Pöörane puhkus Parakatkus

Pöörane puhkus Parakatkus

ILMAR TOMUSK

Pöörane puhkus Parakatkus Pildid joonistanud Urmas Nemvalts

Illustreerinud Urmas Nemvalts Kujundanud Villu Tammer Toimetanud Tiina Tammer © Ilmar Tomusk © Tammerraamat, 2018 ISBN 978-9949-616-35-0 Trükikoda Greif www.tammerraamat.ee

Raamat on pĂźhendatud kĂľikidele isadele, kes veedavad puhkuse koos perega.

Ja teevad seda Eestis.

Sisukord lk 9

1. peatükk, kus võetakse vastu üksmeelne otsus veeta perepuhkus Hispaania päikeserannikul Costa del Solis

lk 17

2. peatükk, milles isal õnnestub lõppude lõpuks lastele näidata, et ka oma kätega on võimalik midagi valmis teha

lk 31

3. peatükk, milles isa mõistab, et romantika ei olegi läbinisti romantiline

lk 41

4. peatükk, milles isa viib lapsed Viitna järvele ujuma

lk 53

5. peatükk, milles Johannesel tekivad lihastõmblused

lk 63

6. peatükk, kus selgub, et Issanda loomaaed ei olegi nii suur, kui looduse mitmekesisust arvestades võis arvata

lk 73

7. peatükk, milles Parakatku karude karupeadesse jõuab äratundmine, et Hermiine ei ole kuskile kadunud

lk 83

8. peatükk, kus otsustatakse natuke maja ja aia kallal kõpitseda

lk 95

9. peatükk, milles Tapa endise sõjaväelennuvälja reostus jõuab ka Parakatku põhjavette

lk 105

10. peatükk, kus isal tekivad tööalased süümepiinad ning ta sõidab koju mobiiltelefoni järele

lk 115

11. peatükk, milles käiakse koos onu Antsuga mustikal

1. peatükk, kus võetakse vastu üksmeelne otsus veeta perepuhkus Hispaania päikeserannikul Costa del Solis „Ema, kus sa nüüd jäid?” hüüdis isa kärsitult. „Me peame ju koosolekut pidama hakkama.” „Ma olen siinsamas, sinu selja taga. Mis koosolekut sa jälle pidada tahad?” küsis ema ilma silmnähtava entusiasmita. Kuigi ta teadis väga hästi, et isale meeldis hirmsasti koosolekuid pidada, sest töö juures tuli tal neid alatasa korraldada. See tegevus meeldis isale nii väga, et tal oli kombeks ka kõikide koduste asjade arutamiseks perekonna koosolekuid kokku kutsuda. „Ja kus lapsed on?” jätkas isa. „Ilma nendeta mina tänast koosolekut ei alusta.”

Ema pistis pea lastetoa uksest sisse. Johannes istus voodil, peas uhiuued kõrvaklapid, ning kuulas viimast Metallica plaati. Tema õndsast näoilmest võis välja lugeda, et kui seitsmes taevas olemas oleks, kõlaksid seal suure tõenäosusega just selle ansambli poolt tekitatud taevalikud helid.

Volli oli poole kehaga voodi all. Ta oli sinna rajanud väikse tehnikalaboratooriumi, kus katsetas igasuguseid masinaid ja seadeldisi, mida ta pärast nende lahtivõtmist ja uuel viisil kokkupanemist jälle käivitada üritas.

Praegu oli tal käsil vana tolmuimeja mootori sisu uurimine. Põlev tasku­ 9

lamp hammaste vahel, keris ta lahti mootori traatmähist, millest oli voodi alla korralik traadipundar tekkinud. „Lapsed, tulge nüüd suurde tuppa. Isa tahab jälle perekonna koosolekut pidada,” teatas ema võimalikult kõva häälega, et sõnum ka Johanneseni jõuaks. „Mis sa karjud, ega ma kurt ei ole,” pahandas Volli, ajas oma tagumiku uppi ning ronis vastumeelselt voodi alt välja. „Mida?” röögatas Johannes, kes oma kõrvus kõlava raju muusika tõttu ei kuulnud ema ega ka enda häält.

