, et teha maad viljakamaks. Kui talunik Adolfsson suitsulõhna tundis, ajas ta end ennelõunase kohvilaua tagant püsti, haaras püssi, tormas välja ja kihutas ühele sulasele selga haavlilaengu. Sealt kogu lugu alguse saigi: Fällgrenil oli ravi ja hooldust vajav haavatud sulane, pealegi juhtus see tema oma valdustes. Adolfssoni põld oli ära kõrbenud, sest sulased tegid halba tööd. Vaen juurdus ja hakkas kasvama. See oli juba ammu – siis, kui talud veel jõukad olid. Pärast tulid rasked aastad, millest nad enam ei toibunudki.

Teised tülid olid tunduvalt nooremad, näiteks tüli meie ja perekond Steni vahel. Alles hiljuti hakkasin aru saama, milles oli põhjus. Ma ei olnud eriti palju pärinud, sest küsimused ajasid asja segaseks. Teadsin nii palju, et Jakob oli hakanud tegema veidi tööd onu 15

Danile, kes oli puskariajaja. Tema juurde jõudmiseks tuli minna sügavale metsa ja seda teekonda ei jaksanud igaüks ette võtta, niisiis võttis ta vastu tellimusi, mis seejärel ostjale kätte toimetati.

Umbes kahekümneselt lahkus Dan Varvetist ja sattus tööliseks ühte väiksesse sadamasse rannikul. Seal töötas ta seni, kuni saatus tahtis ta koju tagasi tuua ja sättis nii, et konteiner kukkus talle peale, lömastades ta vasaku käe nõnda hullult, et isegi amputeerimiseks ei jäänud suurt midagi järele. Ühekäelist sadamatöölist pidada on halvem kui üldse ilma tööliseta olla, sest tema peale kulub rohkem raha, kui ta sisse toob. Niisiis tuli Dan lõpuks tagasi, kaasas omajagu teadmisi, mille ta sadamas töötades oli omandanud, muu hulgas oskus ise puskarit ajada.

Alkohol oli andnud vanale Frank Stenile mooduse elatist teenida, aga häda oli selles, et tema tehtud viin oli tõrva maitsega.

Parema viina ja alatute vempudega tõrjus onu Dan Frank Steni kõrvale, too jäi jõude ja sattus masendusse. Ta püüdis küll siia jääda, kuid sellest ei tulnud midagi välja. Franki naine Diana ja nende poeg Tom tahtsid, et ta elataks end millegi muuga, aga Frank ütles, et ta ei oska midagi muud. Tasapisi tegi masendus abielule lõpu ja siis lahkus Frank Varvetist. Diana ja Tom jäid maha.

Algul oli isa see, kes onu Dani aitas ja tellimusi kätte toimetas.

Kui ta ära läks ning minu, ema ja Jakobi maha jättis, oli mu vend õnneks piisavalt vana, et amet üle võtta.

Sellepärast me tögasimegi ema, kes laevatehase kõrtsis poeviina müüs, et ta töötab praegu konkurendi kasuks. Tegelikult olid nad pigem kolleegid.

Esimest korda läksin ma Jakobiga kaasa mullu suvel. Ühel õhtul, kui ema oli tööle läinud, sõitis Jakob meie majast mööda 16

ja küsis, ega mul ei ole tahtmist appi tulla. Mul polnud parajasti midagi erilist teha ja ma olin nõus.

Jakobil oli vana universaalkerega Volvo, heleroheline nagu piparmünt või korallrifid filmis, ja kui ma kõrvalistmele vajusin, tundsin äkitselt, et võiksin minna kuhu iganes. Justnagu ei peaks ma enam kinniliimituna ja tardunult istuma, sellal kui suur maailm väljas lakkamatult keerleb. „Mida me tegema hakkame?” küsisin. „Meil on vaja lihtsalt üht-teist korda ajada.” „Mida täpsemalt?” „Üht-teist. Ära päri.” „Sa tahad, et ma kaasa tuleksin, aga keeldud ütlemast, mida me tegema hakkame?” „Jäta mind rahule,” pomises Jakob, lükkas sisse esimese käigu ja reguleeris kliimaseadet.

Sel hetkel sain aru, milles asi tegelikult oli. Nõjatasin pea vastu istme kuklatuge ja pigistasin silmad kinni. „Ema käskis sul mind endaga kaasa võtta.” „Umbes nii jah.”

Sõitsime mööda kruusateed. Kuulsin kivide kolinat vastu auto põhja ja hingasin läbi nina sügavalt sisse, et tunda looduse tugevaid lõhnu. „Me läheme Nattflysjöni järve äärde mööbli järele,” sõnas Jakob lõpuks. „Danil on üks tuttav, kes soetas endale mõni kuu tagasi uhke vana kummuti ja müüs selle nüüd maha.”

Me sõitsime läbi suvise õhtu ja esialgu olin ma enamasti vait, siis aga hakkasime lobisema, aeg läks kiiresti ning varsti peatusime ühe maja juures järve lähedal. Kummut, mille pidime ära viima, 17