Okupatsioon rahvapilke kõverpeeglis by Tammerraamat

Okupatsioon rahvapilke kĂľverpeeglis

Kujundanud Andres Tali Toimetanud Kadri Põdra

Fotod: Eesti Filmiarhiiv

ISBN 978-9949-565-82-5 Trükikoda Greif www.tammerraamat.ee Esmatrükk: 1950, kirjastus Tõrvik

Saateks *

Oskar Loorits kuulub Eesti kõige nimekamate folkloristide hulka. Ta sündis 9. novembril 1900 Viljandimaal Suure-Kõpu vallakirjutaja pojana. Aastail 1919–1922 õppis ta Tartu ülikooli filosoofiateaduskonnas, kuulates loenguid eesti keele, rahvaluule, filosoofia ja kirjandusloo alal. Ülikooli lõpetamisel sai ta keeleteaduse magistrikraadi «Kõpu murde häälikuloo» eest. Aastail 1923–1927 oli ta ülikooli teaduslik stipendiaat. Oma keeleõppejõu Lauri Kettuneni innustusel siirdus Loorits liivlaste juurde liivi keelt ja rahvapärimusi koguma ning juba 1926. aastal kaitses ta doktoriväitekirja «Liivi rahva usund» I. Järgmisel aastal nimetati ta Tartu ülikooli eradotsendiks rahvaluule alal, 1938. aastal dotsendiks ja Eesti teaduste akadeemia liikmeks. Pärast rahvaluule professori Andersoni lahkumist 1939. aastal Saksamaale oli Loorits eesti ja võrdleva rahvaluuleteaduse professori kohusetäitja Tartu ülikoolis kuni 1941. aastani. * Avaldame üldjoontes muutmata kujul Eesti tunnustatud folklooriteadlase Vaina Mälgu (1922–2004) saatesõna aastast 1994, kui paguluses elanud Oskar Looritsa raamat ilmus esimest korda ka taasiseseisvunud Eestis. 5

Rööbiti ülikoolitööga tegutses Oskar Loorits ka Eesti rahvaluule arhiivi rajamise (1927) ja juhtimisega. Saksa okupatsiooni ajal saadeti ta Tartust välja. 1944. aastal emigreerus ta Rootsi, töötas seal aastail 1944–1947 arhiivi assistendina ja 1947–1961 uurijastipendiaadina Uppsala ülikooli juures asuvas murde- ja rahvaluulearhiivis. Loorits suri 12. detsembril 1961 Uppsalas. Tööd Eesti rahvaluule arhiivi loomisel ja silmapaistval väljaarendamisel on nimetatud Looritsa põhitegevuseks, ent ka tema suur ja mitmekülgne teaduslik produktsioon pole vähem tähtis. Eelkõige seostub Looritsa nimi rahvausundi uurimisega. Eespool mainitud «Liivi rahva usundi» I köitele lisandusid II ja III köide (1927–1928). 1932. aastal ilmusid «Eesti rahvausundi maailmavaade» (2. trükk Rootsis 1948, 3. trükk Eestis 1989) ja «Estnische Volksdichtung und Mythologie». Paguluses avaldas Loorits oma peateose «Grundzüge des estnischen Volksglaubens» I–III (1949–1960), kokku 1771 lehekülge. August Annist ja Harri Moora on seda monumentaalset uurimust hinnanud esimese katsena anda süstemaatiline ülevaade meie ja kõigi soome-ugri rahvaste usundi ja kogu vaimse rahvaloomingu arengust aastatuhandete jooksul. Kriitiliselt suhtuvad nad ennekõike Looritsa püüetesse seada esikohale soomeugrilaste ürgseid, igipäritavaid ja muutumatuid iseloomuomadusi. Ühtlasi rõhutavad nad, et Looritsa peateos, olles 6