Ema võttis poisil klapid peast ning lausus lakooniliselt: „Koosolekule!”

Poisid sammusid kuulekalt elutuppa ning istusid diivanile. Ema seadis end tugitooli, isa aga seisis toa keskele ning alustas koosolekuga. „Meie perekonda on järjekordselt tabanud täielik suvepuhkus. Lastel algas suvevaheaeg juba kuu aega tagasi. Emal algas puhkus üleeile ja minul oli täna viimane tööpäev enne puhkust. Ja sellest tuleb järeldada, et alates homsest oleme me kõik puhkusel.”

Isa lõpetas piduliku monoloogi ning jäi oma ustavatele kuulajatele kerge hingevärinaga otsa vaatama, oodates nende marulist reaktsiooni.

Kuid mingisugust reaktsiooni ei järgnenud. Niikaua kui lapsed mäletasid, olid nende suvevaheajad möödunud sellessamas igavas Mustamäe korteris, vahelduseks lühikesed lastelaagrid, mõned käigud loomaaeda, botaanikaaeda või mere äärde jalutama. „Jälle botaanikaaeda roose vaatama,” ohkas Johannes tülpinult. „Või tekitaks meie ellu pisut põnevust ning külastaks saja neljakümne kuuendat korda Tallinna loomaaeda,” pakkus Volli irooniliselt. Kuigi tegelikult Vollile loomaaed meeldis. Eriti ülisuured prussakad, keda ta iga kord suure põnevusega vaatamas käis. „Siinkohal te eksite,” teatas isa uhkelt, „sest igavad puhkused on meie jaoks minevik. Sel suvel korraldame endale tõelise puhkusereisi.”

Nüüd elavnes ka ema. Ta oli aastaid unistanud päris puhkusest. Sellisest puhkusest, et sul on kogu aeg soe, vihma ei saja ja et üldse oleks puhkus puhkuse moodi.

10

„Isa,” küsis ema, kerge lootusekiir hääles, „kas me sõidame sel aastal tõesti soojale maale?” „Jah, just sellise ettepaneku tegemine oli mul tänasel koosolekul plaanis.”

Ema ei uskunud oma kõrvu. Igal sügisel tööle minnes oli ta nukraks muutunud, kui töökaaslased oma Egiptuse, Kanaari saarte ja Hispaania reisidest rääkisid. Ta püüdis küll kolleegidele seletada, et lastega loomaaias ja mere ääres jalutamine on hoopis põnevam, kuid kahjuks ei suutnud ta oma jutuga mitte kedagi veenda, isegi mitte iseennast.

Isa pistis käe põuetaskusse ning võttis sealt välja neljaks kokku volditud paberilehe. „Tegin natuke uurimistööd, mida tänapäeva eesti keeles hellitavalt kuugeldamiseks nimetatakse. Ja leidsin internetist lehekülje, kust ma teile nüüd ühe lõigu ette loen. Pärast seda panen ma oma ettepaneku hääletusele.”

Isa alustas lugemist: „Costa del Sol on Hispaania populaarseim puhkusepiirkond. Üle 300 päikesepaistelise päeva aastas ning 160 kilomeetri pikkune liivane rannik meelitab kohale nii tavapuhkajad kui ka maailma rikkad ja ilusad.” Siinkohal tegi isa väikse pausi ning pilgutas emale silma. Ning jätkas lugemist: „Turistidele on ilma jõupingutuseta kättesaadav kõik puhkamiseks vajalik – erineva tasemega hotellid, restoranid-baarid, ajaveetmiskohad, sportimisvõimalused, erinevad lõbustus- ja huvipargid. Tsitaadi lõpp.” lausus isa asjalikult ning küsis: „Mis te sellest kõigest arvate?” „Kas seal sukelduda ka saab?” päris Volli õhinaga. „Kindlasti saab,” uskus isa. „Internetis oli kirjas, et seal on palju veeparke.