küll suur materjalikogu, on ka osalt tõestamata tööhüpoteeside kogu, mille tõttu teoses avaldatud seisukohtadesse tuleb suhtuda ettevaatlikult ja kriitiliselt (Keel ja Kirjandus, 1965, nr 8, lk 501–508). Oskar Loorits on kirjutanud mitmeid muidki uurimusi ja väljaandeid. 1927. aastal ilmus ta esimene Eesti ainesel põhinev lühiuurimus «Vägilaste prototüüpe», 1931. aastal ulatuslikum «Der norddeutsche Klabautermann im Ostbaltikum» (laevahaldja esinemisest ja nimetusest eestlastel ja liivlastel), 1935 kaks põhjalikku uurimust «Das mißhandelte und sich rächende Feuer» I, 1939 eesti kalurite sõna- ja töökeelde käsitlev «Gedanken-, Tat- und Worttabu bei den estnischen Fischern», 1940 vene ja setu materjalidel põhinev «Das sog. Weiberfest bei den Russen und Setukesen in Estland», 1946 mitteterviklikult ilmunud rahvalaulu-uurimus «Kultaneidon taonta Virossa ja Suomessa» (teine osa «Kontaminaatiot ja kulkusäkeet» 1964), 1954 rahvusvahelisel materjalil põhinev monograafia «Der heilige Kassian und die Schaltjahrlegende», 1955 «Der heilige Georg in der russischen Volksüberlieferung Estlands» (1941. a ilmunud venekeelse uurimuse uus redaktsioon). Tähelepanuväärsed on Looritsa temaatilised rahvaluuleväljaanded, kaks köidet «Endis-Eesti elu-olu»: «Lugemispalu kaluri- ja meremeheelust» (1939) ja «Lugemispalu metsaelust ja jahindusest» (1941). 1959. aastal ilmus saksa keeles rahvus7

vaheliselt tuntud rahvajuttude seerias kogukas valimik eesti muinasjutte, muistendeid, legende ja pajatusi «Estnische Volkserzählungen». Sellega ei ammendu kaugeltki kõik Looritsa sulest avaldatu. Tema tööde bibliograafia sisaldab veel rohkesti mitmesuguseid lühemaid uurimusi, artikleid, ülevaateid, aruandeid kogumistööst, kultuuripoliitilisi kirjutisi, följetone, epigramme, arvustusi jm, viidates Looritsa erksale reageeringule ühiskonnaelu ilmingutele. Loorits on ka mitme keeleteadusliku töö autor. (Pikemalt vt Paulson, I. Oskar Looritsa teaduslik panus // Oskar Loorits’ Forschungstätigkeit. Stockholm, 1960, lk 11–16; Tedre, Ü. Ühe isepärase mehe tööst ja tegemistest // Keel ja Kirjandus, 1991, nr 3, lk 169–174.) 1950. aastal ilmus Rootsis kirjastuse Tõrvik väljaandena käesolev raamatuke, mis sisaldab nii Saksa kui ka Nõukogude okupatsiooniaega kajastavat rahvapärimust. Teose sissejuhatuses nimetab autor end rahva hinge eneseväljendusi jälginud rahvapsühholoogiks, rõhutades, et eriti hästi paljastavad inimhingele omaseid jooni suurte katsumuste ja katastroofide ajad, okupatsioonid ja sõjad. Vaina Mälk

Sissejuhatus

Rootsi tuntumaid antropolooge Bertil J. Lundman väidab oma rahvusi käsitlevas teoses («Nutidens människoraser», 1946, lk 14) soomlaste kohta, et need on endassesulgunud ja juurdlevad, põikpäised ja kangekaelsed, vähese elurõõmuga ja väikese mugavustundega, kuid nende jonn sisaldab tugevat sitkust ja tublidust nii sõja kui ka rahu oludes. Ta lisab, et nende mediteeriv olemus on sageli erakordse intensiivsuse ja kultuuriväärtusega loomingutegur ning et kuigi soomlased on endassesulgunud, on neil tugev side loodusega. Ühtlasi ütleb ta, et vaid vähestel rahvastel maailmas on olemas selline kombinatsioon kahest meelest looduse ja inimhinge jaoks. Eestlaste kohta nendib rootsi teadlane lühidalt, et nad sarnanevad üldiselt soomlastega ja kätkevad endas ka ida ja lääne vastuolu. Kogenud rahvapsühholoogina olen eesti rahva hinge väljendusi jälginud põhjalikult nii aastatuhandeid kristalliseerunud rahvaloomingu põhjal kui ka oma kaasaegsete peal. Eriti hästi paljastavad inimhingele omaseid jooni suurte katsumus9