Kui nüüd seal sukelduda ei saa, siis ma ei tea, mida seal üldse teha saab.” „Ja loodetavasti on seal ka piisavalt tänavakorvpalli väljakuid, kus me mees mehe vastu palli mängida saame,” arutles Johannes. „Küllap seal ka palli mängida saab,” arvas isa, lootes sisimas, et ta puhkusel olles liiga palju aega koos Johannesega palliplatsil veetma ei pea, sest poja vastu palli mängides oli ta pidevalt nii kasvu kui ka mänguoskuste poolest haletsusväärses seisus. „Kui ma ujudes pea vee alla julgeksin panna, siis hakkaksin ma hoopis pärlipüüdjaks,” unistas ema.

11

„Aga selleks,” võttis isa taas ametliku tooni, „et me kõik puhkuse suhtes üksmeelsed oleksime, tuleb läbi viia salajane hääletus. Ma jagan teile hääletussedelid. Kes on minu ettepaneku poolt, teeb linnukese kastikese sisse, kes ei ole, jätab linnukese tegemata.” „Ära spikerda,” pahandas Volli, kui Johannes üritas üle venna õla tema linnukesetegemist kiigata.

Isa täitis hääletussedeli, korjas seejärel ka teistelt paberilipikud kokku ning asetas need lauanurgale. „Hääletamistulemused on järgmised: puhkus Costa del Solis üks hääl, puhkus Costa del Solis kaks häält, puhkus Costa del Solis kolm häält ja puhkus Costa del Solis neli häält. Minu ettepanek on üksmeelselt heaks kiidetud ja see tähendab, et me peame kohe reisiks valmistuma hakkama, sest tegelikult on mul juba reis broneeritud, kuigi maksnud ma veel ei ole.

Me sõidame juba järgmisel esmaspäeval.”

Pärast nii otsustavat koosolekut valdas kõiki pöörane tegutsemistahe.

Kuna aga keegi ei teadnud täpselt, mida teha, tegi isa ettepaneku jalutada lähimasse poodi, osta sealt võimalikult suur kogus jäätist ning see puhkuse alguse tähistamiseks kohe ära süüa. „Ostame valget vanillijäätist,” tegi Johannes ettepaneku. „Miks just seda?” ei saanud isa aru. „Aga sellepärast, et onu Raido ütles, et seda saab kõige rohkem süüa, enne kui oksele ajab,” vastas Johannes rahulikult ning tema ilmest oli näha, et just täna on see päev, kui ta end jäätisest esimest korda elus siniseks süüa kavatseb.

Kui lapsed olid õhtul magama läinud, pöördus ema äkki isa poole ja teatas: „Ma pole sulle seda uudist vist rääkinudki. Mulle helistas täna tädi Mari ja ütles, et onu Ants ostis natuke aega tagasi maja.” „Oi, see on küll hea uudis,” rõõmustas isa, „kas nad kolivad nüüd oma korterist välja?” „Kohe nad vist ei koli, sest maja pole praegu veel päris elamiskõlblik. Seal pole mitu aastat sees elatud. Kaev on vilets ja elektriga on min12

13

geid probleeme. Ja tagatipuks on see maja paksu metsa sees. Kas sa tädi Hermiinet mäletad?” „Kas seda vanatädi Hermiinet, kes veel kaheksakümne seitsme aasta vanusena oma hoovi peal plekist supipotikaantega hirmsat lärmi tegi, et sinna kogunenud karusid eemale peletada?” meenutas isa. „Jah, sellesama Hermiine maja onu Ants ostiski. Aga kuna tädi Hermiine on juba mitu aastat surnud, siis on ka maja ümbrus hirmsasti võssa kasvanud ja kohalikud Parakatku metsa karud pidavat ennast seal nüüd eriti koduselt tundma,” seletas ema. „No siis on sinna küll kohe mõnd uut tädi Hermiinet vaja, kes neile jultunud karudele jälle tuule alla teeb,” naeris isa. „Ma arvan, et kui me Hispaaniast tagasi tuleme, siis võiksime koos lastega seda maja vaatama sõita,” jätkas ema. „See on neile kindlasti väga põnev. Tädi Mari ütles, et nad tahaksid sinna suvel kas või kuuks ajaks kellegi üüriliseks võtta. Et kui inimene on majas, siis on ikka hoopis teine tunne. Vahest hoiavad siis metsloomad ka eemale.”