te ja katastroofide ajad, okupatsioonid ja õudsed sõja-aastad, kui kogusin ohtralt tähelepanekuid selle kohta, kuidas eestlased tüüpiliselt reageerivad ülekohtule, vägivallale, hädadele ja kannatustele. Üks eestlaste iseloomulikke jooni on passiivne vastupanu – hambad ristis vaikimine. Eestlaste enesevalitsus on nii tugev, et nad suudavad vältida viha- ja meeleheitepurskeid ega korralda stseene, kokkupõrkeid ega rahutusi. Tungid vaigistatakse sisemiselt, ärritust varjatakse välise rahuga. Kui neid kuidagi väljendataksegi, siis tavaliselt pilke kaudu. Isegi sabotaažiaktid pole eestlastele omased, vaid palju tüüpilisem on võõraste või vastaste eitamine ja lihtsalt keeldumine vastumeelsetest ja vägisi pealesunnitud aktsioonidest, mida meelsamini kaldutakse naeruvääristama. Selle poolest erineb eesti hing tunduvalt naaberrahva ja saatusekaaslase läti omast: okupatsiooniolustik oli täpselt sama, kuid reaktsioon okupantidele väga erinev. Lätlased ei oma sellist sisedistsipliini nagu eestlased, vaid on tunnete väljendamisel palju impulsiivsemad kuni sabotaaži ja vastuhakuni välja. Samal ajal kui eestlased põgenesid töösunduse või mobilisatsiooni eest ära metsa või lahe taha varju, korraldasid läti metsavendade salgad kallaletunge, lõhkusid sildu, häirisid rongi- ja autoliiklust ning terroriseerisid oma rahva reetjaid ja võõra võimu sabarakke. 10

Eestlasele ei ole omane niivõrd terroriseerimine kui boikoteerimine. Näiteks kui üks maapoiss sai käsu minna metsatööle, kirjutas ta saabunud ringkirjale «Palun mitte tülitada». See ongi eesti vaimsuse üks olemuslikumaid tunnuseid: eestlane ei tülita teisi, kuid ei lase tülitada ka ennast, vaid teeb, mida tahab, mitte seda, mida ja kuidas tahetakse. Eestlane ei ole ründav aktivist, hoopis läbi ja lõhki reaktiivne tüüp, kelle käärimisprotsess kristalliseerub tavaliselt tögamiseks. Muidugi leidub ka eestlaste hulgas orjaliku hingelaadiga lipitsejaid ja lömitajaid, kellel ei ole enda maksmapanekuks küllaldaselt uhkust ega meelekindlust ning kes alistuvad isikupäratult roomama ja selgrootult pugema. Seejuures äratab erilist tähelepanu, et selliseid roomajaid ja kahepaikseid esineb eesti tõusiklikus haritlaskonnas suhteliselt palju rohkem kui laias rahvamassis. Juba enne okupatsiooniaega läks väga moodi pugejate hurjutamine, eriti nn PPPBde ehk Pätsi p… pühkijate bande aadressil, nagu neid pilkamisi nimetati. Sageli osutusid hurjutajad ise aga okupantide ees veel haledamateks pugejateks ning sattusid seda ägedama pilke risttule alla. Rahvapilke kõige teravam nool ei sihtinud niivõrd võõraid kui just omade hulgast põlu alla sattunuid. Kui juba omaenda vabariigi võimukandjate ees pugemine tekitas halvakspanu, siis võõraste okupantide ees lipitsemine põhjustas paratamatult viha ja põlgust. Sellepärast ei rahuldunud 11