Isa oli mõttega päri ja nii mindigi selle tähtsa ning kogu perekonna elus murrangulise päeva õhtul magama teadmises, et juba loetud päevade pärast algab nende elu esimene ühine soojamaapuhkus päikeselises Costa del Solis. Pärast seda võib korraks ka Parakatku metsa põigata, et onu Antsu ja tädi Mari äsja ostetud majale pilk peale visata.

Ema suikus juba mõne minuti pärast õndsasse unne, isal aga ei tulnud ega tulnud und. Küll proovis ta lambaid lugeda, küll üritas korrutustabelit ühest kuni sajani peast läbi arvutada. Aga iga kord, kui ta jõudis tehteni nelikümmend neli korda nelikümmend neli, läks arvutamine sassi ja mõte liikus numbritelt Parakatku metsamajale. „Küll see Ants on ikka üks ettevõtlik mees,” arutles isa, kui kell oli saanud pool kolm ja uni polnud ikka veel tulnud. Mõte majakesest paksu metsa sees pani ta südame üha kiiremini ja kiiremini põksuma ning see hirmutas külla oodatud Une-Mati ilmselt nii ära, et too sellel ööl isa külastamisest hoopistükkis loobus.

Ema oli aga Une-Matiga kokkuleppe saavutanud, sest tema nohises ärevalt vähkreva isa kõrval rahulikult sügavat und magada. Isa kuulatas. Järsku 14

hakkas ema läbi une mingit tuttavat viisijuppi ümisema. Pärast paari arusaamatut fraasi kostis isa kõrvu selgesti äratuntav ansambli Karavan laul pärlipüüdjast. „Kuuma päikese eest merre sukeldun maaaa,” laulis ema läbi une, „liuglen lainete sees, puhkan soolases vee-ee-ee-ees. Pärlipüüdjaks nüüd ma jään, kui pärli kätte saan. Kuuma päikese eest, oo-oo, korraks peitu veel poen ...”

Isale ei meeldinud see laul mitte sugugi, sest järjest enam ja enam hakkas ta poolteist aastat kestnud vaevarikast rahakogumist nõudnud puhkuseplaanis kahtlema. Samal ajal tiirutasid tema mõtted Parakatku metsamaja ümber.

Isa tundis, et tema vererõhk on tõusnud juba sellisele tasemele, et seda peab mõõtma hakkama. Ta ajas end vaikselt voodist välja, hiilis elutuppa ning võttis kapist vererõhuaparaadi. Kerge surina saatel liikus rõhunäit alguses ülespoole, kuni jäi alla tagasi liikudes saja kuuekümne juures pidama. Pulss oli üheksakümmend kaheksa. „See peab olema midagi erilist, muidu mu vererõhk nii kõrge ei oleks,” mõtiskles isa. „Selline pulss oli mul viimati siis, kui ma ülikoolis rahvaluule eksamil regilaule pidin laulma.” „Aga mis siis oleks, kui puhkakski sellel suvel hoopis Eestis,” arutles isa edasi. „Ants ja Mari ju tahavad, et keegi suvel nende ostetud majas elaks. Just meie võiksime olla need, kes sellele majale uuesti eluvaimu sisse puhuvad.” „Jah, nii me teeme,” ütles ta endale otsustavalt ning suundus magamistuppa, kus ema rahulikult magas. Laulda ema praegu ei saanud, sest oma unenäos liugles ta sügavsinises merevees korallide, värviliste kalade ja pärlikarpide vahel. Ema teadis, et vee all tuleb suu kinni hoida, sest muidu võib vesi kurku minna.

Isa istus voodiservale ja raputas ema kergelt õlast. „Kas juba peab veest välja tulema?” pahandas ema, kes tahtis oma veealust sukeldumisretke jätkata. „Ärka üles, ma tahan sulle midagi öelda,” vastas isa.

Ema tegi silmad vaevaliselt lahti ja vaatas öökapil seisvat äratuskella.