okupatsiooniaegne rahvapilge tavaliselt mitte ainult pehme paitava huumoriga, mis on eestlaste olemusele muidu nii omane, vaid paisus enamasti pingutatult teravaks irooniaks või suisa jõhkrust täis laetud sarkasmiks. Sõnastuses mindi teadlikult ja tahtlikult üle sobivuse ja sündsuse piiride ning elati okupantide või kodumaareeturite tekitatud ilgustunne välja hoolimatu sõimu ja ropendamise teel, mis jäljendas robustselt teiste toorust ja paljastas omaenda vastumeelselt taltsutatud kirgi jultumuse, väljakutsuva ülepakkumise või hasartse narritamise kaudu. Miski ei tõlgitse eesti rahva hinge sisemist lõhkikäristatust nii äärmusliku dualismiga kui suhtumine okupantidesse. Ühel pool seisis kari pugejaid ja kompromissimeistreid, konjunktuuridiplomaate ja võõraste sabarakke, käsilasi, nuhke ja agente, keda teine pool pidas eestluse reeturiteks. Vihati isegi pugejate õigustajaid ja sõpru, kvislingitega end solidaarseks tunnistanud patrioote ja kollaboratsionistide moraalseid kaitsjaid. Ei hariduslikud ega sotsiaalsed vahed, ei parteiline või organisatsiooniline kuuluvus ega miski muu eraldanud eestlasi nii selgesti kahte vaenulikku leeri kui suhtumine okupantidesse: ühel pool koostöö pooldajad ja teisel pool selle eitajad. Tegelikult mindi koguni sellise printsipiaalse sõgeduseni, et ühed õigustasid ainult koostööd kommunistidega ja teised üksnes natsidega, sõimates üksteist vastamisi mitte ainult punasteks või fašistideks, vaid ka eestluse reeturiteks. 12

Kuivõrd vastastikune viha meeli pimestas, nähtub sellest, et sageli ei suudetud püsida pilke piires, vaid asuti kergekäeliselt üksteist kahtlustama, süüdistama ja hukka mõistma kuni salakaebuste ja vastastikuse kiusuni välja. Isegi kiusus ja tigeduses ilmneb Eesti rahvuslik omapära selles, et vastast ei materdatud primaarses afektis umbropsu, vaid seda tehti rafineeritult – kaalutud salakavaluse ja õelusega. Kuidas on sadestunud sellised hingekahjustused eestluse olemusse? Kas see on ainult orjaaja pärand või on siin näha ka meie segavere germaanipäraseid sugemeid? Liiati kui germaani maailm ise kubiseb säärastest hingepiinadest – nii natslikul Saksamaal kui ka paksu demokraatia ja humanismi mingiga ülevõõbatud germaani rahvaste juures, kes pole kunagi pidanud kannatama orjaaega. Olgu meie kius ja õelus olude või olemuse pärand, kuid igatahes oleks suur eksitus salata või varjata hingeliste kahjustuste olemasolu iseenda ees. Meie kõigi sotsiaaleetiline ja rahvapedagoogiline kohustus on neid kahjustusi ravida ja ebakõlasid kõrvaldada, kuid juba sugupõlvede kaupa on hingeravi pakkunud eestlaste enda terved eluinstinktid – lihtne pilge ja hurjutamine, mitte Moosese käsulauad nagu iisraeli rahval, õigussüsteem nagu vanadel roomlastel või mitmesugustele usunditele omane hauataguse karistuse hirm. 13

Hurjutamine on ka paljudel teistel rahvastel vahedaks eetilise karistuse vahendiks, ent seda saadab tavaliselt nn moraalne meelepaha või jumalate viha, rängalt karistav hukkamõist, nagu näiteks surmanuhtlus (sageli ka piinamine), maalt minema kupatamine, õiguste ja varanduste kaotamine jne. Germaanlaste ühiskonnas on üks süngemaid probleeme läbi aegade olnud nn Neidingschaft, mida eesti ühiskond üldse ei tunne, nii et vastavat sõnagi pole eesti keelde loodud – põlu ja needuse järelmõju, millele too sõna viitab, ei kajastu isegi Muinas-Eesti hauataguse elu kujutelmades. Eesti rahvapärase sotsiaaleetika imponeerivamaid jooni on karistuse ülekandmine vihasest hurjutamisest pilkavaks naeruvääristamiseks. Süüdlast häbistatakse avalikult, naeruvääristatakse halastamatult ja jäetakse siis oma häbi kätte paranema, kuni ta ise kosub ja toibub niivõrd, et kõlbab jälle ühiskonda, või ei paranda end sugugi ja hüljatakse alles siis omaette hingitsema. Teda ei tõuka ära ühiskond, vaid ta osutub ise ühiskonnakõlbmatuks. Vaevalt tarvitseb lisada, et rahvapedagoogiliselt palju tulemusrikkam ongi raskuspunkti ülekandmine karistuselt paranemisele. Seega sõltub kõige enam süüdlasest endast, kas ta tahab ja on võimeline end parandama ning ühiskonda tagasi pöörduma või mitte. Sel karistusviisil on aga ka oma suur saatuslik nõrkus: see eeldab kogu rahva pidevat eetilist 14