15

„Kell on ju alles neli, ega me siis nii vara ka ei pea pakkima hakkama,” torises ta. „Ma tahan sulle öelda, kus me sel suvel puhkame,” lausus isa ettevaatlikult. „Ma tean, kallis, me puhkame esimest korda elus Costa del Solis, Hispaania päikeserannikul,” vastas ema naeratades, sest soovis öisele ülesäratamisele vaatamata isa päeval tehtud otsuse eest tunnustada. „Ei, ma otsustasin just ümber,” selgitas isa. „Sa otsustasid ümber?” oli ema hämmeldunud. „Aga me ju hääletasime.” „Hääletasime küll, aga me peame oma suve siiski Eestis veetma. Ma võin kas või praegu uue hääletuse korraldada,” pani isa ette. „Kas äratame lapsed üles?” „Oi, ära seda küll tee. Ja kus me siis sinu arvates oma puhkuse veedame?” küsis ema pahuralt. „Parakatkus,” vastas isa, „Antsu ja Mari uues majas. Mul ei tulnud üldse und ja ma mõtlesin ja mõtlesin selle maja peale ning sain lõpuks aru, et just seda me vajame. Omaette, kaugel linnakärast, ei ajalehti, ei internetti.

Ainult meie ja mets meie ümber. Kas sa suudaksid midagi veel romantilisemat ette kujutada?” rääkis isa õhinaga. „Ja mõtle, mida kõike me seal majas ja metsas koos teha saame. Päikest võtta, seeni ja marju korjata, matkal käia, käsitööd teha ... Seal saan ma lõppude lõpuks lastele näidata, et ka oma kätega on võimalik midagi valmis teha.”

Kajakad akna taga olid alustanud oma varahommikust kiljumist, päike oli juba tõusnud ning isale tundus, et tema vererõhk ja pulss on taas normi langenud. „Proovime nüüd magama jääda,” pani ema ette, „hommik on õhtust targem.” „Aga praegu ongi ju hommik,” hüüatas isa, „ja targemat otsust lihtsalt ei ole võimalik teha.” „Jää magama,” kordas ema, keeras isale selja ning jäi peagi uuesti sügavalt magama. Ja ime küll – isal pruukis nüüd vaid pea padjale panna, kui varem nii reeturlikult käitunud Une-Mati ta enda hoole alla võttis.

16

2. peatükk, milles isal õnnestub lõppude lõpuks lastele näidata, et ka oma kätega on võimalik midagi valmis teha Kuigi oli puhkuse esimene päev ning isa tavatses sellisel puhul magada vähemalt kella kaheteistkümneni, olid tal silmad juba kell pool üheksa plaksti lahti. Seda vaatamata tõsiasjale, et und jätkus tal sel ööl vaid loetud tundideks.

Kuna ema veel magas, hiilis isa magamistoast vaikselt välja ning sulges ukse. Seejärel haaras ta kapinurgalt telefoni ning helistas onu Antsule. „Ants kuuleb,” kostis telefonist unesegase onu Antsu tülpinud hääl.

Ants oli alles pärast südaööd pikalt tööreisilt koju jõudnud ning lootnud, et saab järgmisel hommikul korralikult välja magada. „Tere, Ants, kuidas sul läheb?” küsis isa reipalt. „Muidu läheb hästi, aga keegi hea inimene helistas ja ajas mind puhkepäeval väga vara üles,” kurtis onu Ants, muidu päris otsekohese ütlemisega mees, ümber nurga. Kuna isa oli peaaegu tema kõige parem sõber, ei tahtnud ta kogu oma tusameelt korraga välja valada ning otsustas, et teeb sellest kunagi hiljem pikemalt juttu. „Oi, kas keegi helistas sulle veel enne mind?” oli isa üllatunud. „Ei, sina olid täna hommikul esimene,” vastas onu Ants. „Siis on tore. Ants, mul on sulle üks jutt. Ma kuulsin, et sa olevat endale uue maja ostnud,” haaras isa kohe härjal sarvist. Ning ootamata Antsu vas17

tust, jätkas: „Ja siis ma kuulsin veel, et te tahaksite sinna suveks kedagi, kes maja valvaks.” „Midagi sinnapoole jah,” vastas onu Ants. „Aga ega see nüüd teab mis uus maja ei ole. See on üle saja aasta vana. Ning seal pole juba mitu aastat keegi sees elanud. Ma olen siinkandis paljude inimeste käest küsinud, et kas keegi tahaks kas või kuuks ajaks sinna sisse kolida, ma oleksin nõus selle eest isegi maksma. Aga keegi ei taha, sest maja on ikka väga viletsas seisus. Uksed logisevad, aknad ei seisa korralikult ees, õigeid mugavusi ka pole.” „Aga Ants, mis sa arvad sellest, kui ma ütlen sulle, et mul on üks tuttav perekond, kes oleks valmis terve suve sinu majas elama. Ja võib-olla isegi ilma rahata.” „See oleks nüüd küll tore üllatus. Kui ma sellisest perekonnast praegu kuuleksin, siis oleksin isegi rõõmus, et sa mind täna nii vara üles ajasid.” „Selline pere on täiesti olemas. Sest sellel perel algas just täna suvepuhkus. Ja selles peres on otsustatud, et neile kulub ära üks tõeliselt korralik puhkus, mille nad tahavad veeta Eestimaal. Ja usu või ära usu – sinu Parakatku metsamaja sobib selleks kõige paremini. Üks selle perekonna liige räägib praegu sinuga, ülejäänud kolm küll magavad veel, aga kui nad üles ärkavad, siis on ka nemad kohe valmis Parakatku sõitma.” „Ma ei tea,” venitas onu Ants, „kas selline maja teile sobib. Te olete ju eluaeg Mustamäel kõigi mugavustega korteris elanud. Teil pole seal metsloomi hoovi peal ringi jooksmas, teil pole putukaid ...” „No putukaid on meil ikka olnud,” vastas isa, „näiteks Volli nägi paar aastat tagasi köögis prussakat. Ja mõned koerad meie trepikojas on palju hullemad kui metsloomad. Teie omad ei pissi vähemalt lifti.” „Loomulikult ei pissi nad lifti, sest terve Parakatku metsa peale ei ole mitte ühtegi lifti,” nõustus Ants, kuid jätkas siiski kahtluste jagamist: „Kaev on seal viletsavõitu, vist liiga madal, nii et aeg-ajalt ei saa pump vett kätte. Maja ümber on nii paks võsa, et maja ei paista õieti väljagi. Aga kõige hullem asi on see prügimägi, mis on aastatega sinna tekkinud. Inimeste loobitud rämps meelitab lausa karusid ligi.”

18

Isa oli vaimustuses. „Ants, sa ei tea isegi, kui õnnelik mees sa oled, et sul on selline maja. See ongi just see, mida meie perel on vaja. Mis sa arvad, millal me võiksime tulla?” „Kui sa tõesti arvad, et te selles majas elamisega hakkama saate, siis tulge kas või kohe. Aga ütle nüüd ausalt, kui palju ma sulle seal elamise eest maksma pean?” „Maksma!” hüüatas isa. „Mitte sina ei pea meile maksma, vaid meie peame sulle maksma, kui sa meil seal elada lubad.” „Eks me räägime sellest veel. Aga helista enne ette, kui te sõitma hakkate. Siis ma tulen ise ka korraks kohale, annan teile võtmed ja näitan, kus elektri ja veepumba lülitid asuvad.” „Tore, ma helistan sulle kindlasti juba üsna varsti, head aega,” lausus isa ärevalt ning lõpetas kõne.

Magamistoa uks avanes ning sealt tuli välja ema. „Tead, mis ma täna unes nägin?” päris ta isalt. „Ei tea,” vastas isa. „Ma nägin unes, et me olime juba puhkusel. Ma oskasin ujuda, ma oskasin isegi sukelduda ja vesi ei läinudki mulle ninna. Aga kui ma vee all kõige ilusamas kohas olin, käskisid sa mul veest välja tulla. Ja kohe, kui ma veest välja olin roninud, olime me terve perega paksus metsas mingis lobudikus. Seal olid ämblikud ja hiired ja karud ja mul hakkas õudne.” „Ega see asi nii hull ka ei ole,” vastas isa. „Aga selles mõttes on sul õigus, et nagu ma öösel rääkisin, puhkame me sel suvel Antsu ja Mari uues majas.