valvsust ja südametunnistuse ärkvelolu. Niipea kui eetiline teadvus lõdveneb, algab üldine lagunemisprotsess, mis provotseerib sageli kriise. Nõrga ühiskondliku struktuuri korral on eetilist järjepidevust ühelt sugupõlvelt teisele pärandada palju raskem, mistõttu uued pealekasvavad generatsioonid võivad end tihtipeale otsekui peata ja traditsioonideta tunda, eriti vapustuste perioodidel. Sestap on eestluse suurim ja keerulisim ülesanne säilitada ja pärandada uutele sugupõlvedele eestluse eetilist teadvust ja südametunnistust. Eestis ei tehta seda käskude ega keeldudega, vaid hea eeskujuga; mitte kurjustava hirmu ega hellitava armuga, vaid hea tuju, nalja ja naeruga. Seda ei tee prohvetid ega kohtumõistjad, professorid ega rahvajuhid – hoopis eestluse südametunnistust ühest sugupõlvest teise istutavad eesti emad oma pilke ja häbistusega. Kõik eesti emad oskavad naeruvääristada ja tögada. Kel naljanärvi ei ole, on erandlikult ebaintelligentne. Kuni eesti emad oma laste häbitunnet pilkega teritavad, püsib eestluse eetiline teadvus ikka valvel, et häbistada neid, kes ei ole eestlusele ka täiskasvanuna auks. Kes muud kui emad olid orjaaja pikkadel pimedail sajandeil oma laste ja kogu rahva poliitilisteks kasvatajateks. Needsamad emad, keda mõisnikud võisid küll vägistada, kuid kes oskasid mõisnike sohilapsi kadakasaksteks häbistades kogu rahvast siiski saksastumisohust päästa. Ka okupatsiooniaastatel 15

24. juuli 1940. Tallinn, Pikk tänav. Elagu kuulsusrikas punaarmee. Eesti oli juba üle kuu aja okupeeritud ja uus võim kuulutas Eesti Nõukogude Sotsialistlikuks Vabariigiks (ENSV) ning soovis ENSV vastuvõtmist Nõukogude Liitu. Sündmused, mis vajasid tähistamist. Foto: Eesti filmiarhiiv, Oskar Viikholm

Mõista, mõista, mis see on

Viiekümne peaga sajajalgne, kõht vastu selga ja selg vastu kõhtu, kui seisab, siis haiseb, kui liigub, siis karjub? Vastus: rühm punasõdureid.

Issameie paroodia

Meie pättide kamp, kes sa oled Toompeal, pühitsetud said sina Kremlis. Sinu riik on Moskvas. Sinu tahtmine sündigu nii vanglas nagu sunnitöö laagris! Meie igapäevast leiba anna meile tarviduse järgi, sealiha näita ainult kaugelt ja anna andeks meile meie sõnad kui ka meie andeks jõuame anda oma nuhkidele. Ära saada meid mitte Siberisse, vaid päästa meid ära marksismist ja leninismist, sest sinu päralt on riik ja riigi rahad üürikeseks ajaks, aamen!

Punane usutunnistus

Ma usun sunnitöölistesse, kes on saadud kommunismist, ilmale toodud Marxist, kannatanud Konstantin Pätsi all, teinud mässu, läinud alla vangikongi, 1940. aastal tõusnud üles Toompeale ja istuvad isa Stalini paremal käel. Sealt tulevad nemad kohut mõistma tagurlaste ja mitmekohapidajate üle.