Või mitte päris uues, aga selles, mille nad just ostsid.” „Kas sa mõtled seda ikka tõsiselt?” oli ema ehmunud. „Muidugi tõsiselt. Ja usu mind, see saab olema meie elu parim puhkus.” „Aga kust sa tead, et Ants ja Mari meid ülepea sinna tahavad?” „Ja kuidas veel tahavad,” vastas isa, „ma just rääkisin Antsuga. Kui ma talle ütlesin, et meie pere tahaks suvel selles majas elada, oli ta nii õnnelik, et tahtis selle eest lausa raha anda.” „Aga kas sul ei tulnud pähe selline mõte, et äkki see maja polegi elamiskõlblik?” uuris ema.

19

„Ei tulnud. Minu meelest ongi õige puhkus selline, et sa oled looduse keskel, eemal ajalehtedest, internetist, raadiost, televiisorist ja minu pärast kas või mobiililevist. Me oleme eluaeg kõikide mugavustega korteris elanud, nüüd ma tunnen, et vajan midagi metsikut.” „Heakene küll, meie täiskasvanutena võtame seda asja mõistusega.

Sellest saan ma ka aru, et Eestis puhkamine on palju odavam. Aga kuidas sa seda lastele seletad, et me oma Hispaania puhkuse ära jätame?”

Ei isa ega ema polnud tähele pannud, et lapsed olid juba tükk aega elutoa uksel nende juttu pealt kuulanud. Hiirvaikselt ja salaja, nagu alati. „Kui minul oleks valida Hispaania päikeseranniku ja Parakatku vahel, siis mina valiksin küll Parakatku, kuigi mul pole õrna aimugi, kus see asub,” kinnitas Volli, sest ta kujutas juba ette, kuidas taskunoaga suure kurika vestab ning sellega metsas karusid taga ajab. „Minul on ainult üks tingimus,” teatas Johannes. „Selles kohas, kus me puhkame, peab saama palli mängida. Ja kui ma iga kahe päeva tagant oma MP3-mängija ära laadida saan, siis on minul täiesti ükskõik, kus me oleme.” „Näed siis, ema, lapsed on poolt. Ütle nüüd sina ka oma lõplik sõna,” utsitas isa. „No mis mul muud üle jääb, meie perekonnas otsustatakse ju kõik asjad demokraatlikult,” ohkas ema ning suundus vannituppa hambaid pesema.

Hommikusöök söödud, algas paaniline asjade pakkimine, sest isa ei tahtnud oma elu esimesest romantilisest puhkusest mitte päevagi, veel enam, mitte sekunditki kaotada.

Auto pakiruumi topiti voodipesu ja padjad, kuna madratsid olid onu Antsu sõnul majas olemas. Kaasa võeti sooja ja külma ilma riided, kummikud, grillimistarbed ning loomulikult poiste käsitöönoad ning muusikamasinad. Veel rändasid autosse supipott ja pann, tassid, noad, kahvlid ja lusikad. Kõige otsa laeti kogu söögikraam, mis külmikust ja köögikapist kätte juhtus. Auto katuseraamile paigutati kaks jalgratast. „Ei tea, kas onu Antsul ikka WC-paberit on?” mõtiskles ema.

20

„Küllap on,” arvas isa, „aga igaks juhuks võib ju paar rulli kaasa võtta.”

Kuna Parakatkust umbes tosina kilomeetri kaugusele jäi maaliline Viitna järv, otsustas Volli igaks juhuks ka oma ujumismaski ning snorgeldamistoru kaasa võtta. „Kui me kohale jõuame, teen ma endale kohe vibupüssi. Ja siis sõidame Viitna järvele kalale,” ütles ta õhinal. „Kalale võime minna, aga lisaks sellele, et me veedame oma puhkuse Eestis ja sellest tuleb kõigi aegade kõige romantilisem puhkus, on meie selle aasta puhkus ka roheline,” teatas isa. „Mis mõttes roheline?” uuris Volli. „Kas nii, et me kasvatame endale keset metsa sambla ja käbid külge?” „Metsas oleme me nagunii,” selgitas isa, „aga roheline tähendab seda, et me säästame loodust ja sõidame autoga nii vähe kui võimalik. Poes käime jalgrattaga, järve äärde lähme jalgsi. Ja süüa keedame keskkonnasõbraliku pliidi peal.” „Aga kas me moblad võime kaasa võtta?” uurisid lapsed. „Minul on puhkus ja minu mobiiltelefon jääb igatahes koju sahtlisse,” oli isa resoluutne. „Kui teie tahate oma ajusid ka puhkuse ajal mobiililainetega kiiritada, laske käia,” õelutses ta, teades, et ega need mobiiltelefonid ju tegelikult nii kahjulikud olegi, kui räägitakse. Ja kes siis tänapäeval mobiiltelefoni rääkimiseks kasutab. Telefon on ikka selleks, et mõnest põnevast asjast pilti teha või siis muusikat kuulata, kui muusika kuulamiseks mõeldud vidinatel akud tühjaks saavad.

Kui kõik vajalik oli auto sisse ja peale paigutatud, kontrollis isa veel kord korteri aknad üle, et need ikka kinni oleksid. Seejärel helistas ta onu Antsule ja teatas: „Hiljemalt pooleteise tunni pärast oleme kohal.”

Onu Ants andis isale veel mõned juhtnöörid selle kohta, kuidas läbi Viitna ja Võipere on kõige parem Parakatku jõuda. „Küll me leiame, ma joonistasin isegi kaardi,” vastas isa. „Ja kui te Parakatku teeotsalt ära keerate, sõidate umbes poolteist kilomeetrit metsa sisse, siis pöörate paremale ja paarisaja meetri pärast ongi meie maja,” lõpetas onu Ants. „Kas see jääb Parakatku keskusest väga kaugele?” uuris isa igaks juhuks.

21

„Seda ei oska ma öelda,” vastas onu Ants, „sest niipalju kui mina tean, ei ole Parakatkul mitte kunagi mitte mingisugust keskust olnud. Kui sa nüüd just seda heinamaad silmas ei pea, kus kakskümmend aastat tagasi Peetri lauda lehmi karjatati.” „Seda ma mõtlesingi,” pomises isa, „aga olgu, varsti näeme.”

Seejärel sulges ta turvaukse, keeras selle lukku ning lausus: „Head aega, kivist korter kivimaja üheksandal korrusel. Järgmise kuu aja jooksul me su teeneid ei vaja.”

Siis ronis kogu pere autosse ning sõit puhkusepaika võis alata.

Parakatku teeotsale jõudes tegi isa autoaknad lahti, hingas sügavalt sisse ning lausus heldimusest väriseva häälega: „Kas tunnete tõelist maaõhku?

Vot see on elu.”

Kuid kuna otsekohe tungis autosse terve parv ülimalt tüütuid kärbseid, keris isa aknad pisut vastumeelselt üles, ema ja lapsed aga rullisid kokku paar kaasa võetud ajalehte ning lühikese ja ebavõrdse võitluse järel lamas mitukümmend pahaaimamatut sissetungijat elutult auto põrandal.

Onu Ants oli juba kohal. Ta niitis vikatiga hoovi peal heina. „Ma teen teile siin väikse platsi vabaks, saate autoga majale lähemale sõita,” lausus ta tervituseks.

Isa ronis autost välja, kõndis maja ees pisut aega edasi-­ tagasi ning suutis korrata vaid ühte sõna. „Vägev,” ütles ta mitu korda järjest, „Ants, see on vägev.

Küll ma tahaks, et ka meil selline maja oleks.”

Ants aga hakkas isale seletama, mida selle majaga kõik ette võtta tuleks, et seal ka sees elada saaks. „Katus tahaks parandamist, kui leiaks kuskilt neid vanu eterniitplaate, nii kakskümmend tükki, siis saaks katkised välja vahetada. Katusealune tuleks enne talve ära soojustada. Akende vahetamiseks mul praegu raha ei ole, sellepärast olen need lihtsalt kilega 22

üle löönud. Välisuks tuleks uus panna ja uus trepp valada. Ja sees tuleks kõik uksed välja vahetada. Ning kaevuga peaks midagi ette võtma. Kaev on madal ja kui ilmad on kuivemad, ei saa pump vett kätte.” „See pole midagi, meie saame hakkama.

Ja kui siin on mingit ehitustööd vaja teha, siis küll me poistega selle ära teeme,” teatas isa opti­mistlikult.

Onu Ants vaatas pisut umbusklikult isa poole.

23